Oeh, kui tugev nädal jälle... Täiesti erapooliku korraldajana soovitaksin teil muidugi esmajärjekorras otsida kinodest üles DocPoint Tallinn, et vaadata maailma dokiparemikku, mis kõik ühe-kahe linastuskorraga näha on, aga eks levis on tõesti paljut muudki. Käes on ilmselt aasta kõige sisutihedam leviperiood.

Emilia Pérez
Jacques Audiard
Prantsusmaa-Belgia-USA-Mehhiko
A-One

Nii, mis siis viimased uudised on? "Emilia Pérez" on ootamatult sattunud keset täiesti kapitaalset pasarahet, mis on sisuliselt elimineerinud filmi peategelase, enne favoriidi seisust nautinud Karla Sofía Gascóni Oscari-konkurentsist. Keegi usin inimene asus tagasi skrollima ta Twitterit ja sealt paljastus kummaliste säutsude vihakõnelaviin – islamofoobia, sõnavõtud politsei tapetud George Floydi ja Covidiga seoses Hiina aadressil. Ühesõnaga, palju sellist, millest keegi saaks kinni hakata. Jätkub totaalne hämmar selles osas, et kas tõesti ei keelata näitlejatel endiselt sotsmeedia valimatut kasutamist, kui riskid on nii suured?
Asja iroonia on, et Gascóni säutsuskandaal on täiesti kooskõlas filmi keskse ideega: vaheta sugu või nägu, inimesena jääd sa ikka samasuguseks ja välimuse muutmine ei muuda sisemust. Tuli välja, et Gascón ONGI Pérez ja filmile see head ei tee.

Hävitav on see arusaam, et transnaine, kes vajab oma erilise staatuse tõttu ümbritsevalt maailmalt sajakümneprotsendilist mõistmist ja toetust, pole ise seda nõus teistele jagama. See on suur väärtushinnangute konflikt, millest on tal võimatu ja filmil väga keeruline tagasi tulla, ehkki lavastaja Jacques Audiard on end Gascónist täielikult distantseerinud.

Mul õnnestus filmi vaadata ühena esimestest ja sellisena ei olnud mul mingit haibikoormat vaja kanda, mis mitmeid praegu tundub segavat. Liigne populaarsus siis. Aus lugu, mind ennastki kipub see filmide puhul kohati häirima, mitte see, et paljudele veel meeldib, vaid filmi ümber tekib liiga palju ebaolulist ballasti, mis segama hakkab. Tuleb aga vahel meelde tuletada, et haip ei muuda ju tegelikult filmi, vaid ainult meie taju sellest.

Film on mulle endiselt peaaegu sama hea kui esimesel korral, mil see mul ikka vaiba mõnusalt alt ära tõmbas. Teistkordsel vaatamisel enam seda rabavat üllatust ei olnud ja sai rohkem loole keskenduda, vau-efekti kadudes ehk imenatuke filmi hinne langes, aga Audiard on siin teinud väga võimsa ja julge asja ning ääretult kahju, et see tema täiesti ootamatult kõrge tähelend "Emilia Péreziga" nüüd nii traagiliselt lõppema kipub, aga seda on tänane filmimaailm korduvalt näidanud – ühe inimese idiootsusest (kes ei pruugi isegi olla lavastaja) piisab kõigi ülejäänute suure pingutuse ära nullimiseks.

4 / 5

Seks. Meeste jutud
Sex
Dag Johan Haugerud
Norra
Bestfilm

Norra lavastaja Dag Johan Haugerudi tugeva triloogia "Seks", "Unenäod" ja "Armastus" esimene osa. Nende filmide esteetika on midagi väga erilist. Natuke nagu seebiseriaali fiilinguga lood tänapäeva Oslo kodanikest, kes on kimpus tundealaste dilemmadega. Läbivalt on esil omasoolise armastuse motiiv, "Seksis" magab korstnapühkija täiesti ootamatult ühe meeskliendiga ning püüab oma tegudest töökaaslasele pihtides sellest teost aru saada.

Tänases lõputu sõnumineerimise ja signaliseerimise mõjuväljas olevas filmikunstis mõjuvad need filmid ideoloogilistes võitlustes räbalaks kulunud närvidele nagu kuum vann koos vannipardiga. Kui te kunagi kuulete kedagi süüdistamas mõnd filmi nn valges privileegis või "valgete inimeste probleemides", siis saatke nad joonelt selle triloogia juurde, sest see on täiesti värkskendavalt ja häbenematult 100 protsenti heaoluühiskonna toode. See annab aga tegevustikule täiesti teise oleku: probleemid on spetsiifilised ja isiklikud, aga ka filosoofilised. Nende arutamisel ei lähe keegi närvi, endast välja ega hüsteeriasse ning ei püüa ülereageerimisega sisu dramaatilisust tõsta. Asjad arutatakse rahulikult läbi, kuskile kiiret pole.

Ma ei tea, kas Haugerud on gei või kristlane või mõlemat, aga nende kahe maailma tundlikkus justkui siit läbi kumaks. Siin on palju teksti, filmid on soojad ja vaimukad. Nagu hygge-versioon Bergmanist, ühe pipraga.

4 / 5

Kaaslane
Companion
Drew Hancock
USA
ACME

Mõistus ütleb, et pane sellele vähem punkte, aga mitte ei tahaks teda kuulda võtta. "Kaaslasel" õnnestub väga edukalt ette võtta n-ö ihaldusväärse nais-androidi teema mingis kummalises X-lähitulevikus, et siis soft-horror'i võtmes läbi mängida erinevad eetilised ja moraalsed kitsaskohad, mis inimrobotite ja armastuse teema segunedes ette võivad tulla. Ja minu arvates õnnestub see siin märksa paremini kui seda suutsid näiteks Spike Jonze'i "Her" või Alex Garlandi "Ex Machina", mis olid vormiga vaeva näinud, aga hangusid sisuliselt ära. Lõpuks jäid sealt meelde mõned kaadrid, aga teema osas eriti mingeid mõtteid ei tekitanud.

"Kaaslane" on samuti stiilne, aga ei muutu oma stiili orjaks. Pigem on siin rõhku pandud stsenaariumile ja sarnaselt klassikalistele tragöödiatele muudetakse mitu korda sündmustega tegelaste jõuvahekordi nii, et see lubab meil tervikut jälle uue nurga alt vaadata. Ja mulle meeldib see reeturlikkus, kuidas meestele lubataks alguses justkui mingit märga tulevikuunenägu ja futuristlikku xxx-stsenaariumi, aga järgneb hoopis kastratsiooni-sambo.

"Kaaslane" koondab tuttavad androidide mälumotiivid ("Ghost in the Shell"), ekspluatatsiooniteemad ("Futureworld", "Ghost in the Shell 2"), AI-programmeerimise probleemid ("M3gan") jms ja pakub välja dünaamilise, vaimuka ja kohati ka piisavalt brutaalse fantaasia inimrobotite teemal. Mulle tundus igatahes sügavama sisuga, kui pealtnäha paistab. Nagu ka Kaaslane ise.

4 / 5

Must auk
Moonika Siimets
Eesti-Soome
Amrion

Pärast "Seltsimees last" ja Soome-dokki "Kaks tundi õnneni" tekib esimese hooga hämmeldus, et miks teeb Moonika Siimets sürreaalset tulnukafilmi, aga kui vaadata tänaseni parima "Eesti loo" tiitlit hoidvat "Salme saladust" ja lühifilmi "Viimane Romeo", siis on maaväliste jõududega sehkendamine tema töödes täitsa eristatav joon.

Üleloomulike elementidega lugu on justkui ulmekas, aga räägib ju tegelikult inimlikust igatsusest ja samas hirmust, mis keelab meil õnne nautida. Hirmust, et kõik kaob ja siis selle hirmu tõttu kaobki. Inimeste elud on tühised, igaüks tahab midagi. Need tahtmised on suuremad kui elu, aga samas argised ja oma lihtsuses isegi veidi haletsusväärsed. Keskne mõte oleks justkui tõstetud üle "Sügisballist", nagu ka tegevuspaik – magalarajoon – ainult siin toimuvad sündmused Tartus. Taaralinna "Sügisball" niisiis.

"Must auk" põhineb Armin Kõomäe ja Andrus Kiviräha kirjutatud kolmel lühijutul, mis üheks tervikuks kokku põimitud. Mõned elemendid aga kipuvad seda tervikut lõhkuma kuni hetkeni, mil tuleb tõdeda, et film päris tervena kokku ei tulegi. Esiteks on mulle suurim küsimärk muusikaline kujundus, mis on ebaühtlane ja paljuski põhjendamatu. Kui moodsamad tantsulood on omal kohal, siis rohke klassika kasutamine tekitab valesid seoseid ning ajab huumori ja tõsiduse hapra balansi, mida Siimets muidu nii hästi valdab, ikkagi paigast ära ja film ei leia oma tooni.

Suuresti muusikalise kujunduse tõttu tekib ka olukord, kus kolmest liinist on üks selgelt kõige nõrgem. Muusika tõttu mõjub ämblikuga jutt liiga tõsiselt ja üldpilt on konfliktis koomilise Peeter Ojaga, kuidagi kohatud on mõlemad naispeaosalised ning ka nende suhe, lavastatud on enamasti kramplikus korteris, mis mõjub pimedana ja ei ärka elule.

Teised kaks liini haagivad paremini ja eks mõlemas on näha ka filmi põhiatraktsooni, keerukaid kummist tulnukaid, kes mõjuvad groteskse, nunnu ja natuke hirmutavana korraga, täpselt nii, nagu üks tulnukas peabki mõjuma. Anne Reemanni ja Eva Kolditsa lumpen-džäss on puhas komöödia, kõige parem ja täpsem on aga Ursel Tilga ja Liina Tennosaare liin, kus teevad väga lahedad osad ka saatanlik nümf Jekaterina Linnamäe (ex-Novosjolova) ja Kristo Viiding. Siin on koomikat, aga ka inimlikku siirust ja haavatavust.

Kokkuvõttes lubas algmaterjal ja idee enamat kui kõpptulemus, aga hindan julget teemale pealelendamist. Kui "Navigaator Pirx" oli esimene Eesti film, mis viis tegevuse avakosmosse, siis "Must auk" siirdub kartmatult tagasi sinna, kus Eestis satutakse harva – ilmaruumi avarusse.

3,5 / 5

Kikilipsuga mässaja
Jaan Tootsen
Eesti
Aadam ja pojad

Väga keeruline juhtum. See film tekitab alustuseks nii palju küsimusi, aga suudab need lõpuks justkui poolkogemata ja kobamisi enamasi ära vastata. Müstika.

Kui Ilvese presidentuur kestis 2006-2016, tahaks kohe uurida, et miks me peame kümme aastat hiljem vaatama ekraanil üle-eelmist presidenti oma üle-eelmise naisega? Ei saa just väita, et Ilvese ametiaeg oleks Eesti poliitikas või ühiskondlikus elus mingil moel märgiline või eriline olnud. Ometigi on liigne jokutamine filmile kokkuvõttes kasuks tulnud ja päevakajalise dokumendi asemel on "Kikilipsuga mässaja" justkui kummaline väljaprint mingist Eesti ajast, kui suuremaid probleeme meil ühiskonnas polnudki arutada kui kohatu suudlus ostukeskuse katusekohvikus.

Selles peitub ühest küljest Ilvese loo traagika – tal justkui polnudki võimalik end tõestada, sest kõik suured jamad said endale kaela ta ametijärglased Kersti Kaljulaid (Covid) ja Alar Karis (Ukraina sõda). Ta kurdab ka ise, et kajastatakse ta elust vaid tühja-tähja ja kõmu-uudiseid, aga mis teha – kajastatakse seda, mida on pakkuda.

Peab küll tunnistama, et varju jääb esialgu Ilvese nn suur kaar, mis on aga filmis õnneks läbivalt olemas: Eesti järjekindel sidumine NATOga ja Euroopa demokraatliku väärtusruumiga. Ajal, mil lääne meedia magas maha nii Gruusia (2008) kui Krimmi ja Donbassi (2014) sündmused, on Ilves presidendina osalt võtmas endale tuttavat endist välisministri rolli ja aitamas teha vajalikku teavitustööd ühe üleinformeeritud väikeriigi vaatest ida sündmustele.

Lausa rabav, kui erinev on Ilvese ingliskeelne välissuhtlus kodumaisest ja maakeelsest. Kogu näoga Eesti poole teostatud kommunikatsioon on kokkuvõetav sõnaga cringe. Naljad, mis ei taba märki, tihti isegi märklauda. Piinlikult kohmakas kontaktiotsimine ja otsekui arusaamatus oma rollist presidendina toovad meelde komöödiasarja "The Fast Show" "Ted & Ralph" sketšid rikkast maaomanikust, kes proovib leida ühist keelt töömehega.

Võtmelause on minu meelest siin see, kui Ilves räägib, kuidas teda koolis kiusati, aga nüüd tahavad kõik ta sõbrad olla. Liigne enesekindlus, mida rahvas arrograntsina tõlgendas, tundub tegelikult olevat seesmise ebakindluse ülekompenseerimine, ei midagi muud. Mask langeb näolt vaid haruharva ja maski osaks on ju ka agressiivselt näritav näts peaaegu igas kaadris. Jääb mulje, et Eestis olles on Ilves tegelikult oma keeleruumist väljas ja mind haarab kaastunne, kui mulle jääb filmist mulje, et ta on oma veidrate maneeride ja üldiselt tabamatu huumorimeelega elevandiluust tornis täiesti üksi. Sellele lisab oma panuse ka värskes dokis "Lindprii" kujutatud kohtumine Vladimir Karasjov-Orgusaarega, millest kohmakamat on keeruline välja mõelda.

Küll aga muutub ta tundmatuseni välissuhtluses, kui paaris episoodis õnnestub tal päris teravalt argumenteerides oma vastased paika panna. Nauditavad, aga kahjuks filmis üliharvad hetked. Kuna siin ei ole peaaegu üldse käsitletud seda, milles Ilves päriselt hea on (välispoliitika, kübervaldkonna spetsialist), siis tuleb sellest tühjaks jäänud ruumi ju millegagi täita. See täide on üldjoontes kergekaaluline ja ajaviiteline.

Kus on Sildam, küsib Ilves ikka ja jälle. Ära filmi, käsib Tootsenit. Presidendi nõunikuna on Tootsen saanud riigipeale pealtnäha erakordselt hea juurdepääsu, kuid sisus on minu meelest veidi liiga palju keskendutud koomikale, mis vähendab nii Ilvese kui presidendiameti kaalu. Võib-olla teen siin liiga, aga samas kui võtta kõrvale Slovakkia naispresidendist Zuzana Čaputovást rääkiv eelmise aasta dokk "Proua president", siis on selge, et Čaputovál käib Ilvesega võrreldes igapäevane kaevikuvõitlus: ajakirjaniku mõrv, paremäärmusluse tõus, meeletu meediaviha, peaministri atentaadikatse. Tegelikult meie õnn, et Ilvesel pole seda kõike tulnud sel kujul läbi teha. Näitab, et ühiskonnas on asjad Slovakkiaga võrreldes ikka veidi paremas seisus. Ja kogu "Proua Presidendi" päevakajalise poliitilisuse juures on film siiski üsna telelik ning "Kikilipsuga mässajas" näen ma autorit rohkem.

Autor on valinud teha sellise filmi sellise fookusega ja tervik kokkuvõttes siiski töötab päris hästi. Ma saan Ilvesest justkui paremini aru, aga vastupidiselt tema soovile kujutada end "mässajana" ("Olin ikka üks päris kreisi president", ütleb ta oma sõnul filmi lõputiitris. Sorri, aga selle koha on Lennart Meri siiski praegu omale reserveerinud, kuigi tundub, et Ilves püüab mitmelgi puhul Meri maneere imiteerida) näen ma teda pigem üksildase ja andeka tüübina, kes ei oska Eestis oma karbist välja tulla ning keda presidendi rollis ei õnnestu siiski täiel määral ära kasutada.

3,5 / 5

Kõige kallim koorem
La plus précieuse des marchandises
Michel Hazanavicius
Prantsusmaa
Tespi

Ükskõik, mis Michel Hazanaviciuse ebaühtlasest karjäärist ka ei arvataks, enese kordamises ei saa teda küll süüdistada. Nüüd siis täispikk täiskasvanute animatsioon holokaustist! Andke tulla.

Esimene probleem on muidugi selles, et holokaustifilmide turunišis käib väga tihe sagimine. Samas on aines dramaturgiliselt nii tugev, et ei jäta külmaks kedagi. Siin on leitud uus nurk sellega, et lihtne puuraiduripere päästab koonduslaagrirongilt välja visatud sülelapse, aga ajapikku selgub, et ümbritsev kogukond on kahtlase päritoluga lapse suhtes kõik muud kui soosiv. Ehk et Hazanavicius osutab siin suhteliselt üheselt Prantsusmaal samamoodi sõja ajal vohanud antisemitismile.

Film on väga hea, kuni lõpuosas läheb sisuga liigseks keerutamiseks, oleks vast vähemaga parema efekti kätte saanud. Sama kehtib muusikakasutuse kohta, mis loojutustamisega koosmõjus ajab terviku selgelt liiga sentimentaalseks. Aga korralik ja piisavalt omapärane, et meelde jääda.

3 / 5

Anora
Sean Baker
USA
Hea FIlm

Jään enda juurde, et nähtutest on "Anora" kõige nõrgem Sean Bakeri film. Arusaadav, et slapstick ja sädelus, aga kogu selle jämekoomika faoonilt ei ujugi välja ühtki keskset mõtet või pointi ja midagi pole teha, vene-teema käsitlemine filmis tekitab aja möödudes järjest enam küsimusi: milleks venelased sellises positiivses ja lahedas võtmes praegu vajalikud on?

Olen pärast Cannes'i esilinastust kirjutanud: "Poliitilise relevantsuse asemel valib Baker puhta komöödia ja see tundub selles kontekstis – venelaste loo rääkimise puhul – lihtsalt küündimatu." Ja see tunne on ajapikku vaid süvenenud, seda enam, et veidi sügavamalt kaevates tekib küsimusi aina juurde.

Vene peaosalistel nagu Mark Eidelšteinil, Jura Borissovil ja ka Aleksei Serebrjakovil on kõigil edukad filmikarjäärid Venemaal täies hoos, ühe näitena võiks kasvõi tuua selle, et Borissov ja Serebrjakov on koos ka tulevas filmis "Üheksas planeet", mille üheks tootjaks on Gazprom-Media (!). Kõigi kolme intervjuud on põhimõtteliselt mingi kergekaalu-padaajamine sellest, kui tore oli seda filmi teha ja kuidas nad hästi läbi said. Nagu mingi paralleelreaalsus.

Nüüd on Borissov oma nunnu päti koerasilmadega kõrvalosa Oscari nominent ja lehed pasundavad, et näed, nii kaua pole venelast nomineeritud. Ei ole minu silmis päris okei. Kui ta selle võidab, siis mida ta lavalt ütleb? Et tahab rahu iga hinna eest? Kahju, et Baker – loodetavasti oma teadmatusest – selles mängus oma kasuliku idioodi panuse annab. Kuldgloobuseid ei tulnud õnneks ühtki, loodame kuuest Oscari-nominatsioonist nulliringi.

2,5 / 5