Lind
Bird
Andrea Arnold
UK-Prantsusmaa-USA
KP Distribution

Andrea Arnoldi "Lind" algab nagu uusversioon tema enda "Akvaariumist" – sama briti töölisklassi paneelmajade räämas rajoon, samasugused purunenud väikesed elud, mida elatakse päevahaaval ja hambad ristis. Geniaalne muusikakasutus, vabaduspüüdluse sümbolid, trotslik tüdruk peaosas ja müstiline vanem mees sekundeerimas. Tuleb tuttav ette? Esimeses faasis küll, kuid oma uskumatu, ohtliku ja särisev energiaga lööb Arnold taas kohe pikali. "Lind" on lihtsalt elus, nii elus, et vibreerib ekraanist välja. Ja Burial on teinud originaalmuusika, tema muudab kõik kullaks, mida puudutab.

Kui peategelase ellu ilmub müstiline mees nimega Lind, siis hakkab ka film vaikselt taeva poole tõusma, kuni jõuab tema filmograafiast justkui välja, kuskile maagilise realismi mängumaale. Franz Rogowski saab järjekordset veidrikku ja Barry Keoghan järjekordset brutaali mängida, aga kõige ägedamad on ikkagi noored – eriti peaosaline Nykiya Adams, sest talle antakse siin ka palju teha.

Nii mõndagi jäetakse ütlemata, aga puudusest tulev igatsus millegi parema – läheduse, armastuse või lihtsalt vaikse päeva järele rannas – tuleb siit igal juhul läbi. Ehk on vabadussümbolitega veidi üle pingutatud, linnud taevas lendamas läbi traatvõre filmituna, aga see on küll väga väike tooniviga.

Nagu ikka, suudab Arnold muusikaga asja väga mõjuvalt kokku võtta. Mäletate Nasi "Life's a Bitchi" "Akvaariumi" lõpus? Siin on samasugune muusikaline tabamus väga meeldejääva stseeni kinnistamiseks, aga ei hakka ette ütlema, mis lugu.

4 / 5

5. september
September 5
Tim Fehlbaum
Saksamaa-USA
Hea Film

Justkui kompanjon Spielbergi "Münchenile", ent kui Spielberg näitas sündmusi terroristidele organiseeritud inimjahi seisukohast, siis "5. september" keskendub meediapoolele ja sellele, kuidas kohalikud spordikommentaatorid pidid üleöö kehastuma ümber kellekski teiseks, et edastada maailmale šokeerivaid uudiseid Müncheni Olümpiamängudel toimunud terrorirünnakust ja pantvangidraamast.

Film on kunstilise kujunduse poolest väga tugeva ajastufookusega, aluseks on võetud toonased dokumentaalsed materjalid toimunust ja neid miksitud sisse filmi tarbeks loodud pilti. Algaja saab juhtunust päris täpse ja adekvaatse ülevaate, neile, kes sündmustega kursis, annab "September 5" informatiivse lisarakursi.

Probleem ainult selles, et see on üks järjekordne selline film pikas reas, mis on korralikult tehtud, aga millel tegelikult autorinägemust ei ole ning lavastajanägemuse asemel domineerib kunstniku oma. Faktidel põhinev minevikusündmuste rekonstruktsioon tänapäevase montaaži ja huumoritunnetusega, mis lubab tegelaste vahelised vaimukused seada lookõveras paika matemaatilise täpsusega.

"5. september" ei ole vast parim film automatiseeritud AV-sisu tarbimise üle arutlemiseks, sest siin on siiski ka ajalooline väärtus täitsa olemas ja film teenib eesmärki, aga üldjoontes on seegi otsapidi sümptomaatiline teos sellest, kuidas ajaloolised põnevad sündmused, mis müüvad end juba tunnuslause pealt edukalt vaatajale maha, ühtlustatakse mingiks põnevuse massiks.

Keeruline on siin oma mõtteid väljendada, sest ma ei saa päris täpselt aru, mille vastu ma võitlen, aga mulle tundub, et voogedastusplatvormide sisu abiga toimub kaadri taga mingi suur ühtlustumine selles osas, kuidas lugusid räägitakse, ja selle tulemusena ka põhjalik vaesumine. Olgu heaks näiteks kasvõi see teenitult kiita saanud minisari "Adolescence" (huvitav, miks ei tõlgitud? Eestikeelne sõna "Nooruspõlv" peaks ju sobima küll), mis on nii hea just seetõttu, et loo rääkimiseks on nii vormiliselt kui sisuliselt valitud tavapärasest täiesti teine kõver ja tulemus on palju raputavam. "5. september" aga on kogu oma kvaliteedi juures näide sellestsamast ühtlustumisest, kuigi asub probleemispektri helgemas otsas.

3,5 / 5

Töömees
A Working Man
David Ayer
UK-USA
ACME

ida vanemaks Jason Statham saab, seda maalilisemalt ja robustsemalt on tema peakolu otsekui kivist välja raiutud. Vastu seda pead lendab ennast kärbeski surnuks, rääkimata neist, kellel tuleb Stathami vaenlasena tema lähiulatusse jääda, sest karate must vöö tähendab, et ta ei vehi ekraanil niisama. Stathamist on saanud nagu uue põlvkonna Chuck Norris, ainult selle vahega, et ta on iseenda koomikslilikkusest palju paremini teadlik ja oskab seda oma briti huumoriga ka enda kasuks pöörata. Sümpaatne kuju igas mõttes. Ja ise juba 57.

David Ayeri ja Stathami uus koosööfilm "Töömees" on järjekordne osa nende ühisest Hunt Kriimsilma frantsiisist, kuna sellele eelnes "Mesinik" ja mine tea, kui palju ameteid on veel plaanis läbi võtta. Statham teeb oma asja jälle täpselt sama napisõnaliselt ja efektiivselt nagu alati – vastasteks seekord kuhjatud vene maffia ja baikerid –, aga film on kahjuks struktuuri mõttes korralik nonsenss ja peategelast tundes jõuaks ta lõpplahenduseni kolm korda efektiivsemalt kui käsikiri ei sunniks teda tegema tarbetuid kõrvalepõikeid, mis viivad tähelepanu pealiinilt kõrvale ja tulemuseks on kohatine segadus ja liigne rasv.

Siin on oma võluvat straight to video vaibi, kuigi eelarve paistab tegelikult olevat päris korralik – pahad on kõik ikka väga karikatuurselt pahad ja head naeruväärsuseni head. Peategelane suudab endale alati panna kaasa elama ja see on ju just see materjal, millest on tehtud tõelised staarid.

2,5 / 5

Jumalik. Sarah Bernhardt
Sarah Bernhardt, la Divine
Guillaume Niclox
Prantsusmaa
Bestfilm

20. sajandi alguse prantsuse näitlejanna Sarah Bernhardt on muidugi suurem kui elu, aga kuidas selline suurkuju ühte filmi ära mahutada on alati huvitav ülesanne, ja siin pole sellega päriselt toime tuldud.

Alustuseks: miks peab tugeva naise lugu ikkagi jälle rääkima läbi tema ebaolulise suhte ühe mehega, näitleja Lucien Guitryga? Nende omavahelise läbikäimise olulisust ma küll päriselt mõõta ei saa, sest ma polnud ise seal, ja Guitry oli tõesti ta eluaegne sõber ja kaaslane, aga selle tulemusena pole film tegelikult Bernhardtist ja nimitegelane kaotab märkimisväärse osa oma agentsusest.

Filmis keskendutakse teatud tahkudele nagu eelpoolmainitud suhe, tema juudi päritolu, amputeerimiseni viinud põlvevigastus, aga samas pole siin üldse mainitud väga olulisi või kõnekaid aspekte tema kunstnikuteel nagu ainulaadne esituslaad (tõusvas eksalteeritud joones, katkematu, palavikuline) iluideaali vastu minek (ülikõhn tol ajal moes oleva lopsakuse vastandina), kurikuulus kirstus magamine või skandaalne püksikandmine (naistele oli see keelatud, ja täiesti absurdselt tühistati Prantsusmaal see keeld juriidiliselt alles 2013. aastal!). Kui püüda üldistada, siis saame teada natuke vähevõitu temast kui kunstnikust ja keskendutakse eraelulisele.

Näitleja Sandra Kiberlain on välimuselt Bernhardtile üsna sarnane, aga tahes-tahtmata jääb hinge kahtlus, et see oligi tema rolli valimise põhiline põhjus. Bernhardt väärib paremat, sest film on ilma fookuseta ja unustab end ühte ja teise hetke unelema.

2 / 5

Elu õpetaja
Annika Koppel
Eesti
Kopli Kinokompanii

See hinne pole antud portreteeritavale, kõigi poolt lugupeetud muusikapedagoogile ja klaverisaatjale Helju Taugile. Tuleb küll öelda, et ilmselgelt teistes muusikaringkondades liikununa sain Taugist teada selle filmi vahendusel, ja seega filmil oma eesmärk on.

Kindel on aga ka see, et Tauk vääriks paremat filmi kui sisuliselt rääkivatest peadest ja arhiivist koosnev referaat. Pead moodustavad ühtlase jada, mistõttu vahepeal meenutab kõik vabariigi aastapäeva kätlemistseremooniat. Astutakse kordamööda ette, antakse käppa, räägitakse mõni kelmikas lugu ja jagatakse kiidusõnu. Seltskond on muidugi muljetavaldav – Rein Rannap, Jüri Reinvere, Kersti Kreismann ja teised kolleegid-sõbrad tuttavad –, aga kuna neid on kokku vähemalt kümme, siis moodustab nende jutt filmist valdava osa. Autori(te) enda positsiooni selle kõige tagant aga näha ei ole, ja läbi lavastuslikkuse see end ei ilmuta.

Vahel tuleb lausa tunne, et inimestele ekraanil on antud juhtnöör "Rääkige midagi", sest mingit loogikat ma nende erinevate lugude järjestuses esimese vaatamiskorraga ei taba. Film on jaotatud muusikatempode ja struktuuriühikute järgi peatükkideks, ent kui peatüki nimi on näiteks "Scherzo", aga mingit tempomuutust ei toimu, tekib põhjendatud küsimus, mida see peatüki pealkiri seal markeeris. Peatükkide nimed –nagu ka muud kirjad – on ekraanil Times New Romanis (!), vahepeal katkevad laused sisuliselt poole pealt, ühes kohas märkasin lõiget otse keset stseeni ilma mingi katteta, nii et traagelniidid on igalt poolt näha ja tehnilises plaanis oleks seda filmi Tallinnfilmi aegadel kirjeldatud sõnaga "praak".

Ma saan aru, et selle eesmärk on jäädvustada, aga tänapäeval on tublisti kvaliteetsemad isegi televisiooni teema- või portreesaated. Sisu sisuks, aga kunstilise ja tehnilise lähenemise koha pealt peaks ikkagi veidi nõudlikum olema, tänapäeva audiovisuaalse sisu tase Eestis lubab seda eeldada.

1,5 / 5

Saint-Exupéry
Saint-Ex
Pablo Agüero
Prantsusmaa-Belgia
GPI

"Kaua võib?!", ütles kommentaariks üks Prantsuse lütseumi kasvandikust tuttav, kes kuulis, et ma lähen vaatama filmi Saint-Exupéryst. Tõsi, "Väike prints" on kõva kultuuriline kapital ja paljude nende lemmikraamat, kelle raamatute arv kodus moodustab numbri, mitte arvu. Kivist annab veel vett välja pigistada, on siin tundunud optimistlikele filmitegijatele, kuigi anima-disneyfikatsioon "Väike Prints" tuli välja vaid 10 aastat tagasi.

Alustuseks tundub see kirjelduse järgi olevat äravahetamiseni sarnane teise prantsuse filmiga "Lubadus koidikul", kus lennukiga lendab Romain Gary, mitte Saint-Exupéry, sarnased stseenid hädamaandumistest, isegi peaosalisi mängivad Pierre Niney ja Louis Garrel meenutavad veidi üksteist. Selles võrdluses tuleb aga valusalt meelde, kui palju parem oli "Lubadus koidikul", sest "Saint-Exupéry" on väljakannatamatult kunstlik.

Tervele filmile on antud mingi erefektide läige, nii et tegevus toimuks otsekui digitaalsel teatrilaval ja tegelaste ümber pole ühtegi loomulikku keskkonda. Ühest küljest võib seda püüda mõista, et me elamegi muinasjutus, ettekujutuses, ja meile räägitakse üht lugu, mis võib olla ka uni, aga teisalt ajab ikka näiteks väga närvi nn lip sync AI kasutamine ehk digitaalne tööriist, millega pannakse näitleja huuled justkui teksti järgi liikuma. Nii et kui Garrel räägib hispaania või Diane Kruger prantsuse keeles, on huuled samas väga õõvastavalt oma asja ajamas ja kõige õudsem ongi jällegi see uncanny valley efekt, sest kõik on peaaegu nagu päris, aga midagi on valesti. Muusikaline kujundus on täiesti kohutav, mingi sünteetiline elamusmuusika vajalike paisutustega – vaadates lähenemist muule filmile, ei imestaks, kui sellegi oleks masin omapead teinud, inimtundeid ära arvata püüdes.

Kui kõik see kokku arvutada, siis kunstiliselt täielik ebaõnnestumine. Ma üldiselt ei kibele isegi halbade filmide ajal minema, aga nüüd vaatasin küll kogu aeg kella, millal see kenitlev jama ära lõpeb

1 / 5