Kaspar Viilup: tihedale kinoaasta algusele järgneb kardetavasti pohmell

Jaanuari jooksul on Eesti kinokülastajatele pakutud sedavõrd rikkalikku filmimenüüd, et nii mõnegi käigu võib juba praegu nimetada aasta parimaks, kirjutab Kaspar Viilup arvamusloos.
Ühelt poolt peame sellise olukorra peale ainult mõnust oigama ja võtma seda, mida meile pakutakse. Kui te ei ole veel kinno jõudnud, siis haarake heaga oma seitse asja ja kolige nüüd nädalaks-paariks sinna, sest iga endast lugu pidav kultuurihuviline võiks ju ära vaadata nii rahvusvahelise auhinnasaagi kui ka kodumaised värsked filmid, alates Tolgi ja Maimiku "Aurorast" kuni Jaan Tootseni Ilvese dokfilmini "Kikilipsuga mässaja".
Selline pretsedenditult tihe kinoprogramm paneb aga tarbija selgelt sundolukorda: kui sa ei ole minusugune friik, kes võttis oma seitse asja kaasa juba möödunud aasta PÖFF-i ajal ja vaatas osa neist filmidest ära juba mullu sügisel, siis pead sa tegema valikud, sest inimestel on veel sellised tüütud kohustused nagu elu ja töö ja magamine, mis võivad saada ühel hetkel takistuseks. Rääkimata muidugi rahast, sest kui hirm ilmajäämise ees on nii suur, siis kõigepealt ostetakse ikka leibkonnale mõnesaja euro eest teatripileteid ja ehk isegi 130 euroseid AC/DC kontserdi pääsmeid, sealt ülejäävast rahast peaks jaguma toidule ja siis kino, jah, sellele ehk jääb ka midagi.
Ärge saage valesti aru, ma pooldan väga rikkalikku kinolevi, kuid meie enda kodumaised filmitegijad paneb selline virvarr eriti keerulisse olukorda. Audiovisuaalse materjali tarbimisahel on aasta-aastaga üha segasemaks muutunud, inimesed on harjunud suurt osa sisust tarbima voogedastusplatvormide vahendusel ning aken, mille jooksul linateos kinolinalt virtuaalsetele filmiriiulitele jõuab, on ka aina lühenenud. Liiga tihti kuulen: mis ma seda filmi ikka kinos vaatan, nädala pärast näen selle Teliast ära. Nojah, see ei ole tõest liiga kaugel, kuid mõtleme samamoodi veel aasta ja paar ning võib juhtuda, et meil polegi enam seda kodumaist filmi, mida ka väikeselt ekraanilt vaadata.
See võib kõlada ülemäära traagiliselt, kuid nii mullune kinostatistika kui ka aasta esimesed levinumbrid näitavad, et pea iga uus Eesti film lendab madalamalt, kui ta tegelikult vääriks. Võtame näiteks Moonika Siimetsa "Musta augu", mille avanädalavahetuse 2300 vaatajat võib ju kogenematule silmale tunduda täiesti viisakas hulk, kuid tehke väike matemaatiline tehe, korrutage see number läbi keskmise kinopileti hinnaga ja mõelge filmide eelarvete suurusjärkudele. Eesti filmi võimalikkus saab kiirelt kahtluse alla seatud. Muidugi, see on alles esimene nädal, vaatajaid veel koguneb, aga avapäevad annavad kätte üldise fooni, mis pole kahjuks eriti lootustandev. Täpselt sama juttu võime rääkida ka Meel Paliale täiesti suurepäraste "Pikkade paberite" kohta, mida kiidetakse kõigis kanalites, aga publikut film veel päriselt üles leidnud pole.
On siin üldse mingeid häid lahendusi? Ilmselt mitte, ennekõike tasub meeles pidada, et mitmekülgne filmiprogramm saab ühel hetkel otsa, seega pigem jätke mõni muu asi praegu kõrvale ja käige praegu arutult palju kinos. Seda on vaja meie levitajatel, seda on vaja meie filmitegijatel. Juba mõne nädala pärast on filmivallas pohmell, siis jõuate raamatuid lugeda ja teatris käia, aga praegu on kino aeg.