Sal-Saller. See on see, mis paneb elama
Madis Ligema
Eesti
Davai Laama

Isenesest juba märkimisväärne, et Hendrik Sal-Salleri taolist eraelu ja oma isikusse puutuvat kaadritagust infot kiivalt endale hoidvat meest õnnestus nõusse saada iseenda portreefilmis üles astuma. Pean tunnistama, et pole pärast Generator M'i ja Vanemõde tema uuema karjääriga eriti hästi tuttav, kuigi arusaadavalt on Smilersit olnud võimatu vältida, ja vältimine pole olnud ka eesmärk. Tunnustan teda igati laulukirjutajana, kes on suutnud masside alateadvust oma lugudega tabada, see on anne omaette, ja lood on korralikud raadiohitid seal rokkmuusika sulgkaalulisemas otsas, miksides ameerika unistust ja soome aktsenti otse Pühajärve Petsi ja ta sõprade seljaajusse.

Filmina on Salleri portree üks õrnalt mööda pinda libisev ülevaade pikast ja mitme peatükiga muusikukarjäärist. Saller teab, mida peab tegema ja mida teha ei tohi, et rokkstaari müüt püsiks. Ei saa talle ette heita "kontrolli" selle materjali üle, mida temast avalikkusele välja pannakse. Ma ei taha staari, kes istub päevad läbi Instagramis ja kelle reaktsioonid on mu käeulatuses. Staari peab ikka ümbritsema müstika-udu – samale järeldusele jõudis ilmselt ka oma kuvandist vägagi teadlik Tommy Cash, kui pani veto oma karjääri algusaegu kujutavale dokile – ja sellel ei aita päriselt selgineda ka siinne dokfilm.

Küll aga näeme piisavalt, et minusugusele võhikule jääks peategelasest väga sümpaatne mulje. Ei tähtsusta ennast üle, kindel arusaam oma kohast ja rollist. Vaimse tervise suureks kergenduseks on välja jäänud kogu kollane Kroonika-pakett teemadel, kellega ja millal härra Sal-Saller täpselt katuseid mööda käib ja miks. Natuke segane on ka tema bändiliikmete liikumine planeetidena oma päikese orbiidil, aga samas on filmi pealkiri "Sal-Saller", mitte "Smilers".

Rohkelt on siin tõeliselt meelelahutuslikku arhiivimaterjali, kus läinud kümnendite Eesti Vabariik näeb välja nagu üks korralik agroparadiis. Tuttavaid ka omajagu kaadris, ilmselt nende suureks meelehärmiks. "Sal-Saller" on lihtne film, aga täidab omale pandud väikesed eesmärgid: avada oma uurimisobjekti nii, et ta meis huvi tekitaks, ja pakkuda meelelahutust. Esimest korda elus mõtlesin, et äkki peaks ka mõnel Smilersi kontserdil ikkagi ära käima, kuigi see jääb mu muusikalisest areaalist küll väljapoole.

3,5 / 5

Mickey 17
Bong Joon-ho
UK-USA
ACME

Bong Joon-ho teine ingliskeelne film läheb kahjuks sinnasamma, kuhu on varem läinud ka loendamatute "võõrkeelsete" režissööride katsetused teha ingliskeelset filmi enne teda – kuskile ebamugavuse võpsikusse. Kuigi Bong on inglise keeles nagu omas kodus ja esimene ingliskeelne "Snowpiercer" oli küll väga õnnestunud, siis siin läheb midagi ikkagi paigast ära. Tempo?

Laias laastus on "Mickey 17" mitmes mõttes võrreldav tema "Okjaga". Intrigeerivale ulmelisele algideele on rajatud võrdlemisi jantlik maailm. Siinsed kohalikud nunnuolendid creeper'id on ka nagu Okja kauged sugulased, seda enam, et osa teemat keerleb nende söömise ümber.

Kosmoselaevas ja kaugel planeedil toimuvat kujutades on rakendisse läinud palju pisikesi ja värvikaid juhumõtteid, aga karikatuurne poliitik, keda Mark Ruffalo kehastab umbes samast kohast kui oma "Vaesekeste" tegelaskuju, on küll süngis tänase päeva sündmuste ja vihaga populistlike libepoliitikute vastu, aga kokkuvõttes on see ka natuke liiga lihtne ja šabloonne märklaud, et olla päris põnevaks sihtmärgiks.

Tema abikaasat mängiv Toni Collette on samas päris naljakas, kuna on suutnud südametuse viia mingile uuele tasandile. Enamus tegelasi rapsib aga niisama ringi, õrnalt habrast niiti pidi loo küljes kinni. Keskmes Robert Pattinson kahes rollis – selliste osatäitmiste puhul tundub suur osa energiat ära minevat kahe identse tegelase kujutamisele erinevalt, mis haarab ka liiga suure osa meie tähelepanust, ja ei anna kokkuvõttes piisavalt palju tagasi selle vaevanägemise eest.

Tubli keskpärane ulmekas, millel tihti meisterliku Bong Joon-ho lavastajatööde viie parema hulka asja ei ole.

2,5 / 5

Minu eriline poeg
The Unbreakable Boy
Joe Gunn
USA
ACME

"Minu eriline poeg" on nüüd tõeline proovikivi neile – tihti ka mina nende hulgas –, kelle väitel tuleks püüda autorit ja kunstiteost eraldi vaadata. Elu ja kunstitõe ristumise tõttu on see täiesti võimatu. Heakene küll, see, et peaosatäitja Zachary Levi on häälekas ja aktiivne Trumpi toetaja, räägib lihtsalt ta silmaklappidest, aga ega näitlejatele polegi tihti erilisi vaimuandeid omistatud. Võib-olla ongi jumaliku ande vahendamiseks vajalik hoopis teatud lihtsameelsus.

Pigem on probleem selles, et ta mängib siin filmis autistliku poja isa, aga on ise teinud sõnavõtte, kus on toonud välja seose autismi ja vaktsineerimise vahel. Ta pojal on mitte ainult autism, vaid ka habraste luude haigus (osteogenesis imperfecta) ehk kaks pisaramasinat ühes, aga hoolimata sellest, et tal on lisaks kahele haigusele ka filmi nimitegelase roll, siis peategelase osa võtab Levi tal käest nagu pulgakommi vigaselt lapselt ja põhiaur kulub hoopis õigelt teelt eksinud isa eneseotsingutele. Kuna filmi produtsentideks on vennad Joe ja Andrew Erwin, kes kasutavad filmikunstiformaati kristliku sõnumi levitamiseks, siis otsib ka Levi tegelaskuju abi jumalalt.

Olgu peale, piiiiiikendame seda teise põse ettekeeramise kummi veelgi ja vaatame ka sellest üle – pole ka kristlaste rahastatud filmide puhul ju midagi automaatselt taunimisväärset, kuigi tavaliselt summutab agenda igasuguse mõistuspärasuse. Lisaks Levi isikut puudutavatele probleemidele ja ebakõladele ning kiriku orkestreeritud filmitootmise on siin aga tegelased pandud sumpama läbi kõik maotud klišeed, mis filmi täiesti naeruväärseks muudavad. Perekonna lõhkunud meest võrreldakse põrandale katki kukkunud tassiga, aga "oluline on ravi, mitte meie puudused". Mees kleebib tassi kokku, kasutades jaapani kitsugi-tehnikat ehk kullaga parandamist, kus, nagu teab iga holistlik blogi ja coach'imise koduleht, on oluline see, et armid jäävad näha, sest need kaunistavad meid. Awww.

1 / 5