Fränk
Tõnis Pill
Eesti
Hea Film

Jäin selle arvustusega veidi uimerdama ja olengi olukorras, kus tundub, et kõik on nagu öeldud. Debütant Tõnis Pill mängib turvaliselt, hoiab lugu kogu aeg käimas, stsenaarium on tugev, tegelaste näitlejavalik märkimisväärselt õnnestunud. Loomulikult tõmbab kõige enam tähelepanu Oskar Seemani quasimodolik Fränk, aga näitlejaskonnast tõeline leid on teine peaosaline Derek Leheste, kellel on ikkagi esimesest sekundist peale uskumatu kohalolek. Käsib lihtsalt mitte millegagi tähelepanu enda peale ja lahti ka ei lase. Täielik toores talent.

Ehk on siin kõik veidi liiga kena, et olla päris meisterlik, ja loo tõstmine krooniaega lubab ekspluateerida retrolikkust moel, mis on kohati veidi piiri peal. Sündmused tunduvad toimuvat samas asulas kui "Tagurpidi torn" ja eks sellised need Eesti väikelinnad meie filmiuniversumis on. Aga kas ka päriselt? Õnneks pole siin mindud täiemahulise kõleduse peale välja ja operaator Peter Kollanyi pilt on pigem läbiimbunud värvidega, nostalgiline.

See on vastavuses ka filmi enda olemisega, kus võrdlemisi karmidest ja ohtlikest olukordadest leidub ikkagi alati üks väike teerajake välja. "Fränk" sisendab lootust ning selles mõttes räägib ka muinasjuttu sallivast Eestist, kus eripärad omaks võetakse ja lõppude lõpuks üksteisest hoolitakse. Viimaks sõlmitakse otsad kokku ja sulatatakse suupilli-heliribaga kokku võimsaks lõpuks, mis võib päris edukalt silmast vee välja võtta.

Väga täpse ülesandepüstitusega ja korralikult briifi (ja stsenaariumi) järgi valmis tehtud film, mis töötab nii tegelaskujude, loo kui tunnete tasandil. Kiiduväärt töö, ja teist korda järjest "Kinosilma" nädala parima filmi tiitel Eestisse. Küsimusele, kas üht või teist Eesti filmi peab kinos vaatama, vastan enamasti, et peab. Siin aga, et – PEAB.

4 / 5

Varjude jälil
Les Fantômes
Jonathan Millet
Prantsusmaa-Saksamaa-Belgia
A-One

Küll Euroopa lavastajad ja rahastajad, aga lugu pigem Süüria-teemaline. Peategelane Hamid (Adam Bessa) on üks filmi alguses napilt surmast pääsenud araablane, keda näeme paar aastat hiljem juba Strasbourgis mingit asja ajamas, käes tundmatu mehe foto ja varuks rohkelt küsimusi mehe kohta pildil. Ta kavatsused tunduvad olema erinevad ta jutust ja jääb selgusetuks, kes on kütt ja kes kütitav. Fookuspunkti liiguvad aga vaikselt Süüria ja süürlased.

Rohkem ei tahakski midagi öelda, loodan, et see pingekruvimine toimis, sest siis oleks see filmile igati truu, kuna filmis küll toimib. Krüptiliseks viiteks ütlen ehk vaid: Simon Wiesenthali keskus.

Peaosaline, prantsuse-tuneesia päritolu Adam Bessa on endale tublisti nime teinud rea korralike arthouse-filmidega, märul-tasakaaluks ka kaks "Extractioni" filmi ja "Mosul" salves. Talle sobib süngus, tõsidus ja stress nii hästi, et kui ma teda siin ühes stseenis naeratamas nägin, siis peaaegu ehmusin, sest see on temaga nähtud filmide peale kokku küll esimene kord.

Igati tubli tükk, veidi tulistab endale liigse didaktikaga jalga, aga võiks vabalt soovitada. Dialoogistseen kahe vastase vahel on erakordselt hea, intervjuud lavastajaga saab lugeda Sirbis.

3,5 / 5

Päikese kodanik
Riho Västrik
Eesti
Vesilind

Vendadest Urbidest rääkiv "Päikese kodanik" keskendub Urbide loos väga konkreetsele ajavahemikule, kaheksakümnendatele repressiivses Nõukogude Liidus, kus vendade vabadusiha üritas neid viia välismaale, aga võimud jäid eriarvamusele ja rakendasid erinevaid distsiplinaarmeetodeid.

Seda, mida kõike Urbid iseendast räägivad, tuleb võtta kerge skepsisega, sest lugu on alati tõest tähtsam, aga huvitav on küll viis, kuidas Tarmo Urbile antakse ekraanil esimest korda lehitseda oma uurimistoimikuid koos seal kaua päevavalguse eest varjatud tõdedega. Film on täpselt kaks tundi pikk, aga ikka jääb kohati tunne, et asjad pole ära mahtunud. Mida kärpida võiks? Ei oskagi öelda. Mida võiks rohkem olla? Neidsamu toimikuid, Urbide muusikalise tegevuse teemat...

Selline ta on: üks ballaad (jah, plakatilgi seisab "Ballaad allumatusest") riigivastastest muusikutest, kelle tegevus oli suurem kui nõukogude elu, ja muinasjutt omakorda veel suurem. Olen tähele pannud, et vaatajate hinnang filmile on tugevalt seotud hinnanguga Urbidele ja selge see, et nad mingi lihtne materjal ei ole, aga kui kannatlik olla, siis saab kokku huvitava ajastupildi.

3,5 / 5

Oopus
Opus
Mark Anthony Green
USA
ACME

"Oopus" sarnaneb otsapidi nii paljudele filmidele, et igaüks võib ise valida, millega võrrelda – minul hakkas kõige rohkem sünkima vist hiljutise lite-õudukaga "Pilguta kaks korda". Ekstravagantne popstaar, põhiliselt Madonna pealt loodud Moretti (John Malovich) on tagasi pikaajalisest eksiilist ja korraldab eravaldustes albumi kuulamispeo valitud külalistele, nende hulgas ka muusikabisnesis ajakirjanikuna kanda kinnitada üritav Ariel (Ayo Edebiri). Tema on ka ainus, kes võrdlemisi varakult aru saab, et Moretti ritriidis on midagi kapitaalselt valesti.

Moretti loomingu ja oleku pealt on väga keeruline näha temas planeedi suurimat staari, sest kõik on üüratult keskpärane, ja sellise juba olemasolevate filmide miksimise puhul tuleks küsida, et mida on siin originaalset? Muusikaajakirjanduse maailma kujutamine on professionaalsest huvist päris paeluv, Ayo Edebiri endiselt väga loomulik ja hea, lõpupööre mõnele ilmselt ette aimatav, aga siiski ka mõõdukalt mõtteid tekitav.

Pole just päris see tase, mida julgenuks oodata, põhiliselt just õigustatud küsimuse tõttu, et kas tegijad siis pole tõesti kursis sellega, et sarnaseid ja paremaid linateoseid on omajagu.

3 / 5

Lahkumine Tallinnast. 1941
Kiur Aarma, Jaak Kilmi
Eesti-Soome
Traumfabrik

Juminda merelahingust rääkiv arhiividokk on selles mõttes täiesti omas ajas, et just nüüd näeme väga jõulist arhiividokumentalistika esiletõusu, kui ilmselt lubavad erinevad digitaalsed abivahendid infomassi palju efektiivsemalt sorteerida. Siit aga tekib kohe ka probleem, sest nende tase on läinud nii tugevaks ja filmid huvitavaks, et Juminda-filmi nõrkused paistavad sel foonil päris teravalt välja.

Kiur Aarma on arhiivispets ja ka nüüd on välja otsitud hulgaliselt vestlusi, mälestusi, katteplaane, ajastukaadreid. Näpuotsaga on juurde filmitud ka uut materjali, mis aga uut mõõdet ei tundu eriti lisavat. Küsimus on nüüd selles, et kas sellest materjalist ka film vormub? Minu teada tegelesid autorid esialgu uurimistööga meremuuseumi Jumida näituse tarbeks. Selge see, et mingis mõttes oleks see materjal raisus pärast seda, kui näitus nüüd on juba maha läinud, ja ka need, kes peale kasvavad või näitusele ei jõudnud, peaksid selle looga tutvuma.

Ma küll sügavalt kahtlen, kas juurdekasv seda väga vaadata viitsib, sest näitusematerjalide filmilinale toomine ei ole minu meelest sellest siiski teinud päris Filmi suure F-iga. Teksti ja nimesid on palju ja mitmes kihis, jälgimiseks läheb tublisti energiat. Olen kaks korda vaadanud ja teisel korral sain nagu paremini aru küll. Äkki peaks kolmandagi? Et selline must kast, kust midagi veel peaks avanema. Samas kaovad filmi põhilised mõtted kuidagi selle materjalimassiivi sisse ära ja küsiksin, kas autorid midagi ka filmiga öelda tahtsid?

Dokumentatsioonina on see materjal nüüd vormistatud üheks audiovisuaalseks tervikuks. Õppematerjaliks on "Lahkumine Tallinnast. 1941" minu meelest liiga segane ja filmina võiks ikkagi meeldejäämiseks mingil moel kunstilisem olla. Arhiivimaterjal võimaldab tänapäeval vägagi loovaid lähenemisi, nagu me korduvalt näinud oleme.

2,5 / 5

Novokaiin
Novocaine
Dan Berk, Robert Olsen
USA
Hea Film

"Tom & Jerry" multikate puhul põhjendati ultravägivalda ikka sellega, et see on ju ainult multikas ja mitte päris – nii et süütu värk. Aga mis siis, kui oleks päris? Novokaiini hüüdnime kandvale peategelasele (Jack Quaid) on filmis antud haruldane meditsiiniline eripära, mille tõttu ta ei tunne valu. Kui noor ja nohiklik teller Novokaiin satub keset pangaröövi, õpib ta seda puudujäägina paistnud erisust eelisena kasutama. Enesehävituslikku suhtumist oma kehasse võimaldab koomilisena näidata just see, et ta valu ei tunne.

Siit algab nepotitaanide heitlus: Dennis Quaidi poeg Jack Nicholsoni poja vastu. Kui isade puhul pole kahtlust, kumb peale jääb, siis poegade kategoorias on Jack Quaid ikka tublisti parem näitleja kui Ray Nicholson, kelle keskmes laiutab erakordse välimuse ja hammaste välgutamise kiuste tühjus. Isalt õpitud maneeridest ja enesekindlusest laob mingi hädapärase fassaadi üles, aga kui ta isegi sellist suvalist žanrifilmirolli ei suuda koju tuua, siis läheb kaalukamate osade puhul tõeliselt keeruliseks.

"Novokaiin" on moodne ja kaasaegne žanri-masala – romantiline komöödia, mis läheb üle gross-märuliks. Romcom, sest kahe nepobeebi vahel on loomulikult ka naine, jälle seesama indiaani päritolu Amber Midthunder juba teist korda sel nädalal (ka "Oopuses"), aga ega ma ei kurda.

2,5 / 5

Viimane hingetõmme
Last Breath
Alex Parkinson
UK-USA
ACME

Raske on meenutada head mängufilmiadaptatsiooni mõnest dokist – tavaliselt jääb selles võrdluses mängukas ikka alla. Siin on 2019. aasta samanimelise doki üks autoreid Alex Parkinson vähemasti lavastanud ka mängufilmiversiooni, aga teisalt on see tema esimene mängufilmitöö ja seda on ka kohati näha.

Tegelased on toredad, seltskond süvaveesukeldujaid, kes ookeanipõhjas juhtmete ja torude hooldusega tegelevad. Kuigi tegelikult olid kõik britid, siis mängufilmiversioon on ilustatud nagu ikka ja mängu on toodud Woody Harrelson ja Simu Liu. Eks igaüks teeb nagu oskab, aga pärast esialgseid dramaatilisi sündmusi jääb film mingi hetk liialt tuiutama ja kaotab järje nagu tuuker oma hapnikutoru.

Loomulikult on see inimlikult uskumatu lugu, kuidas ikkagi tuukril õhk otsa saab ja mis temast siis saab, aga mulle tundub küll, et tõsielufilmis, kus inimesed astuvad üles iseendana, on empaatia veel lihtsam ja tugevam tekkima. Kuigi ega see dokk samuti mingi meistriteos pole.

2,5 / 5

Imelapsed
Prodigieuses
Frédéric Potier, Valentin Potier
Prantsusmaa
Estinfilm

Tõsielul põhinev lugu pianistkaksikutest ja nende raskest kannatuste rajast, mis on täis samu dilemmasid nagu need lood ikka – võimukas vanem-vanemad, koolisisene konkurents ja üle laipade minek, kurnava muusikakoolielu balansseerimine muu eluga (muud elu ju tegelikult pole), ja siin prantslaslikult vanakoolikalt muidugi ka perverdist õpetaja, kelle nägemus talendi poputamisest on füüsilisem kui heale tavale kohane.

Erakordne nende loos on see, et nad õppisid neljal käel mängima vaat et pooltelepaatilisel moel, aga filmiks sellest siiski ei piisa. Võrdlemisi nõrk ja kergesti ununev tükk, pisut kõhedust tekitab ka see, et kaksikutefilmi on lavastanud isa ja poeg koos.

2 / 5

Lumivalgeke
Snow White
Marc Webb
USA
Hea Film

Suurte skandaalide tormis on siis "Lumivalgeke" lõpuks valmis küpsenud. Ja on selgeid üleküpsetamise märke, nii et maitse on üldse välja läinud ja film on nagu rongiõnnetus aegluubis.

Alustuseks tasub tähelepanu pöörata, et pealkirjast on välja jäänud seitse pöialpoissi, inglise keeles seven dwarves, kuna osad ameerika kääbusnäitlejad (ise kasutavad terminit LP ehk little people) eesotsas Peter Dinklage'iga protestisid kogu selle loo vastu (seitse kääbust elavad koos koopas!) ja ütlesid, et seda ei tohiks teha. Disney eemaldas nad pealkirjast ja otsustas filmis päkapikud ümber nimetada loodetavasti-mitte-kedagi-solvavateks "maagilisteks olenditeks" ning päris kääbusnäitlejate palkamise asemel teha valmis mingit CGI-peletised, mille tõttu võiks selle nimi olla ka "Lumivalgekese seiklused õõvaorus".

Üsna julge samm on ka latiinonäitlejanna Rachel Ziegleri seadmine Lumivalgekese ossa, sest... noh, oleme ausad, parem või halvem, aga lumivalgest on Ziegler küll tubli mitu sammu kaugemale. Siin on tähenduste segapundar kohati ikka päris raju, sest ingliskeelne Lumivalgekese kirjeldus she's the fairest of them all tähendab tegelikult kaht asja – fairest kui kõige kaunim, aga ka kui kõige heledanahalisem. Disneyt sisemises rassisimis süüdistada pole mõtet, vähemalt antud juhul, sest fraasi topelttähendus on sadu aastaid vanem kui esimene "Lumivalgekese" animafilm, ja kuidas neid stereotüüpe muidu ikka kummutada kui mitte tegudega, aga nii mõnelgi juhul tundub nende uutmistuhin mütoloogiat ja tähendust täiesti kõrvale jättev ja seetõttu vägivaldne.

"Lumivalgekese" püüdu rääkida vana, klassikalist muinasjuttu kaasaegses filmikeeles uuele põlvkonnale lastele tuleb hinnata, sest nende mõnede suurte muganduste kõrval jäädakse loole võrdlemisi truuks ja ei hakata eriti ise soolotama, küll aga on uus film oma rõvedate arvutiefektide ja nämmutavalt nunnu olemisega juba välja tulles rohkem vananenud kui Disney omaaegne esimene täispikk animatsioon "Lumivalgeke" aastast 1937.

1 / 5