Inetu kasuõde
Den stygge stesøsteren
Emilie Kristine Blichfeldt
Norra-Taani-Poola-Rootsi
Estinfilm

Naisautorite esiletõusu filmimaailmas on raske maha salata, aga äkki teeks juttu ka sellest, et body horror'i kroon hakkab samuti vaikselt naiste valdusse minema, nüüd kui Cronenberg tundub veidi tõsisemas suunas liikuvat. Kehaõuduse vallas on naised varemgi silma paistnud, täieliku üllatusena debüteeris varase Ozoni näitlejanna Marina de Van tugeva filmiga "Minu nahas" ("Dans ma peau", 2002), rõhutades veelgi New French Extreme liikumise võrdlemisi tasakaalus soojaotust. Kuskil põranda all hullutavaid fanaatilisi käputäisi edukalt kultuslikud õed Soskad, Jen ja Sylvia ("American Mary", 2012; "Rabid", 2019 jne), Cannes'is toimus kahe aasta jooksul tõeline topeltmurre absoluutsesse A-listi, kui Julia Ducournau võitis "Titaaniga" Kuldse palmioksa 2023 ja Coralie Fargeat "Protseduuriga" parima käsikirja auhinna. Kaks naist, kaks kehaõudukat, kaks preemiat, kaks väga meeldejäävat ja mõju avaldavat filmi.

Prantslaste järel on oma looga lagedale tulnud ka norralanna Emilie Kristine Blichfeldt, ja oma asjaga ka väga hästi hakkama saanud. "Inetu kasuõde" muudab Tuhkatriinu-loo rakurssi, keskendudes ta kasuõele, kes pole küll sama ilus kui Tuhkatriinu, aga ihalus printsi naiseks saada seda suurem ja unistuse nimel ollakse nõus minema äärmuseni.

Eks kehaõuduse mõõdupuu mõneti olegi see, KUI äärmusse siis minna julgetakse, ja "Protseduur" näiteks lõi just selle oma täiesti nihilistliku suhtumisega inimkehasse ja sellega seonduvatesse tabudesse. "Inetu kasuõde" mängib oma kaarte teisiti, jättes alles palju räägitud ja kirja pandud muinasjutu põhja, aga hakates sellele vaikselt laduma kehaõuduse kihti. Segu on originaalne, nagu ka muinasjutunägemus.

Klassikaline feministlik tõlgendus teeb printsist totaalse jobu ja Tuhkatriinust eneseteadliku noore naise, kes on pandud sundolukorda. Õudusepoolega minnakse võrdlemisi vastikuks, kuid sellist tarretavat hüpnoosi päris ei teki nagu "Protseduuris". Samas tuleb "Inetu kasuõde" küll omas vallas kindlasti õnnestumiseks lugeda, seda enam, et Norrast sellist asja poleks ehk esimeses järjekorras oodanud.

3,5 / 5

Karatekutt. Legendid
Karate Kid: Legends
Jonathan Entwistle
USA
ACME

Alustuseks edastan kohe vabandused, et mul "Karate Kidiga" mingit erilist suhet ei ole. Loomulikult vaatasin nad kunagi poisikesepõlves ära, sest ega ma kivi all ei elanud, aga juba siis tundusid need liialt lastefilmidena. Ei sidunud väga miski ei härra Miyagi ega Ralph Macchio Karate Kidi LaRussoga. Macchio noor bluusimees sama aja filmis "Crossroads" läks kuidagi palju enam korda. Ja seetõttu pole ma ka Karate Kidi folklooris niivõrd kodus, et oleks ära vaadanud kõik need ... lausa kuus (!) hooaega "Cobra Kai" seriaali, sest, oleme ausad, vaevalt seal midagi uut või teisiti väga on.

Uut "Karatekutti" vaadates tundub seesama mure minuga ka 21. sajandisse kaasa tulnud olevat. Film on niivõrd lihtsustatud skeemiga, et kohati jääb tunne nagu oleks ainult raam järgi jäänud. Seejuures küll tuleb tõdeda, et päris osavalt on film kokku pandud ja libiseb oma lihtsuse üsna valutult ühtlase voona silmadest sisse. Filmi hoiab minu jaoks koos hoopis romantikaliin, kui Ameerikasse kolinud hiina kutt, peategelane Li Fong (Ben Wang) leiab endale Ney Yorgi pitsakohast esimese tuttavana Mia (Sadie Stanley). Ka siin on paha dojo, kus õpetatakse karate'd täiesti valedel ja vägivaldsetel alustel ning suure lõpu-mõõduvõtuni hakkabki kõik vältimatult tüürima.

Huvitav ja kummaline on filmi juures ka geopoliitiline komponent. Alustuseks on rõhk viidud Jaapanilt Hiinale ja Li Fong praktiseerib hoopis kung fu'd ja mitte karate'd. Keskmes on hiina kultuur, seda meile vastuvõetavamaks tegema on palgatud Li treener, pealkirja lennukat legendaarsust põhjendav Jackie Chan – nauditav nagu alati, nii koomika kui oma stiilse napi võitlusstiiliga. Kuigi rahastajate hulgas pole Hiinat märgitud, on siin Hiina suurt turgu selle muudatusega ilmselt siiski arvesse võetud.

Välja ilmub aga ka LaRusso (pole vist eriline spoiler, kuna ta on ka plakatil) ja üheskoos sümbioosis sünnib uus võitluskunst, kus ühendavad sõbralikult käes Hiina ja Jaapan. "Kaks oksa, üks puu". Ma natuke kahtlen, kas ühe võitluskunstifilmiga ajajõe paksu verd-vett piisavalt lahjendada suudetakse, et ununeks Nanjingi veresaun ja muud omavahelised õudused, aga iseenesest ei tee leppimissõnum ju paha. Rahvaste sõprus on tore asi, aga sellises serveeringus on ka omajagu naiivsust.

Uus "Karate Kid" on üks pealiskaudne, aga vaadatav ja omas low key võtmes ka nauditav reboot, millele seitset järjefilmi nüüd vorpida ei takista keegi. Ja mitte miski ei meeldi Hollywoodile enam sellest, kui neil õnnestub samu filme jälle ja uuesti toota. Edu neile sellega.

3 / 5

Rituaal
The Ritual
David Midell
USA
Adastra Cinema

Väga sümpaatsena mõjus Al Pacino elulooraamatus "Sonny Boy" tema selgitus, kuidas ta pole kunagi nii uhkena tundnud, et ta tunneks, et saaks endale lubada töötamisest keeldumist. Muud põhjendust "Rituaalis" osalemiseks on ka muidugi keeruline leida, sest see film on nagu kõik senised eksortsismifilmid kokku panduna, ja osavalt suudetakse hoiduda omapoolse originaalse panuse lisamisest juba väga hästi sisse töötatud valemile.

Loomulikult on näitlejal võimu ette teada, milliseks lõpptoode kujuneb, aga Pacino ja ka teise peaosalise Dan Stevensi kaliibriga meeste osalemine on siiski veidi šokeeriv filmis, mis näeb põhiosas välja nagu video peale filmitud ja otse videosse suunatud U-kategooria odavtoode. Muusika- ja helikasutus on täiesti amatöörlik, kaameratöö samuti. Ehmatusreaktsioone on filmitud nii, nagu oleks "Rituaal" austusavaldus "Santa Barbarale".

Ei saa ka samas otseselt öelda, et seda üldse vaatama ei peaks, sest et ikkagi Pacino teeb väga sümpaatse rolli ja tema filmide kompletistidel ei maksa ka seda vahele jätta. Kui aga eksortsismifilmide alažanrist rääkida, siis on see film iseenesest mõttetu ja mitte mingit omapanust siit mütoloogiale juurde ei tule.

2 / 5

Foiniiklaste skeem
The Phoenician Scheme
Wes Anderson
USA
Hea Film

Koos "Foiniiklaste skeemiga" tänavu Cannes'i põhivõistluses esilinastunud "Uues laines" ütleb Roberto Rossellini ühe väga ilusa mõtte välja. Sõnad nagu "liikumine" või "vool" viitavad mingi liikumise, muutuse olemasolule. Ometi peab üks (kinematograafiline) liikumine end liikumisena defineerimiseks seisma jääma, kristalliseeruma mingisse poosi. Kui siit edasi mõelda, siis tulenebki ju nii, et selleks, et liikumisest saaks liikumine, tuleb tal kõigepealt peatuda ja mingi kuju võtta, aga siis lakkab ka liikumine ise...

Sellepärast ongi meeldejäävamate liikumiste kõvemad tegijad vaid selles definitsioonis korraks peatumas ja hinge tõmbamas, et sealt mingis, juba teises suunas edasi minna. Vaevu jõudis Dogma 95 oma reeglid kirja panna, kui Thomas Vinterberg avaldas meedias juba nõretava vabanduskirja, et on oma seatud reeglite vastu rängalt eksinud. Godard on end pärast uue laine esmase trikipagasi läbimängimist vähemalt kolm korda veel ümber mõelnud, peaaegu kõigi arvates küll enam mitte nii edukalt.

Aga Wes Anderson? Anderson on kindlasti pannud aluse eraldi liikumisele – tema kiiluvees püüavad samas suunas ujuda sajad plagieerijad ning tema detailsele kunstnikutööle, AI'ga tehakse wesandersonilikus stilistikas klippe, millest iganes ja tema värvigammale ja kangele rollilahendusele toetuvad tuhanded kirjutajad, kellel viitestikust nappima jääb. Ikka loen, kuidas üks või teine asi on "wesandersonilik" ja ilmselt olen seda ka ise kasutanud. Aga kuidas on siis liikumise ehk motion'iga? Teemaks ju motion pictures ... Tuleb tõdeda, et tänavuseks filmiks on seni järjest aeglustuvas tempos edasi liikunud Anderson nüüd lõplikult seisma jäänud. Tardunud iseenda elutusse poosi. Dialoog langeb suust otse põrandale, stseenid krigisevad vaevu edasi. Anderson on hakanud tähistama iseennast ja seeläbi iseenda ka tühistanud. Poosi kristalliseerunud.

Sisust ma ei oska midagi eriti rääkida, sest ma lihtsalt ei suutnud seda jälgida – pealkiri viitas mingile finantspetuskeemile, mida ekraanil üritati käiku lükata. Mul on Andersoniga olnud kannatust viimaselgi ajal keskmisest rohkem – Netflixi lühifilmid olid ju väga head, aga põhinesid ka Roald Dahli lugudel. "Prantsuse lähetus" oli kohutav tüütus, aga vähemalt inspireeris seda pigem austusavaldus New Yorkerile kui mingi isiklik rakurss. "Asteroid City" toimis mulle kuidagi kontseptuaalkunstiteosena päris hästi. "Foiniiklaste skeem" tundub aga kokkuvõttes täielikult ja totaalselt tühi. Vaata, mis nurga alt soovid – ainult skeem ongi.

1 / 5