Praegu saame rääkida "Aurorast", mis oma kinoteed praegu alustab, kuu aja pärast võiks rääkida Jan Uuspõllu uuest filmist ja siis lähikuudel ka sinu produtseeritud Eva Kübara dokfilmist "Minu kallimad" ehk kokku kolm filmi! See on vist isiklik rekord?

See on tegelikult asjade juhuslik kokkusattumus. Kõigepealt ma hakkasin produtseerima Eva Kübara filmi, see võis olla juba viis aastat tagasi, kui me selle projektiga alustasime. Selline kaua küpsenud kakuke, nagu hea prantsuse vein, mis läheb järjest nüansirikkamaks aja jooksul, kuni võib lõpuks pöörata äädikaks.

Ei ole veel äädikaks muutunud?

Loodetavasti mitte, vaataja otsustab, mis kvaliteediga ta on. Aga see on tõesti kaua loksunud, eelmise aasta lõpus sai valmis, aga kuna mullu oli suhteliselt suur filmiuputus ja igasugu kraami tuli, seega otsustasime, et ootame rahulikuma aja ära.

"Auroraga" oli põhimõtteliselt sama lugu, meil olid võtted juba üle-eelmisel aastal ja film oli möödunud kevadel valmis, aga ta lihtsalt ootas oma järge, et kinno pääseda, et ta ei jääks teistele filmidele jalgu ja ette. Koos levitajaga otsustasime, et see 2025. aasta algus on kõige mugavam hetk seda välja tuua.

Mis puudutab Uuspõldu, siis meil tekkis juhuslik võimalus saada rahastust, see projekt oli pikalt oma aega oodanud, aga eelmise aasta lõpus sai Jan Uuspõld tänu oma elu- ja armuseikluste ning rahajamadega uuesti meediakangelaseks, lisaks 50-aastasena seisis ta elu teise poole künnisel. Kui eelmises filmis ta oli noor näitleja, kes üritas minna midagi tõsist tegema, siis selles filmis on tal kõvasti identiteediküsimusi, mis keskealisel mehel ikka välja tulevad: kuhu nüüd edasi ja mis minust üldse järgi on jäänud.

Ehk siis idee oli olemas ja järsku leidsime rahastaja, siis tuli ka Apollo Productions tootjana taha ja leidsime võimaluse kogu filmi erakapitali toel ära teha. Miks mitte siis kohe kiiresti käima tõmmata? Kui sa ootad maksumaksja rahastust, siis tihtipeale kulub aastaid jõudmaks täisrahastuseni. Aga kui me leiame viisi, kuidas kokkuhoidlikult toota, siis miks mitte võimalusest kinni haarata ja kiiresti võtetesse söösta?

Rahvalik komöödia võib-olla ei nõua ka nii suurt kapitalipaigutust kui mõni ajalooline suurfilm, inimene tahab lihtsalt nalja saada.

Ehk see film valmis väga kiiresti?

Jah, see valmis väga kiiresti. Aga tegelikult ongi hea, sest kui režissööri amet on lavastada, siis võiks saada ikkagi aastas korra või üle aasta midagi suuremat lavastada, see hoiab tal käsitööoskused paigas.

Filmisfäär on nii heitlik ja riske täis, seega kui sa kaua aega midagi ei tee, siis sa kaugened paratamatult süsteemist, motivatsioon käib alla ja lootus hajub üldse midagi selles vallas korda saata. Teiseks need oskused, kuidas platsil toimetada, kuidas näitlejatega tööd teha, kuidas motiveerida võttegruppi ja kuidas visiooni kinokeelde tõlkida, hakkavad paratamatult alla käima.

Aga kas te iseendaga konkureerima ei karda hakata? Kuigi "Aurora" ja "Jan Uuspõld läheb koju" auditooriumid ilmselt väga ei kattu.

Ma ei usu, et me konkureerime. Käekirja juurde peaks kuuluma mitmekesisus, et teha erinevaid teoseid ja erinevale publikule. Mõned saavad kriitikutelt nahutada, aga rahvas külastab, mõned on nagu kriitikute lemmikud, aga ei pruugi massilist publikut leida.

Kui sa oled filmi valmis teinud, siis loodetavasti hakkab ta oma elu elama. Nagu 17 aasta vanuse "Jan Uuspõld läheb Tartusse" filmiga, ma olen ammu oma loomingus edasi liikunud, aga vaatan ikka, et fännid käivad koos, vaatavad filmi uuesti ja uuesti üle, teavad paroole peast ja kostümeerivad ennast tegelasteks.

Loodetavasti kumbki film leiab oma publiku ja fännid, soovin mõlemale pikka iga.

Kas üks põhjus, miks "Aurora" jõudmine vaatajate ette on veninud, on ka see, et te olete otsinud festivali, kus film võiks esilinastuda?

See protsess on pikem ja keerukam, võib-olla sellest peaks pigem produtsentidega rääkima.

Aga kas te olete saanud mõnele festivalile, kus filmiga välja tulla?

Hetkel ei ole sellist festivali veel tekkinud, kus tahaksime "Aurora" esilinastuse teha.

Vähemalt Maarja Johanna Mägi sai Berlinale noorte näitlejate programmi, mis on vist ka seotud ikkagi "Auroraga". Ilma teie filmita ta sinna ilmselt pääsenud ei oleks.

Võib-olla küll, ma ei osalenud selles protsessi, aga ma tean, et filmikatkendeid taheti tema esitlemiseks.

Mis on "Aurora" näitel ühe filmi algessents, ilma milleta seda olla ei saa?

Alguses peaks olema mingi mõte, mis tundub endale huvitav. Mina olen filmisõber ja üks minu printsiipe nii filmide vaatamisel kui tegemisel on see, et kas film kõnetab, kas ta lõpetab minu pooleli jäänud mõtted, kas ta peegeldab vastu mu enda suhtevõrgustikku, kas ta annab mulle intellektuaalselt juurde, kas ta äkki hoopis lõbustab mind, kas ta viib tähelepanu kõrvale mu enda elu neuroosidest või murekohtadest. Need on kõik erinevad lähtealused.

Vahel sünnivad stsenaariumid pikema kalkulatsiooni tulemusel, vahel sa vaatad, kuhu üks või teine karakterite suhe välja viib. Vahel võtad kaks täiesti erinevat karakterit, paned nad kokku ja vaatad, mis keemia nende vahel hakkab sündima.

Vahel tuleb algimpulss lihtsalt kujutluspildist. Ma tegin kunagi koos Katrin Ruusiga filmi "Hõbepulm". Ma mäletan vanaisa juures, kuhu mind vahel lapsepõlves saadeti, oli maja ehitus lõputu protsess. Kogu aeg oli segumasin hoovis ja selle kõrval ehitusmaterjalide virnad. Telliskivihunnikute ümber seisid mehed, tegid suitsu ja rääkisid Brežnevi anekdoote või vaatasid, mis materjalid hoovi olid kuhjatud. See meenutus on mul lapsepõlvest kaasas ning film kasvas sellest välja. Seal tulid ka paljud muud lood, mida me filmi kokku ühendasime. Filmisime ka sellise kaadri ära, kus mehed kimuvad suitsu kuuri taga fiboplokkide vahel, aga see lendas viimasena filmist välja, sest tundus, et sellel polegi enam kohta.

Film on alati olnud ka tüüpmotiivide ja klišeede kunst. Mis suhe sul neisse on? Kas sa kardad klišeesid?

Mõned klišeed on sellepärast klišeed, et nad töötavad. Mõned klišeed kuluvad lihtsalt ära, alguses on väga head leiud, aga kui nad lähevad väga pikale korduvkasutusele, siis tüditakse ära.

Loojutustamisel on omad elemendid, et lugu kõige efektiivsemalt edasi anda, ning need elemendid peaks olema inimestele loetavad. On olemas sellised võimsad eksperimentaalsed teosed nagu Prousti "Kadunud aega otsimas" või Joyce'i "Finnegan's Wake", mida on väga vähestel üldse võimalik lugeda, need on lihtsalt suured, rasked ja keerulised tekstid.

Filmi puhul ma näen ikkagi seda, et meil on vastutus ka vaataja ees. Ma ei julge olla väga obskuurne, kuigi ma väga hindan kunstnikke, kes valdavad raskesti tabatavat metafüüsikast ja keerulist kujundikeelt...

Sa ei tahaks obskuurset arthouse'i teha?

Ma tunnen isiklikku vastutust vaataja ees, sest tema ostab pileti ja tahab saada elamust või meelelahutust, mitte seda, et tal kuuli kokku jooksutatakse. Ma pean hoidma inimestele taju-uksed avatud ja lähtuma ka dramaturgilisest loogikast ja arusaadavusest, mis on filmi sõlmpunktid ja kuidas karakterid omavahel toimivad ning kuidas me sinna lõpplahenduseni välja jõuame. Ja kuidas saada inimesi emotsionaalselt panna filmiga suhestuma. On sellised reeglid, mis enamasti töötavad.

Muidugi, on ka palju filmitegijaid, kellel on suuremad vabadused nende reeglitega ringi käia ja neid ümber pöörata. Eestis on aga filmtegemise kultuur suhteliselt õhuke ja seetõttu võimalus eksperimenteerida üsna riskantne. Kui õnnestub ja teed uhke festivalifilmi, siis läheb hästi, aga kui sa ei saa publikut ega kriitikat taha, siis see unustatakse juba kolme-nelja nädala pärast ära ning see võib mõjutada sinu kogu edasist karjääri. Paraku oled sa täpselt nii hea või halb kui su viimane film.

Muidugi võiks rohkem riske võtta, aga mina võtan neid pigem alahoidlikult. Samas ma ei ütleks, et "Aurora" on väga klassikaline film, sest see meetod, millega me materjalile lähenesime, kuidas me seda üles filmisime ja kuidas lugu arendasime, on Eesti mõistes ikkagi erandlik.

Ma julgeks ka öelda, et "Aurora" on ikkagi arthouse. Paari kuu jooksul tuleb sul välja kaks nii erinevat filmi, üks on psühholoogiline draama ja teine komöödia. Kas sinu jaoks on üldse nii-öelda kõrgem ja madalam skaala filmi puhul oluline, ma pean silmas, et näiteks kunstikino on kuidagi kõrgem kui rahvakomöödia?

Ei ole oluline, ma tahaks teha erinevaid asju. Ma olen ka parasjagu oportunistlik, sest teen seda, mille jaoks parasjagu võimalused tulevad. Ma usun, et igasse filmi on võimalik ideid sisse tuua, olla ajakajaline, vaadata inimese valikuid ühes või teises ajahetkes, tema otsinguid ja pettumusi. Ma arvan, et ka naljafilmis võib üks osa olla mõtlik või kurb. Tihti ka komöödiad konstrueeritakse sedaviisi, et alguses on naljakas, aga siis lõpuks läheb tundeliseks.

Mis oli see tuumküsimus, millele ta Rain Tolgiga "Aurora" puhul vastust otsima läksite, või kui isegi mitte vastust, siis äkki proovisite leida hoopis küsimust ennast?

Üks sõlmküsimus üldse inimese elu juures on see, et me oleme erinevate otsingute või vajaduse meelevallas. See on nagu Maslow' püramiid, kus all on põhivajadused, siis on turvatunne, armastuse ja läheduse vajadused ja siis tipus on kõrgemad vajadused nagu moraal ja eneseteostus.

Minu arust me tegelesime filmis kahe põhivajadusega: vabaduse ja iseseisvuse vajadusega ning kuuluvuse ja turvatunde vajadusega. Alati need ei käi üheskoos, tihtipeale need on kokkupõrkekursil. Stabiilsus ja üksteiste toetamine võib ühel hetkel muutuda ka üksteise kontrollimiseks.

Seetõttu on meil filmi sisse toodud ka kogudus, sest seda tüüpi kogukondades on inimesed hästi tihedalt seotud, seal on omad reeglid ja hierarhia, lisaks oma toetussüsteemid ja solidaarsus, aga ka enese erandlikuks pidamine, maailmale vastandumine ja staatus, mida ei tohiks kahtluse alla seada. Kindlasti on seal ka tugevdatud eetilised printsiibid. See kõik võib muutuda stiihilise armujoovastusele piiravaks, sest sind raamistatakse ja hoitakse tagasi, sa oled kõigi pilgu all ja kõigi hinnata. Võibki juhtuda, inimese sees on lõhestus eri vajaduste vahel... Eri hetkedel eri vektorid. See kõik viib aga tohutu süütunde ja häbini. 

Armumise puhul on tegemist kõikide hormoonide tulvaga, see on nagu sinu enda ellu kutsutud lavastus, kus sa eristad ennast enda ja oma armastatu mulli, vastandudes kogu ülejäänud maailmale. Psühholoogid täheldavad afääride puhul, et paljudel on kalduvus leida armukeseks keegi, kellega ei saa päevagi normaalset elu koos elada. Nad on mingid tätoveeritud macho'd ja psühhopaadid, mingid jurakad kuskilt garaažist, playboy'd, või äärmiselt ebastabiilsed ja kõrge egoga kunstnikunatuurid. Nad ei ole sellised tüübid, kellega saad sooja teki peale tõmmata ja vaadata koos näosaadet. Aga vajadus põgenemise, eufoorilise seikluse ja totaalse oma ruumi järele on lihtsalt nii suur.

Seega peategelasele sellise karakteriloogika andmine võimaldas meil liikuda selle looga eri suundadesse, tuua sisse ka väike kriminaalne moment, ootamatud pöördepunktid ja nii edasi. Kui me seda filmi tegime, siis meil olid olemas nii kontseptsioon kui ka loo käik, aga see, kuidas karakter täpselt ühes või teises olukorras käitub ja mis nüansid temast välja tulevad, selgitasime me improproovide käigus.

Armastusest oleme "Aurora" kontekstis palju rääkinud, aga kristlus on samuti filmis keskses kohal. Te ei lähe filmis kristlust kritiseerima ega naeruvääristama?

Ei, absoluutselt mitte. Kristlus tuli sinna sisse üldse selle pärast, et rõhutada reljeefsemalt dilemmasid. Kui sul on tüüpiline eesti pere, kes ainult jõululauas kokku saab, sööb seal ja läheb võib-olla tülli ning siis jälle laiali sõidab, aeg-ajalt ehk helistatakse, siis so what? Inimesed tulevad kokku ja lähevad lahku, lahendavad skandaalid oma leibkonna raames ära ja siis teised klatšivad pärast. Aga meil oli vaja mittetüüpilist eesti perekonda, kus on keskmisest rohkem üksteise hoidmist, aga ka üksteise jälgimist ja teiste elude eestkostet. Eks me siis vaatasime, kus on sellised peremudelid kõige puhtamal kujul olemas ja tundus kõige õigem tuua sisse uuskristlaste koguduse mõõde.

Meil polnud mingit tahtmist kellegi elulaadi kritiseerida, sest me tegime ettevalmistuse käigus koostööd erinevate kogudustega. Maarja Johanna Mägi käis ühe koguduse juures, me külastasime nelipühilasi ja vaatasime, kuidas mõtlevad ja mis rituaalid neil on, kuidas nad üldse omavahel mõtteid vahetavad ja mis on see positiivne, mis seal inimesi tõmbab, aga ka seda, mis on meie jaoks natukene võõras.

Kristlasi on oma ekstaatilistes rituaalides väga kerge naeruvääristada ja kui me oleksime kasvõi toonud sisse Sõnajalgade tüüpi muusika, oleks see läinud liigseks osundamiseks. Seetõttu palusime Sten Sheripovil komponeerida sellised filosoofilisemad-lüürilised lood, mida võiks isegi armastuslauludena käsitleda, mitte pelgalt ülistushümnidena Kõigekõrgemale.

Ma tahaks loota, et see film kõnetab ka kristlusele lähedal olevad inimesi, kindlasti paljudele see ka ei meeldi, aga me ei soovinud inimeste usaldust kuidagi kuritarvitada. Me ei näita mingeid paduhulle sektante, kes end kuskile tsitadelli müürivad ja üksteisega hullult manipuleerivad. Me ise olime kõikide tegelaste poolt, sest inimesed teevad filmis neid tegusid väga lihtsal põhjusel – nad hoolivad. Nad on mures, otsivad armastust ja lähedust, sirutavad empaatiliselt abikäe. Aga elus lihtsalt vahel sellest ei piisa.

Teil on filmis ka ülitugev casting, seda tahan küll väga tunnustada. Kui palju tööd te sellega tegite? Näiteks Indrek Taalmaas pole ma kunagi varem osanud näha sellist maffiabossi essentsi.

Indrel Taalmaa polnud meil võib-olla esimene valik, aga mulle tundus, et see tegelane peab olema suur. Autoriteet ei ole ainult selles, et ta lausub kandval treilerihäälel suuri sõnu, vaid ta mõjub ka füüsiliselt alfast pealikuna. Maarja Johanna Mägi on suhteliselt väike ja mulle meeldis ka see, et Ott Kartau on meeldejäävalt pikk. 

Teil on siis pikk, suur ja lühike tegelane?

Natukene küll, et need füüsilised parameetrid mõjuksid seal ka. Indrek Taalmaa on suur nii kasvult kui olemuselt, aga siis Ott Kartau karakter ei olnud oma kasvu otsekui välja teeninud. Ta oli pigem lojaalne sõdur kui kindral.

Casting tuli proovide käigus kuidagi loomulikult, mõtlesime, kes seal lähiringis võiksid olla. Kuna meie filmi esimene lõige tuli üle kolme tunni pikk, siis seal oli tegelikult ka kõrvaltegelastel rohkem ruumi.

Aga miks mitte selle kolmetunnise filmiga kinno tulla? PÖFF-il oli just saksa mängufilm "Suremine", samuti kolm tundi ja mitte väga erinev teie filmist.

Kogu aeg inimesed vinguvad, et on liiga pikk ja venib ning poolteist tundi on õige pikkus. Meie filmi puhul ka keegi ütles, et lõigake kõik naljad välja, lõikasime need välja, aga siis läks jube tõsiseks melodraamaks, seega panime jälle tagasi.

Kõige raskem periood ongi see, kui sa pead filmi lõpetama ja on nii kuradi palju arvamusi. Martin Scorsese teeb ju viietunnised filme? Samamoodi see "Suremine", väga hea, aga ka väga pikk film, kogu aeg on huvitav. Keegi ei lähe ju Ojasoole ja Semperile ütlema, et "Macbethis" oleks võinud vabalt kääri anda ja tunni välja võtta. Teater on püha kunst, film on demokraatlikum vorm, otsekui igaühe asi. Või siis ma olen selles osa natukene tundlik.

Sa oleksid siis teinud hea meelega kolmetunnise filmi?

Ma oleksin teinud kahetunnise kindlasti. Kolm tundi on võib-olla liiga pikk. Aga seal on mõned väga head stseenid, mis me pidime välja lõikama.

"Aurora" valmis sul koos Rain Tolgiga ja olete ka palju varem ühiselt asju teinud. Miks te ikka ja jälle koos lavastate?

Tore on koos teha. Ikka otsid endale koostööpartnereid kui vaimseid sõpru, kellega saab asju arutada ja kes annavad üksteisele energiat. Hea on koos teha, kui dialoog tuleb välja ning aega ja süvenemist on. Erimeelsusi tuleb ikka ette, kus neid ei tuleks…

Kas sa päris üksi tahaksid praegu filmi teha?

Ma võiks teha küll, sõltub sellest, mis lugu on. Mul paar mõtet on, aga hetkel nad ei ole veel sellises faasis, et nad areneksid edasi. Mul on liiga kiire olnud erinevate projektide lõpetamisega.

Selles valdkonnas on juba nii kaua töötatud, oldud ja tehtud, et enesekindlust tohutus filmipoliitilises süsteemis orienteerumiseks on mul aja jooksul juurde kasvanud, samuti oskust väljendada end erinevatele inimestele. Noorel filmitegijal on see, et oh, kuulsad näitlejad, ning tekib suhtluskramp. Kuidas ma talle ütlen? Ta ju vaatab mulle ülevalt alla. Aga vahel tõesti vaatabki.

Sul ei ole seda krampi mõne tuntud inimesega tekkinud?

Kui ma tegin filmi "Minu näoga onu", siis Roman Baskin oli paras pujään ja temaga oli palju murdmist. Mina tahtsin, et ta karakter oleks hale, tema tahtis olla kiuslik, aga cool. Vahel ta küttis ennast sellega üles...

Näiteks ükskord oli niimoodi, et ta loeb stsenaarium, mõtleme selle peale, kuidas üht stseeni lahendada, visuaalselt peaks see minema kuidagi ühe võttega ja kuna ruumi geograafia oli sobiv, siis Baskini tegelaskuju sai minna sealt läbi mitmel eri moel. Me siis midagi tõmbasime maha ja muutsime, aga siis tema luges ja ütles: "Kumba ma siis teen, kas lähen siia või lähen sinna, võib-olla viskame üldse stsenaariumi maha ja sellel pole üldse mõtet". Ta tõusis veel püsti ja surus oma rinna kummi. Selline power man.

Tegelikult lõppes see stseen füüsilise vägivallaga ning pärast saime aru, et ta võib-olla küttis ennast sellega üles, miks ta seda minu peal tegi, ma täpselt aru ei saanud küll. Ma tahtsin ju ainult head.

Aga te ei tee koos Rain Tolgiga ainult filme, vaid olete väga aktiivselt töötanud ka televisioonis. Kui erinevate eesmärkidega lähete teles peale? Üks asi, millest rääkisime, on vist juba see pikkuse küsimus ehk teles saate rääkida pikemaid lugusid.

Teleseriaal on vähem nõudlik formaat kui film, aga aega on palju rohkem käes ja seal saab mitmeid ideid ja karaktereid läbi katsetada. Kui sa teed näiteks telekomöödiat, mis lähtub karakteritest või situatsioonidest, siis saab rohkem tegelaskujusid sisse tuua, neid erinevatesse olukordadesse paisata ja proovida, mis töötab ja mis mitte.

Lineaarse televisiooni vaataja annab sulle ka palju rohkem andeks, kui asjad venivad või ei tööta. Kinos kriitikud reastuvad, kirjutavad ning tekitavad lavastajates igasuguseid tundmusi. Enamasti ebamugavaid.

Teles on muidugi võimalused palju väiksemad, kogu aeg on kirves pea kohal, et mida saab ja mida ei saa selle võtteaja ja eelarvega üldse teha. Aga mulle meeldibki kiire protsess, viimistlemine ja nikerdamine võtab vahel energia maha. 

Me ei näe Eestis endiselt veel liiga palju filmirežissööre, kes telesarju teeksid. Mis sa arvad, miks see nii on? Kas ikka arvatakse veel, et tele on kuidagi kuidagi madalam kui film?

Teles ei ole krooniliselt raha suuremateks vaatemängudeks. Lisaks on tele kohutavalt konservatiivne ökosüsteem, kus sul on paar-kolm nime, kellelt sarju tellitakse ja kümmekond näitlejat, kes sarjast sarja roteeruvad. Just vaatasin, et Tõnis Niinemets on vist kolmes sarjas praegu, samuti vennad Piusid. Samad näitlejad, samad produtsendid, samad režissöörid, samad kirjutajad. Žanrid võivad küll erineda.

Telesarjade tootmine on läinud ka üsna kalliks, seega on odavam toota erinevaid stuudiosaateid. On üritatud, isegi Eesti Filmi Instituut on avanud telesarjade arendamise vooru, aga kuidagi tiivad ei võta tuult. Võib-olla see sama küsimus, et lineaartelevisioon ise on natukene ajale jalgu jäänud vorm, eelkõige lastele või vanuritele, kohalik VOD alles üritab jalgu alla saada ning Netflixide ja teiste võimsate korporatsioonidega võitlemine on väga keeruline, Elisa vist üritab kõige tugevamalt kodumaist produktsiooni pakkuda.

Mulle üks programmijuht ütles, et alati on puudu soft crime'ist nagu "Kättemaksukontor" või mõnest sellisest loost, kus juhtumeid lahendab mõni kentsakas detektiiv. Luuletaja-detektiiv, apteeker-detektiiv, vanatüdruk-detektiiv. Igas osas lahendatakse üks mõrvamüsteerium, aga need mõrvad on sellised, kus kellestki pole kahju, see pole sünge nordic noir, kus toimuvad mingid perverssused, vaid keegi tapab kellegi raamatukogutoas, sest tahab talt pärandiks kuldset hobusekuju. Sellistest krimkadest olla lineaartelevisioonis alati puudus, aga krimkade kirjutajaid ei ole lihtsalt nii palju ja nii häid, et nad suudaks kogu eetri täita.

Sa siis arvad, et meil võiks olla palju rohkem head ja kvaliteetset kodumaist telesarja?

Idealist minus ütleb, et kõik režissöörid, kes on veidike andekad ja kellel on oskuseid, võiksid kogu aeg midagi teha ning tele võiks anda neile selle võimaluse. Kui parasjagu suurt filmi ei ole perse all ei ole või projektid ei leia rahastust, siis saaks hoida ennast vormis. Aga tundub, et telel ei ole kõige parem päevad, käivad kärped ja koondamised ning see sarjandus on nagu on.

Sa võtad tegelikult audiovisuaalsest vormist maksimumi välja, sest filmi ja sarja kõrval tegeled ka reklaaminduses. Kas see on hea koht, kus oma veidramad ideed ära kasutada?

Reklaamil ei ole ka kõige paremad päevad. Võib-olla ma olen juba nii vana ja moest läinud, tahetakse nooremaid ja funky'maid tüüpe. Minuealiste generatsioon on reklaamist minema triivimas, saanud oma portsu kätte, müünud agentuurid maha ja hakanud tegelema oma hobidega.

Suur häda on selles, et klassikalist loojutustamise reklaami on väga vähe. On mingid nublakad kuskil Youtube'is, millest osa on AI-ga tehtud ja lisaks on ka tohutu hulk tüütust, kus pere istub ümber laua, tuuakse mingi toode ja siis kõik on hästi rõõmsad. Seal ei ole huumorit ega pöördeid, lihtsalt paneme kaamera relssidel ringi ujuma ja filmime üles.

Arvestades, et teed kordamööda nii telet, filmi kui ka reklaami, siis kas sul loomingulisusega probleeme ka on üldse? Mingi hetk saab sulg tühjaks?

Kellel ei oleks? Vahel on tühja lehe kramp või siis kirjutad ühe jutiga mingi asja ära, kui sulg voolab, aga teise lugemisega avastad, et mis kuradi asi see on ja mida ma sellega nüüd peale hakkan.

Vahel ma olen mõelnud, et olen palju asju üles kirjutanud ja võiks välja anda raamatu, aga siis ma mõistan, et minu stsenaariumid on nagu tarbetekstid, see on nagu manuaal filmi tegemiseks. Kui ma annaks ta manuaalina välja, siis kes seda lugeda tahaks? Kui ma loen, kui kujundlikud ja läbitöötatud on kirjanike laused, siis ma mõtlen, et selleni läheb veel aega ja tekib alaväärsuskompleks. Ma ei riski neid tekste veel ilukirjanduseks nimetada.

Kriise on muidugi igasuguseid, vahel ma mõtlen, et peaks teist tööd tegema, sest filmitegemine on nii Eestis kui ka ülejäänud maailmas suuresti asjaarmastaja töö. Väga raske on end sellega ära elatada, aga sa armastad seda asja nii kõvasti, et sa ei vajagi majanduslikku kindlustatust. Võid hädaldada küll, aga režissöör on tasustamise mõttes kinosfääris ühel alumisel pulgal, stsenarist on võib-olla veel suurem luuser.

Need tüübid, kes käivad võtteplatsil, neil on omad väljasõidud ja tasud, neil on omad graafikud ja reeglid, millal sa töötad ja millal saad ületunnitasu. Režissöör müttab selle asjaga projekti algusest kuni selleni, kui see välja tuleb, pärast kannatab veel selle käes, mis kriitikud ütlevad ja et vaatajaid ei tule. Kui tema töötasu jagada selle perioodi peale laiali, siis see on kõige-kõige väiksem.

Kui režissööritööga rikkaks ei saa, siis pead näitlema hakanud. Mõned korrad oled siin-seal üles astunud, sind näitlemine huvitab üldse?

Jan Uuspõllu uues filmis ma teen väga prominentse rolli, kirjutasin selle endale (naerdes). Vanasti ikka kutsuti mingeid imelikke tegelasi mängima, hea meelega oleks kehastanud mõnd vana detektiivi, kes näeb läbi, et miski siin ei klapi.

Kui keegi pakuks võimaluse detektiivi mängida, siis võtaksid vastu?

Loomulikult. Detektiiv ei pea olema noor ja atraktiivne, pigem on nii, et kui seal on mingi noor tšikk, siis tekib küsimus, et kas tal üldse kogemus ka on. Aga muidugi, mulle meeldib väga näidelda.

Kui vaatame puhtalt kahe Jan Uuspõllu filmi näitel, siis nende vahele on jäänud 18 aastat. Selle aja jooksul on Eesti film väga palju arenenud, mis sinu hinnangul on kõige suurem ja olulisem muutus, mis nende aastatega toimunud on?

Areng on suhteline mõiste, sest eelmisel aastal tuli välja kultusfilm "Mootorsaed laulsid", mis on põlve otsas tehtud, teised filmid jällegi kõrgetasemeliselt teostatud, on tunda, et seda teevad profid, kes on Hollywoodi võtteplatsil olnud. Sa näed seda võtteplatsil ka, cash rebate'i mõju käib läbi: ingliskeelsed väljendid, tööjaotus ja välimus, kõik on üleni mustas, neil on tööriistavööd, kus ripuvad teibid, keegi ei ütle ka enam "klapp", vaid öeldakse "slate". See element on juurde tulnud ja tootmine on professionaalsem, aga ka kulukam, sest inimesed teavad oma õiguseid ja hinda.

Mulle endale meeldib õhinapõhine filmitegemine, sellepärast ma olen ka dokumentalismi õppinud, et mida väiksem on trupp ja mida suurem vaimne lähedus ja ühine entusiasm inimestega, seda mõnusam on teha. "Aurora" puhul oli ka hetki, kus me lükkasime suure grupi kõrvale, võtsime ainult operaatori ja helimehe ja Tartus mööda baare käisimegi niiviisi, meil ei olnud vaja otsida statiste ja neid läbi lavastada, tegimegi geriljalt. Niiviisi saab kõige elulisema keskkonna kätte.

Mainisid enne, et võib-olla peaks mingit teist tööd tegema, aga mis tööd sa teeksid, kui poleks režissöör?

No vot, probleem ongi selles, et ma ei oska professionaalselt ühtki muud tööd. Ma olen oma keldriaknaid kinni müürinud ja puust mingeid asju ehitanud, aga see pole mingi professionaalne ehitus. Arvutit kasutan ka täpselt nii palju, kui kutseoskusteks vaja on, ma ei oska programmeerida ja kardan, et ma ei õpi seda ka ära. Äkki turismiäris... Mul on mootorpaat, hakkan inimestele suusasõite tegema sellega ja kodumajutust pakkuma.

Mul on selline asi, et ma olen alati tahtnud filme teha ja see on üks eelduseid selleks, et saada kineastiks. Esimene kogemus filmitegemisega oli kuue-aastasena, kui ma mängisin kodus üksinda iseendaga filmide süžeesid läbi. Hiljem, kui ma läksin Tartusse kunsti õppima, siis ma külastasin tihedalt filmiklubisid, kus ma nägin Godard'i ja Jarmuschi ehk filme, mis tavakinosse ei jõudnud, hiljem Tallinnas käisin ka TTÜ filmiklubis. Õudselt lahe oli see filmiklubide periood ja hiljem laenasin veel kadunud kolleegi Sulev Teinemaa tohutust VHS-ide kogust ning osad filmid jäidki minu kätte.

Pärast seda tekkis ka sõprus Taavi Eelmaa, Rainer Sarneti, Jaak Kilmi ja Marko Raadiga, kes läksid filmikooli esimesel kursusele, veetsin nendega koos palju aega ja vaatasime palju trash-filme, see tundub tol hetkel väga zeitgeist. Ehk siis filmiarmastus kujunes mul välja enne seda, kui ma filmikooli jõudsin.

Sa oled rääkinud, et sinu filmiarmastuse juures on oluline roll mängida sellel, kui ema viis sind noore poisina Tarkovski "Stalkerit" vaatama.

Tõenäoliselt ta viis mind muid asju ka vaatama, aga see film, kuigi ma kõigist neist filosoofilistest asjadest aru ei saanud, oli mulle lapsena nii rusuv ja ängistav, et see andis mulle tundmuse, mida ma siiamaani suudan meenutada.

Tarkovski on sinu jaoks ikka oluline režissöör?

Praegu ma ei ole teda eriti üle vaadanud, ta kuulus sellesse aega, kui ma filme sisse ahmisin. Kui ma kunagi Helsingis Armastus ja Anarhia festivalil käisin, siis ma vaatasin ühe päevaga neli filmi päevas, nüüd, kui ma PÖFF-il käin, siis vaatan maksimaalselt ühe filmi õhtu jooksul. Ma ei viitsi rohkem vaadata.

Mis režissöörid on sind elus kõige enam mõjutanud?

Mulle kohutavalt meeldis, kui ma nägin Jim Jarmuschi esimesi filme, näiteks "Stranger than Paradise". Ma nägin seda filmiklubis ja mulle väga meeldis see rütm, staatilisus ja omamoodi ambitsioonitu cool, mis selles filmis oli. Mingil hetkel avastasin Aki Kaurismäe, kes tegi samasuguseid staatilisi kaamosest puretud filme.

Mulle on meeldinud Bergmani suhete läbinägelikkus, tema pessimism, tumedus ja hüsteerilisus ei ole päris minu rida, aga tal on väga erinevaid asju. See ongi filmitegija puhul tore, kui tal on eri perioodidel erinevad filmid. Bergman pole üritanud oma ideaalset filmi teha, vaid ta on otsinud ja katsetanud.

Francois Truffaut' filmid on mulle ka rohkem meeldinud kui Godard', kes on vahel õudselt tüütu, aga Truffaut' on narratiivne kino, tal on hull energia taga.

Kas lemmikute filmid inspireerivad sind või mõnd väga head filmi vaadates tunned pigem, et millegi nii heaga sina kunagi hakkama ei saa?

See tunne tuleb alatasa juurde. Mõne inimesega vesteldes tunned, et olen täiesti normaalne tüüp, aga kui räägid kellegagi, kes on kõik Heideggerid ja Deleuze'id läbi lugenud, siis mõtled küll, et millega ma saan vastata. Kunstiga on samamoodi, et kui sa mingi suure asjaga kokku puutud, siis tekib tunne, et what's the point?

Sarnaselt paljude teistega Eesti filmirežissööridele oled sa samal ajal ka filmikriitik, oled seda kirjutanud ning kirjutatud praegugi. Kui oluline roll see sinu jaoks on?

Mul on selline printsiip, et ma ei taha kuuluda žüriisse ja teiste loomingut hinnata, sest see on filmitegijana nii subjektiivne tegevus. Kui ma oleks kriitik, siis ma loomulikult jagaks tärne ja kõiki värke, aga kuna ma ei ole kriitik, siis ma ei tahaks oma kolleegide kohta arvamust avaldada.

Ma kirjutan vahel asjadest, mis on mulle muljet avaldanud ja meeldivad, need ei pea olema suured lemmikud. Aga mul on see tingimus, et ma pean enne ära nägema ja siis ma saan otsustada, kas see kõnetab mind. Mingisugusest sitast asjast ma vaimukusi ei viitsi kirjutada, vanasti, kui ma kriitikuna rohkem kirjutasin, siis ma võisin olla päris õel.

Õelusel ja vaimukusel on teatav appeal, see teeb ägedamaks, aga see on odav populaarsus.

Kas ise kriitikuna kirjutamine aitab olla mõistvam nende kriitikute suhtes, kes sinu lavastatud filmide või sarjade kohta arvamust avaldavad?

Ma olen ikka mõistev kriitikute suhtes, ega ma nendega halvasti läbi ei saa (naerdes).

Jaan Ruus ütles mulle juba vana mehena, et ma oleks veel sitemini su teosest kirjutanud, aga ma tahan, et sa kirjutaksid mulle nekroloogi. Ma ütlesin vastu, et hea meelega, härra Ruus. Temaga oli see, et ta tuli hästi lähedale ja tal oli sigarett suus, kus oli hästi pikk tuhk ja see lendas sulle vahel peale, sulle võis tunduda, et ta ründas, aga samal ajal ta teietas alati.

Kriitikud sobivad mulle hästi. Mulle meeldib, et nad on pühendunud ja vaatavad filmid läbi, nad soovitavad midagi. Ilma selleta, kui poleks seda filtrit vahel, siis oleks väga keeruline, sest audiovisuaalset materjali tehakse iga aasta terve galaktika täis, keegi peab eelselektsiooni ära tegema.

Muidugi, tärn on selline asi, et õudselt ei tahaks neid oma filmi juures näha, aga teiste filmide puhul on väga hea, sest saad kiirelt konsensuse kätte, kas tasub vaadata või mitte.

Kardad ka seda, et mis need tärnid "Aurora" puhul tulevad?

Kes ei kardaks? Ma ütlen niimoodi lapselikult, et vaadake teie ja kui on head hinded, siis öelge mulle edasi, aga kui on halvad, siis jätke ütlemata. Ma ei julge seda lehekülge lahtigi teha (naerdes).

Sinu lemmikrežissööridest rääkisime, aga mis sind viimasel ajal filminduses kõige enam liigutanud on?

Ma alustan Eestist. On väga tore, et nii palju eripalgelisi ja isikupäraseid filme on. "Biwa järve 8 nägu" oli täiesti omaette kunstiteos, oma keele, vaatenurga ja filosoofiaga. "Emalõvi" oli väga tugeva intensiivsusega, samuti väga aktuaalsel teemal.

Rahvusvahelisest filmist, nagu sa juba mainisid, on "Suremine" väga meeldinud. Ma väga palju filme PÖFF-il ei vaadanud ja võib-olla vaatan üldse vähem filme kui peaks, aga see jättis väga tugeva kunstilise elamuse. Kui inimestel on ettekujutus saksa filmist, siis arvatakse, et see on kas tohutu ekspressiivne tõmblemine või siis hästi sünged ja kandilised asjandused. Aga nii mõne aasta tagune "Toni Erdmann" kui ka "Suremine" on väga soojad filmid. Need räägivad väga huvitavatest inimsuhete aspektidest, millest polegi lihtne rääkida, ja toovad humanistliku mõõtme sisse. Teevad ennast kasvõi hetkeks paremaks inimeseks.

Aitäh sulle!

Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.