Oliüks Henno
Sören Tali
Eesti
Laimjala Loodussõprade Selts
Laimjala Loodussõprade Selts

Tuttav kirjeldas kunagi Eesti filmi väga meeldejäävalt nii, et tulevad kolm meest kokku ja lähevad kõrtsi tagatuppa, tellivad õlut ja pomisevad midagi õhtu otsa isekeskis ja lõpuks ongi film valmis. Ega see "Oliüks Henno" tegemine suuresti ei tundu erinevat. Tootjaks on Laimjala Loodussõprade Selts, raha saadi kokku Hooandja abiga, film valmis Henno Käo abikaasa Maie õnnistusel ja kaasabil, kampa võeti kohalik Saaremaa filminoor Sören Tali, kes on küll BFM'i lõpetanud, aga režissöörina pole midagi teinud, küll aga kooliajal erinevate ülesannetega ilmselt hulgaliselt aega võtteplatsidel veetnud.

Igatahes on ta ülesandest aru saanud – püüda arhiivi toel dokiks ära vormistada Henno Käo lugu. Henno Käo on üks huvitav tegelane ja film sellepärast tänuväärne, et kui Käo tegemistega on inimene ühes või teises lõigus ilmselt kokku puutunud, siis kõiki ta värvika loojaelu aspekte omavahel seostada vahest ei oskagi. Niisiis tuleb juttu Käost kui ansambel Peoleo ühest juhtfiguurist, Nukufilmi kunstnikust, laulusõdade kirjutajast, lastekirjanikust-luuletajast, raamatuillustraatorist ja lõppeks ka kui lihtsalt inimesest. Tundub kerge ülesanne? Vaadates hulka metsa läinud katsetusi, siis pole see nii lihtne midagi. "Oliüks Hennol" õnnestub aga eesmärk saavutada ja ajaloole Henno Käo ära salvestada.

Filmis on kasutatud arhiivi kõrval ka palju taaslavastust, mis mõjub võttena võrdlemisi hästi, seda enam, et helikatteks on muusika ja tegelasi pole rääkima pandud. Käost paistab olevat säilinud pigem vähe arhiivipilti, aga parem lugu on audioga, mida ka julgelt kasutatakse. Rõõmu teeb, et film pole paraadportree ja võetakse ette ka Käo pidutsemise teema. Eks igaühel ole omad teemad, aga need aitavad meil inimesi paremini mõista.

Osad asjad paistavad filmist küll vilksamisi ja tahaks rohkem teada. Mainitakse, et Käo oli lastekirjanikuks igati sobiv materjal, sest "tal endal see laste teema läbi elatud". Mis mõttes? Samuti on kurb lugu sellest, kuidas teda populaarse illustraatorina kunstnike liitu ikkagi vastu ei võetud. Kuidas nii ja miks? Ilmselt seletab seda mõni protokoll? Seda enam, et Peoleo bändikaaslane ja hilisem tuntud klaasikunstnik Eino Mäelt oli lausa kunstnike liidu auliige. Kus tema siis oli? Äkki ei mahtunudki kaks peoleod ühte pessa ära?

Igal juhul on "Oliüks Henno" üks korralik portreedokk, mis näitab, et riiklik toetus ei taga sellsutel puhkudel kvaliteeti, vaid ehk on olulisemgi see, kui on südamega tehtud. See film siin tundub küll olevat.

3 / 5

Vaiksed inimesed
De lydløse
Frederik Louis Hviid
Taani-Rootsi-Prantsusmaa
Estinfilm

Palun seda julgelt segi ajada kümneaasta taguse briti õudukaga "The Quiet Ones", sest nii võite kogemata parema filmi otsa sattuda. Uus samanimeline teos räägib aga hoopis Taani kõigi aegade suurima pangaröövi planeerimisest ja läbiviimisest. Taanlastele on seekord appi kutsutud prantsuse-araabia lömmnina Reda Kateb, peaosas näitab muskulatuuri taanlane Gustav Dyekjær Giese.

Film on kõikuva tasemega, ja imelikult on röövi detailsele planeerimisele keskendunud filmi kohta siin päris suured augud selgitustes sees, kuidas üks või teine asi toimus. Kokkuvõttes pole kogu intsidendist pärast filmi eriti head pilti ees. Samuti on häirivalt ebaühtlane aeg, mida ühele või teisele etapile kulutatakse: keskendutakse ebaolulisele detailile selleks, et tähtsatest süžeepööretest põhimõtteliselt lihtsalt äramärkimisega üle minna.

Rahvast muidugi intrigeerib see, et kümnetesse miljonitesse ulatuvat rahahunnikut veel tänaseni leitud pole, ja seda põnevust ka korra kõnetatakse. Üldjoontes lobe, auklik ja pisut ebaoluline röövifilm, millel on kindlasti olemas ka oma toetajaskond.

2,5 / 5

Bridget Jones. Poisi järele hull
Bridget Jones: Mad About the Boy
Michael Morris
UK-USA-Prantsusmaa
Hea Film

1990ndate keskel juhtus kahel pool Atlandit kaks sarnast asja korraga, mida võib vist julgelt kõrvutada. 1994. aasta lõpus alustas New York Observeris rubriigiga Candace Bushnell ja kohe tema järel, 1995. aastal Helen Fielding Londonis. Mõlemad olid päeviku kujul ja fast food filosoofia võtmes kirja pandud üksiku ja eduka keskealise naise armastuseotsingud suures linnas. Esimesest kasvas välja "Seks ja linn", teisest Bridget Jonesi raamatu- ja filmisari. Need tooted tulid mingis mõttes tühjale kohale, inspireerisid hilisema nn chick lit kirjandusliku allžanri ning aitasid muuhulgas oluliselt laiendada üldsuse arusaama sellest, milline üks naine olla võib või millised vabadused tal on, kiskudes tüüpnaiskarakteri välja pelgalt objekti staatusest ja andes talle loos keskse agentsuse.

See oli siis, aga praegu on praegu. Mul on Bridget Jonesi lugude uue osa tegemist ja tulemist väga raske põhjendada millegi muuga peale nostalgia (ja raha). Ja ma pole just nostalgia suurim fänn, sest paratamatult tekkib tunne, et nostalgiast algab allakäik. Kui minevikumälestuste külge klammerduda ja neid püüda taas ellu äratada, siis ju uut väärtust ei loo ja ise edasi ei arene. Uued maailmad ei avane.

Bridget Jonesi frantsiis on vähemalt selle poolest terviklik, et kõigi nelja filmi algmaterjali autor on kirjanik Helen Fielding ise, ja eks autoril on õigus oma tegelasega teha nii nagu ta soovib. Paraku aga on aeg ja maailm veerandsaja aastaga niivõrd muutunud, et Bridget Jonesist on saanud üks sadadest sarnastest tegelastest plejaadi troonilt tõukajate seas. Uus film toob justkui lauale ka aktuaalseid teemasid – üksikemadus (aga mitte mingil taunitaval liiderlikul põhjusel, vaid seetõttu, et sarja põhiline meesobjekt Darcy suri – astus Sudaanis inimõiguste teemalisel missioonil olles maamiinile! Jaa, lugege seda veel kord) ja lastele surma kontseptsiooni selgitamine on muidugi olulised teemad, aga kuidagi ülepeakaela lahendatud. Teatud emotsionaalset kaalukust tuleb lukku viimaste kokkuvõtvate stseenide paiku, aga siis on juba veidi hilja.

Filmi üheks suureks miinuseks on ikkagi ka Zellwegeri uskumatud seiklused Botoxi-maal, mis on muutnud ta näo praktiliselt liikumatuks. Näo puudumisel on ta sunnitud kasutama teisi väljendusvahendeid ja ilmselt on see põhjuseks, miks Bridget Jones kõnnib nagu Pähklipureja ja räägib nagu Narnia kapiukse vahele kinni jäänud haldjakene. Ta üritab tabada Hollywoodi kuldajastu naiskomöödiastaaride nagu Mae Westi või Marion Daviese slapstick-huumorit, aga kui näoga on ikkagi võimalik väljendada vaid ühte ilmet, siis ei mängi päris välja.

Vastukaaluks on Hugh Grant tagasi Jonesi elus paremana kui kunagi enne. Grant on täiesti hämmastav tegelane, kes suudab ka kõige tühisema osatäitmise täiesti enda omaks teha ja lisada ka siin oma tegelaskujule ootamatut sügavust just seal, kus vaja. Võrratust madalusest ma ei hakka üldse rääkimagi. Seega kokkuvõttes veidi ootamatu järeldusena tasub siin Hugh Granti vaadata ka siis, kui ülejäänud filmil eriti midagi uut välja panna ei ole. Pealkiri viitab suhtele noorema mehega, kust ka midagi karakteerset välja ei kooru peale tõdemuse, et tuleks sebida ikkagi omavanustega.

2 / 5

Kapten Ameerika. Vapper, uus maailm
Captain America: Brave New World
Julius Onah
USA
Hea Film

Nonoh. Brave New World on eesti keeli siiski "Hea uus ilm", Aldous Huxley teose järgi, aga see seos on siin vist püüdmata jäänud. Oleks siis vähemalt "hea uus film", aga tühjagi. Kuigi Kapten Ameerika sari on mul Marveli maailmas võrdlemisi hästi sobinud, kuna on žanriliselt pigem spioonitrillerite rada käiv sari kui lihtsalt liibukates rauakangutamine nagu tavaliselt, siis tuleb küll ka tõdeda, et Anthony Mackie ei ole Chris Evans, kes oli sellesse über-õiglase Kapten Ameerika rolli nagu valatud. Mackie toob siia juurde hoopis mingit geto-lingot ja tegelaskuju tasakaal läheb paigast täiesti ära.

On siis filmis midagi vaadata? Pauku tehakse palju (igav), näidatakse enneolematuid rajatisi ja võttekohti (arvutiefektid), tutvustatakse uut Falconi kandidaati (latiino suvamees Danny Ramirez), antakse võimalus särada vanakooli Hollywoodi tähel Harrison Fordil (korralik, aga ei midagi erilist), ähvardatakse Tasujate uuesti kokku kutsumisega, ilmselt siis järgmistes filmides (arusaadav, sest Tasujate supernoova suuruse pauguga sai mingis mõttes otsa ka MCU, mis pole tänaseni uuesti jalgu alla saanud ja võib-olla tuleb tõesti nii meeleheitliku plaani juurde pöörduda), näidatakse läbi udu korraks Liv Tylerit (ilmselt purustaks teravustamine fännide soovunelma, et Arwen püsibki tuhandeid aastaid igavesti noor) ja viidatakse vist ameerika praeguse presidendi puudujääkidele inimese ja poliitikuna (red hulk!).

Tulemuseks esimene halb "Kapten Ameerika" film, mille sihitus peegeldab kogu Marveli sihitust viimastel aastatel. Kui kunagi tundus, et ei kujutagi ette, mida nad peaks tegema, et mitte õnnestuda, siis nüüd vastupidi – raske ette kujutada, kuhu peaks Marvel minema, et oma endist kunstilist hiilgust tagasi saada. Tasujate ellukutsumine ei ole siin kindlasti lahendus.

2 / 5

Teekond koju
Liivo Niglas
Eesti
F-Seitse

Tartu on metropol. Olgu selle kinnituseks kasvõi see, et portreteeritav polüglott ja etnoloog Eva Toulouze – üks Tartu esimesi välismaalasi, nagu ta endale filmis viitab – elas Turu tänaval siis, kui Turu tänaval elasin minagi, aga meie teed ei ristunud iial. Käisime lausa samas ülikoolis, mina õppimas ja tema õpetamas, aga no ei. Mäletan sellest ajast vaid ta nime, millega käis küll kaasas ka teatud sektlikkuse õhustik, mistõttu ma ettevaatlikkusest vast ise ka kontakti ei otsinud. Oli palju muudki teha.

Võrreldes kasvõi Henno Käo filmiga jääb see portree eurooplasest Eva Toulouze'ist mulle suuresti kättesaamatuks. Film uitab temaga koos ringi nii Pariisis, Ungaris, Portugalis kui Eestis, kuid tõele ega tegelasele me lähemale ei jõua. Mitmete nende visiitide puhul jääb ka üsna segaseks, milleks üldse mindi, ja kas mingi plaaniga.

Marju Lepajõe portreefilmi tase jääb ikkagi püüdmatuks, sest ka peategelasel endal midagi oluliselt meeldejäävat öelda ei ole. Räägitakse keelest, identiteedist ja päritolust, aga isiklikkuseni justkui ei jõuta – kõik jääb teoreetiliseks. Minu jaoks lihtsalt igavaks. Ekraanilt astub läbi ka Niglase ühe teise, märksa meeldejäävama filmi "Keelepäästja" peategelane Indrek Park, nii et omamoodi LNU (Liivo Niglase Universum).

Iseenesest on mul väikerahva esindajana loomulikult hea meel, kui meist huvitub veel keegi. Olgu see siis selle portreedoki suureks võiduks.

2 / 5

Lahutuspidu
Volveréis
Jonás Trueba
Hispaania-Prantsusmaa
KP Distribution

Film, mis mängib mõttega, et tähistaks paari kokkusaamise asemel hoopis lahkuminekut – pidulik break up sõprade ja DJ'ga. Lugu, mis võiks olla sirgjooneline romcom, läbib siin aga tugeva arthouse-töötluse, mistõttu räägitakse lugu järjest erinevate tegelaste rakursist. Kunstilise võttena on kasutatud kordusi nii visuaalis kui tekstis.

Selle tulemusena on film ise nii igav, et algne idee (mis polnud juba eos niikuinii ülemäära paljulubav) kaob veiderdamise sisse ära ja isiklikult pole ma ühegi filmi lõppu nii palju oodanud. Aga äkki mul oli hoopis halb päev. Või äkki olen kibestunud keskealine meessoost kultuurikriitik. Või äkki olengi hoopis mina Nora Maria London?

1,5 / 5