Moonika Siimets: Soomes töötades tundsin, et inimväärne elu on ka võimalik

Tuleval nädalal jõuab kinodesse režissöör Moonika Siimetsa uus täispikk mängufilm "Must auk". Intervjuusarjas "ID" ütles ta, et kuigi talle meeldib väga filme teha, siis on ta tänaseks mõistnud, et see on pigem eksklusiivne hobi.
"Must auk" jõuab kohe Eesti vaatajate ette, PÖFFil mõned õnnelikud juba nägid, rahvusvaheliselt rändas ka film juba mullu ringi. Kas sinu enda jaoks on see film juba natuke eilseid uudiseid ka?
Nii ja naa. Ühest küljest ma pole nii pabinas kui võiks enne esikat olla, sest olin filmiga festivalil USAs ja Poolas. Samas väga suure põnevusega ootan just Eesti kinolevisse jõudmist. PÖFF-il on väga filmiteadlik vaataja, aga kuidas ikkagi tavapublik vastu võtab? Ma loodan, et ka mõnele festivalile ikka veel valitakse. Meil on nüüd Prantsuse levifirma Reelsuspects, seega äkki film ikka elab ja rändab veel.
Aga loominguliselt oli ta ikkagi ammu valmis? Lõppmontaaž on tehtud, seega midagi enam muuta ei saa.
Montaaž lõppes tegelikult 2023. aasta kevadel ja arvasingi, et kohe hakkan helindama ja eriefektidega tööle, kuid kogu protsess venis tohutult.
Loominguliselt olen tõesti selle loo ammu endas läbi elanud ja mõtted on juba mujal.
See ei ole mingi uus teema, et režissöör on seal filmitegijate hierarhias majanduslikult üsna kehvas positsioonis. Mis tunne sul mõni päev enne kinolevi algust on? Kas praegu on hea olla režissöör?
Ma käisin just ülikooli jaoks giiditöö eksamit tegemas Setomaal, seega elan päris mitmes paralleelmaailmas korraga. Aastate eest filmi õppimise ja tegemisega alustades olid mul väga suured unistused. Idealiseerisin, lausa müstifitseerisin režissööri elukutset ja kõike filmiga seonduvat. Kuni polnud lapsi ja vastutust, oligi lihtsam pilvedes elada.
Nüüd olen sedavõrd kogenud, et reaalsus on kohale jõudnud. Mõistan, et kuigi mulle meeldib filme väga teha, siis see on Eestis pigem ikkagi eksklusiivne hobi.
Seega kõik kooliaegsed unistused on purunenud?
Tegelikult selle filmi võtteperioodi jooksul tõesti purunesid viimasedki, mis veel olid (naerdes).
Tänu sellele olen aga hakanud rahulikumalt ja realistlikumalt vaatama taolise loomingulise elukutse võimalusi ja mõttekust.
Kahe mängufilmi vahele jäi umbes kuus aastat, vahepeal tegid ühe doki ka. Kuidas see vahepealne periood möödus?
Dokfilm oli soomlastega koostöös, sellel oli suur eelarve ning see oli järjepidevalt tasustatud. Aga eks ühe filmi tegemine võtabki kaua aega. Hakkasin "Must augu" lugu kirjutama esimesel koroona kevadel, vahepealne aeg on päris tormiline olnud, maailm on nii palju muutunud. Ma kirjutasingi selle rohkem koroona aja pealt, kui valitses üleüldine nukrus, valitsuses toimusid väga imelikud asjad jne.
Ega vahepeal midagi paremaks ei ole läinud samas.
Paremaks ei ole läinud, neid teemasid on isegi juurde tulnud, mis panevad hämmastama (naerdes).
Segased ajad on, aga ega ma päris niisama nurgas ka pole istunud, ma olen end poolenisti Lõuna-Eestiga sidunud ja elan seal aktiivset elu.
Kui lähed Lõuna-Eestisse, siis sa ei ole enam filmitegija Moonika Siimets?
Ei ole jah, siis ma korjan seeni, müttan aiamaal ja teen muid asju (naerdes).
See ongi tore, et seal on teine maailm. Mulle meeldib elada mitmel rindel ja vahel mõtlen, et võiks olla mitu elu, sest maailm on nii huvitav, aga kõike korraga ei jõua.

Eelmise doki tegid koos soomlastega ja ka "Musta augu" juures olid soomlased. Rahast ei räägita, aga räägime veidi ikka: kas "Musta augu" oleks ainult Eesti rahadega saanud valmis teha?
Kindlasti ei oleks. Praegu on ainult Eesti rahadega väga-väga keeruline teha. Kui sa tahad natukenegi midagi uhkemat ja suuremat, siis ei tule Eesti eelarvega toime ja peab otsima muid lahendusi.
Praegusel ajal on kaastootmine seega paratamatus?
Mulle tundub küll, et kui tahta luua midagi vähegi suurejoonelisemat, siis küll.
Kas selline mudel on sinu hinnangul jätkusuutlik, et tegelikult Eesti filmirahaga me enam naljalt ühtegi filmi valmis teha ei saa?
Ei saagi. Kuigi päris väike see summa ka enam ei ole. EFI-st ja Kultuurkapitalist kokku on umbes miljon eurot maksimum, mida saab üks film Eestis küsida.
Aga kui arvestame inflatsiooni...
Just, kui sa hakkad arvestama, kui suured ühed filmi kulud praeguseks on, siis pole see paari aasta paika pandud eelarve kahjuks üldse tõusnud. Samas tuleb olla õnnelik, et hetkel seda ka ei kärbitud.
Eesti režissööride probleem on ka see, et kui üldine valdkonna rahastus oleks suurem, saaks korraga rohkem filme töösse minna ja poleks need ootamised filmide vahel ka nii pikad.
Režissööri jaoks muudab kindlasti olukorra keerulisemaks ka see teema, millest on samuti palju räägitud, et tehniliste töötajate tase on tänu kaastootmisprojektidel töötamisele väga kõrge ja ka nende palgaootus on tõusnud, mis paneb kodumaistele projektidele jälle suurema majandusliku surve peale.
Nende palgaootus on normaalne. Enamus neist teevad väga pikkadel võttepäevadel rasket tööd ja küsivad täiesti õigustatud tasu selle eest. Lisaks pole kindlasti tänase seisuga nende tasud tõusnud samas tempos kui inflatsioon ja maksud Eestis.
Lihtsalt sina ei saa sellist palka küsida.
Mina ei saa, sest ma olen tööl teistel tingimustel. Nendel on võimalus tunnitasu küsida ning nende töö lõpeb võtteperioodi lõpuga. Seejärel saavad nad kohe teisele tööle minna, kui pakutakse. Mina olen laeva kaptenina seotud seni kuni film valmis saab. Produtsendiga oleme arvestanud, et film saab valmis nelja aastaga, aga seekord läks minust minust mitteolenevatel põhjustel hoopis kuus aastat. Ega mina selle pärast rohkem tasu ei saa, aga kuna režissööritöö nõuab väga suurt pühendumist, pole võimalik ka midagi muud suuremat vastu võtta. Planeerid küll, et kohe peale montaaži, saad jätkata ülejäänud järeltootmisega, aga tegelikult ootad valves kolmveerand aastat, sest teised projektid on läinud oma järeltöödega üle aja ning spetsialistid on hõivatud. Minu jaoks tähendas selline olukord peale montaaži üleöö töötuks jäämist. Sellised asjad on täiesti planeerimatud ja ajavad hulluks. Isegi kui täna on hästi, ei tea sa, kas paari kuu pärast on võimalik perele süüa osta ja pangalaenu tasuda.
Mind teebki kurvaks, et Eesti filmist oodatakse ainult tulemust, kuldmune ja suuri võite. Millist elu aga reaalselt režissöörid igapäevaselt elavad ning mis seisus filme lõpule viivad, ei huvita tegelikult mitte kedagi.
Inimesed võiksid kõik normaalselt oma töö eest palka saada.
Just. Ma isiklikult siiski arvan, et kaastootmine, tagasimaksefond ja ka lihtsalt teenuse pakkumine on ikkagi rohkem kasuks kui kahjuks, sest väga palju filmivaldkonna inimesi saab järjepidevalt tööd ja kogemusi. Küsimus on selles, et kas oleks võimalik sellest tulust mingi osa suunata Eesti filmi rahastamisse?
Mida soomlased "Musta auku" juurde tõid?
Soomlastega oli väga tore töötada ja ma olen soomlastele selle filmi juures tohutult tänulik. Need võtted Eestis olid kohutavalt rasked. Mul oli tunne, et kui sel moel koheldakse loomingulist meeskonda, siis ma tõesti ei taha enam filme teha. Ma päriselt ka väärin paremat.
Soomes oli mul oli monteerija Joona Louhivuori, kes oli "Musta augu" jaoks täiuslik monteerija. Meil tekkis nii super klapp, hingasime ühes rütmis ja ta sai nii hästi aru, mis suunas tahan liikuda. Samamoodi oli väga toetav produktsioonifirma Aamu Film. Vaatad ja imestad ainult, kuidas režissööri suhtutakse, ära kuulatakse, tagasisidet antakse, vajadusi arvestatakse, probleeme lahendatakse.
Ma ei ole kindlasti see režissöör, kes ootab, et tema ees punaseid vaipu lahti rullitaks, aga tahan inimlikku hoidmist ja tunda, et teeme kõik ühte asja. Eestis on mul tihti olnud tunne, et olen justkui süüdi, et filmi tegemisele raha kulub ja tahan teha head filmi. Igal hommikul lähen võtteplatsile nagu sõtta.
Soomlased oskavad režissööre paremini hoida?
Oskavad jah. Vähemalt need soomlased. Näiteks oli Helsingis olukord, kus produtsent tuli hommikul ja ütles Moonika, vabandust, et ma ennem ei saanud sulle öelda, aga meil tulevad täna teise filmiga näitlejad proove tegema, et kas saaksite siin all montaažikeldris hästi vaikselt olla. Loomulikult ma teen seda, aga see liigutas mind nii väga, et keegi üldse mõtleb sellise asja peale. Minu kogemus on see, et Eestis on tootmise poolel ikkagi palju läbimõtlematust ja inimestest üle sõitmist. Eks paljud neist probleemidest saavadki meil alguse eelarve kitsikusest ning need jõuavad sealt ruttu inimeste suhetesse.
Soomes mõeldakse ja räägitakse asjad rahulikult eelnevalt läbi. Neil on väga palju kogemust ja teistsugune käitumiskultuur. Päriselt ka, kui ma tagasi tulin, siis laevas olid mul tänupisarad silmis. Tundsin, et inimväärne elu on ka võimalik. Noh kasvõi see, et kas sul on laevapileteid vaja ja kus sa saad elada…Eestis ma pean ise küsima, et kuule, ma nüüd lähen, mul oleks vaja laevapileteid, kas ma saan ka. Seal nad küsivad seda ise ja see on normaalne.
Me oleme ikkagi natukene siirdeühiskond veel ja see ei puuduta ainult filmitootmist, vaid kogu kultuurisfääri ja laiemalt kogu ühiskonda.

"Seltsimees lapse" ajal oli seda veidi, aga nüüd on ikkagi Eesti filmis toimunud kommertsialiseerumine igas mõttes. Meil on palju rohkem eraraha Eesti filmis ja meil on ka rohkem filmi, mis mõtleb aktiivselt selle peale, et raha tagasi teenida. Mis sa arvad, kas see oli kuidagi loomulik protsess, kuhu me pidimegi välja jõudma?
See on kahe otsaga küsimus. Eesti tee on ikkagi autorifilm, kui tahame saada rahvusvahelist tähelepanu ning rääkida ka enda kultuuri jaoks olulisi lugusid. Silma paistab ainult ikkagi Eesti režissööride maailmanägemine. Mult on välismaal küsitud, et ma tean Eestist Arvo Pärti, aga kes teil filmis kuulus on? Loomulikult soovitan meie autorikino. Sellele peaks pidevalt mõtlema, et kuidas luua tingimusi ja võimalusi, et meil ikka kasvaks ka filmimaailma Pärdid ning neil oleks võimalus oma ideid teostada.
Teisest küljest peab ka kommertskino eksisteerima, sest see aitab, et publikul püsiks kino harjumus. Lisaks saab kommertsfilmi ju ka teha väga kvaliteetselt ja köitvalt. Kõike on vaja. Ei saa aga hulluda eelarvesurvest ja mõttest, et mida kõike ma nüüd tegema pean, et publik kinno tuleks. Küll ta tuleb, kui on hea film ja kui seda oskuslikult turundada.
Sa mõtled selle peale, kas publik tuleb?
Ikka mõtlen, sest tegelikult on praegune aeg päris hirmutav. Muidugi see oli tohutu suur üllatus, et "Seltsimees laps" sai üle 100 000 vaataja.
Mis see täpne number oli, tead sa peast?
Jah, üle 100 000 kindlasti, ma täpselt ei teagi.
Arvestades, et siis oli Eestis palju vähem saale, siis see oli suur asi.
See oli väga-väga suur asi, ta oli veel esimene linnuke sellest EV100 filmisarjas, mis valmis sai. Väga suur rõõm, et inimesed "Seltsimees lapse" üles leidsid, aga praegu on hirmuäratav, kui just tulid need eelmise aasta kinonumbrid.
Marko Raadi "Biwa järve 8 nägu" sai veidi üle 3000 kinokülastuse.
Just nimelt. Ma saan aru, et see film ongi täielik "gurmeekaup", mis nõuab erilist publikut ning meil lihtsalt ongi selliseid inimesi vähe.
Liina Triškina-Vanhatalo "Emalõvi" on aga film, mis võiks olla kergemini mõistetav, aga sai 22 000 vaatajat, kuigi sel võiks olla Eestis sihtgruppi palju-palju rohkem.
Inimesed käivad praegu palju vähem kinos kui varem. Loomulikult ma esilinastuse eel mõtlen, et nad ikka üles leiaks selle filmi. Filmi tehes lähtun endast ja oma sisetundest, aga kui sul on filmi tegemiseks ikkagi 1,7 miljonit, tunnen ka suurt vastutust. See ei ole ainult minu egotripp, vaid kino on ikkagi ka kunst rahvale.
Liiga isekaks ei saa seal minna?
Paraku ei saa jah, siis ma võib-olla tegeleks mingi muu kunstiharuga.
Maailmalõpumeeleolude peale olen selle intervjuu viinud, aga pean ikkagi küsima: kas "Must auk" on sinu viimane täispikk mängufilm?
Vast ikka pole päris viimane.
Tegeled ikka oma hobiga edasi?
Ikka tegelen hobiga edasi, kui võimalust ja jaksu on. Mul on kaks lugu, mille peale mõtlen praegu, isegi kolmanda peale kaudselt, aga eks ma teen neid ka muude asjade kõrvalt.
Üleüldse kui mõelda üks režissöör rohkem või vähem, mis sellest siis on? Huvitavaid režissööre tuleb pidevalt peale. Sellest, kui mujale liikuda, ei juhtu tegelikult midagi.
Oled vaevanud end küsimusega, kas Eesti filmile on Moonika Siimetsa vaja?
Seda vist mitte. Pigem sellega, kas minule on filmi vaja? Äkki ma saaks olla hoopis parem ema? Kas ma saaks olla lastega rohkem koos? Kas mu vaimne tervis oleks parem? Kas mul oleks võimalik elada rohkem tervena elatud aastaid? Sellised küsimused on tekkinud, mõeldes, et mis oleks, kui vahetada eriala ja teha midagi püsivamalt tasustatut ja rahulikumat.

Režissööriamet mõjub vaimsele tervisele vist üsna laastavalt?
Jaa, ikka väga.
Praegu pidid selleks Soome minema, et paremaks läheks?
Jah, kohe läks paremaks (naerdes).
Inimesed isegi küsisid, et miks sa särad niimoodi, ma ütlesin, et Soomes käin tööl. See oli väga naljakas ja tragikoomiline.
Nüüd David Lynchi lahkumise peale ma hakkasin mõtlema, et "Must auk" on tegelikult ootamatult lynchilik. Kas sa oled ise ka selle peale mõelnud?
Otseselt ei ole, eks paljud tegijad muidugi mõjutavad mind, aga natukene odav oleks teha millestki koopiat. Ma ei taha seda, püüan ikkagi ise otsida.
Ühel hetkel küll, kui see punane tuba ja armastuseliin oli filmis, siis sain aru, et oi, see on küll nagu Lynch. Aga see on pigem äratundmine, need on sellised alateadvuse hoovused ilmselt. Minu jaoks on Lynch muidugi väga-väga oluline.
"Must auk" sobitub mugavalt viimase aja Eesti filmi narratiivi, kus üha julgemalt katsetatakse žanridega. Eesti film ei ole varem kunagi eriti žanri poole vaadanud. Mis sa arvad, miks me just nüüd selleni jõudsime?
See on huvitav tõesti. Võib-olla see on midagi sellist, mis käib lainetena üle maailma: vahepeal oli õhus psühholoogiline draama ja realism, enne seda jällegi maagiline realism...
Võib-olla nüüd tahamegi jälle midagi suuremat kui elu, mingit imeelementi. Muidugi ka kino üleüldine žanristumine on kindlasti üks põhjus. Kolmandaks tuleks vaadata filme, mis meie tänast filmitegijate põlvkond on mõjutanud.
Jah, ma vaatasin ka lapsena juba Bergmani ja Tarkovski on mulle väga oluline, Sulev Keeduse "Georgica" samamoodi. Teisalt tuli ka minu lapsepõlve koju RTL USA filmidega ja saime videomaki, kust ketrasime Cronenbergi "Kärbest", "Tähesõdasid", "Segadust Hiina linnasosas" jne. Võib-olla ma siis olengi selline? Ja äkki teised ka? Äkki ongi lihtsalt selline põlvkond peale tulnud?
Kas sind ennast huvitavad filmi puhul pigem tumedamad pahelisemad asjad või helgus? Kui ma siin vaatan, siis sa ise oled nii positiivne, ma arvaks, et pigem helgus.
Ma arvan, et ma olen kasvamises. Tahan lubada endale vabadust vaadata ka tumedamatesse kihtidesse. Samas, ma ei saa seda ka öelda, et ma seda üldse teinud poleks. Juba oma eelmistes lühifilmides olen uurinud neidki teemasid...
Jah, tegelikult on sinu varasemad lühifilmid ka üsna tumedad.
Jah, lihtsalt "Seltsimees laps" oli oma vormilt armastuskiri ja see pool on ka minus. Aga huvitav on katsetada küll sinna tumedama poole, kuigi nali ja huumor meeldib mulle ka. Veel parem kui kõik need on koos. Peeter Simm ütles hästi, et kui sa saalis rahva kasvõi korra naerma saad, siis andestatakse sulle filmi puhul paljud vead.
Kui palju "Musta augu" ajal naerdakse? Paar korda oled seda ilmselt saalis koos publikuga filmi näinud.
Ma nüüd PÖFF-i ajal ei olnud saalis, aga pärast vaatamist tundus publik kuidagi liiga tõsine ning see natuke ehmatas mind ära. Sellepärast ma esilinastust kardangi, et kas ikkagi tuleb välja, mida olen tahtnud öelda.
Aga välismaal?
Välismaal on küll hästi vastu võetud. Ameerikas tajus publik kõiki nüansse. Samuti ei naerdud ka nende kohta ajal, kus ei tohiks naerda. Poolas olid emotsioonid jälle veidi teistmoodi, sest neil on meiega sarnane Ida-Euroopa taust, aga aru said väga hästi.
"Musta augu" aluseks on Armin Kõomäe ja Andrus Kivirähki lühijutud. Kui palju neid lühijutte stsenaariumis alles on ja kui palju sa sinna ise uut juurde lisanud oled?
Ega ma enam isegi ei mäleta. See ongi huvitav, "Seltsimees lapsega" oli samamoodi, et ma lõpuks hakkasin kahtlema, et mis siis tegelikult oli raamatus. Kõik muutub üheks narratiiviks. Aga ma arvan, et päris palju on seda "Mustas augus" siiski ka alles.
Kui palju see projekt arenduse käigus muutus? Tulnukas oli kohe olemas?
Jah, tulnukas tegigi mu ära. Mul oli välja valitud Arminilt kaks lugu "Ämblik" ja "Must auk", aga ma otsisin midagi veel, mingi suurem üldistus oli nende kahe kooslusest veel puudu. Lugesingi siis seda Kivirähki novellikogu ja sain aru, et vot see tulnukas ongi puudu. Üks krevetilaadne Kip võiks vabalt seal maailmas elada.
Tulnukas läheb nüüd filmimuuseumisse?
Filmimuuseum on ka suur murelaps. Tegemist ei ole teadusasutusega, üks muuseum on lihtsalt valmis tehtud ja nüüd ta lihtsalt ongi. Võib-olla siiski keegi hakkab seda tulnukat endale tahtma? Äkki sobiks ERM-i? (naerdes)
Me oleme produtsent Riina Sildosega mustadel hetkedel mõelnud, et peab hakkama tulnukaga laatadel käima, lapsed saavad seda puldiga liigutada ja nii saab raha kasseerida järgmise loo jaoks. Oleme ka vahel nalja teinud, et tulnukas on nüüd olemas, võiks nüüd temaga ühe filmi veel teha (naerdes).
Seisab sul garaažinurgas?
Ta ei ole isegi garaažinurgas, vaid ta seisab ühes stuudios... Kui keegi tahab endale suure raha eest tulnukat osta, siis võib pakkumised esitada.
"Seltsimees laps" ja "Must auk" on mõlemad adaptsioonid. Kas teiste materjali toomine ekraanile on sinu jaoks kuidagi oluline? Kas sellelt pinnalt hakkavad sul ideed võrsuma?
Keskkooli ajal olin ise väga suur kirjutaja, siiani tegelikult tunnen, et tahan raamatut kirjutada ja võib-olla ühel hetkel teengi seda. Aga selline meetod, et kirjanduse põhjal luua, on praegu kuidagi ise kujunenud. Üks tulevikuski loodetavasti valmiv filmiidee põhineb raamatul. Võibolla praeguses eluetapis, kus mul on pigem suur koormus koduses eluolus ja mujal sfäärides, on see veidi kiirem viis filmi tegemiseks, kui istuda maha ja hakata nullist kirjutama...
Enne mainisin tumeduse ja helguse küsimust sinu loomingus, aga minu arust nii sinu varasematest lühilugudest kui ka täispikkadest filmidest paistab välja, et sa oled üks empaatilisemaid režissööre. Kas see on sinu enda jaoks oluline küsimus?
Ega ma ise vist ei mõtle sellele. Ma olen intuitiivne filmitegija, pigem teen nii, nagu nii-öelda torust tuleb. Mul oleks näiteks väga raske mängufilmi õpetada. Ma tean sisemiselt väga hästi, mida tahan, mis on mulle õige ja mis vale, aga mis alustel või teooriatel põhinedes neid otsuseid langetan, on raske seletada.
Võib-olla see empaatia on seotud sellega, et olen lapsena päris palju vaimset vägivalda kogenud ja näinud. See on midagi sellist, mis inimest muudab. Tunned, et ei tahaks ise kunagi nii teiste inimestega olla.

Väga paljud inimesed defineerivad sind ikkagi "Seltsimees lapse" kaudu, kuigi nagu me rääkisime, siis sa oled teinud tegelikult ka erinevaid asju. See mitmekülgsus on vist ka sinu jaoks ikkagi tähtis? Nagu sa ütlesid, et elad mitut elu korraga.
Mul on selline komme, mis mind defineerib, et mul kuidagi asjad lähevad käest ära. Kui ma isegi midagi väikest tegema hakkan, siis see kasvab tohutult suureks. Tahad pisikest suvekodu, saad terve talu. Tahad teha väikest ja lõbusat tulnukafilmi, aga tuleb midagi hoopis suuremat.
Mainisid enne giidieksamit. Kas see on midagi, millega praegu aktiivselt tegeled?
Ei, see oli lihtsalt üks paljudest ülikooli ainetest. Ma õpin Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis turismi ja hotelliettevõtlust, siis meil oli lihtsalt sissejuhatus giiditöö alustesse. Tead, ma ütlen sulle kohe, mis ma teha tahaks…
See Setomaal elamine on ka nagu filmitegemine, lugude rääkimine ja kogemine. Mulle meeldib väga, mis juhtub linnainimestega, kes maale satuvad või pole ammu käinud… Nad saavad seal enneolematu elamuse ja avanevad. Unustavad argipäeva raskused, tekib juurde jõudu, et endast rohkem hoolida, tuleb inspiratsioon. Looduses olemine puhastab ja annab sarnase katarsise, mida ka filmikunst pakub. Olen seda ise kogenud ja mind huvitaks selline turism.
Selle poole sa vaikselt liigud?
Vaikselt liigun, aega on, ega ei pea kohe kiiresti tegutsema. Aga ma õpin jah, teisel kursusel olen. Näiteks valisin giiditöö teemaks "Müstiline Setomaa", kus tutvustan oma kodukanti läbi uskumuste ja maagilis-realistlike lugude.
Sa ütlesid väga ilusasti, et ei pea kohe kiiresti tegutsema, kui me vaatame, kui pikk vahel sul kahe mängufilmi vahele jäi, siis sellega sul ka kiiret ei olnud. Aga kuidagi peab ära elama ka ja leiva lauale tooma. Kuidas see siis võimalik on? Tuleb ikkagi haltuurat teha?
Eelmine aasta samal ajal lõpetasin "Musta augu" filmi, aga näpud olid nii põhjas. Tõesti üldse ei olnud raha. Tourestil seto boksi oli kedagi vaja ja siis ma läksin ja küpsetasin pirukaid. Ma tegin nii head lihapirukad ja kukeseene pirukad. Ööd läbi küpsetasin pirukaid ja leiba, päeval müüsin maha. Ma olin nii uhke selle üle, et hakkama sain. Seega selliseid asju tuleb ka teha, aga sel moel toidu tegemine on mulle suur rõõm ja äge väljakutse.
Mulle reklaame ei ole eriti pakutud, võib-olla isegi teeks nüüd.
Kas sa loomingulist haltuurat oleksid valmis tegema?
Ma ei teagi. Kui vahel mehega arutan, et kas peaksin pakkuma end reklaamidele tööle, siis tema arvab, et mind ajaks hulluks kõik need kapriisid, millega tuleb arvestada.
See film, mis meil Riinaga praegu käsil, selle kohta ma ei ütleks loominguline haltuura, aga see on kindlasti väga teadlikult publikule suunatud film. Ma ei kirjuta seda ise, vaid seal on stsenaristiks Martin Algus ning kogu see tegemine on oma algses faasis rohkem olnud grupitöö kui minu puhul tavaks. Kui kõik hästi läheb, siis võiks selle aasta sügisel võttesse minna. Tegemist on komöödiaga, omamoodi Eesti "Politseiakadeemiaga", kus neli naist otsustavad Kaitseliitu astuda.
Kui nüüd veel "Mustast august" rääkida, kas see andis sulle ka mõne sellise õppetunni, mille puhul said aru, et edaspidi sa enam kunagi nii ei tööta?
Kindlasti. Just planeerimise, mõtlemise, enesekindluse ja eneseväärikuse osas... Sain ka aru, et tuleb ennast kohe otsustavamalt väljendada ja mitte olla nii mõistev.
Vähem mõistev peab olema?
Nojah, mõnes mõttes sain aru, et režissöörina peab vahel enesekaitseks halvem inimene olema.
Kindlasti õppisin ka tehniliselt palju, kogu see tulnukate värk… Tegime midagi sellist, mida pole varem Eestis tehtud. Me ju ei teadnud, kuidas tegelikult välja tuleb. Produtsent ei tahtnud hulk aega sellest tulnukast midagi teada, kui saime loa teostamiseks. See lihtsalt oli nii kohutavalt kallis ja risk oli nii meeletu, sest oleksime võinud ka täiesti läbi kukkuda.
Me oleme päris paljudest probleemidest juba rääkinud, millega Eesti film praegu silmitsi seisab, aga mis on sinu hinnangul see kõige olulisem murekoht, mis tuleks Eesti filmis kohe ära lahendada?
See on vist isegi laiem teema, millest on ka palju räägitud, aga mulle tundub, et aina vähem väärtust on oma kultuuril ja selle loojatel. Eriti valitsuse tasandil, kuid ka mujal. Mul enda elust jälle hea näide, kus aitasin üritust korraldada, kus palka said kõik alates parkimiskorraldajatest kuni kujundajani, aga kui mitu kuud kestnud sisulise töö eest oma tasu uurisin, siis öeldi, et need tasu ei saa, kes niikuinii teeks kultuuri armastusest ja missioonist.
Eks see tendents on maailmas igal pool, aga mulle tundub, et juba pikemat aega toimub vaimne allakäik. Me läheme jälle süngeks, aga Marju Lepajõe on öelnud, et kui humanitaaria kaob, siis on aeg uueks sõjaks. Ma ei tea, kas see aeg ongi nüüd nii? Või kas on võimalik kuidagi seda ümber pöörata?
Me peaksime ühiskonnas soodustama seda, et inimesed tahaksid heal tasemel kultuuri teha, mitte ei suunduks 40. eluaastates uuesti ülikooli.
Sa ei oleks tahtnud minna uuesti ülikooli?
Kui filmi tegemist saaks nii planeerida, et režissöörill olekski kuidagi võimalik arvestada seda, kui pikaks ühe filmi tegemine reaalsuses kujuneb ning tagada selleks ajaks püsiv ja piisav sissetulek, siis ma poleks läinud. Minu samm oli ikkagi ajendatud meeleheitest.
Samas on mul väga hea meel, et ma läksin. Oleksin võinud isegi palju varem minna, oleks rahulikum olnud. See on nii huvitav eriala, mis mulle ka väga hästi sobib ning mul on seal põnev.
Küsimus on ka riigile, et miks me kultuurivaldkonnas loojatega käitume nagu mõne järjekordse viaduktiga, mis valmis ehitatakse ja järgmine aasta taas üles songitakse, et uut teha? Ma õpin bakalaureuses ära, astun magistrantuuri… Filmi tegemine on eksklusiivne ja kallis eriala… Edasi küsin riigilt raha ja lähen Los Angelesse kursustele. Tõestan ennast ja teen oma esimese täispika mängufilmi. Mul tekib mingisugune kogemus, aga kui inimesed on sunnitud sellises faasis erialast loobuma või ümber õppima, siis see ei ole minu arust eriti jätkusuutlik.

Jah, sinusse on väga palju riigi raha investeeritud.
Täpselt, ma oleksin valmis seda tagasi tooma ja hea meelega toon ka, ma usun, et suudan publikule rõõmu, lohutust ja mingeid väärtuseid pakkuda, isegi riigikaitsega seotuid.
Ma ei ole paraku ju ainuke selline, neid inimesi on väga palju. Kui meie kultuuri loojad oma erialalt lahkuvad, siis mis üldse meile rahvusena alles jääb sellist, mille eest seista ja mida hoida?
Lõpetame positiivselt. On sul viimasest ajast äkki mõni kultuurielamus, mille tahaksid välja tuua?
Ma kinno väga palju ei ole jõudnud kahjuks, kuigi tahaksin rohkem käia, aga Lõuna-Eesti loodus on minu jaoks omaette kultuur. Et oleks metsad, kuhu minna, et turvast ei viidaks Hollandisse, et oleks rabasid. Ka see on osa kultuurist ja põhiväärtustest.
Kõige rohkem ongi Setomaa rõõmu pakkunud. Mu vanaema õde Ello Kirss oli kirjandusteadlane ja folklorist, Oskar Looritsa õpilane. Nüüd tema tütar andis Eesti Kirjandusmuuseumiga välja raamatud, kus Ello poolt 1938-1940 kogutud seto rahvalik pärimus, tollane maailmatunnetus. See on nii äge ja hullumeelne lugemine. Saad aru, kui rikas ja omanäoline on Eesti kultuur.
Teine kultuurielamus on tegelikult veel. Pärnu Kolledžis on õpetaja Liina Käär, kes annab meile sotsioloogiat ja giiditöö aluseid. Ta on Tõstamaa mõisas giid ja käisime tal seal külas. Ma pole oma elus Tõstamaa kanti sattunud. Kui Liina hakkas rääkima, siis sain aru, et seal kandis oli päriselt täielik "Rehepapi" maailm, kuidas olid mõisnikud ja kanged eestlased ning mis nad seal kõik tegid. Siis sa saad aru: issand, jälle nii huvitav. Neil on alles veel seda vana Tõstamaa kultuurikihti. Ja see on omakorda nii teistsugune kui meil Setomaal.
Igapäevaselt eksisteerib tegelikult meie ümber sellist maailma nii palju, ei pea isegi alati raamatut lugema ja filmi vaatama, vaid lihtsalt ringi käima, kuulama ja inimestega rääkima.
Aitäh sulle.
Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.
Allikas: "ID"