Arvustus. Me kõik oleme tulnukad, kes igatsevad lähedust ja kontakti

Uus film
"Must auk"
Režissöör ja stsenarist: Moonika Siimets
Produtsent: Riina Sildos, Emilia Haukka, Jussi Rantamäki
Operaator: Ivar Taim
Muusika: Ann Reimann
Heli: Matis Rei
Osades: Ursel Tilk, Linna Tennosaar, Rea Lest, Doris Tislar, Anne Reemann, Eva Koldits, Kristo Viiding, Jekaterina Linnamäe, Laine Mägi ja Hannu-Pekka Björkman.
Lugu on inspireeritud Armin Kõomägi novellide kogumikust "Minu Mustamäe" ning Andrus Kivikrähki lühiloost "Inimväärne elu".
Kinodes alates 27.01.2025.
"Musta auku" turundatakse kui "Seltsimees lapse" režissööri uut filmi. See on kaalutletud otsus, sest "Must auk" hüppab oma žanriga Leelo Tungla autobiograafilistel romaanidel tuginevast "Seltsimees lapsest" umbes sama kaugele kui asub Andromeeda udukogu Maast. Just Andromeeda udukogust on pärit "Musta augu" staar Kri-In-Poulsen, tänapäeva filmikunstis haruldane füüsiliselt valmis meisterdatud tulnukas, mitte arvuti looming. Retro ja heas mõttes kitš on ka võtmesõnadeks, millega "Mustale augule" läheneda.
Tean, et mitmed Eesti filmikriitikud kirtsutavad juba ettevaatlikult "Musta augu" peale nina. Jah, muidugi, seal on ebaloogilisusi või küsitavusi tegelaste käitumises (tüdrukud lähevad nii tülli, et hakkavad keset tänavat pesu väel kaklema – kahtlemata kõige ebaloogilisem reaktsioon eelnenule, mida ei hakka filmi mittenäinute jaoks ära rääkima), nagu ka lõpuni arendamata liine, mis jäävadki õhku (kui laval on püss, peab see pauku tegema; kui filmis on kaevuluuk, peab see avanema). Aga mõneti on need just filmi pluss, sest seda ei saa ega peakski selgitama psühholoogilise usutavuse võtmes, vaid tuleb võtta sellena, millena autor kavandanud on – täielik kämp, intellektuaalide guilty pleasure, mille tegelaste psühholoogilistesse allhoovustesse pole mõtet süübida.

Režissöör on mõnuga lustinud ulme- ja filmiklassika kallal, paremaid ja värvikamaid palasid omavahel seganud ja raputanud ning selle kirju kaleidoskoobi hoolikalt läbi stiliseeritud ja kokku pandud puslena meie ette toonud. Just sellest lähtepunktist vaadatuna tekib paralleele näiteks Quentin Tarantino legendaarse "Pulp Fictioniga", mille tegelased on cool'id ja ajavad oma asja. Aga kui püüda ümber jutustada, mis seal siis toimub või miks nad käituvad nii või teisiti, jookseb kirjeldaja ummikusse. Ja lõppeks ei selgu ju ka, mis see kohvrist kiiskav kuldne hiilgus "Pulp Fictionis" ikkagi oli. Seega tundub see mulle Siimetsa teadliku silmapilgutusena Tarantinole, ja miks ka mitte? Julgust on Siimets selle filmiga üles näidanud küllaga, ja ka põhjusega, sest oma eelnevate filmidega on ta omale nii tugeva vundamendi ladunud küll, et võib nüüd juba julgemalt eri žanrite ja maailmaklassikaga mängida. Tulemus on täiesti hoomatav ja kindla autorikäekirjaga tervik.
Ka filmi tegelased on tarantinolikult meeldejäävad ulmelised karakterid, kelle puhul hakkad ühel hetkel kahtlema, kas nad kõik mitte ehk maavälist päritolu pole (Jekaterina Linnamäe kehastatava Gertrud Zahiri silmad meenutavad lausa mõnd "X-Filesi" ("Salatoimikute") sisalikulaadset tegelast). "Mustas augus" saavad tüüpiliselt hirmutavatest ja ebameeldivatest võõrpäritolu tegelastest soojad ja usaldusväärsed (nii Kri-In-Poulsen kui ka umbes saja silmaga nunnu karvane ämblik), kes tegelikult ihaldavad sama, mida me kõik: lähedust ja kontakti teise olendiga. Oleme me ehk tegelikult kõik tulnukad planeedil Maa, lootes olla kellegi jaoks see üks ligitõmbav "must auk"?
Stilistiliselt tekkis esimene assotsiatsioon hoopis Soome režissööri Aki Kaurismäki filmidega. Ka Siimetsa tegelased on lihtsad inimesed, oma lihtsate turvalisust pakkuvate unistustega (tasuv töö Soomes või elukaaslase leidmine, olgu ta või tulnukas). Noormees, kes elab emaga ajahambast puretud pruunis paneelmaja korteris (Ursel Tilga kehastuses) või ootamatult rikastunud daamid (hoobilt filmiklassikasse lendava dünaamilise duo Eva Kolditsa ja Anne Reemanni nauditavad osatäitmised), kes valivad keskturul odavat Hiina või Poola riidekaupa, millega end oma parimat äranägemist pidi üles lüüa – just sellised tegelased on nii Siimetsa kui ka Kaurismäki tänuväärne materjal.
Dialoogide soe huumor ("Küll on hea vaadata, kui laps sööb!"), mis on äratuntavalt Kivirähki käekiri, teeb tegelased sümpaatseks ja toob lähedale, kuigi päriselus pruugib meie kokkupuude selliste kuldsetes retuusides ja vanas magalarajoonis elavate tegelastega piirduda vaid anonüümselt tänaval möödumisega. Nad on meie jaoks tulnukad, justkui teiselt planeedilt, meil ei teki nendega päriselus kontakti.

Kuigi filmi tempo ja meeleolu käib seinast seina, minnes kohati vägagi tumedatesse toonidesse, julgen ma seda ikkagi heatujufilmiks nimetada. Usun, et ka sellest kujuneb filmiklassika, mida näiteks 1. jaanuaril üle ja üle vaadata, sest korduval ülevaatamisel hakkavad mängima detailid, mida esimest korda tervikut vastu võttes kohe kindlasti sel määral ei märka. "Must auk" koosneb võrratutest leidlikest detailides, ja nende kaudu tasubki lugu vastu võtta. See on eredate tüüpide galerii, justkui sketšišõu, seega vaigistage oma analüütiline kriitiline meel ja tehke kaasa uljas sõit Maalt Andromeda udukokku ja tagasi. Ehk saavutate kontakti.
Toimetaja: Kaspar Viilup, Karmen Rebane