Kinosilm | "Tõeline valu" suudab edukalt balansseerida nalja ja tundlikkust

Tristan Priimäe iganädalases kinolevi ülevaates on vaatluse all Jesse Eisenbergi "Tõeline valu", Magnus von Horni "Tüdruk nõelaga", Klaus Härö "Sa pole üksi", Arko Okki "Ma sündisin garaažis" ja Niclas Larssoni "Diivan emale".
Tõeline valu
A Real Pain
Jesse Eisenberg
USA-Poola
Hea Film
Meenub kuskilt kommentaar, et Jesse Eisenberg mängib oma rolle nagu mees, kes on vaadanud liiga palju Jesse Eisenbergi filme. See, et tal on endalgi ette näidata mõningaid psüühilisi ebakorrapärasusi, on igati loogiline, nendest ja muustki on "Tõelise valu" väljatulekuga seotult võimalik lugeda lausa eestikeelsest intervjuust. Eisenberglikkus on teda viinud täieliku karikatuursuseni näiteks Supermani vastase Lex Luthori kujutamisel, aga kus võiksime teda näha siirana, või veelgi keerulisem – meeldivana? Siin.
Jesse Eisenberg on läinud Poola tegema lugu oma juudi juurtest (ta on pärit Poolast ja Ukrainast), segades kokku plahvatusliku segu, Molotovi kokteili nimega Huumor ja Holokaust. Kuna ta on ise juut, siis ehk tuleb pahaseid lugejakirju stuudio aadressile vähem kui tavaliselt. "Tõeline valu" on vaimukas road või buddy movie, kus kaks täiesti vastandlikku nõbu, Eisenbergi David ja Kieran Culkini Benji, asuvad turismireisile Majdaneki koonduslaagrisse ja erinevate poola juudi kultuuri oluliste maamärkide juurde ning oma vanaema lapsepõlvekodusse.

David on neurootiline pedant (halloo, Eisenberg), Benji aga vabamõtleja hipi. Vastandid tõmbuvad, õhus on nii hellust kui ärritust. Film suudab edukalt balansseerida nalja ja tundlikkust ning nii lavastuse kui stsenaariumi osas ütleks, et võit on koju toodud ja, tõesti, ka Eisenberg on oma tavapäraste neuroosidega kuidagi toredam kui kunagi varem.
Kindlasti suur võit ka Poolale, kus lugu on filmitud. Riiki näidatakse filmis põhjalikult, kaastootmise pluss on kindlasti ka operaator Michał Dymek, kellest on vaikselt saamas poola pikaajalise ja maineka operaatoritraditsiooni järgmine suurnimi ning kelle kontol on juba mitmed väga silmatorkava filmikeelega teosed nagu näiteks Magnus von Horni "Higi" ja "Tüdruk nõelaga" või Jerzy Skolimowski "Eo".
4 / 5
Tüdruk nõelaga
Pigen med nålen
Magnus von Horn
Taani-Poola-Rootsi
Estinfilm
Ega pole vist ei Magnus von Horn ega Trine Dyrholm enne õudusfilmi teinud, aga see siin jõuab küll päris lähedale. Mustvalge esimese maailmasõja järgse viletsus-õuduse trump on kõik see, mis toimub heliga – helikujundus (Oskar Skriver) ja muusika (Frederikke Hoffmeier) sulavad kohati üheks, kui krigisevasse ja eksperimentaalselt müralikku dark ambient'i segunevad laste karjed ja muu kaunis taustaheli, et saaks kokku üks tõeliselt painav helimaastik. Erakordne saavutus selles vallas. Muusika sai ka Euroopa filmiauhinnaga ära märgitud, samuti nagu poolaka Jagna Dobeszi kunstnikutöö. Mingis mõttes ideaalne kinofilm, kus on piisavalt vaadata-kuulata, isiklik lemmik on ka avatiitrite all olev moonduvate nägude kollaaž (tegelikult lihtsalt üksteise peale projitseeritud näod), aga samas peab tunnistama, et selle avakaadri kunstiline loomingulisus on ülejäänud filmist mingil moel puudu...

Lugu on groteskne, vaatajat üritatakse korduvalt (ja tihti edukalt) ehmatada kehaõuduse ja gooti õõvakriipega. Kokkuvõttes jääb seest veidi tühjaks ja vorm võidab sisu, aga meeldejääv teos kindlasti.
3,5 / 5
Sa pole üksi
Ei koskaan yksin
Klaus Härö
Soome-Eesti-Rootsi-Austria-Saksamaa
Hea Film
Eestlased peavad Klaus Häröle vist igavesti tänulikud olema selle eest, et tema lavastatud eestikeelne "Vehkleja" jõudis rahvusvahelise Oscari lühinimekirja, ehk üheksa parema hulka. Huvitavalt vähe on juttu olnud sellest, et see oli tegelikult Soome esitatud ning nominatsiooni või võidu korral oleks ka au Soomele läinud. Eesti esitas samal aastal hoopis sõjadraama "1944".
Aga see selleks. Ma ei saa Klaus Härö puhul tavaliselt mööda vaadata teadmisest, et ta on veendunud kristlane – asi, mida Härö ka ise tihti välja toob. Kristlikud on toonilt ka kõik tema filmid, mis räägivad sisuliselt headusest, inimeseks olemisest. Need on kahe jalaga maas filmid, kus tegelaste ette tõstetud raskuste ületamiseks tuleb näidata moraalset selgroogu ja minna vastuollu valitseva tõekspidamisega. Nii oli see "Vehklejas" ja on ka siin. "Sa pole üksi" on justkui Soome Schindleri lugu, aga hea samariitlase nimi on siin hoopis Stiller, kes asub teise maailmasõja ajal võitlusse, et juudi põgenikke ei antaks saksasõbraliku liitlasriigi Soome poolt üle gestaapole.

Igati korralik ajastudraama, mis libiseb oma ettearvatavas tempos ja rütmis lõpu poole. Ville Virtanen Stillerina näitab klassi, pilt on ilus, kostüümid samuti. Lahe, et filmi kostüümikunstnikul Eugen Tambergil on juba olemas Eesti EFTA, Soome Jussi ja Rootsi Kuldpõrnikas – aasta parima kostüümikunstnikutöö riiklikud auhinnad (vastavalt siis "Vee peal", 2021 "Tove", 2021 ja "Rootsi torpeedo", 2024) ja lisaks veel nominatsioon ka Islandi filmiauhindadelt ("Kiri Helgalt", 2023) ning ega see järjekordne Jussi nominatsioon ilmselt ka siit tulemata ei jää. Kõrvalosades teevad toredad rollid isa ja pojana isa ja poeg Rain ja Ruben Tolk.
Härö maailm ongi selline: korralikult vormistatud, inimlikult paigas, ettearvatavalt kulgev ja omas sängis püsiv ilma oluliste kinematograafiliste või muude katsetusteta. Sirgjooneline loojutustamine. Sellisena mulle pisut igav, aga samas on Härö autorina selline tegija, kes kuidagi kõigile meeldib.
3 / 5
Ma sündisin garaažis
Arko Okk
Eesti
Acuba Film
Valmis on saanud väga kaua tegemises olnud 3D (!) dokumentaalfilm arhitekt Emil Urbelist. Kui jäi segaseks, siis lugege seda lauset veel kord, aga ma kardan, et mõte ei selgine. Jääb lõpuni arusaamatuks, milleks on tarvis teha portreedokki 3D-formaadis, seda enam, et kaadris on elemente, mis on ellu kutsutud just selleks, et 3D-d elavamaks muuta. Näiteks üksikult ekraanile tekkivad sõnad illustreerimaks elemente kaadris, nagu "MAJA" või "REDEL", mis aga filmile mitte midagi juurde ei anna ja jätavad mulje, et põhjus ja tagajärg on kohad vahetanud. Mitte 3D ei teeni filmi, vaid film 3D-d.

Filmi päästavad mingil määral Urbeli sõnavõtud ja arutluskäigud arhitektuuri rollist ühiskonnas ja mõned lahtiseletused, kuidas ta üht või teist maja- või krundiprojekti on lahendanud, ja miks. Samas mõjub "Ma sündisin garaažis" natuke nagu ratsamonument lavastajale endale, sest läbi filmi on sisse pikitud "sisuga haakuvaid" stseene Arko Oki varasematest filmidest, mis on enamasti täiesti üleliigsed ja võttena on nende kasutamine võrdlemisi arusaamatu.
Kokkuvõttes on võetud huvitav uurimisobjekt Emil Urbel ja tema ümber punutud mitmeti segaseks jäävate kunstiliste valikute läbi sündinud portreefilm.
1,5 / 5
Diivan emale
Mother, Couch
Niclas Larsson
Taani-Rootsi-USA
Artgene
"Diivan emale" on järjekordne teos alamsarjast, mida võiks nimetada sõnaga "Traumeerika". Kuigi näitlejad on osalt Briti saarte päritolu (šotlane Ewan McGregor ja waleslane Rhys Ifans), siis on loo toimumispaik USA ja lugu ka ise läbinisti ameerikalik. Sealmail on kombeks nii (modernses) kirjanduses kui filmikunstis rääkida ja rääkida mineviku traumaatilistest kogemustest. Rajale, mille ehk kunagi tallas sisse Tennessee Williams, läheb käänulist teed kõndima lugematu arv traumaatilisi perekonnadraamasid, mis mõjuvad enamasti teatraalsete ja õõnsatena ("August, Osage'i maakond", "Musträstas", "Hillbilly Elegy" on vaid esimesed, mis kohe meenuvad). Tihti nn Oscari-söödana välja ilmuvad filmid, mis pärast auhinnahooajal põrumist ka meie teadvusest sama kiiresti kaovad, kui sinna ilmusid.

"Diivan emale" on samuti tõeline trauma dump kuubis – eksalteeritud näitlejad teevad ebaloogilisi otsuseid ja kõik niidid viivad vanematega seotud traumadeni. Tegelased on nii võltsid ja ebaloomulikud kui võimalik ning pigem justkui märgid inimestest, mitte inimesed ise. Võrdlemisi väljakannatamatu teos, mis põhineb rootsi kirjaniku Jerker Vidborgi sarnase nimega romaanil. Jääb vaid loota, et ehk on raamat parem ja lihtsalt ekraniseering mööda lavastatud.
1,5 / 5
Toimetaja: Kaspar Viilup, Neit-Eerik Nestor