Kui keegi mainib sõna "düstoopia", kerkib ilmselt esimesena silme ette kujutlus maailmast kuskil kaugel tulevikus, kus enamik maast on kliimasoojenemise või globaalse viiruse tõttu elamiskõlbmatuks muutunud ning inimesed võitlevad iga päev elu ja surma peale. Või kujutatakse ette ühiskonda, kus valitseb totalitaarne riigisüsteem ning inimesed elavad oma elu tsensuuri ahelais. Spike Jonze'i esteetiliselt lummav ning pastelseid toone täis "Temake" (2013) ei ole ilmselt esimene linateos, mis seda sõna kuuldes pähe tuleb. 

Theodore Twombly (Joaquin Phoenix) on üksildane kirjanik, kes töötab firmas, mis spetsialiseerub käsitsi kirjutatud südamlikele kirjadele. Puhtalt uudishimust ostab Theodore ühel päeval endale uue tarkvara, mida reklaamitakse kui esimest eneseteadlikku operatsioonisüsteemi. Valides süsteemile naishääle (Scarlett Johansson), armub parasjagu lahutusest toibuv Theodore silmapilkselt Samanthasse (nimi, mille süsteem endale sekundiga annab, olles esmalt lugenud läbi terve parimate nimede raamatu). 

Kui rääkida düstoopiatest ja utoopiatest, on "Temake" täiuslik kandidaat, sest tänu õrnalt ulmelisele käsitlusele saab selle paigutada vabalt mõlemasse kategooriasse  sõltuvalt sellest, kas operatsioonisüsteemi armumine tundub vaataja jaoks kui ühiskonna allakäik või tulevikulootus. Kui filmi ilmumise ajal võis tegevus toimuda veel lähitulevikus, siis nüüdseks on see tulevik juba käega katsutav. Kümme aastat tagasi olid chatbot'id alles algelised ning nende häälefunktsioonid ilmeksimatult robustsed, kuid nüüd on raske aru saada, kas TikToki või reels'i teksti loeb inimene või masin. 

Jonze'i draama muudab mõjuvaks selle vaoshoitus. Vastupidi teistele tehisintellekti puudutavatele filmidele (maailmakuulus "2001: Kosmoseodüsseia", "Ex Machina" jt) puudub selles filmis paanika. Samantha ei mõju kunagi ähvardavalt ega maailmalõppu kuulutavalt, vaid inimlikult. Oma olemuselt on "Temake" armastusfilm ja seda kõige ehedamas tähenduses, sest armastus ei sünni esimesest silmapilgust, vaid esimesest vestlusest. Kordagi ei seata kahtluse alla, kas armastus inimese ja masina vahel on (eba)normaalne, vaid seda lahatakse algusest peale hellalt. Kuigi pea terve film on ehitatud üles dialoogile kahe tegelase vahel, kellest ühte me ainult kuuleme, mõjub see üdini inimlikult. 

Ometi peitub pealtnäha ilusa fassaadi taga ka hulgaliselt probleeme. Midagi peab ometi olema valesti ühiskonnas, kus inimesed tunnevad ennast nii üksikuna, et armuvad operatsioonisüsteemi. Ainuüksi Eestis on depressiooni risk neljandikul ja ärevushäire risk igal viiendal täiskasvanul.¹ Metsik individuaalsuse rõhutamine tähendab seda, et inimeste elud on üha enesekesksemad, samal ajal aga hävivad vaimne tervis ja üldine heaolu. Kas ChatGPT võiks lisaks meie esseede kirjutamisele aidata meil tunda end vähem üksikuna? "Temakese" vastus tundub olevat jaatav, kuni tehisintellektil säilib autonoomsus ja vaba valik, kas osaleda suhtes või mitte. Võiksime ju väärida utoopiat, kus igasugused suhtevormid on lubatud ja kus meil on alati käepärast võimalus tunda end vähem üksikuna. Kuid kummitama jääb pigem düstoopia, sest kas oleme tõesti suutnud maailmast niivõrd võõranduda, et peame muutma tehislikuks isegi armastuse?

¹ Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring. Lõpparuanne. Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool, 2022.

Arvustus pälvis Müürilehe noorte filmikriitikute konkursil kolmanda koha.