Filmi põhiliseks võttepaigaks on kotkaste söödaplats, mida lisaks majesteetlikele röövlindudele külastavad ka karud, hundid, ilvesed, mägrad, rebased jt elukad. Lisaks on filmitud rajakaameratega söödaplatsist viie kilomeetri raadiuses.

Västrik ütles, et hundist, karust ja rebasest oleks võinud ka 20 aastat tagasi filmi teha, aga nüüd leidus inimene, kellel on õnnestunud meie suurkiskjaid sellisel kombel, et sellest lihtsalt tuleb filmi teha. "Ma teen filmi loomadest, Valeri Štšerbatõh, kes on selle materjali suurelt jaolt filminud, on ka vilksamisi sees, et selgitada asjaolusid, miks me näeme selliseid kaadreid nendest kohtadest, aga üldiselt me teeme filmi loomadest."

"Stsenaariumit on vaja, võib filmide juhuslikult ja nii, kuidas õnn kätte mängib, aga selleks, et sellest film saaks, peab ikkagi mingi stsenaarium olema," tõdes ta ja mainis, et ilmselt iga loodusfotograaf ja -operaator oleks õnnelik väga paljude kaadrite üles, mis Valeri on filminud. "Meil on erakordseid liikidevahelisi käitmusmustreid, mis kindlasti kummutavad vanarahvatarkusi, aga võib-olla pakuvad huvi ka loodusteadlastele, loodusinimestele kindlasti."

"Klassikalised peavoolu loodusfilmid on üsna konstrueeritud ja ette valmis kirjutatud stsenaariumi järgi tehtud, selle filmiga me tahaksime just sellest kõrvale hoida, et pakkuda vaatajale kohalolekutunnet, kui vaataja tunneb, et ta on olnud samal ajal samas kohas, kus need sündmused toimuvad, siis on film oma ülesande saavutanud," nentis ta ja lisas, et see film on anti-BBC.

"Seda filmi on filmitud tohutult intensiivselt mitmeid aastaid ja selleks, et välja selekteerida, kuidas režiiliselt sellest materjalist film saada, kulus ka veel aasta," mainis ta ja lisas, et selle töö juures oli eriti oluline välja selgitada, millised hetked on need tõelised rosinad, mis on üllatuslikud. "Ja siis vaadata, kuidas selle kõik saab omavahel ilusti kokku siduda."