Ma alustan meie intervjuud õnnesooviga. Palju õnne! Tallinna Kunstihoone pälvis möödunud nädalavahetusel (intervjuu toimus 20. novembril - toim) Bernis rahvusvahelise Prix Art and Ethics auhinna. Mida see kunstihoone jaoks tähendab?

Aitäh! See on väga uskumatu tunnustus, et Šveitsis, mis on nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt Eestist väga kaugel, on märgatud seda, mida me teeme. Eelmisel nädalal toimus Bernis auhinnatseremoonia, kuhu olid kokku tulnud inimesed Šveitsi eri linnadest, et meie Lasnamäe paviljonist kuulda. Päris mitmed neist on siin kohapeal käinud, nad on lugenud ühiskondlikust tööst, mida me teeme. See on väga sürreaalne kogemus, et töö, mida enda parima äranägemise järgi kogukonna heaks teeme, saab Šveitsis tunnustuse. See tegi meil kõigil meeskonnas tuju väga heaks.

Kuidas te šveitslasteni jõudsite? Kas kandideerisite auhinnale või nad ise märkasid teid?

See on auhind, millele ei saa kandideerida. Šveitsi kunstnik George Steinmann andis auhinna välja neljandat korda. See on põhimõtteliselt George'i ainuisikuline otsus. George Steinmann tegi kunagi 1990-ndate esimeses pooles Tallinnas kunstihoonega oma teose "Ruumi naasmine". Sellest ajast on tal jäänud sügav huvi meie tegemiste vastu.

Auhind tuli selle eest, et viisite ajaks, mil kunstihoone Vabaduse väljaku maja remondis on, oma tegevuse Lasnamäele. Ütlesite hiljuti "Vikerhommikule" antud intervjuus, et Lasnamäele kolimine on 90-aastase kunstihoone tegevust positiivselt raputanud. Palun rääkige sellest positiivsest raputusest lähemalt.

Kui vaadata, mida Euroopas 90-aastased institutsioonid teevad, siis põhiliselt tegeletakse traditsioonidest kinni hoidmisega. Kunstihoone Lasnamäele kolimine võimaldas meil täiesti nullist ümber mõelda, mida üldse üks kunstiinstitutsioon tähendab: kuidas peaksime käituma? Kuidas peaksime kunstnikega suhestuma? Kuidas peaksime publikuga suhestuma?

Ning Lasnamäel on kunstihoonesse jõudnud inimesed, kes teie juurde varem ei jõudnud.

Jah, praegu on niimoodi, et umbes 75 protsenti inimestest, kes tulevad uksest sisse, on sellised külastajad, kes meil Vabaduse väljakul ei käinud. Vabaduse väljakul oli kunstihoone keskmine külastaja 55+ vanuses eesti soost naisterahvas, siin on natukene noorem ja vene emakeelega.

Miks nad varem kunstihoonesse ei jõudnud?

Esiteks ei teadnud väga paljud sellest, aga on ka öeldud, et kesklinn on väga kaugel, mis kõlab natukene absurdsena, sest näiteks Kumu on meie juurest neli bussipeatust, see on väga lähedal. Aga on ka inimesi, kes on öelnud, et nad ei käigi Lasnamäelt väljas. Paljud on öelnud, et nende jaoks on kesklinna kultuuriasutused hästi peened ehk neil on hirm minna haudvaiksesse läikivasse ilusasse kunstiasutusse, kus inimesel võib tekkida ukse peal natukene hirm, et kuhu ma astuma pean, mida ma tegema pean, ma ei tea sellest kunstist midagi.

Me proovime Lasnamäel näidata, et kaasaegne kunst on väga kättesaadav ja ligipääsetav ning kui on inimesi, kel pole varasemast väga tugevat kunsti- või kultuurikogemust, on meil külastusjuhid, kes neid sel teel aitavad. Nii et proovime kaasaegse kunsti ja kultuuri ees laiemalt hirmu maha võtta.

Kas inimesed, kes varem südalinnas teie juures käisid, on oma tee paviljoni leidnud?

Päris paljud inimesed, kes meie juures Vabaduse väljakul käisid, ei ole siia mitte kunagi sattunud. Kahjuks peetakse Lasnamäge endiselt mingil määral ohtlikuks ja koledaks linnaosaks. Iga päev siin aega veetes ei ole ma midagi ohtlikku ega koledat näinud. Siin on suurepäraseid restorane ja väga eriilmelisi inimesi. Loomulikult satub aeg-ajalt uksest sisse ebaadekvaatses olekus inimesi, aga seda võib ka kesklinnas juhtuda.

Nüüd, kui te olete kaks aastat Lasnamäel tegutsenud, siis ehk oskate hinnata, kuidas on Lasnamäel seis kauneid kunste pakkuvate asutustega. Kas võib öelda, et kultuuriasutusest on puudu?

Kindlasti on. Ma olen veendunud, et Lasnamäel peab olema vähemalt üks suur riikliku tähtsusega kultuuriinstitutsioon. Siin elab 120 000 inimest ja seni on enam-vähem ainus kultuuriasutus olnud paviljoni kõrval asuv Lindakivi kultuurikeskus. Nõudlus on täiesti olemas.

Miks see on nii? Miks Lasnamäel ei ole näiteks kunstigaleriisid, nii nagu neid on kesklinnas?

Väga palju on ajaloolisi põhjuseid. Lasnamäge hakati ehitama 1980-ndate esimesel poolel, kõige aktiivsem ehitusperiood oli umbes 1985. ja 1986. aastal. Lasnamägi pidi lõplikult valmima 1990-ndate esimesel poolel. Kui Nõukogude Liit lagunes, jäi ehitus sõna otseses mõttes pooleli. Ma ei tea täpselt, kas siia oli veel kultuuriasutusi planeeritud, aga neid ei ehitatud kunagi valmis.

Mulle tundub, et viimase 30 aasta jooksul on kõik kunsti- ja kultuuriasutused teadlikult südalinna planeeritud, sest see on prestiižne. Südalinnas on tähtis olla, sest siis on su asutus kohe tähtsam. Kui sa oled kunstnik ja sind eksponeeritakse uhkel ilusal pinnal kesklinnas, on kõik parem. Kui teater on kesklinnas, on kõigil jube hea ja mugav tulla. Mina olen seda usku, et Tallinnas peaks proovima kõiki kultuuriasutusi natukene hajutada, et inimestel tekiks ka oma kodukoha lähedal võimalus käia Eesti kaasaegset kultuuri nautimas.

Kust üldse sündis idee kunstihoone asenduspind Lasnamäele viia?

Kui saime aru, et Vabaduse väljaku maja on nii kehvas korras, et see ei ole kasutatav ja me peame sealt igal juhul välja kolima, sõitsime kogu meeskonnaga kolmeks päevaks metsa, et ühed korralikud mõttetalgud maha pidada. Jõudsime üsna kiiresti järeldusele, et tahame teha midagi, millel oleks sotsiaalne mõju. Lasnamäe jäi üsna kiiresti sõelale, sest 75 protsenti Lasnamäe elanikkonnast on vene emakeelega ja Lasnamäe keskmine sissetulek on Tallinna kõige madalam. Lisaks on Lasnamäel väga mitmed koolid venekeelsed. Tundsime, et tahame tulla just siia ja proovida tutvustada inimestele Eesti kaasaegset kultuuri.

Ega meid avasüli vastu võetud. Algus oli väga-väga keeruline. Inimesed olid meie peale pahased, et miks me siia tulime, mis jama me teeme. Nüüd on hakanud asi vaikselt muutuma. Mõned inimesed, kes meid varem sõimasid, on püsikliendiks muutunud ja enam ei sõima. Loomulikult on neil heast kunstist erinev arvamus, aga nad käivad. Erilist rõõmu teeb see, et me oleme Lasnamäe koolide seas üsna populaarsed ehk lastegruppe käib väga palju.

Mulle teeb suurt rõõmu ka meie kogukonnaaed. Ehitasime suve alguses roosad kastid, täitsime need mullaga ja inimesed, kes tahtsid omale aiapidamiseks suurt kasti, said avalduse esitada. Avaldusi saatsid nii kohalikud elanikud kui ka mõned kunstnikud. Kõik said oma kasti. Meie siinoleku suurepäraseks sümboliks ongi nende kunstnike ja kohalike elanike omavahelised teeõhtud, kus nad harivad taimi, räägivad ühiskonda puudutavatest küsimustest ja millest iganes. Koos on inimesed, kes muidu ei oleks omavahel kokku saanud.

Oleme kahe aastaga jõudnud sinna, et näeme, et kuskil hakkab tekkima väike mõra. Me ei ole kindlasti midagi lahendanud või ära parandanud ja ma pole kindel, kas see üldse lähiaastatel võimalik on, aga me näeme, et on tekkinud esimene mõra, oleme kuhugi jõudnud, meil käivad uued inimesed. Nii et tundub, et läks hästi.

Praeguse plaani järgi peaks Vabaduse väljaku maja 2026. aasta lõpus valmis saama. Mis siis Lasnamäe paviljonist edasi saab?

Paviljoni saatus on veel lahtine. Tundub, et Tallinna linnal on huvi, et paviljon siin edasi oleks. Mis on paviljoni tulevikufunktsioon, need arutelud seisavad meil uue aasta alguses ees. Ma olen täiesti veendunud, et paviljon peab kultuuriasutuseks jääma. See võiks jääda misiganes vormis Eesti kõrgkultuuri tutvustavaks asutuseks.

Kas see on võimalik, et kunstihoone tegutseb korraga nii südalinnas kui ka Lasnamäel?

Meie oleme selleks valmis. See vajab meilt kindlasti palju mõtlemist ja planeerimist, kuidas seda teha, aga oma praeguse riikliku finantseeringu eest ei suuda me kaht maja mitte mingil juhul programmiga täita.

Kuidas te lasnamäelased endaga Vabaduse väljakule kaasa plaanite meelitada?

Oi, see on väga keeruline. Oleme selle peale kogu aeg mõelnud ja meil ei ole veel head vastust. Vaatame enne, mis paviljonist saab ja siis proovime välja mõelda, kuidas nad ikkagi võtaksid need viis bussipeatust ette.

Kas võib väita, et Lasnamäele kolimine andis kunstihoonele uue hingamise?

Jah! Seda uut hingamist on vaja ka sellepärast, et kui me kahe aasta pärast tagasi oma vanasse majja kolime, peame tegelikult samamoodi uuesti nullist alustama. Kui me ei oleks vahepeal Lasnamäel käinud, oleks olnud suurem tõenäosus, et me teeme kõiki asju inertsist nii, nagu on väga pikalt tehtud. Nüüd on meil vahepeal väike paus, teeme midagi hoopis teistsugust. Tänu sellele suudame ka palju avatumalt välja mõelda, milline üldse peaks üks Vabaduse väljakul tegutsev kaasaegse kunsti asutus olema.

Kas Vabaduse väljaku maja on üldse vaja? Miks kunstihoone ei võiks Lasnamäele jääda?

Kindlasti on vaja. Esiteks pakub südalinna maja pärast remonti näitusepinnana uskumatult häid võimalusi. Meil on paviljonis väga suured tehnilised, klimaatilised ning ka turvalisust puudutavad piirangud. See ruum on väga spetsiifiline. Vabaduse väljaku maja on ülimalt läbimõeldud ja ehitatud selleks, et kunstnikud saaksid teha teoseid, millel ei ole sisuliselt piiranguid.

Teiseks, mis ma enne rääkisin, et traditsioonid on lõhkumiseks ja vanad institutsioonid peavad oma traditsioone kogu aeg üle vaatama, siis vot see on üks Eesti kultuuri põhjalikumaid traditsioone, et kunstinäitustel käiakse just Vabaduse väljakul. Suurem osa inimesi, kellega ma rääkima satun, kõigil on lapsepõlvest meeles, kuidas nad Vabaduse väljakul kunstihoones käisid. See on asi, mis peab jääma, me ei saa seda ära võtta.

Kolmandaks, kunstihoone ei ole Vabaduse väljakul ainult näitusepind, vaid seal on ka kunstnike ateljeed. Seal on omapärane ja väga lahe sümbioos.

Kunstihoone kolis Vabaduse väljakult asenduspinnale 2022. aastal. Küll aga on uuenenud kunstihoone avamine edasi lükkunud, sest näiteks möödunud aastal suunati teile mõeldud 6,5 miljonist 3,3 miljonit eurot rahvusraamatukogu renoveerimisele. Tänavu septembris otsustas valitsus kunstihoone ehitustöödele 9,9 miljonit eurot eraldada. Eelmainitud Vikerraadio intervjuus ütlesite, et maja halba seisukorda vaadates tuli otsus üsna viimasel hetkel, sest sel kukuvad juba aknad eest. Kui keeruline viimast otsust oodata oli? Kas vahepeal kimbutas tõeline lootusetuse tunne ka?

Täpsustaks, et tegelikult võeti raha tagasi lausa 3,8 miljonit. Kui raha tagasi võtmise otsus saabus, oli see meile kõigile emotsionaalselt väga raske, sest me ju nägime, mis toimub maailmas, mis toimub riigieelarvega. Saime aru, et seda raha on uuesti väga keeruline saada. Õnneks kultuuriministeeriumi inimesed ja kultuuriminister Heidy Purga said väga hästi aru, et see maja muidu kukub sõna otseses mõttes pauguga Vabaduse väljakule, kui seda nüüd kohe remontima ei hakata.

Loomulikult olid viimased pool aastat enne eelarve vastuvõtmist väga pingelised. Kõik sellised suured otsused on ikka väga üle noatera. Õnneks läks seekord niipidi, et võimalikult paljud poliitikud said selle maja arhitektuursest kui ka kultuurilisest tähtsusest aru

Kas sellest 9,9 miljonist, mis nüüd saite, piisab ehituse lõpuleviimiseks?

Ma loodan väga, et sellest piisab. Esimeste ehitushangete põhjal paistab, et oleme kenasti eelarves. Pingutame väga selle nimel, et eelarve ei läheks lõhki. Saame väga hästi aru, et kui kärpeaastal, mil kõikidel teistelt võetakse raha ära ja meile eraldatakse 9,9 miljonit remontimise jaoks, siis me peame sellega äärmiselt vastutustundlikult käituma.

Vabaduse väljaku maja muutub küll füüsiliselt, näiteks saab selle tulevikus ühe trajektooriga läbi käia ja klaaslaega saali kohale tuleb uus galerii, aga kas sisuliselt ka midagi muutub?

Natukene muutub. Me saame teha asju, mida meil ei olnud seni võimalik teha. Näiteks seesama klaaslaepealne galerii on oma ehituselt üsna komplitseeritud ruum, see tähendab, et sellest tuleb suure tõenäosusega väikevormide galerii. Veel tuleb üks maa-alune universaalne galeriiruum, kus saab muu hulgas performance'id teha, sest seal on väljatõmmatav tribüün. Lisaks saab maa-alusesse galeriisse katuseluugist sisse tõsta väga suuri ja väga raskeid töid, mida on nii-öelda tavapärasel galeriipinnal võimatu näidata.

Kui palju olete ehitust planeerides valdkonnas tegutsevate inimestega suhelnud ja uurinud, mida nemad uuenenud majast ootavad?

Kuna oleme saanud projekteerimise käigus väga pikalt valmistuda, on majja sisse ehitatud väga erinevaid võimalusi, mis panevad loodetavasti kunstnikel mõtte intensiivselt liikuma. See maja on konsultatsioonide käigus nii piirangutevabaks muudetud ehk ükskõik, mis idee kellelgi tuleb, siis me ei saa öelda, et oi, vot seda siin majas teha ei saa. Oleme proovinud kõik juhtumid juba ette ära näha.

Näiteks on sisse ehitatud täpsed raskuspunktid, kuhu saab riputada väga-väga suuri esemeid, osa ruumidesse on sisse ehitatud kraanist tulev suruõhk ehk kunstnikele on võimalik hakata looma teoseid, mis vajavad töötamiseks näiteks hüdraulikat, osa ruumidesse on sisse ehitatud ülikõrgsurve veevarustus – kui keegi tahab teha teose, kus bassein kiiresti veega täitub, on meil tulevikus ka see võimalik. Peale remonti on kõikides saalides topeltseinad. Kui keegi tahab seina lõhkuda, ei lähe ta enam muinsuskaitsealuse seina kallale, vaid meil on topeltsein, millega saab seda kõike teha.

Millist rolli Tallinna Kunstihoone Eesti kultuurimaastikul kannab? Kui ma provotseerida tahaksin, siis ütleksin, et meil on ju galeriid olemas, iga nädal avatakse mõni uus kunstinäitus.

Kunstihoone on üks põhjalikumaid kunstiinstitutsioone. Me teeme näitusi üsna vähe, paviljonis ja linnagaleriis on keskmiselt neli-viis näitust aastas. Kunstnikud ja kuraatorid, kellega koostööd teeme, valime välja umbes poolteist aastat enne näituse avamist. Me toetame kunstnikke näituse ettevalmistamisel igal moel: maksame oma arust täiesti adekvaatset kunstnikutasu, aitame produktsiooniga ning teeme nende eest ära nii palju organisatoorset tööd kui vähegi võimalik. Me ei võta kunstnikelt, kui nad meie näitusel olevatest teostest midagi maha müüvad, komisjonitasu, vaid kõik teosed jäävad kunstnikule. Võrreldes galeriidega on meie põhirõhk kunstniku ja kunstiskeene pikaajalisel arendamisel.

Aga kui majanduslik seis on praegu selline, nagu see on, kas te ei ole komisjonitasu kehtestamisele mõelnud? Või kuidas omatulu kasvatada?

Me ei ole komisjonitasu peale isegi mõelnud. Me ei hakka seda küll mitte kunagi tegema. Praegu mõtleme pigem ikka sellele, kuidas saaks kunstnikule võimalikult palju toeks olla.

Omatulu suurendamisele oleme aga väga põhjalikult mõelnud. Meil ei ole Lasnamäel piletit, aga uues majas saab kindlasti jälle olema. Me hakkame ise opereerima Kuku klubi, mis laieneb keldrist osaliselt ka maa peale. Uue maja ruumid on kõik ehitatud niimoodi, et neid oleks väga lihtne võimalikult palju välja rentida.

Ma olen täiesti seda usku, et kõik kultuuriasutused peavad suutma mingil määral omatulu teenida. Loomulikult peab see olema vastavalt võimetele, mõnes valdkonnas on võimalik rohkem teenida, mõnes vähem, aga päris null peaks olema väga-väga erandlik, nagu meil on Lasnamäel.

Kultuurivaldkonnas on sügis kultuuri rahastamist puudutava arutelu tähe all möödunud. Kas kunstihoone peab ka oma eelarvet kokku tõmbama?

Ka meid tabab järgmine aasta neljaprotsendiline riigitoetuse kärbe. See on täiesti üleelatav, kuna eelmiste aastate inflatsioon oli nii jõhker ja kõik teenused läksid juba nii palju kallimaks. Pidime 2024. aasta alguses suurema koomaletõmbamise juba ära tegema.

Kust te olete juba kokku tõmmanud ja kust järgmisel aastal veel kokku hoiate?

Pidime kahjuks oma haridusprogrammi natuke kokku tõmbama. Sellest on väga-väga kahju, sest haridusprogrammide järele on väga suur nõudlus. Teise asjana oleme väga tugevalt kärpinud oma turundustegevusi, linna peal ei näe enam ühtegi kunstihoone plakatit. Kolmandana oleme pidanud kokku tõmbama oma rahvusvahelist kommunikatsiooni. Kunstihoone on seni kogu aeg Euroopas ja ka laiemas maailmas pidevalt meediapildis olnud. See on kindel töö, mida me enda asutuse, Eesti kunstnike ja laiemalt Eesti kultuuri rahvusvaheliseks tutvustamiseks oleme teinud.

Järgmine aasta polegi ühte konkreetset asja, vaid proovime igalt poolt hajutatult kokku tõmmata.

Sügisese rahastusdiskussiooni ajal on enim kõlanud teatriinimeste hääl. Kuidas kunstivaldkonna toetusega lood on?

Väga keerulised. Kunst on ainus valdkond, millel ei ole ministeeriumis toetuseks mitte ühtegi taotlusvooru. Seal on ajaloolised põhjused mitme aastakümne tagant, miks see kõik niimoodi on läinud, aga praegu oleme kunstiasutuste liiduga teinud ettepaneku, et välja mõelda süsteem, mille alusel Eestis kunstiasutusi finantseeritakse. Saame aru, et raha ei ole, aga oleme optimistid, et kunagi tulevad head ajad tagasi ja selleks ajaks oleks meil vähemalt süsteem olemas. Siis saaks mõelda, kuidas ja mis mahus süsteemi päriselt ka rahaga täita.

Milline see süsteem olla võiks?

Sellest on praegu natuke vara rääkida. Loomulikult oleme kunstiasutuste liidus esimesed mõtted paika pannud, et millised võiks ühised alused olla, mille järgi näiteks kunstiasutusi hinnata ja millised võiks olla riiklikud ootused. Kuna see kõik peab sündima koostöös ministeeriumiga, teeme praegu alles nii-öelda ettepaneku, et palun hakkame süsteemi tekitama.

Aga kui laiemalt vaadata: kas kunst paistab näiteks kirjanduse, teatri ja muusika vahelt välja?

Oli suur üllatus, kui saime mõned nädalad tagasi kokku kunstiasutuste külastuse statistika ja seal tuli välja, et kunstiasutusi külastati eelmisel aastal Eestis natuke rohkem kui kaks miljonit korda. Sellega tegi kunstivaldkond teatrile ikka pika puuga ära. See tegi kõiki väga rõõmsaks.

Tellisime kunstiasutuste liiduga ka publiku-uuringu, millest tuleb välja, et Eestis on kaasaegse kunsti vastu kasvav huvi. Inimesed käivad väga erinevatel näitustel ja kõikidele galeriidele jätkub publikut. Eesti kaasaegne kunst on praegu väga heas vormis ja õnneks on publik seda järjest rohkem nägemas.

Aga kus see nihe siis on? Samal ajal kui kunstiasutusi külastatakse aastas üle kahe miljoni korra, ei ole teil ainsana ministeeriumis kindlat taotlusvooru.

Jah, seal on väga suur nihe sees. Kogu viga tuleb sisse sellest, et Eestis veetakse väga paljusid kunstiasutusi puhtast entusiasmist, oma tervise ja unetundide arvelt. See ongi äärmiselt vale ja kole. Kunstihoonel on täiesti rahuldav riigi toetus. Neid kunstiinstitutsioone, kes saavad riigi toetust, on mõned üksikud veel, aga suurem osa töötavad õhust ja armastusest. Kunstiasutuste liidus nende kolleegidega kokku saades on näha, et paljudel hakkab õhk ja armastus lõpuks otsa saama. Sellepärast peaksimegi looma süsteemi.

Teine viga on, et kunstivaldkond toetub protsentuaalselt kõige rohkem kultuurkapitalile. Väga paljud kunstiasutused peavad kultuurkapitalist tegevustoetust küsima, kunstnikud peavad näituste jaoks toetust küsima. Kui ülejäänud kultuurivaldkonna jaoks on ministeeriumil kas suuremal või vähemal määral mingid lahendused olemas, siis kunsti jaoks praegu praktiliselt ei ole. Seda peaks muutma hakkama, sest muidu võib juhtuda, et inimesed varsti lihtsalt ei jõua ning üks rahvusvaheliselt tunnustatud ja väga heas vormis olev valdkond hakkab hääbuma.

Võib juhtuda, et ring inimestest, kes seda tööd tahavad ja oskavad teha, jääb palju väiksemaks. Ja kui ring jääb palju väiksemaks, muutub kogu meie pakutav kunstimaailm kitsamaks, kurvemaks, üksluisemaks. Praegu on ikkagi päris mitmed Eesti kunstnikud väga kihvti rahvusvahelise edu saavutanud. Järjest tuleb peale väga tugevaid kunstikorraldajaid ja kunstnikke, kes suudaksid Eesti mainet rahvusvaheliselt läbi kunsti paisutada. Kui siin kohapeal jääb nende tegijate ring järjest väiksemaks, neil kõigil on vaja nii-öelda mingil tööl käia, et omale haigekassa saada ja koju süüa osta, siis paratamatult jõuamegi kümne aasta pärast sinna, kus selliseid säravaid tippe enam ei tule. Võib juhtuda, et isegi keskpäraseid ei tule.

Kuidas te sügisestele kultuuri rahastamise aruteludele ja pikketidele tagasi vaatate?

See oli väga õige, et debatti alustati. Vajame praegu Eestis väga palju laiemat arutelu, et kui tähtis meie ühiskonna jaoks kultuur tegelikult on ning mismoodi ja millises mahus peaks kultuuri toetama.

See debatt ei saa ainult kultuuriministeeriumi sees püsida. Kultuuriministeeriumis on väga palju tublisid inimesi, aga kui ülejäänud ministeeriumid ei saa päris täpselt sellest aru, mis on kultuuri tähendus, kui suur on kultuurinõudlus meie ühiskonnas, siis selle aruteluga kuskile kaugemale ei jõua.

Sellega, mis sügisel alustati – ja ma rõhutan, et see on algus – peab kindlasti jätkama. Kultuurivaldkonnad peavad omavahel läbi mõtlema, kui palju jaoks on meil suutlikkust, mis see kõik maksab ja milline on valdkondade omavaheline tasakaal.

Kultuuriministeeriumis saadakse väga hästi aru, et kultuurivaldkonnas on liiga vähe raha. Need vahendid, mida oleks juurde vaja, ei ole võrreldes ülejäänud riigieelarvega midagi kosmilist, aga meil ongi vaja algatada üha laiemat ühiskondlikku diskussiooni. Me ei saa kogu aeg oma kultuuri ära unustada, me ei saa kogu aeg öelda, et las kultuuriministeeriumi eelarve väheneb, sest mujal põleb suurema leegiga. Sellepärast ongi vaja laiemat arutelu – kultuur ongi see, mille pärast me siin riigis oleme.

Kõik saavad aru, kaasa arvatud meie kunsti- ja kultuurivaldkonnas, et Venemaa ja Ukraina sõda põhjustab erakordselt suuri, aga samas hädavajalikke kulutusi. Optimistliku inimesena usun, et sõda saab kunagi ikkagi läbi, mistõttu peaksime praegu mõtlema hakkama sellele, kuidas hakkame siis, kui me ei pea enam nii agaras tempos kaitsekulutustega tegelema, oma kultuuri rohkem väärtustama ja panustama.

Kultuuri rahastamise küsimus kerkib igal aastal umbes praegusel ajal pinnale, sest siis saavad teatrid oma rahastusotsused kätte ja korraks tekib veeklaasis väike torm. Varasematel aastatel on sedagi juhtunud, et eri kultuurivaldkonnad hakkavad üksteise peale näpuga näitama ja minnakse omavahel tülli. Kuidas valdkonnaülene ühtsus saavutada? Teil on ju suures pildis sama eesmärk: et kultuur oleks paremini rahastatud ja inimesed saaksid seda tarbida. Jube mugav on väiksed lülid omavahel tülli ajada, sest siis läheb suurelt teemalt fookus ära.

Ma arvan, et see aasta tuleb natuke teistmoodi. Kultuurivaldkondade eestvedajate vahel on tekkimas diskussioon. Omavahel suheldakse päris palju, mõeldakse koos sellele, kuidas laiem ühiskondlik arutelu tõstatada. Kui eelnevatel aastatel on jah tihti nii-öelda torm veeklaasis olnud, kakleme kõik omavahel, siis ma näen praegu märke, et see omavahel kaklemine lõpeb ära.

Mille eest kunstivaldkond nendes aruteludes seisab?

Kui võtan kitsalt kunstikorraldajate, mitte kunstnike poole pealt, siis kõige suurem vajadus on kunstnikele tasude maksmise järele. See on väga mitmeastmeline ahelreaktsioon. Kui kunstiasutusel on raha, et hakata maksma kunstnikutasusid, muutub kogu väli professionaalsemaks. Selle läbi tekib kunstiasutusel rohkem vahendeid, et äkki ka oma töötajatele palka maksta. Kunstnikul, kes saab kunstnikutasu, tekib sotsiaalkindlustus. Ehk see on võimalus, kuidas teha tugevamaks institutsioonid ja paremaks kunstnike olukord.

Aga kui vaatame asjadele positiivsest nurgast otsa. Mis kunstivaldkonnas praegu hästi on?

Kõige parem on see, et meile on juba tulnud ja tuleb veel peale üha rohkem kunstnikke, kes mõtlevad väga laialt, näevad ja tunnetavad maailmas aktuaalseid ühiskondlikke küsimusi ja suudavad need kontseptuaalselt huvitavaks ja visuaalselt kihvtiks vormistada.

Siia sobib ajatu küsimus: mis on kunsti roll ühiskonnas?

Meie siin majas oleme kollektiivselt veendunud selles, et kunst on ühiskonna liim. Kunst on vahend, millega on võimalik saavutada sidusust ühiskonnagruppide ja maailmavaadete vahel.

Palun jagage üht head näitusesoovitust ka!

Suure kadedusega pean tunnistama, et minu selle aasta kõige suurem kunstinäituse elamus ei ole meie oma majas, vaid on Urmas Lüüsi näitus Kumus. See on uskumatu.

Väga tore, aitäh!

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.