Tavapublikul seostub Moonika Siimetsa nimi ilmselt eelkõige südant pigistava ja populaarse filmiga "Seltsimees laps" ning dokumentaalfilmidega. Küll aga on vähemalt filmirahvale hästi teada Siimetsa käekirja vallatum pool, mis andis endast aimu juba kooliaegsete, BFMi lühifilmide puhul. Siinse artikli autor mäletab hästi tema filmi "Viimane Romeo", mida ta nägi aastal 2013. Film, mis sidus kokku kerge, ent tabava situatsioonikriitika eestlaslike väärtuste pihta ja muusikalivormi, mõjus värskelt ja omanäoliselt. Ambitsioonikate ja maailmavalust pakatavate "kunstfilmide" hulgas julgustas see toona vabanema komplitseeritud loo otsimise pingest ja pani filmitudengi mõtlema, et sügavmõttelisusel sügavmõttelisuse pärast ja sügaval mõttel võib olla vahe. Siimets on alati osanud tuua oma filmidesse elulist orgaanilisust ja mängulisust, mis on ühtaegu tema kui autori nägu, kuid kõnetab ka universaalselt, laia vaatajaskonda. "Must auk" on justkui selle kunagise autoripositsiooni küpsenud edasiarendus; ka siin leiab mõtlemapanevaid torkeid meie ühiskonna aadressil, nutikat situatsioonihuumorit ja sügavaid üldistusi inimeseks olemisest. Seda kõike on esitatud teatava iroonilise distantsiga, mida toetavad mänglev žanrikasutus ja otsingud stereotüüpide kinnistamise ja murdmise vahelisel territooriumil. Samas pole Moonika Siimetsa pilk kunagi küüniline; kujutatavaid teemasid ja objekte on vaadeldud sooja ning humoorika, inimliku pilguga.

"Musta auku" nimetatakse enamikus tutvustustest ulmedraamaks. Eesti filmidele mõeldes tundub, et eelkõige armastatakse siinmail lugude jutustamisel draama, komöödia ja mõnikord ehk ka trilleri raamistikku. Viimastel aastatel on tõusnud jõudsalt esile ka õudusfilmid, ent seda eelkõige lühifilmide vallas, millele on HÕFFi toel truu publik tekkinud. Ulme, action ja ajalooline eepika on tõenäoliselt vähem populaarsed ja veel põhjalikumalt avastamata žanrid, seda paraku väga praktilistel põhjustel. Seninägemata, uue, võõra maailma loomine nõuab ressursse. Film on kallis kunst, mis vajab teostumiseks inimesi, aega ja raha; Eestis aga on sellest kõigest puudu. "Musta auku" vaid ulmefilmiks nimetada oleks siiski eksitav, tegemist on mängleva kergusega žanreid siduva tervikuga, mis vajaks justkui uut žanrinimetust või siis sellest sootuks loobumist. Seal on viiteid nii situatsioonikomöödiale, õudusfilmile, draamale, trillerile, ulmele kui isegi ajastufilmile. Väidan, et filmi tugevuseks on see, et žanrite segamine pole lihtsalt stiiliharjutus, vaid tuleneb loo sisust enesest, stilistilised hüpped püsivad (enamjaolt) loo teenistuses ja on teadlikult valitud. Internetitutvustustes on "Musta auku" nimetatud ka kosmiliseks feministlikuks komöödiaks. Ehk on see tõepoolest täpsem nimetus. Film on sorav ja kaasahaarav vaatamine, sellel on kergelt feministlik autoripositsioon. Üldistustaseme tõstmiseks on väikese Eesti magalarajoon pandud sõna otseses mõttes kosmilisse konteksti. Vormiliselt on "Must auk" antoloogia struktuuriga, sidudes kokku erinevad novellilikud liinid. Stsenaarium tugineb kirjanduslikule materjalile: Armin Kõomäe "Minu Mustamäe" ja Andrus Kivirähki "Inimväärne elu". Ka filmi stsenaarne struktuur on novellilik: filmi kaks poolt on iseseisvad lood, mis teineteisest süžeeliselt justkui kuidagi ei sõltu, ent moodustavad temaatiliselt siiski paralleelsed mõtteliinid, saades lõpus kokku temaatilistes üldistustes.

"Musta augu" tegevustik on korraga lihtne ja sürreaalne. Tegelaste tahtmised ja teekonnad on taandatavad lihtsatele mustritele, ent tänu tugevale lavastajakäele ja näitlejatöödele on karakterites, hoolimata stereotüüpsusest, omajagu armastusväärset orgaanilisust ja eneseirooniat. Balansseerimine ootamatuse ja stereotüübi vahelisel alal on oluline lähtepunkt filmi väljendusviisidele ja iseloomulik osa Siimetsa režissöörikäekirjast. Näitlejate sordiini all hoitud mäng ja liialdused tekitavad mõjuva kombinatsiooni. Omal moel otsivad kõik filmi tegelased armastust/lähedust ja turvatunnet. Sirje (Anne Reemann) ja Mareti (Eva Koldits) soov on kolida välismaale, leida abikaasa, kes suudaks katta nende finantsilised vajadused, ja saada head pensionit. Sirje ja Mareti kohtumine neile vastanduva, moraalselt üdini auväärse tulnuka Kri-In-Poulseniga näitab läbi hästi õnnestunud kehaõuduse ja absurdikomöödia, kuidas ahnus upakile ajab. Nii jääb naistele pihku vaid mälestus tulnukate pehmetest kätest, suhu uued hambad ja jalga teenitud rahaga ostetud kuldsed retuusid. Uma (Rea Lest) ja Mariliis (Doris Tislar) otsivad armastust, mis pakuks turvalist pelgupaika nii šovinistlike meeste kui ka ämblike eest. Teineteise külge klammerdudes ja oma hirme ignoreerides muutuvad nad küll lähedaseks, aga ootamatul kombel ka vägivaldseks, mis nende turvatunde otsingud pea peale pöörab ja hiiglasliku hirmuämbliku ootamatult armsaks muudab. Jüri (Ursel Tilk) otsib luust ja lihast naist, kes aitaks tal pornoajakirjade asemel läbi kehalise armastuse romantilise pühendumuseni jõuda, kuid satub saatusliku petturnaise Gertrudi (Jekaterine Linnamäe) võrku. Paljuski teeseldud armastusele pole määratud kestma jääda. Ainus inimene, kes selles filmis armastada "oskab", on Jüri ema Ilmi (Liina Tennosaar), kellele on kõige tähtsam, et lapsed ja külalised hästi sööksid. Tulnuka kommentaar, et armastusega tehtud söögist on ka kõrgemal tsivilisatsioonil midagi õppida, on mõneti kogu filmi sõnumiks. Ühiskonna poolt peale surutud soovid, iha edu ja raha järele teevad meid sageli väiklaseks ja isekaks ning meie armastuse tühiseks. Neid omadusi Siimets oma tegelaste puhul uuribk­i. Pea peale pööratud stereotüüpe kohtab ka värvikate kõrvaltegelaste seas. Vahvad on teise poole antagonistid, relvitukstegeva, aga hirmuäratava naeratusega tolmuimejate müügimees Wolfgang (Kristo Viiding) ja tema kelmist kolleeg Zahir Zahir (Peeter Volkonski). Pahalased on küll absurdse vindiga karakterid, ent mõjuvad just tänu oma näilisele ohutusele ohtlike ja ettearvamatute kurjamitena. Ka Peeter Oja mängitud ämblikuekspert ja Arne Soro pervert sobituvad tervikusse kui markantsed näited stereotüüpide murdmisest ja samas kinnitamisest. Ainus tõrvatilk meepotis on automehaanikute seltskond, kes pole kuigi õnnestunud ei tegevuslikult ega rollilahendustelt. Peksa andmist armastavad ja roppusi vasakule ja paremale pilduvad jõusaaliossid on liiga ühekülgsed, et sobituda sellesse muidu nüansirikkasse seltskonda. Nad mõjuvad nii dialoogis kui ka esituses võõrastavalt. Selliseid üksikuid küsitavusi esineb vahel ka teiste tegelaste puhul, ent seda pigem tekstilisest küljest. Näiteks tundus vastuoksluslik feministist Uma jõusaalis treenivatele meestele adresseeritud lööklause "Olete mehed või makaronid?" või Ilmi dialoogide ühetooniline, ennastkordav ja naiivne emalikkus.

Filmi meeskond esindab valdavalt ühte põlvkonda, mida parema ühisnimetaja puudumisel võiks nimetada BFMi algusaegade põlvkonnaks — enamasti ajavahemikus 1978–1990 sündinud filmitegijaid, kes on kas omandanud hariduse BFMis või koondunud läbi ühisprojektide seal õppinud filmitegijate ümber. See põlvkond pole värskelt lõpetanute generatsioon, mistõttu võib nende kooliga seostamine tunduda eksitav, aga tegemist on paljuski ühiste kogemuste ja koostöötraditsioonidega seltskonnaga. See põlvkond on nüüdseks küpseks saanud ja demonstreerib käsitööoskusi, mida neile on andnud juba mitmete filmide tegemine. "Musta augu" audio­visuaalsed väljendusvahendid on äärmiselt kvaliteetsed ja stiilipuhtad. Kunstiline kujundus (Kari Kankaanpää, Getter Vahar, kostüümid: Liis Plato) ja operaatoritöö (Ivar Taim) moodustavad mahlaka terviku, mis kutsub vaatajat sügavale pildi sisse nüansse uudistama. Ivar Taim on leidnud viisi, kuidas rohked žanriviited ja loo keerdkäigud terviklikuks visuaalseks kogemuseks siduda ning olgugi et kosmoselaeva keskkond ja tegelaste paneelmajakorterid on paljuski vastandlikud, on filmi tonaalsuses ja kompositsioonis ühtsed ja läbivad kultusfilmilikud ankrupunktid. Iga keskkond on oma tegelaste nägu, hirm väljendub visuaalsetes kujundites; värvide sügavus, öö salapärane pimedus ja teadlikult nõukogude nostalgiale rõhuv teralisus ja ülevõimendatus loovad nauditava vaatemängu. Kiita tahaks ka grimmimeeskonna tööd, mis vaatamata sellistele väljakutsetele nagu võltshambad ja -peenised, tätoveeringud, tulnukate välimus jms, jääb parimal viisil nähtamatuks. Ulmefilmile omased eriefektid on samuti orgaaniline osa filmist. Sageli mõjuvad eriefektid kaugete, eepiliste vaadetena, ent siinses filmis on nad käegakatsutavad, seda sõna otseses mõttes. Tulnukas Kri-In-Poulsen ei ole digitaalselt loodud, vaid mehhatrooniline prosteetiline lahendus, mis tähendab, et näitlejad saavad teda päriselt katsuda ja see annab ka vaatajale võimaluse tema realismis veenduda. Klassikaline muusika tuntud meistritelt (Prokofjev, Stravinski jt) ning Ann Reimanni originaalne, müstiline ja kaasakiskuvalt tiksuv moodne muusikamaastik embavad filmi nii seest kui väljast, võimendades kosmilisust ja tempo pinevust. Montaaži rütm on täpne, väljapeetud ja laseb kompositsioonidel ise enda eest rääkida. Loomulikult on filmis ka küsitavusi ja/või nõrkusi. N-ö sunnitud ühendus filmi kahe poole ja loo vahel teeb vaatajakogemuse konarlikuks — pärast ühe tunni möödumist algab uus lugu ja sellega peab kaasa liikuma hoopis teistsuguse tempoga. Nagu eespool mainitud, on ka mõnel stereotüüpsel lahendusel oht liialt pinnapealseks muutuda ning paljusid vaatajaid võib häirida, et müstilise ohuna tutvustatud kanalisatsiooniauk ei saagi seletust. Paljud neist "probleemidest" sõltuvad aga vaataja ootustest, harjumustest ja maitsest.

"Musta auku" on nii mõneski kajastuses võrreldud filmiga "Sügisball". Neid ühendab paneelmajade keskkond, tegelaste otsinguline natuur ja n-ö kultusmomente otsiv stiil. "Sügisballis" kõlab Jaak Joala, "Mustas augus" Marju Kuudi laul. Küll aga on neil filmidel suur ajaline distants ja erinev autoripilk: "Sügisballi" magalarajoon ja tegelased on sotsiaalse realismi teenistuses, "Musta augu" omad aga väljendavad minevikunostalgiat. Oleks huvitav lahata pikemalt küsimust, miks ja kuidas see paneelmajade kultuurikiht aja jooksul muutunud on, seda nii tegelikkuses kui filmitegijate ettekujutuses, ent see oleks juba ühe teise artikli teema. Sageli otsitakse filme analüüsides viiteid teistele auto­ritele või tuntud šedöövritele ja nii võib ka "Mustas augus" näha natuke davidlynchilikku visuaalset sümbolismi, nagu Gertrudi üleni punase korteri plahvatuslik värv ja minimalism, või natuke cronenbergilikkust — üksikute valgusallikate poolt kompositsiooniks muudetud vihmased kõrvaltänavad või teekonnale omane kulgev tempo. Kuna tegemist on väga teadlikult stiliseeritud filmiga, on ka väljendusvahendite valikul rõhutud teatud stereotüüpidele vaatajakogemuses. Nii saadab seksistseeni prantsuse laul, pahalastel on suus kuldhambad ja kosmoselaev on ümmargune. Audio­visuaalsesse kultuuri ajalooliselt kinnistunud märkide kasutamine on filmides loomulik ja aitab antud juhul mängida (siinses kirjutises juba mitu korda mainitud) stereotüüpide ootustele vastamise ja mittevastamisega. Meie taju on kord juba selline, et kipume märkama asju, mida me tunneme, ning õpime uusi asju vaid läbi tuttavate viidete. Sellele omadusele rõhuvad ju kõik filmid — vaataja tahab ühtaegu nii äratundmist kui ka üllatust. "Must auk" illustreerib teadlikult mõlemat protsessi. Leian, et kultusliku kaadrina võiks meie filmiajalukku vabalt kinnistuda kaader tulnukas Kri-In-Poulsenist ja Liina Tennosaare mängitud Ilmist, kes romantilises õhtuvalguses paneelmaja köögis õunakooki söövad. See kaader võtab kokku Siimetsa mängulise maailma, kus on nii teadlikku sügavmõttelisust kui ka kogemata välja kukkunud sügavaid mõtteid.

Moonika Siimets on intervjuudes palju rääkinud sellest, kui keeruline on olla Eestis režissöör ja sellega elatist teenida. Režissööriks olemine pole muidugi kuskil maailmas kerge ja iroonilisel kombel teevad just püramiidi tipus seisvad inimesed meeskonna arvestuses kõige vähem filme. Väikeses tööstuses on konkurents veelgi tihedam ja võimalust oma filmi teha oodatakse aastaid, rääkimata rahanappusest, mis filmitegemise arendamise ja elluviimise äärmiselt pikaks ja keeruliseks protsessiks muudab. Moonika Siimets on hea näide sellest, et muude tööde tegemine ja filmidevahelistel perioodidel teistsuguse elu elamine ei tee kedagi vähem režissööriks. Loomulikult oleks parem, kui režissööridel oleks võimalus ka ainult oma tööst ära elada ja oma käsitööoskusi regulaarselt rakendada, aga seni, kui see meie väikeses riigis paljude käeulatusest väljas on, tuleb rõõmustada selle üle, et need režissöörid oma ambitsioone täielikult nurka pole visanud. Siimetsa tugevuseks eesti režissööride hulgas on teha filme, mis ei süvenda kunstlikku lõhet autorikino ja kommertskino vahel. Siimetsa filmid on äratuntava käekirjaga, ent samas mõistetavad ka laiale publikule. Selliseid filme võiks meil rohkem olla. "Must auk" pakub mitmekülgset kogemust: saab tunda hirmu, naerda, mõtiskleda, mida ekraanil nähtavad stereotüübid meie kohta räägivad, saab küsida endalt, miks meile ikka veel meeldib vaadata nõukogudeaegseid, pruunide sektsioonkappidega kortereid, saame asetada end laiemasse, universumi konteksti ja nautida häid rolle mitme põlvkonna eesti näitlejatelt. "Must auk" on tugeva meeskonnaga tehtud film, mille kõigil liikmetel on suurepärane käsitööoskus ja võimekus tervikuks koonduda. Neid asju, mida Eestist on raske leida, on aidanud hankida kaastootmise võimalustest tulenevad lisaressursid ja know how.

Lõpetuseks üks veidi idealistlik mõttekäik ja üleskutse. Võiksime nii kultuuriministeeriumis, kinosaalides, koolitundides, vestlustes kui üleüldse filmist mõeldes endale meelde tuletada, et mitte ainult publik ei kujunda filmi oma ootustega, vaid ka film ise arendab publiku maitset, tekitades niimoodi nõudluse suurema mitmekesisuse järele. See kahesuunaline protsess mõjutab meie kohaliku filmikultuuri arengut ja uute teoste sündi. Loodan, et Moonika Siimets teeb varsti järgmise filmi, kas siis kohe või paari aasta pärast, ja et eesti publik läheb vaatama seda armastusväärset ja stiilset, eri žanrite segust koosnevat antoloogiat, mida "Must auk" endast kujutab.