Madame Luna
Daniel Espinosa
Rootsi-Itaalia-Taani-Saksamaa-Prantsusmaa-Luksemburg-USA
Estinfilm

Huvitav levivalik. Europuding kolmanda maailma probleemidest, iseenesest mitte millegagi silma jäänud ja Rotterdamis aasta alguses esilinastunud arthouse-draama pagulasprobleemidest, mis pole küll ehk päris nii hea kui Matteo Garrone "Mina, kapten", aga ei jää palju alla Mati Diopi Cannes'is auhinnatud "Atlandile".

Eks siin kujutatakse maailma, mida oleme filmides juba korduvalt ka varem näinud – pagulaslaagrit Calabrias, kuhu on kokku pakitud hulk Aafrikast üle tulnud rahvast. Huvitav on aga see, et peategelane Almaz on ise endine krimivõrgustiku lüli ja ülevedude korraldaja, kes nüüd peab uues keskkonnas ellu jääma. Ja uue rakursina avaneb meile ka Itaalia poolel toimuv skeemitamine, kantimine ja ekspluateerimine, mida on kujutatud üsna julmades toonides. Peategelast mängib debütant Meninet Abraha Teferi ikka väga hästi ja arusaadav, miks Itaalia nimedega arvustajad tunduvad filmile ühtesid laduvat. Sellist Itaaliat nad ei taha ekraanil näha.

Hea plakatidisain lubas loota ka head filmi ja nii läks. Nädala parim.

3,5 / 5

Hevireis. Teekond Wackenisse
Hevimpi reissu
Jukka Vidgren, Juuso Laatio
Soome-Saksa-Norra-Leedu
Otaku

Soome ja kogu metal-maailma kõige skandaalsema bändi Impaled Rektumi seiklused on nüüd saanud järje, just nagu avaosa lõpus lubatud. Filmi pluss on tegijate võime tänase metal'i maailmas orienteeruda, alates suurfestivali Wackeni sissetoomisest (mis küll kokkuvõttes päris häbitu tootepromo on) kuni toreda Babymetali alaliinini. Mainitakse ka Immortali juhtfiguuri Abbathit, kes küll kahjuks ise filmis ei ole (ma juba lootsin).

Visatakse nalja metal-skene üle, aga filmi keskseks teemaks kujuneb hoopis metal-maailmas alati nii oluline peavoolustumise teema – endiselt ju käivad selles alamžanris pidevad arutelud selle üle, kes on kommertsedu nimel kompromissile läinud või end sootuks maha müünud, mis enamasti väljendub muusika liikumises karmimast pehmema, tarbijasõbralikuma suunas, mida siis diehard-fännid muidugi andeks ei anna, sest see avab nende lemmikute Pandora laeka ka laiematele massidele.

Kogu kurjuse kehastuseks on siin ootamatult Maxwell Efraim Fisto (nimi on viide, samamoodi nagu "Angel Hearti" Louis Cypher), kes pakub bändile enda ideede peenrahaks vahetamiseks rohkelt võimalusi. Luterlikule Soomele igati ontlik süžee, et kuradikummardajate bändide kirstunaelaks osutub lõpuks Vanatühi ise.

Filmi kummaline tootmismudel viib Impaled Rektumi enne Wackenit korraks ka Vilniusse (!) festivalile ja põigatakse läbi ka Eestist, küll vaid panoraamkaadriga.

See on oma metal'i-fänluse poolest päris tore toode, aga sisu mõttes ikka väga lihtsakoeline ning rõhutab mõnes mõttes veelgi ebavajalikku klišeed, et metalhead'id on vaid oma raskemuusikas silmaklappidega kinni ja ei suuda intellektuaalseid protsesse eriti juhtida, valides selle asemel lihtsalt mosh'imise. Teisalt on tabatud nende piiritu lojaalsus muusikale kui sellisele, aga mindud on laskma kõige üldtuntumaid klišeesid, mille abil pole keeruline sisu parodiseerida. Avafilmist ikka samm tagasi.

2,5 / 5

Maa, mis laulab
Zeme, kas dzied
Māris Martinsons
Läti
Kopli kinokompanii

Sobival ajal, kohe laulu- ja tantsupeo järel, on Eesti kinodest võimalik mõningase vaevaga leida Läti laulupeofilmi "Maa, mis laulab" linastused. Lätlased on selles mõttes Eestist ees nüüd, et kuigi nende esimene laulupidu toimus 1873. aastal ehk neli aastat pärast Eesti oma, siis oma laulupeofilmi said nad valmis enne meid.

Eks sellised lood teenivad rahvusmüütide kinnistamise funktsiooni ja saavad teoks riikliku tellimusena, nii ka "Maa, mis laulab", mis võitis Läti riikliku lisarahastusvooru mängufilmide kategoorias (umbes nagu meie Eesti Vabariik 100 rahastusvoor) ja suutis kaasata ka erasponsoreid ("Läti vineer"). Lisaks on sellel ka riikliku brändingu kinnistamise funktsioon, sest Läti riigi ühe tunnuslausena on samuti kasutusel "Maa, mis laulab". Filmi üheks partneriks üritati kaasata ka Eesti, aga see ei õnnestunud. Ometi ei olnud otstarbekas loo sisse juba pandud Eesti osa välja korjata ja nii on see film osaliselt, küll vaid viitamisi, ka meie laulupeo lugu.

Film on ilmselgelt tehtud ennekõike kohalikule turule, sest esimesed paarkümmend minutit on väga keerulised jälgida, kui Läti ärkamisaegset ajalugu ei tunne (ja kes seda väga ikka tunneks). Laua taga arutavad tundmatute nimedega mornid mehed rasket elu, pikkides jutu sisse veel rohkelt võhikule võõraid nimesid. Pikapeale hakkab aga materjalis paremini orienteeruma ja eks igaüks saab ise pärast vastavalt oma huvi suurusele guugeldada, kes oli Rihards Tomsons või Jānis Frīdrihs Baumanis (mitte rallisõitja Jānis Baumanis). Ehk aga tasuks alustada hoopis Jurģis Grietēnsist, sest teda mängib filmis meie Priit Pius.

Olgu-olgu, ma tegin selle töö teie eest ära ja napi info tõttu tundub, et tegemist on väljamõeldud tegelasega, aga see on ehk filmi kõige toredam elamus, et Pius räägib filmis ise täiesti sulaselget läti keelt, olles kuulu järgi võtetel lihtsalt hääletreeneri nõuannete abil oma read pähe õppinud. Nagu ütlevad läti väljaanded, räägib ta "võluva eesti atssendiga", mida ma küll kahjuks hinnata ei oska, aga kuna ta tegelaskuju on õppinud Valkas, siis igati loogiliselt sobituv detail.

Nii et Läti iseoma-olemise ja rahvuse sünni seisukohalt üks tore ja vajalik lugu, mida rääkida, aga kahjuks on lavastaja olnud üsna nõrk ja film ise kunstiliselt pigem kehvapoolne. Mõningaid stseene edasi kandev ja taustainfot jagav taustahääl on piinlik ja tekstid kandilised; karjuvalt torkab kõrva filmi põhitõe rikkumine, et tuleks näidata, mitte tekstiga seletada. Peab olema parem viis lugu rääkida. Stseenid on lavastatud igavalt, tihti on mehed lihtsalt rääkimas poolhämarates tubades, näod vaevalt mustast taustast eraldumas, takused valehabemed näo küljes rippumas nagu surnud närilised. On liigutavaid momente, aga see on ka arusaadav, sest film on kaks ja pool tundi pikk, eks selle aja peale midagi ikka koguneb.

Ma vaatasin huviga Läti ajaloolist osa, püüdes mõistatada, millises ühiskondlikus funktsioonis või kui oluline on üks või teine tegelane; samuti Läti, Tsaari-Venemaa ja kohaliku sakskonna suhete ja võimuvõitluse kujutamine ja laulupeo korraldamisega seotud ametlike takistuste kujutamine oli päris tore. Läti kohalik vastukaja oli ikka üsna negatiivne ja oldi vihased, et nii olulisel teemal on nii nõrk film tehtud, mis on ka täitsa põhjendatud argument. Huvilistele on siin üks väga vaimukas lätikeelne arvustus, mis olla kuulu järgi paljusid piisavalt intrigeerinud, et filmi ise vaatama minna, filmi levitajat aga ajendanud kirjutama vihaseid kirju ajakirjanduseetikast.

2,5 / 5

Jurassic World. Taassünd
Jurassic World Rebirth
Gareth Edwards
USA
Hea Film

Kogu selle kümme aastat tagasi taas ellu äratatud "Jurassic World" filmisarja kunstiline väärtus on nii tühine, et mahuks ilmselt vabalt ära ühe türannosauruse pisikesse pihku. Kõigile kolmele eelnevale olen pannud üsna kindlameelselt ühe punkti ja seetõttu oli latt seda uut katsetust vaatama minnes nii madalal kui üldse võimalik.

Alustuseks: "Taassünd" pole päris ühe punkti film, sest neist eelnevatest käkerdistest erinevalt ei uputata siin eetrit üle jaburate grandioossete sisuarenduste ja pangetäite informatsiooniga. Mingil moel on suudetud targutamine ära jätta ja mindud tegema üsna lihtsat ja selget asja – missioon tuua ära keelatud alalt kolme kõige suurema sauruse verenäidised. Mis saaks valesti minna?

Film ise on seega arusaadav ja panused selged. Toonilt infantiilsuse astmelt on see küll pigem lastefilm kui täiskasvanutele mõeldud meelelahutus koos oma vana "Jurassic Parki" sarja imiteerida püüdva Amblini eepikaga ajast, kui saurusi juhtis veel Steven Spielberg.

Ühest küljest on Spielbergi käekiri nii tugev, et isegi kehv imitatsioon jätab mingi jälje. Teisalt usun, et järgitegemisega ei jõua kunagi tippu, ja tipust ollakse siin kaugel. Filmis on küll seekord näitlejatel ka midagi teha ja inimestel aega omavahel suhelda, mitte ainult arvutis kokku pandud saurustele loota. Saurused on kohati päris huvitavad vaadata, aga neid kimbutavad samad probleemid, mis eelmisteski osades – kaugelt on nad väga hirmuäratavad, aga kontaktis või võitluses inimestega osutuvad nii nõrgaks ja abituks, et ei mahu ühessegi loogilisse mõõtkavasse. T-Rex ei jää ju kuskile kivi taha pidama ja möirgama ega hiili haudvaikselt selja tagant ligi. Selge, et dramaturgia huvides on vaja vastaspooli veidi lähendada, et asi üldse toimiks, aga usutavuse piiri nihutamisega oleks siiski võinud veidi rohkem vaeva näha.

Tubli keskmine saavutus, mis veab napilt end miinimumnormist läbi, aga ma siiralt usun, et neid filme rohkem ei tule, aga kassatulemusi vaadates tean juba ette, et eksin.

2,5 / 5

Jane Austen rikkus mu elu
Jane Austen a gâché ma vie
Laura Piani
Prantsusmaa
Hea Film

Alustuseks: pealkiri ei lähe üldse filmiga kokku, välja arvatud see, et film põhineb tõesti Jane Austeni fänni ja algaja kirjaniku Agathe'i ning Austeni kauge järeltulija Oliveri kohtumise ja võimaliku armumise lool. Midagi siit ometi head tuli: nimelt soov paari Austeni ekraniseeringuga taas tutvust värskendada ja veenduda, kui hea on ikkagi Ang Lee "Mõistus ja tunded" (1995).

See siin on aga vaid kauge kaja millestki hädapärast vaadatavast. Õrnalt huvitavad on paar paralleeli Austeni maailma ja kaasaja vahel: ühel hetkel selgitab peategelane päris hästi Austeni kui teerajaja tähtsust – ta andis kirjanduses esimesena naistegelastele agentsuse. Kui Austeni naised tegid oma otsuseid mingil määral ise, siis seda teeb ka Agathe, aga tänapäeva filmides pole selles küll enam õnneks midagi erakordset.

Teisalt on teatud paralleel Austeni teostega, sest Oliver on esimestel kohtumistel tõeline mühakas, nagu näiteks ka "Uhkuse ja eelarvamuse" hr Darcy, kelle voorused meile aga loo kulgedes rohkem ilmnevad. Kuigi siin jääb Oliveri erakordsus mulle siiski püüdmatuks.

Pigem tekitavad need toodud näited aga tunde maha magatud võimalusest teha üks korralik iseenesele viitav ja erinevaid maailmu omavahel põimiv põnev lugu. Selle asemel jännatakse labase suhtedraamaga, mille huvitavad peatükid algavad ilmselt alles pärast filmi lõppu.

2 / 5

Visad pruutneitsid
Bride Hard
Simon West
USA
ACME

Mu noorema põlvkonna esindajad on siin laulufilmisarja "Pitch Perfect" fännid ja sellest ajast peale, kui ma neile rääkisin, et Rebel Wilson on kõvasti alla võtnud ja Fat Amy vist ei saa enam uues planeeritavas neljandas osas oma nime päris välja teenida, on nad õigustatult mures: mis saab Fat Amyst?

See seos tundub olevat põhjendatud, sest "Pitch Perfecti" edu üritatakse siin ilmselt mingil määral taasluua, kuna tagasi on kokku toodud üht sealset keskset rivaliteeti etendavad Rebel Wilson ja Anna Camp ning ühes stseenis näeme isegi sarnasevõitu laulu- ja tantsunumbrit. Ühtlasi annab "Visad pruutneitsid" ka mingi vastuse avalõigu küsimusele. Et mitte mõjuda kuidagi brutaalsena, tuleb siiski öelda, et ühes Fat Amy kilodega on kadunud ka tema huumorisoon, sest pinguta nagu jaksad, aga naljakas see film ikka kuidagi ei ole. Pigem piinlik pingutamine.

Algne nali, et iga random koduperenaine võib olla tippspioon, tehti ära juba filmis nimega "Spy Hard", kus võrdlemisi sarnase laenguga osa mängis Melissa McCarthy, filmide pealkirjade omavaheline sarnasus – "Spy Hard" ja "Bride Hard" – ei jäta kahtlust, et siinsed autorid on ka selle seosega tuttavad. Lisame siia veel juurde "Miss Congeniality", sest peategelasel tõesti on mingi vastav väljaõpe.

Raam on niisiis kokku kombineeritud mujalt, aga sisu osas on mindud täieliku käegalöömise teed. Alustuseks on kasutatud halbade komöödiate tavalist võtet, et humoorikuse tagamiseks tuleb esialgu teha kõigist tegelastest debiilikud, et siis hakata harrastama seda ameeriklaste huumoristiili, kus kõiki mõnitatakse nagu jaksu on ja siis ongi lõpuks tegelastel pidevalt ebaselge, kas naerdakse nendega koos või nende üle. Tegelikult on aga kõige suuremal eksiarvamusel publik, kes arvab, et naerab tegelaste üle või koos, aga tegelikult naerdakse ennekõike nende endi üle. Selle üle, kuidas sellist lapsikut jama saab üldse välja kannatada nii pikalt. Kohutav haltuura.

1 / 5