Püha viigipuu seeme
The Seed of the Sacred Fig
Mohammad Rasoulof
Prantsusmaa-Saksamaa-Iraan
KP Distribution

Iraani poliitilise pingekruttimise meistriklass. Kuigi natuke enam oleks ehk soovinud iraanilikku filmipoeesiat, mida film algusetapis justkui natuke enam pakub, siis ega see polegi otseselt kunagi olnud Rasoulofi rida. Ta on pigem selline kiht-kihiti tõekoorija nagu Asghar Farhadi ning peaosalise Imani uus töökoht Islami revolutsioonilise kaardiväe uurijana toob kaasa järjest keerulisemad valikud iseenda, oma pere ja tööandja ees. Ligi kolme tunni jooksul keeratakse temperatuuri pidevalt vaikselt peale kuni vabastava lõpuepisoodini.

"Püha viigipuu seeme" valmis mingi alkeemilise protsessi tulemusena, sest tundub üliinimlikuna, kuidas sellist suurena paistvat filmi üldse Iraanis teha sai, kui Rasoulofil oli filmitegemise keeld peal ja vahele jäämise korral oleks vanglakaristus ilmselt olnud kõigile momentaanne. See on tema pikaajalise Iraani teokraatliku võimuga võitlemise kulminatsioon. Nüüd on ta varatu ja kodumaatu, Iraanist pagendatud Euroopa filmitegija, kes pole kaotanud lootust, et sealgi on tulemas suur muutus. Julgen väita, et "Püha viigipuu seeme" aitab teha ühe sammu sel okkalisel rajal.

4 / 5

Igavene suvi
Miguel Llansó
Eesti-Hispaania-USA
Tallifornia

Eestis elutsev hispaania filmitegija Miguel Llansó on sürreaalsest B-ulmest teinud oma visiitkaardi ja tema kolmas film "Igavene suvi" jätkab hullumeelsete ja kohati väga intrigeerivate, paranoiliste ulmeideede tulistamist haavlipüssiga laiali mööda muidu mingites kokkulepitud kategooriates püsivat filmimaastikku.

Tehniliselt-esteetiliselt on "Igavene suvi" nagu üks katkestuste jada. Justkui ei laseks Llansó meelega kuigi kauaks filmilummusel tekkida ning tirib vaataja ikka ja jälle ropsti sellest välja. Olgu siin näiteks kasvõi ühe naispeategelase täiesti arusaamatu ja võrdlemisi ebameeldiv lugu peldikuseiklusest kohe filmi alguses. Kindel soov ja tahtmine panna eesti näitlejad inglise keeles rääkima võib tuleneda ka tootjafirma Tallifornia nõudest (meenub kasvõi sama asjaga jänni jäänud "Vaba raha"), igal juhul on see filmitervikut korralikult lõhkuv aspekt ning vahel harva, kui eestlastel lastakse harrastada aktsendivaba eesti keelt, on stseenidel kohe hoopis loomulikum minek. Muudel juhtudel jääb tihti tunne, et keskendutakse teksti edastamisele ja rollilahendused jäävad sinnapaika.

Ühesõnaga need, kes lähevad seda filmi vaatama tervikuna, jäävad kaotajaks. Kui seda vaadata aga kui üht fragmentaarset killuhunnikut, siis lõikab mõni kild ikka sisse ka. Huvitavad mõtted kohtamisäppide, augmenteeritud realsuse, tehisintellekti teemadel jätavad edasi mõtlemisele ruumi, aga oleksid väärinud põhjalikumat väljaarendamist ka filmi sees. Samas osutatakse teatud riskidele päris hästi, näiteks interneti abiga isetegevuslikult uue tehnoloogia tuunimine, mis võib viia ettearvamatute tulemusteni, seda enam, et Temu või Amazoni tüüpi rendiärimudelite puhul ei oma nad ise mitte midagi ja seega ka ei vastuta seal müüdavate toodete eest mitte keegi. Probleemi korral on võimalik helistada anonüümsele numbrile, kus sind on ära kuulamas mõni robot, kellel nime asemel ilmselt veel üks numbrijada Inimesed on asjade interneti ajastul jäetud omapäi ja mida aeg edasi, seda vähem saame me iseendaga hakkama.

3 / 5

Head inimesed
Maria Avdjuško
Eesti
Ugri Film

"Head inimesed" on film, millest on keeruline kirjutada, riskides saada siin valesti mõistetud. Maria Avdjuško tunniajane dokfilm on oma vahenditega valminud ja valminud Hille Tänavsuu nimelise vähiravifondi Kingitud Elu tellimusel. Fond tegeleb nende isikute vähiraviga, kelle kulusid tervisekassa ei kata. Nagu ütlevad lõputiitrid, siis on 11 aasta jooksul kogutud 30 miljonit annetusi ning aidatud 3000 abivajajat. Igal juhul tänuväärne ja erakordne ettevõtmine.

Avdjuško visuaalne lähenemine on märksa filmilikum, kui selliselt tootelt võiks oodata, mis on loomulikult pluss. Üles on võetud palju visuaalselt ilusaid katteplaane, mis kujutavad loodusnähtusi, inimtegevust. Minu jaoks on kandvaks sümboliks siin ajaga mängimine: stseene näidatakse tihti kas kiirendusega või, vastupidi, aegluubis. Justkui viitena sellele, mida teeb ka fond ise, püüab aeglustada kiremini tiksuma hakanud kella, või siis aitab mahutada justkui kiirendusega, sündmusterohket elu nendesse aastatesse, mis ravi abiga juurde võidetakse. Samuti on palju kasutatud hägustamist, stseenid ilmuvad ekraanile justkui pikema säriajaga üles võetuna, nii et liikumisest ja tegevusest jäävad maha varjud. Seegi viitab ju kaduvikule ning sellele, kui habras ja kiirelt kaduv ikkagi on inimelu.

Film tekitab revolutsioonilisi meeleolusid, aga minu meelest rünnatakse siin valet sihtmärki. Mind ausalt öelda häirib pisut nii filmi plakatil seisev tunnuslause "Kui riik ütleb ei, ütlevad nemad jah" või ka fondi asutaja Toivo Tänavsuu otsene lausung, et "Me vastandume riigile, teeme riigi tegemata tööd". Väsitab juba ära see riigi kritiseerimine. Arusaadav ju, et kõigeks ei jätku vahendeid ja loomulikult on inimlikult väga keeruline jääda haruldase terviseprobleemiga n-ö joone alla, aga usun, et tehakse seda, mida piiratud vahendite juures võimalik, ja kokkuvõttes ollakse ühe asja eest väljas. Pigem võiks luubi alla võtta suurema pildi. Kuskil on mingid kodanikud ja firmad, kes dikteerivad haruldaste vähiravimite ajuvabad hinnad ja pigistavad inimeste sundolukorrast viimase tilga välja. Nende pihta peaks olema kriitika suunatud, sest minu mõistus esimese hooga seda ei võta, miks ja kuidas need ravimid nii kallid on peale selle, et patent on ainult neile teada ja seetõttu võib lihtsalt küsida kirvehinda.

Tellimusfilmina ületab "Head inimesed" oma eeldatava kaalukuskategooria ja ei mõju ei tellimusfilmi ega odava teletootena, vaid päris filmina, mis on hea. Samas on film otsekui ausammas Kingitud Elu fondile, kus tegijad ise oma tegevuse kaalukust välja toovad, mispuhul tekib kerge nihestatus sisse, kuna ma pole päris sellise taktikaga harjunud ja minu jaoks on see pisut küsitava väärtusega. Aga ilmselt aitab siinne dokk propageerida fondi tööd ja leida sinna uusi annetajaid, mis on ju pluss. Filmis näidatud inimeste lugusid kuulates ei teki ilmselt kellelgi kahtlust, et nad pikendatud elu väärivad.

3 / 5

Amatöör
The Amateur
James Hawes
USA
Hea Film

"Amatöör" on ühe Külma sõja haripunktis ilmunud loo uusversioon. 1981. kirjutas Robert Littell romaani "Amatöör". Tema asjatundlikkuses pole alust kahelda, sest ta oli enne kirjanikuks hakkamist aastaid Newsweeki välikorrespondent ja keskendus oma loomingus põhiliselt USA ja NSV Liidu mõõduvõtule. "Amatööri" ilmumise aastal tehti sellest ka samanimeline filmiversioon John Savage'iga peaosas.

Lugu ise on Robert Ludlumi ja John le Carré segu ühest CIA dešifreerijast, kelle naine saab surma terrorirünnakus, mispeale mees pressib CIA-lt välja eriväljaõppe, et terroristid ise ära tappa. Kuna esimene film on üsna uimane, siis on see uusversioon teinud jõulise pingutuse, et lugu kaasaega tuua ja digitaalse jälgimisühiskonna kujutamine on päris muljetavaldav: pädeval häkkeril on võimalik ikka väga kõva infokorje teha ja veel hullem / parem, kui infot töödelda osatakse. Võib-olla sellepärast on korduvalt rõhutatud peaosalise suutmatust lähidistantsilt tappa – tänapäeval istuvad õiged killerid arvutite taga või staabiruumides, käes tapjadroonide kontrollpuldid.

Kahjuks on võrldlemisi puine aga karakterite arendus, mis tehnofetišile selgelt alla jääb. Pärast keeruka vandenõuvõrgustiku ülesseadmist ei hakata seda lahti harutama, vaid jäetakse sellest suur osa lihtsalt sinnapaika. Rami Malek on tore mees, aga tema Bad Robot 2.0 pakub vähe uut, samuti on liigses kontrastis tema esimene ja teine mina – keegi ei sünni ümber superspiooniks. Ja me saame aru, kui väga ta oma naist armastas, aga kogu suhteliin on pigem kerget krigelust tekitav.

Laheda sisevihjena on algse "Amatööri" naispeaosalist kehastanud Marthe Keller uusversioonis pandud mängima Pariisi lillepoe müüjat episoodilises rollis. Jon Bernthali kohalolek filmis jääb aga sama müstiliseks kui ta tegelaskuju.

3 / 5