Kohalolu
Presence
Steven Soderbergh
USA
ACME

Steven Soderberghilt siis selline huvitav žanrieksperiment, kus terve film on võetud üles vaimu rakursist, ehk POV-vaatest, mis tähendab, et tegelase vaatepunkt on ühtlustatud kaamera omaga. Käsikiri on okei ja keskmisel õudukavaatajal peab olema keskmisest enam kannatust, et see aeglaselt oma biite ritta seadev film enesesse haaraks, aga mingil määral see siiski õnnestub.

Vormieksperimendina oleks võrreldav eelmise aasta "Loomu poolest tapjaga", kuna otsib õudusloos uut rakurssi, millest sündmustikku näidata, aga filmina siiski ei küüni tolle lähedale. Kokkuvõttes ei tule minu jaoks sisu vormile järele ja kogu lugu jääb ühest küljest veidi mittemidagiütlevaks ja teiseks on krimiliin veidi otsitud ja mõjub kunstlikuna. Peresisesed suhted on päris hästi lahti kirjutatud, aga jääb tunne, et lõpu-twist'iga pannakse iseendale jalg taha ning selle keerukus ületab löögijõu.

Soderberghi tegemised on aga igal juhul austust ja tähelepanu väärt, nii et edu talle edasiseks.

3 / 5

Täiesti tundmatu
A Complete Unknown
James Mangold
USA
Hea Film

"Täiesti tundmatut" vaadates on mul ikka ja jälle see tunne, et ma olen seda filmi juba näinud... Ah, muidugi. See on täpselt nagu vendade Coenite "Lllewyn Davise ballaadi paroodia". Tegelikult tundus algselt, et paroodia on hoopis "Llewyn Davis", aga seal koorus ilmselge coenliku satiiri sees välja väga inimlik lugu muusikust, kes oli kuulsuse äärel, aga lõpuks seda siiski ei saavutanud. Kuulsus juhtus tema kõrval, prožektor valgustas välja teise sektori samast mänguväljakust. Dylan on ka seal vilksamisi ekraanil, ja esineb Gaslight Cafés kohe pärast Llewyn Davist.

"Täiesti tundmatus" igatsen ma taga seda isiklikkust, sest kõik, mis ma ekraanil näen, on puhtaks poleeritud pop-meemide jada. Laename toonasest folk-folkloorist (hea sõna) kokku kõik tuntumad markerid ja reastame voolujoonelisse tervikusse, mida hoiab koos Timothée Chalamet võrdlemisi veenev ümberkehastumine Bob Dylaniks.

Filmi teema on aga puhas boomer dream – tõsi ta on, et Dylani otsus Newporti festivalil rokenrolli mängida tähendas üht teatud nihet kogu folginduses ja see on üks hästi dokumentaaritud sündmus, mis on saanud sümboliseerima artistlikku isepäisust kogukondliku surve kiuste. Aga teha nägu, et rokiajaloo üks olulisemaid sündmusi on mõne tarbeeseme ühendamine vooluvõrku, on ikkagi natuke ülepakutud. Seda enam, et seda sündmust siin sel viisil ette suureks mängitakse.

Kokkuvõttes soovitan väga Dylani plaate (puhtalt muusika jõul lükatakse ka siin muidu kahtlases filmis nii mõnedki stseenid võiduka finišini) ja dokke ("No Direction Home", "Don't Look Back", "Rolling Thunder Revue"). Kehastustest on kunstilisemalt huvitavam "I'm Not There", kus Dylanit mängib teiste hulgas ka Cate Blanchett.

"Täiesti tundmatu" on tüüpiline Oscar bait, nagu seda oli ka Mangoldi "Walk the Line" Johnny Cashist. Kuna Cash astub üles ka siin filmis, siis tundub, et Mangold tegutseb siin vabalt mugavustsoonis ja remiksib selle perioodi muusikalist mütoloogiat. "Walk the Line'i" tühistab tänaseks sisuliselt paroodia "Walk Hard: The Dewey Cox Story", ja Dylani puhul jääme samuti pigem kaasa tundma-elama ta täiesti tundmatule fiktiivsele kolleegile Llewyn Davisele.

2,5 / 5

Liblikad
Perhoset
Jenni Toivoniemi
Soome
Estinfilm

Kaks varianti: kas Soomes on lood tõesti väga halvad või siis jõuavad soome kräppkomöödiad miskipärast liiga tihti meie kinodesse. Iseenesest tunnustan seda, et soome filmidega meid kursis hoitakse, aga "Liblikate" taolised veiderdamised on lihtsalt ajaraisk – kas siis tõesti midagi paremat pole võtta? Ootaks juba väga jaanuari lõpus Rotterdamis esilinastunud Pirjo Honkasalo "Orendat" siinmaile kinno, sest see ju Eestis kaastoodetud ja ka siin filmitud. Ehk siis saab Soome maine vähe puhtamaks küürida.

"Liblikate" autor Jenni Toivoniemi tegi ju enne seda täiesti arvestatava suhtedraama "Seltskonnamängud", seda enam on arusaamatu see klišeedest ja suvalistest tegelastest kubisev suveteatri haltuura.

1,5 / 5

Armastus teeb haiget
Love Hurts
Jonathan Eusebio
USA
Hea Film

See film teeb haiget. Nagu oleks keegi keset ööd üles ärganud arusaamisega, et, pagan, sõbrapäev läheneb ja oleks kiirelt vaja midagi valmis toota. Tulemuseks täiesti auklikuks kõnnitud rada mööda minek: endine palgamõrvar püüab elada normaalset elu seni, kuni minevik ta kätte saab ja tal tuleb hakata oma erakordset võimekust taas demonstreerima.

"A History of Violence", "Nobody", John Wicki filmid jnejne. See sektor on täiesti ülerahvastatud ja midagi uut lisada äärmiselt keeruline. Millega katsub õnne "Armastus teeb haiget"? Esiteks sõbrapäeva-setting ja lootus, et edu korral hakatakse seda näitama igal aastal 14. veebruari paiku. Lootke edasi.

Teiseks kahe kõige suvalisema Oscari laureaadi kinnitamine peaossa: Ke Huy Quan (meeskõrvalosa, "Kõik, kõikjal ja korraga") ja Ariana DeBose (naiskõrvaosa, "West Side Story"). Kogu austuse juures, Ke Huy Quan on siin nagu Temust ostetud Jackie Chan ja vaata, mis nurga alt tahad, sellel mehel lihtsalt pole piisavalt mojo'i, et peaosa välja vedada. Piinlikes meet cute'ides selgub, et armastust väärivad kõik, ka killerid. Karistuse asemel.

1 / 5