Surfar
Surfer
Lorcan Finnegan
Iirimaa-Austraalia-UK-USA
Hea Film

Tahaks juba hõigata, et näed, Cage'ilt ka tänavune hea film juba väljas, aga saan sõnasabast kinni, sest "Surfar" esilinastus juba eelmisel aastal Cannes'is ja seega hoopis 2024. aasta hea saagi hulka kuuluv koos "Longlegsiga". Aga rahu: Cage'il ka tänavu juba kolm asja väljas või plaanis ja mul on igatahes küll kavas need kõik ära vaadata.

Cage mängib segase minevikuga edukat ärimeest, kes klammerdub kinnisidee külge osta maja lapsepõlverannas. Tema kavatsustel on risti ees rannas tegutsev surfigäng Bay Boys (inspireeritud võõravihast kannustatud California rannajõugust Lunada Bay Boys, kes "oma" randa väga agressiivselt võõraste eest kaitsevad).

"Surfar" on tõeline slow burn – aeglane küpsetamine Austraalia põletava päikese käes, mille mõju on lausa läbi kinoekraani tunda. Ja kui tekibki küsimus (ja põhjendatult), miks seda NII kaua on vaja rullida ja kuhu jääb siis legendaarne cage rage, mille vallandumist vaataja pikisilmi ootama pannakse, siis olge mureta – film saab oma lõpplahenduse, aga hoopis parema, kui klišeedest laisaks läinud mõtteulm ette pakub.

"Surfar" pakub terase ja mõnevõrra uudse käsitluse manosfäärist ehk toksilise maskuliinsuse viljelemisest meestegruppides, ning võltsspirituaalsusest, mis sellega nurkapidi siin kokku kõlksub. Lavastaja Lorcan Finnegan on tegija ("Vivarium", "Nocebo") ja mida halvemini Cage'il läheb, seda parem ta välja näeb. Tõeline ellujääja.

3,5 / 5

100 liitrit koduõlut
100 litraa sahtia
Teemu Nikki
Soome
Estinfilm

Andekas iseõppija Teemu Nikki elavdab kindlasti soome tuimavõitu filmimaastikku ning isegi kui osad tema asjad mulle eriti korda ei lähe, siis on ta keskmisest julgem ja elavam režissöör, kes tegutseb X-kategooria, žanrifilmide, musta komöödia ja soome kultuuripärandi segumasina operaatorina. Vahel tuleb segu tahedam, vahel vesisem.

Pärast kõiki filme soome meeste joomisest joovad siin lõpuks naised, ja mitte halvemini. Kaks kangelannat teevad siin koduõlut ja nad pole ilmselt kumbki "Scarface'i" näinud, sest sealne lööklause" Don't get high on your own supply" neile küll ei kehti.

"100 liitrit koduõlut" on toonilt kohati üsna räme film, mitte mingi rabajärve-murakavanni-instagrammi-Soome, kuigi ka kaunist loodust on omajagu. Seitsmekümnendate stiilis ja värvigammas üles võetud lugu osutaks justkui nostalgiliselt parematele aegadele, filmist jookseb läbi ka tugev traditsioonimotiiv – õlletegu perekonnas läbi põlvkondade. Kahjuks on peret aga tabanud ka suur tragöödia, mis on suhted lõhki kiskunud, ja auku hinges üritatakse täitsa jookidega, aga vala sinna sisse palju tahad, seda pole siiski võimalik teha.

Tegevus toimub Nikki kunagises kodulinnakeses Sysmäs ja tema enda vanemad olid samuti koduõllemeistrid, nii et autor teab siin ilmselgelt, millest räägib. Ma pole veel Nikkilt näinud sellist filmi, mis mu aastalõpuedetabelisse jõuaks, aga eeldused selleks on tal küll olemas. Veidi murelikuks teeb produktiivsus, ikka viimasel ajal vähemalt üks pikk film aastas (kui mitte enam!), aga eks ta püüab heastada seda aega, kui Soome filmitööstus teda kaua aega omaks ei võtnud.

3 / 5

Ükssarviku surm
Death of a Unicorn
Alex Scharfman
USA
Adastra Cinema

"Ükssarviku surm" koosneb nagu kahest poolest. Esimene on päris hea: kogemata metsas ükssarviku alla ajanud püüdlik ärimees satub oma rikaste farma-sugulaste ja tütre vahele, kui esimesed tahavad ükssarviku rümbast hakata imeravimit tegema, aga kunstitudengist tütar järeldab keskaegsete gobeläänide põhjal, et see pole hea idee. Ja vaat-vaat, vist ei olegi.

Kui esimeses pooles kujutatakse päris lahedalt suure raha künismi, siis teine pool taandub märulitroopidesse kinnises keskkonnas ja jookseb nagu kokku. Pakutakse võimalust viia lugu üle mingile kosmilisele tasandile, aga piirdutakse vaid kenakese visuaaliga ilma mingi suurema maailmaloometa. Keskeltläbi tükk, natuke magusvõitu ka lõpupoole. Moodustab naljaka paariku sama levifirma eelmise nädala "Ochi legendiga", justkui mõlemal samad head ja vead. "Ükssarviku surmale" eelistaksin ise pigem midagi sellist nagu "Love and Monsters".

3 / 5

Metsik teemant
Diamant Brut
Agathe Reidinger
Prantsusmaa
KP Distribution

Liane on brut ja ta arvab, et ka tema elu on brut, kuna ta tahaks välja ja ära, saada rikkaks ja kuulsaks. Selle unistuse täitumisel on ta relvaks tema keha – viimseni tuunitud ihamasin, mis pööritab sotsmeedias jälgijaid ja laike. Klaaslagi ei taha aga kuidagi puruneda ja keha- ning laigisõltuvus muudkui suureneb.

Liane osas Malou Khebizi on tõesti äge – naljakalt butch, lühikese ülakeha ja laiade õlgadega überbeib, kes kõnnib meetristel kontsadel kibekiiresti nagu mingi eelajalooline olend. Teda vaadata on lust, aga film ise on juba täiesti käidud radu pidi Lianest märksa vaevalisemalt koperdav tüütus.

"Metsik teemant" kommenteerib küll tõesti meediasõltuvust ja seda, kuidas Kim Kardashian sotsmeedia vahendusel Maslow' nokauti lõi, aga inimesena on keeruline kaasa tunda kellelegi, kes ei suuda oma materialistlikust jamast mööda vaadata ja normaalseks inimeseks hakata. Aja märk muidugi, igast suunamudijad, aga näiteks Magnus von Horni "Higi" suudab sama ideed kuidagi märksa meeldejäävamalt edasi anda.

2,5 / 5

Mänguri süda
On Swift Horses
Daniel Minahan
USA
ACME

Väga staažikas telerežissöör Daniel Minahan ("Deadwood", "Troonide mäng", "House of Cards", "True Blood", "American Crime Story", viimase eest isegi Emmy) on oma mängufilmidebüüdias välja valinud Tänase Päeva Kõige Ilusamad Inimesed Jacob Elordi ja Daisy Edgar-Jonesi ja pannud nad 1950ndate aastate vanamoelisse melodraamasse püüdma toime tulla kväärihalustega.

Ajad on keerulised, kaunid näod suitsetavad tähendusrikkalt. Kaugusse vaatamine ja millegi puuduoleva igatsemine jääbki aga dramaturgiliselt tuimapoolseks. Tundub nagu oleks siin üritatud mitmeosaline peresaaga filmiformaati suruda – selline 20. sajandi suure romaani maitse on asjal juures, aga filmina ikkagi õõnes. Võrdluseks, kuidas võrratult paremini teha sarnast ajastu gei-melodraamat, võiks pigem vaadata näiteks Todd Haynesi "Carolit".

2 / 5