If you love a soul more than fame and gold…
(Penny & The Quarters "You and Me")

Üle kõige maailmas armastan ma inimlikke inimesi. Inimesi, kellest lihtsalt õhkub seda inimlikkust, mida on raske defineerida, aga kerge ära tunda. Seetõttu on mul olnud juba pikemat aega tungiv soov rääkida Agnès Vardast ja tema dokfilmist "Järelnoppijad", mida Eesti publikul oli võimalus möödunud sügisel Varda retrospektiivi osana ka näha.

Oma tuntuimas dokfilmis võtab Varda lähtepunktiks niinimetatud järelnoppijad ehk inimesed, kes kas sotsiaalmajanduslikel, eetilistel või kolmandatel põhjustel nopivad pärast ametlikku saagikoristust põldudele ja viljaaedadesse jäetud saaki. Enam kui miski muu kõnetab mind aga just selle filmi pealkiri, mille võtmenüanss on eestikeelses tõlkes paraku kaduma läinud. Originaali pealkiri "Les Glaneurs et la Glaneuse" tähendab nimelt otsetõlkes "Järelnoppijad ja järelnoppija" või siis ingliskeelsest pealkirjast ("The Gleaners and I") lähtudes "Järelnoppijad ja mina". Pealkirja teine pool on vähemalt sama oluline kui esimene ja määrab ära filmi inimliku olemuse.

Varda ise – see "mina" – positsioneerib end oma filmis noppijana selle ülekantud tähenduses: see, mida ta kaameraga teeb, on sisuliselt inimeste, kohtade, teadmiste, mälestuste noppimine. Noppimist väärib nii mõnigi asi. Näiteks mees, kellele Varda on pühendanud oma filmi viimase kümnendiku – alati pärast hommikust turgu oma suure kotiga kohal ja ilma igasuguse valehäbita seal järele jäänud toitu söömas.

Ühel päeval, kui ta parasjagu [paljast] peterselli sõi, läksin tema juurde.

– Kas te sööte sageli peterselli?

– Aeg-ajalt ikka. See on täis C- ja E-vitamiini, beetakaroteeni, tsinki, magneesiumit. Petersell on võrratu.

Tema vastus hämmastas mind.

Noppimist väärivad ka põllule mahajäetud südamekujulised kartulid. Jaa, inimene leiab enese eelkõige teises… Tänu teistele joonistub iseenda portree. Leida see keegi või miski väljastpoolt ennast, teema väljastpoolt ennast ja jõuda seeläbi endani. Inimeseks olemise poeetika.

Varda ütleb selle ühel hetkel oma filmis ka ise välja: "See ongi selle projekti eesmärk: filmida ühe käega oma teist kätt. […] Alati on tegu autoportreega."

Siinkohal liigub mõte kirjanduse radadele, mu absoluutsele lemmikule Michel de Montaigne'ile, kes lõpetab oma "Esseede" eessõna sõnadega: "Seega, lugeja, ma olen ise oma raamatu aine: sul pole mingit põhjust kulutada oma vaba aega nii labase ja tühise asja peale. Niisiis, jumalaga."¹ Iroonia peitub siin tõsiasjas, et just selles ju asi ongi, just see mind kui lugejat, mind kui vaatajat köidabki. Ma ei jäta jumalaga, vastupidi, ma jälgin sinu inimeseks olemise katsetusi suurima heldimuse ja äratundmisega. Enesekohase lähenemisega meenutavad nii Montaigne kui ka Varda meile, et just me enesetundmise sügavusest tuleneb mõõdupuu, millega mõõdame end ümbritsevat.

Ka see, kui Varda filmib oma vana kortsunud kätt, milles ta enam iseennast ära ei tunne ja mis meenutab talle aja halastamatut kulgu, on "oma meelelises konkreetsuses [filmi] moraalse ja vaimse sisuga nii tihedasti kokku sulanud, et mõttetu oleks püüda neid [kahte teemat – järelnoppimist ja keha füüsilist vananemist –] lahus hoida"². Sest millest mõlemad räägivad? Ikka inimeseks olemisest, inimlikkusest. Kas ei ole see mitte üks suurimaid inimlikkuse žeste – lasta vaatajal läbi ekraani peaaegu et puudutada oma kortsudesse uppunud nahka? Kui me vaid oskaks seda rohkem hinnata.

¹ de Montaigne, M. 2013. Esseid, lk 7. EKSA.

² Auerbach, E. 2012. Mimesis. Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses, lk 375. Ilmamaa.

Arvustus võitis Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi esimese koha.