Tuntud nõukogude kroonikafilmide looja Valeria Anderson-Käsperi (1932–2023) lühidokumentaal "…ja supp on valmis õigel ajal" elab kaasa ühe töölissöökla päeva kulgemisele Nõukogude okupatsiooni all olevas Eestis. Film kujutab utopistlikku sotsialismi, nihestades seda siiski veidi kirglikust hoolest sündiva huumori ja ühiskonnakriitilisusega. Seega on film märkimisväärne möödaastumine nõukogude kroonikafilmide ämbrist, kus kaadris olev ja kaadritagune maailm reeglina ei ühtinud. Filmi kangelaslikud staarid eesotsas Elektrik-Vetelpäästja (Arvo Maasing), Söökla Juhataja (Mare Reiners) ja Kaubatundjaga (Anfissa Belohvostova) ei ole stalinistlikult optimistlikud läbi raskuste ilusa tuleviku poole pöördujad, vaid töötajad, kes hoolitsevad oma taktiilse maailma eest – selle eest, et supp saaks päeva jooksul valmis ja jutud räägitud.

Riho Västrik¹ on argumenteerinud, et kuigi Anderson loob nõukogude filmile omaselt kangelaskujusid, on ta selles samas ebatavaliselt ühiskonnakriitiline. Kuigi Västrik pidas ühiskonnakriitilisuse all silmas kriitilisust valitseva režiimi suhtes, jääb 2020ndate keskpaigas silma just kangelaste suhestumine hoole temaatikaga. Institutsionaliseeritud hooletööle on omane ajaga tekkiv emotsioonide tuimenemine, mis on kordusel põhinevas töös ellujäämismehhanism. Anderson aga rõhutab tangomuusika saatel hooletöös peituvat kirglikkust ja selles kirglikkuses paiknevat koomilisust. Süsteemis, kus hooletöö tegemine on muudetud peaaegu võimatuks ning hooldajad ja hoole saajad teavad, et kõrgemal tasandil neist ei hoolita, töötavad kõik utopistlikule sotsialismile omaselt ühiselt selle nimel, et hool jõuaks hooldatavani.

See on aga kurioosset sorti kirglikkus, mida paljastab juba ühe tegelase, Elektrik-Vetelpäästja nimetus. Osava monteerimise tulemusel jääb nimelt mulje, et vetelpäästja saabub tööle, kinnitab Andersonile, et nüüd hakkab ta agaralt valvama, moondub aga peatselt elektrikuks ja alles päeva lõpus naaseb vetelpäästja karakterisse, et töölt koju suunduda. Kiiresti vahetuvate kaadrite möllus peab Anderson dokumenteeritud nõukogude inimeste usutavusega aga kõvasti tööd tegema. Selleks et karakteri taga oleks näha ka inimest, on Anderson loobunud oma varasemate filmide meeshäälsest diktoritekstist – jumala häälest – ja liigub sarnaselt Agnès Vardaga kaamera tagant kaamera ette ja siis jälle kõrvale, olles seeläbi oma vaadeldavate suhtes ühel hetkel toetav ja järgmisel kriitiline.

Filmi antikangelasteks on söökla masinad, millega inimkangelased suure hoolega võitlevad. 40 aastat tagasi ei olnud masinate agentsus ja võimekus veel meile vastav, vaid nad olid nõrgemad, kelle eest tuleb hoolt kanda. Seega on masinad filmis nähtavamad ja tegelastena rohkem kohal, sest need ei ole automatiseeritud piirini, kus me ei taju enam, et elame nendega koos. Eriti märgatavaks teeb masinad nende ainitine purunemine ja juba tehasest tulles katkine olek. Heidegger ja haamer – alles siis, kui asi läheb katki, saame aru selle olemasolust ja olemusest.  

Filmi "…ja supp on valmis õigel ajal" iseloomustavad agnèsvardalik huumor, tegelaste utopistlik kangelaslikkus ja argine isiklikkus. Seeläbi tõestab Anderson, et Nõukogude Liidus – kus sotsialistlik ühiskonnamudel esitles ennast pidevalt ja vastuoluliselt ühtaegu kõige autentsema ja kõige utoopilisemana² – on ühiskonnakriitilise utoopia-düstoopia loomisel parimaks vormiks dokumentaalfilm. Ehk kui akna taga on düstoopia, mis mängib utoopiat, tuleb kaamera haarata ja filmida. 

¹ Västrik, R. 2017. Heroes and Social Criticism in the Works of Valeria Anderson. – Baltic Screen Media Review, nr 6, lk 4−27.  

² Kunst, B. 2003. Politics of Affection and Uneasiness.  

Arvustus jõudis Müürilehe noorte filmikriitikute konkurskil teisele kohale.