Kloun maisipõllul
Clown in a Cornfield
Eli Craig
USA-UK-Kanada-Luksemburg
ACME

Pealkiri tundub viitavat, et film on samast ooperist kui legendaarne "Snakes on a Plane", kus pealkiri ise on üks lõpuni eneseirooniline sõnasõnalisuse meistriklass, suur punane helendav sõrm, mis näitab täpselt, mida filmis näha. 

Ja mingi ajani tõesti nii tundub ning on keeruline mõista, milleks on maailmal vaja veel üht neistsamadest – küll seekord eri mütoloogiatest – pärit klotside uut ladumist natuke varieeruvasse järjekorda. Maisipõld kui folk-Ameerika värav meie ja teise dimensiooni vahel (minevik, metafüüsiline maailm vms); kloun kui buumiajastu järel tabanud allakäigu sümbol, naer, mis on muutunud õudsaks irveks; traditsioonidesse kinni jäänud Ameerika väikelinn; kahtlasesse majja põgenev katkine pere, kes loodab uuest kohast uut algust, aga minevik tuleb kaasa. 

"Kloun maisipõllul" aga mängib meid selles mõttes üle, et annab mõne aja pärast mõista, kuidas need klišeed on siia kuhjatud teadlikult ja meelega, meie uinutamiseks, et stsenaristid saaks vabalt lustima hakata. Paari nutika käiguga satuvad meie ootused äkki rünnaku alla ja tulemuseks piisavalt originaalne ja eluline teos, et väärida tähelepanu ja nädala filmi tiitlit. Luban, et usaldan nüüdsest veel vähem kloune, maisipõlde, mootorsaage, teismelisi, küünipidusid, väikelinnasid, vanu tehasehooneid ja sotsiaalmeediat. 

3 / 5

Vaimude maailm
Yōkai - le monde des esprits
Eric Khoo
Prantsusmaa-Jaapan-Singapur
Otaku

Kuigi lavastaja Eric Khoo on intrigeerivalt pärit Singapurist, on ta suutnud teha filmi, mis on täpselt tootjariikide nägu: Jaapanis toimuv "Vaimude maailm" on nii sisult kui toonilt täiesti jaapani film, ja prantslastelgi on pikk ja rikkalik ajalugu neist eksootilisse riiki rändavatest valgetest naistest, kes sinna siirduvad ennast otsima ja vahel leiavad nad sealt hoopis midagi muud.

Valge privileegi hõngu on siin päris keeruline vältida. Selliste filmidega on oma ajalugu ka Catherine Deneuve'il (Oscari võitnud "Indohiina"), aga viimasest ajast meenub "Vaimude maailmaga" kohati lausa kõhedalt sarnane "Sidonie Jaapanis", kus laulja Deneuve'i asemel läks lähedase surmast tekkinud trauma eest Jaapanisse pakku kirjanik Sidonie / Isabelle Huppert. Kui aga Sidoniele hakkas end ilmutama surnud abikaasa, siis siin on peegel teistpidi keeratud ja sündmusi näidatakse meile läbi vaimude maailma, kuhu Deneuve'i Claire mõnevõrra ootamatult võrdlemisi kiiresti satub.

Rakurss on hea ja paljulubav, aga film ise võrdlemisi igav. Lähedase surmaga leppimine oluline teema, aga vääriks vähe kepsakamat vormi. Nende kahe võrdluses oli "Sidonie Jaapanis" küll märksa tugevam film, kasvõi juba sellepärast, et tänane Huppert näitleb tänase Deneuve'i iga kell üle.

2 / 5

Baleriin
Ballerina
Len Wiseman
USA
ACME

Lõputu lüps on muidugi tore asi, aga mingil hetkel võiks aru saada, et loeb kvaliteet, mitte kvantiteet. Ja et ülemõtlemine on kõigi hädade ema. John Wicki kaks esimest osa tõid tõesti mingi uue kvaliteedi, pakkudes ultravägivalla kõrvale ka teatud omapärast stilistikat ja kinnistades ennekõike Wicki universumile omase võitlusstiili, mida võiks kutsuda lähivõitluseks tulirelvaga. Alates kolmandast osast läks aga sari minu meelest allamäge, sest enam ei usaldatud lihtsaid skeeme ja hakati punuma mingit meeletut keerulist taustalugu, mille globaalsed mahhinatsioonid ja vandenõud panid ohkama, et kas meil neid veel vähe on.

Algsest originaalideest ei õnnestunud kvaliteetset edasiarendust teha ja kui vaadata, et "Baleriinil" on sama stsenarist, kes kolmandast Wickist alates pardale tuli – Shay Hatten –, saab valulikult selgeks, et Wickiversumi navigeerimine käib sellele härrale lihtsalt üle jõu ja samamoodi nagu ma ei mäleta praktiliselt midagi kahe viimase Wicki-filmi sisust või poindist, võib mind tabada sama saatus "Baleriiniga" juba paari päeva pärast.

Sest ega ka lavastaja Len Wiseman, kelle kontol on seni sellised pärlid nagu neljas "Die Hard", kaks osa "Underworldi" ja "Total Recalli" remake, ei ole seda masti mees, et siit midagi originaalset välja pingutada. Võib ju arvata, et mis seda märulit siis lavastada ei ole, aga on selgelt tunda, kas inimene tunneb asja või teeb lihtsalt kuiva trenni juba sisse harjutatud radu pidi. "Baleriin" üritab väga näida tõelisena, aga ei ole seda. 

Eriline on see, et Wicki surrogaadina esineb siin naisterahvas, Ana de Armas, kes aga teeb põhimõtteliselt samu asju kui Wick, ja paaris olulises stseenis lausa temaga koos. Mul on tekkinud füüsiline kaitserefleks, et kui läheb täiesti mõttetuks über-madinaks, siis aju lülitab end välja – kuna ilmselt tajub, et tema poole enam ei pöörduta ja temalt midagi ei oodata – ja ma jään magama. Filmi kvaliteedi mõõtmisel on sellest saanud üks ekstraboonus füüsiline parameeter. "Baleriin" lubas küll mõnusasti suigatada, aitäh vähemalt selle eest. 

Ja lõpetaks ükskord selle venelaste mütologiseerimise. Kogu aeg näen filmides mingeid nende erakordseid eriväeosasid ja salasalkasid, kellel ülivõimed. Unustage ära.

2 / 5

Briljandid
Diamanti
Ferzan Özpetek
Itaalia
Bestfilm

Lugu loos ehk mängufilm dokis. Dokumentalistlikus raamis kutsub "Briljantide" lavastaja Ferzan Özpetek kokku kõigi oma eelmiste filmide naisnäitlejad, kellest kõige tuntum vast Jasmine Trinca, aga mõni teab ehk ka Luise Ranierit, ja teatab neile ühise laua taga, et soovib nende kõigiga teha uut filmi. Ja tõsi ta on: tulemuseks film, kus naljalt üheski stseenis alla kolme naise korraga kaadris pole, tavaliselt pigem üle selle.

Kahjuks tulebki tõdeda, et doki sees asuv mängufilm on tüütu, kärarikas, pealiskaudne, kohati kohtavalt lääge (metsaläinud armastuslugu minevikust). Helikujundus on saatanast nii muusikakasutuse kui eriefektide poolest. Kui mulle tavaliselt meeldivad filmitööstuse telgitagustest rääkivad filmid, ja siingi tuleb "Briljantide" keskmes asuvasse õmblustöökotta, kus kõik need seitsesada naist töötavad, tellimus tippfilmi kostüümikunstnikult teha filmile kostüümid, siis siin ei ava see filmimaailma kohta midagi muud huvitavat kui naiserohke filmi paratamatu tõdemus, et mehed on olnud varem ja on ka täna sead. Või vastupidi, ajudeta ihamasinad. 

Eriti piinlikult familiaarsed on mõned hoolikalt lavastatud spontaansusega laulustseenid, kus tahaks maa alla vajuda. Kogu film tüürib aga samm-sammult tüüpilise väikekodanliku orgasmi suunas, kui presenteeritakse mõnd erakordselt erakordset tarbeeset, millesse on läinud higi, verd ja pisaraid. Vahel on selleks tort. Vahel maal. "Briljantides" jõutakse lõpuks kleidini. 

Itaalia filmis igal aastal sõelale jäävad paar filmi tekitavad mulje mingist taastulemisest, aga läinud kümnendite hiilgus jääb samas järjest kaugemaks. Eelmisest aastast jääb meeldiva üllatusena meelde "Homme on ka päev". "Briljandid" käib kohati samu radu, aga efekti ei saavuta. Lõpp viitab sellele, et "Briljandid" on lavastaja autobiograafiline lugu. Tegevus toimub seitsmekümnendatel, Özpetek on sündinud 1959, ajakava klapib, et ta võiks olla väike poiss filmist, kes on sunnitud töötava ema kõrvalt end õmblustöökojas varjama... aga väidetavalt on film hoopis inspireeritud tema ajast režissööri assistendina, kui ta sattus viiele Oscarile nomineeritud kostüümikunstniku Piero Tosi ateljeesse.

Tosi tehtud Visconti filmid "Gepard" ja "Ludwig" käivad läbi ka dialoogist, ja kujutatud tujuka režissööri prototüüp on ehk olnudki Visconti, aga see teadmine ei tee kellelegi au ega anna midagi juurde. Pigem jääb mulje, et ka see hingekeele puudutamiseks loodud raam on tegelikult vale. Võlts-mälestus. Özpetek, kes alustab oma karjääri kunagi päri teravalt geidraamaga "Hamam" (1997), on nüüd küll jõudnud arusaamatu melodramaatilise ilulemiseni. Tundub, et ma pole oma arvamuses üksi – kui "Hamam" alustas Cannes'sist, siis vaatan, et "Briljandid" on 2024. aasta film, aga ei näe sellel ühtki mõistlikku festivali... 

1 / 5