Kuidas teenida miljoneid enne vanaema surma
H̄lā nm̀ā
Pat Boonnitipat
Tai
Filmstop

Tai film kinolevis? Mida veel tahta. Tore, kui tuletatakse ka kinos vahepeal meelde, et maailm on Ameerikast suurem ja on ka teisi peale valge rassi. Kinematograafia ajalugu (nagu igasugune meil õpetatav ajalugu) on õhtumaade suunas korralikult kaldu ja Aasias tehakse filme täpselt sama edukalt ja hästi kui Ameerikas-Euroopas, ka riikides, mille filmikunstist on vähem kuulda nagu Tai. Meieni on ehk jõudnud Apichatpong Weerasethakuli filmid (tema viimane "Memoria" oli meil isegi päris edukalt ja pikalt ka kinolevis), aga kui arthouse reisib festivaliringkondi pidi veidi lihtsamalt meie kultuuriruumi, siis žanrifilmid nii lihtsalt ei reisi, kuna on tihti kultuurispetsiifilisemad – sellevõrra muidugi ka huvitavamad, aga raskemad "tõlkida".

Ka siin on nii mõndagi meie maailmast pärit inimestele kummalist, aga päris tugevalt juurtega komöödias tai film on siiski ka liigutav kommentaar surma ja kaduviku teemadel. Põlvkondade lõhe lugu vanainimeste elutarkusest ja noorte pealiskaudsusest ning kõiki ähvardavast omakasupüüdlikkusest.

Kui see kellelegi korda läheb (mulle küll), siis filmist sai tai suurhitt ja nende riiklik Oscari nominent, mis vallandas kodumaal ka kummalise sotsmeediatrendi: inimesed hakkasid massiliselt postitama klippe sellest, kuidas nad seda filmi vaadates nutavad.

3,5 / 5

Julie vaikib
Julie zwijgt
Leonardo Van Dijl
Belgia-Rootsi
KP Distribution

Uudisfooni loodud paranoia tõmbab valikud koomale nagu silmuse. Vanaema või muud vanainimest enam hooldekodusse panna ei taha (Pihlakodu!), tütreid jalgpallitrenni samuti mitte (Getulio!). Spordilugu on pervertidest palistatud ja olgugi, et suhe treeneri ja sportlase vahel võib kujuneda sensuaalseks igal erineval moel, on selle foonil alati ka ebavõrdne võimusuhe, mille olemasolu on ju enamasti ka ärakasutamise aluseks.

Sellise suhte ja nende tagajärgede kujutamine tundub just belglastel käpas olevat: 2020. aasta suusaspordifilmis "Slaalom" ja nüüd tüdrukute tennisemaailmas, samadele motiividele ehitatud loos "Julie vaikib", kus fookus on liigutatud mitte suhtes osalejale vaid vaikivale pealtvaatajale nagu ütleb ka filmi pealkiri. Mis muidugi tekitab ka efekti, et tegelik lugu toimub kuskil mujal. Ka meie tajume "Julie vaikib" sündmusi millegi eemalseisva ja kaugena ja ka meile antakse valikut seda sündmustikku eirata, mis ju tegelikult ongi filmi mõte – teha meist kaassüüdlased ja näidata, kui lihtne on vaikida siis, kui peaks suu lahti tegema.

Kirjutan seda praegu Brüsselis Euroopa Parlamendi suures saalis Lux auhinna väljakuulutamise tseremoonial, ja lavale astus just "Julie vaikib" kui ühe nominendi režissöör Leonardo Van Dijl, kes ütleb vabas sõnastuses umbes midagi sellist, et "Me peame mitte ainult õpetama ja julgustama ohvrit rääkima, sest see paneb kogu vastutuse kannatajale. Me peame ka kõrvaltvaatajaid julgustama astuma ebamugava tõe poole."

"Julie vaikib" on film, mis mõjutab loodetavasti seda, kuidas me ise sarnases olukorras käitume, aga ma kardan, et siiski mitte. Kuskilt peab mingi muudatus ometi tulema. Kuigi film auhinda ei võitnud (lätlaste "Flow" veerand tunnikest hiljem suurfavoriidina selle Baltimaadele tõi), siis on selle nomineerimine juba suur samm n-ö pehmema teema tähtsustamisel. Samas tuletab seesama "Slaalom" meelde, et draama otseste osaliste kujutamine filmis annab ka dramaatilisema ja mõjuvama efekti.

3 / 5

Luulur
Raivo Kelomees
Eesti
Kopli Kinokompanii

Tundub, et eesti dokke tuleb laviinina juba paarikaupa nädalas. Luulur on nn. häälutaja Jaan Malini hüüdnimi ja Malin on tuntud vast ennekõike sellepoolest, et esitab väljendusrikkaid, aga klassikalises mõttes tähenduseta vokaalkavasid – ehk isegi luulet?

Sümpaatselt on välja toodud Malini vaimne sugupuu, mis kattub osalt füüsilisega, kui ta toob mõjudena ära kaks Ilmarit, isa-kunstniku Ilmar Malini ja luuletaja Ilmar Laabani. Mänguväljakuks on sürrealism ja dada, tegijaks videokunstnik Raivo Kelomees ja eesmärgiks rääkida rääkimatust – kunstist, mis opereerib alateadvuse baasilt ning on rohkem tunne kui mõte.

Täitsa jälgitav film, mille mõjuvus ilmselt sõltub olulisel määral sellest, kas lähevad kunstis korda need teemad ja inimesed. Sarnase asjaga tegeles omal moel aastaid tagasi ka Mart Tanieli ja Priit Pääsukese dokk "Impromptu", kus oli üheks tegelaseks ja Malini mõttekaaslane ja ideede edasi kandja Roomet Jakapi.

3 / 5

Karaoke
Stéphane Ben Lahcene
Prantsusmaa
Estinfilm

Romantiline komöödia ilma love interest'ita, sest kuigi filmi kaks peategelasest naist kinnitavad ühel hetkel, et nad "armastavad üksteist", lahutavad nende traditsioonilised suhted igasuguse kahtluse, et tegu võiks olla LGBT-filmiga.

Teema on siin hoopis mujal: kõrkusest kangutatakse alla elitaarne ooperilauljanna, kes purjus peaga hakkab meedias tõtt rääkima. Tal tuleb end taasleida ebatõenäolise kaaslasega, karaokelavalt koos mustanahalise hotelli koristajannaga, kes ei pea viisi.

Miks ma hakkasin rääkima romantilisest komöödiast? Sest selles žanris on tõe painutamine aktsepteeritavam kui mõnes teises. Loomulikult ei kasva ükski klassiprivileegidega harjunud indiviid üleöö tagasihoidlikuks ja empaatiliseks, või vähemalt on see väga haruldane. Aga mis siis. Ideaalses maailmas ma võin seda ju uskuda.

Üldiselt ma ei kannata karaoket silmaotsaski samadel põhjustel kui meie ooperilaulja siin alguses – kui kaua on võimalik möödalaulmist kuulata? Aga siin on muu butafooria juures pööratud tähelepanu ka inimlikule loole ja tegelaskujude arengule nii, et lugu tõuseb žanri seatud piiridest kõrgemale. Veidi.

2,5 / 5

Until Dawn. Õuduste öö
Until Dawn
David F. Sandberg
USA
ACME

Ma pole videomängude mängija, aga originaalmängu kirjeldus on päris intrigeeriv, kuna mängija valikud mõjutavad ka mängu kulgu ja lõpptulemeid võib olla üle saja. Arusaadav, et seda mehaanikat pole võimalik kinolinale üles tuua, mistõttu siin on töösse võetud nn ajasilmuse võte, tulemuseks omamoodi Groundhog Night – õuduste öö kordub seni, kuni leitakse väljapääs või jäädakse ellu.

Mänguringkonnad on nende muutuste üle kuuldavasti küll pahased, aga eks selliseid ohvreid tuleb ühest meediumist teise tõlkides ette. Sellest hoolimata mõjub film nagu videomängu läbimäng, seda ka põhjusel, et mängust on üle võetud QTE'de ehk Quick Time Event'ide kasutamine, ehk mängu sees tuleb teha eluolulisi otsuseid kiiresti, loetud aja jooksul, ja valida endale sobivana näiv edasine sündmuste kulg.

Mängust on üle võetud ka kurjuse kehastus – seal andis paha dr. Hilli kujutamiseks oma hääle ja näo Peter Stormare, kes nüüd filmis ka ise seda rolli mängida saab.

"Until Dawn" on aga täpselt see, mida mänguloojad on öelnud – austusavaldus õudusžanri klassikale, mis lubab ajasilmuses kinni oleva noortekamba teele visata terve variatsiooni õudusstampe – slasher, haunted house, J-horror, kloun, nõid, kaevandused, psühhiaatriahaigla ja sealsed eksperimendid, wendigo ja ka lihtsalt üks suur ja kuri koletis, kes ilmub vaid ühes stseenis, et panna paika suletud keskkonna õudusfilmi ruumi piirid.

Aga kui panna filmi terve rida ideid ja filmi algne lubadus on juba see, et ohud muutuvad pidevalt, tekib õigustatud küsimus, kas neist ükski ka jõuab elujõuliseks areneda? Kummitusliku paiga taustalugu tundub potentsiaalselt päris huvitav, aga see ei pääse löögile ja ei hakka mõjuma. Tulemuseks lõbustuspargi õuduste tuba, kus saab paar korda pulsi üles ja mõnusalt ehmatada, aga kui välja tuled, siis eriti mingit pikemat mõju pole.

2 / 5

Naine, kes võtab vähe ruumi
Indrek Spungin
Eesti
Menufilmid

Kui iganes paeluv kunstnik Liina Siib ka on või ei ole, selles portreefilmis kipub ta erakordsus igal juhul varju jääma. Film uitab üsna sihitult, lausa struktuurivabalt, intervjuukatked Siibiga on tehtud anonüümsetes lao- ja ateljeeruumides. Algusstseenides nähakse päris palju vaeva, et mitu korda üle korrates meile selgeks teha, kust tuleb filmi pealkiri, aga filmi jooksul me Siibist mingit süsteemset infot kätte ei saa, lihtsalt osad tõekspidamised avaldavad end vestluste käigus autoriga.

Autor tundub olevat läinud üsna puusalt tulistama, esteetilise võttena on sisse jäetud ka vead ja lavastamine kaadri sees, sihitust tunnistatakse ja jääb mulje, et ettevalmistus on pigem suvaline. Need, kes on Indrek Spungini loomingu ja olekuga lähemalt tuttavad, on vast nõus, et tema tegevust juhib loominguline kaos (vähemalt jätab ta sellise mulje!) ja selles on suur osa ka intuitiivsusel, n-ö vabal vaimul, mida tal õnnestub kohati väga hästi ekspluateerida – eriti muusikategemisel, aga samas on ta ju ka võitnud kasvõi EFTA parima lühifilmi eest (pooletunnine dokk "A nagu armastus").

Samas, mis ajendas Spunginit kaamera eest astuma kaamera taha, kui kogu ta persona kuulub lavale, rambivalgusse? Ka siin on ta ju "laval", ekraani ees ja kaadri sees, käigupealt justkui korda loomas, aga tegelikult oma vaherepliikidega ja -tegudega sama palju ka segadust külvamas. Ühest küljest ei malda ta eriti kaadri taga püsida, teisalt on kaadris tegutsedes temalt minu meelest röövitud suurem osa ta agentsusest, sest ta peab ikkagi tähelepanu suunama ja pöörama oma uuritavale, kuigi kaamera tahaks võib-olla samal ajal näidata teda ennast.

Filmi on vestluste vahele pikitud Siibi intrigeerivaid kunstitöid, aga kahjuks enamasti ilma selgituse või kontekstita – filmi lõpupoole läheb olukord nagu paremaks ja fotoseeriatesse süvenetakse rohkem kui videokunsti. Erandiks, kui uurija ja subjekt ühise lainepikkuse üles leiavad, on "Cabiria ööde" taaslavastusliku fotosarja käsitlus. Muidu oleks paremat kohtlemist väärinud nii Siib, kunstiteosed kui ka vaataja. Sest ajab ikka kihevile, kui näidatakse midagi huvitavat, aga ei lasta sellele tegelikult ligi. Videokunst näiteks on muidu niigi üks ülimalt efemeerne kunstiliik, mis kaob üpris lihtsasti halastamatult edasi loksuva ajaookeani lainetesse ja põhja. Kas siis võiks seda proovida vähemalt püüda filmiformaati, mis ajale üsna hästi vastu peab, ja anda neile mingi kontekst? Kui me siin neid töid ei tutvusta-selgita, siis kus veel?

Ootamatult avaldub korraks lõpustseenis ja lõputiitrites ka mingi kinematograafiline taju, valdav enamus filmist on muidu lihtsalt "üles võetud" ja raske on näha kunstilist kontseptsiooni.

2 / 5

Audiitor 2
Accountant 2
Gavin O'Connor
USA
ACME

Ilmselt said ka tegijad ise aru, et nii mõttetut järjefilmi ei vaja keegi, kui just midagi kardinaalselt ei muutu. Kahjuks pole see muutus üheski otsustusunktis paremuse suunas. Autistlikust erioskustega maffiaraamatupidajast on siin saanud keegi, kellel FBI ametnik palub abi kadunud pere leidmisel. Pea hakkab valutama sellise absurdi peale. FBI palub kriminaalilt abi (!), see on kohe nõus (!) ja on siis pahane, kui otsimismeetodid väljuvad seaduse piiridest (!!).

Aga tegelikult on "Audiitor 2" klassikaline buddy movie, kuna peategelasele, Ben Afflecki arveametnikule tuleb appi tema palgamõrtsukast vend Jon Bernthal, ja loomulikult on nad inimestena üksteisele närvidele käivad vastandid. Kuigi mõlemad on ikkagi tipp-retsidivistid, hakatakse mõlemat filmi vältel puhtaks pesema. Kui sellest ka veel antikanglase rehabiliteerimiseks ei piisa, et ta bussitäie koolilaste elu päästab, vaid vahetult pärast seda söödavad stsenaristid talle veel ette võimaluse päästa tee peal hulkuv kass, siis tekib tõepoolest küsimus, et kas Ameerikas on inimesed nii lolliks jäänud, et puust ja punaseks tegemisest pole enam abi ja tuleb teha puust, punaseks ja siis veel punasemaks.

Ja lõpuks ongi mõlema kuritegude register ja sünge minevik vaata et unustatud ja rumalusest tümaks pekstud vaataja alandlikult leppinud mõttega, et miski ei takista neil ka kolmandat osa teha.

1,5 / 5