Te olete küllaltki suure kogemusega režissöör, kuid see on teie esimene ajalooline film. Mis kõnetas teid rahvusliku ärkamisaja teema juures ning kuidas te selle tegemiseni jõudsite?

Tõsi, see on minu esimene ajalooline film. Kui lähenes Läti iseseisvuse 100. aastapäev, hakkasin mõtlema, milliseid lugusid meie ajaloos pole veel räägitud. Läksin ajas tagasi ning sain aru, et esimese ärkamisaja sündmused 19. sajandi teisel poolel on tegelikult jäänud tähelepanuta. Lõpuks jõudsimegi aastasse 1873. Kõik lätlased teavad, et siis sai laulupeo traditsioon alguse, kuid keegi ei tea täpselt, kuidas see juhtus.

Aja jooksul tekib inimestel tunne – usun, et sama on ka Eestis – et laulupidu on iseenesestmõistetav. See on loomulik osa elust. Mida rohkem aastaid möödub, seda vähem mõistame neid väärtusi, mille pärast see traditsioon loodi ja kuidas me peaksime vaatama neid inimesi, kes selle võimalikuks tegid.

Endalegi üllatuseks avastasime, et laulupeo traditsiooni algust ei ole põhjalikult uuritud. Uurisime ja töötasime selle teema kallal umbes kaks aastat ning võtteperioodi ajal tegime jätkuvalt koostööd paljude ajaloolaste, muusikute, kunstnike, arhitektide ja teiste spetsialistidega, et uurida tolle aja erinevaid aspekte – kõik selleks, et mõista, miks ja kuidas esimene laulupidu korraldati

Filmi tegemiseni jõudsime läbi ideekonkursi, mille korraldas Läti Riiklik Filmikeskus. Hiljem sõlmisime lepingu Läti Rahvuskultuuri Keskusega, kes vastutab ka laulupeo korraldamise eest. Lisarahastust saime eraisikutelt, ettevõtetelt ja annetustest. Paljud inimesed soovisid sellest filmist osa saada.

Meie jaoks oli oluline, et esimese laulupeo loo rääkimisega saaksime ka näidata, mis sellest traditsioonist on saanud. Filmi lõputiitrites näeb kaadreid 150. aastapäeva juubelipeolt. Tuhanded ja tuhanded lauljad – ning see kõik algas 150 aastat tagasi.​

Te olete kogenud režissöör, kes on varasemaltki palju töötanud välismaiste näitlejatega, näiteks Jaapanist või Hongkongist. Selle filmi puhul tegite koostööd hoopis Eesti näitlejaga. Kuidas koostöö sujus ning kas algusest peale oli plaan kirjutada loosse sisse eesti taustaga tegelane?

Tõepoolest, olulist rolli maakoha süžeeliinis mängis Priit Pius, kes kehastas Jurģist, kellest saab kohaliku küla koorijuht. Minu jaoks on alati huvitav, kui võtteplatsil on mõni välismaalane, lätlased ise muutuvad ka kohe. Nad astuvad oma mugavustsoonist välja. Filmis "Maa, mis laulab" oli see väga hea otsus.

Me teadsime kohe, et tahame eestlastega selle filmi puhul koostööd teha. Esimene põhjus on muidugi see, et eestlaste laulupidu toimus neli aastat varem, kuid lisaks on olemas ka sisuline seos. Kuna Jānis Cimze, rahvalaulude koguja ja pedagoog, pidas Valgas seminari, kus õppisid nii eesti kui läti keelt kõnelevad mehed, ei olnud üldse mõeldamatu, et eesti soost noormees satub läti külla elama. See ei olnud fiktiivne detail, vaid sobitus loosse hästi ning väljendab hästi kuidas eesti ja läti kultuur on ajalooliselt seotud olnud.

Priidu tegelane sulandus loosse suurepäraselt. Ta mängib eestlast, kes elab Lätis ja kes ühelt poolt kuulub sellesse kogukonda, kuid teisalt on ta ikkagi väljast tulnud. See toimis loomuliku vahenduse ja suhtlusena, mis kajastub ka näitlemises, sest erinevad koolkonnad said kokku ja moodustasid justkui uue stiili. Priidu näitlemine meeldis mulle sellepärast, kuidas ta oma tegelaskuju ette kujutas – see oli muljetavaldav.

Samal ajal õppis Priit oma repliigid läti keeles selgeks. Ta rääkis läti keelt muheda eesti aktsendiga ja see kõlas väga hästi. Oli ka mõte teha sünkroontõlget või dublaaži, aga võtteplatsil otsustasime teisiti. Ta ise ei saanud iga kord täpselt aru, mida ta oli just öelnud, aga ta ütles seda suure veenvusega. Kõik tuli nii loomulikult, et inimesed läksid tema juurde ja hakkasid temaga läti keeles rääkima, teadmata, et ta tegelikult vabalt keelt ei räägi.

Ma arvan, et see on üks neist asjadest, mis mõjus hästi nii temale kui ka Läti publikule. Läti publiku jaoks oli Priidu tegelaskuju üks huvitavamaid ja tema mängu hinnati väga kõrgelt. Me võtame seda austusavaldusena, kui keegi tõesti õpib keelt ja tahab koostööd teha.

Tulles fiktiivsetest tegelastest ajalooliste isikuteni. Kuidas lähenesite oluliste ärkamisaegsete tegelaste, nagu ärimees Rihards Tomsons või arhitekt Jānis Frīdrihs Baumanis, taaselustamisele, nende filmi sobitamisele ja nende tegevusele narratiivi andmisele?

See on meie jaoks väga isiklik ja oluline teema. Me teame, et Riia Läti Seltsis oli palju inimesi, aga me leidsime, et kaks olulisimat olid arhitekt Baumanis ja ärimees Tomsons – nemad tegid laulupeo võimalikuks. Me saime filmis nende tegevusele rohkem tähelepanu pöörata. Näiteks filmis läbi käinud kõnepidaja Atis Kronvalds on üldtuntud tegelane. Arhitekt Baumanise loomingut näeme Riia hoonetes tänaseni.

Aga neid teisi ei tunta üldse nii hästi ja seepärast on nende taaselustamine huvitav. Nad tegid võimatut. Baumanis disainis Riias üle 70 hoone, Tomsons asutas tehaseid, teatreid jne. Ajaloo jooksul on inimesed hakanud neid mitte ainult unustama, vaid ka nende pärandit pisendama.

Meile oli oluline näidata neid kangelasi. Nad olid jõukad inimesed, kes juba elasid mugavalt. Laulupeo korraldamise ja rahvuslike väärtuste arendamisega panid nad ohtu kõik hüved, mida nad seni olid saanud nautida. Nad riskisid kõigega, sest astusid võimu vastu.

Väga huvitav oli koostöö tegemine ajaloolastega. Nende abil saime aimu rohkem oluliste isikute iseloomust, õppida tundma nende elu. Faktidena on teada, et ühel kuupäeval otsustati üht ja teisel kuupäeval teist, aga me ei tea, kuidas otsused sündisid, tavaliselt polnud kõik isegi ühehäälselt nõus. Meie jaoks oli huvitav seda ette kujutada ja sellest kirjutada stsenaariumit. Samuti saime avada tegelaste, peamiselt Tomsonsi, isiklikku elu ja traagikat. Isiklik külg on minu arvates väga oluline – näidata, et Tomsons ei olnud lihtsalt liikumise juht, vaid ta võitles ka teiste raskustega.

Tegelaste taaselustamise eest on tänulikud olnud õpetajad, sest koolis õppides on lastel pilt palju selgem, neil tekib oluliste ärkamisaegsete tegelastega oma side. Nad olid päris inimesed – nad rääkisid, nutsid, naersid, tantsisid. Nad ei olnud lihtsalt väike mustvalge pilt ajalooõpikus.

Te juba mainisite, kui palju ajaloolist uurimistööd see film nõudis. Millised allikad olid kõige kasulikumad? Kuidas te uurisite tolleaegset ühiskonda?

Meil oli kaks olulist allikat. Üks neist oli ärimees Tomsons, kes kirjutas väikese ülevaate korralduslikest otsustest, rahalistest kuludest ja tuludest ning mis kõige tähtsam – nimekirja kõigist kooridest ja osa võtnud lauljatest.

Ajaloolaste ja Tomsonsi arvepidamiste kõrval oli teiseks oluliseks allikaks tolleaegsed ajalehed. Kõik ajalehed on arhiivis digiteeritud ning sel ajal ilmus igal nädalal lausa kolm lätikeelset ajalehte. Saime lugeda kõiki ettevalmistusi ja kuulutusi ja samal ajal õppisime tundma ka igapäevaelu: mis juhtus linnavalitsuses, kes varastas turult jne. Neid lugedes sai päris hea tunnetuse, kuidas elu sel ajal käis. See aitas meid väga palju.

Meil oli tõesti palju materjali ja palju jäi filmist välja. Seepärast kirjutasime koos kaasstsenaristiga, Dainis Īvānsiga, paksu romaani "Maa, mis laulab. 1873". See on ajalooline raamat Riia Läti Seltsist ja kõigest muust, mida filmis ei jõudnud kajastada. Film oleks kuus tundi pikk olnud. Me tahtsime koguda kogu info mitte lihtsalt kausta või riiulile, vaid päriselt avaldada kõik, mis on huvitav ja seotud laulupeo ja laiemalt meie riigi tekkega.

Rahvuse kujunemise ja määratlemise seisukohalt on ka väga olulised sümbolid, mida rahvusega seostatakse. Lisaks laulupeole endale kasutasite filmis ka erilist lippu, mis algustseremooniaga välja toodi. Samuti esitati esimest korda "Dievs, svētī Latviju", millest sai hiljem Läti hümn. Kuidas põimiste nende oluliste sümbolite kajastamise filmi sisse?

Saime lugu nüüdse hümni kohta tõepäraselt edasi anda. Vaid aasta pärast tulevase hümni esitamist toimusid raamatupõletamised, kus Vene tsaaririigi politsei põletas trükiseid, milles see pala oli ilmunud. Hümni laulmine oli väga emotsionaalne ning olen väga tänulik poistekoorile, kes seda esitas. Ettevalmistuste ajal käis võtteplatsil askeldamine, aga kui koor seda laulma hakkas, tõusis isegi meeskond kaamera taga püsti ja oli lummatud.

Laulupeo lipp oli pikka aega sümboolselt Läti lipp, sest ametlik rahvuslipp võeti laiemalt kasutusele alles pärast 1918. aastat. See sümbol ja selle sissekandmisega kaasnev tseremoonia on jäänud esimesest korrast samaks. Kaasajal on neid juba mitu, sest iga 50 aasta tagant tehakse uus lipp ning vana pannakse vaatamiseks muuseumisse. Filmis väljendub nende elementide ja laulupeo taustal rahvuse sünd, ühistunnetuse teke. See pole kaugeltki ainult laulmisest, vaid ka lätlaseks olemisest.

Samal ajal oli ärkamisaeg käimas ka Eestis. Kuulusime sama impeeriumi alla, ühiskonnas toimusid sarnased protsessid. Kas loodate, et ka Eesti publik tunneb selles filmis ära osa oma loost ja laulupeost?

Me tõesti usume seda, sest meil oli Vene impeeriumi tõttu väga sarnane olukord. Erinevused on tegelikult minimaalsed. Eesti laulupidu toimus neli aastat varem, aga loa saamisega läks kauem aega. Suures pildis on kõik sama. Me loodame, et eestlased tunnevad selles ära ka oma kogemuse – sarnased raskused, sarnased katsumused ja samasugune võit ühtsuse väljendamisel. Me loodame, et nüüd mõistetakse selle traditsiooni väärtust, sest ainult tänu sellele oleme me täna siin koos.

Minu jaoks oli stsenaariumisse kirjutada lühike lõik eestikeelset vestlust, kus Jurģis ja läti tüdruk Anna räägivad eesti keeles. Sellega tahtsime näidata, et me oleme väga lähedased ja sarnased. Laulupidu on samuti ühendav element – kahes riigis toimuvad nii suured tähistused, millel osalevad kümned tuhanded inimesed, see on haruldane.

Oluline on ka see, et 19. sajandil inimesed ei mõistnud veel laulmise väärtust – nad lihtsalt tegid seda koos. Nüüd me mõistame, et esimese laulupeoga kaasnes midagi väga emotsionaalset ja soojendavat. Allikates on kirjas ja filmis näeme samuti, kuidas inimesed tulid kokku Kuramaalt, Vidzemest, igalt poolt ja alles siis nähti esimest korda, et meid on nii palju. See oli esimene kord, kui tekkis tunnetus: "Me oleme lätlased."

Kui meil oli filmi esilinastus Tallinnas, siis küsimuste-vastuste voorus ütles keegi publikust, et ta on Soomest ning film pani teda mõtlema oma rahvusliku ärkamise hetkedele. Nad hakkasid mõtlema oma päritolu ja pärandi peale. Seda ütlesid ka inimesed teistest riikidest, sest see ei ole ainult meie kohaliku loo jutustamine. See on lugu rahvuse sünnist ja seda nähes hakkab igaüks mõtlema oma rahvuse peale.

Lätis on peagi lõppemas koolinoorte tantsu- ja laulupidu, Eestis lõppes just üldpidu. Kuidas te tunnete, laulupeo tähendus on 150 aastaga muutunud? Me nägime filmis, kuidas see alguses oli, aga tänapäeval?

Soovisime selle filmiga panna kõiki inimesi kogema emotsioon, mis võiksid laulupeol taaselustuda. Nii saaksime iga kord tunda, miks laulupidu on vajalik ja milliste väärtuste nimel see sündmus loodi ning miks neid väärtusi tuleb edasi kanda. See on keeruline, sest alati kostab palju kaebusi – kas traditsioonid hääbuvad või piisavalt noori ei osale enam. Tõsiasi on see, et igal laulupeol on tahtjaid alati rohkem kui päriselt osaleda saab.

Need emotsioonid, mida laulupeol kogutakse, on nii ülevad, et neid soovitakse uuesti ja uuesti kogeda. Ma tõesti usun, et see film jääb kestma, sest need väärtused, mida see film kannab, on kestvad.

Soovime ka seda lugu teha mugavamaks koolilastele. Seepärast on praegu poolelil lühema versiooni monteerimine, algne pealkiri on "Maa, mis laulab: Anna lugu". See tuleb umbes 90 minuti pikkune ehk tunduvalt lühem. Selles on vähem poliitikat ning rohkem lõike maatüdruku loost, kes soovib ka laulda ning laulupeol osaleda. Selle kandvaks liiniks on Anna ja Jurģise lugu, vaatajal on kergem tegelastega seost luua.

Anna lugu oli filmi üks huvitavamaid ning puudutas ka pinget, mis tekkis külas meeste ja naiste vahel, kuna naisi ei tahetud külakoori lubada. Kuidas te selle loo filmi jaoks kujundasite?

See on ajalooliselt väga oluline teema. Laulupeol ei olnud segakoorid keelatud, kuid enamasti osalesid meeskoorid. See väljendas naiste alamat positsiooni tolleaegses ühiskonnas. Nad võisid laulda kirikus, samuti lauldi koos ühistel viibimistel, kuid koori neid ei tahetud. Anna sai laulupeol osaleda vaid oma tungiva soovi tõttu, paljud naised pidid pere eest hoolitsema, kui mehed laulsid.

Anna liin on samuti seepärast oluline, et ajalooliste tingimuste tõttu polekski filmis naistegelasi olnud. Tema kaudu saime näidata naiste tarmukust ja soovi osaleda esimesest üritusest alates. Pärast üht seanssi tänas üks vaataja mind selle eest, et tegime filmi naiste võimustamisest. Ei osanud seda enne niimoodi vaadata, kuid tal oli õigus. Anna näitab korduvalt, et ta ei lepi ühiskondliku normiga ning on valmis enda eest välja astuma.

Tõsi, Lätis sai vähemalt formaalselt naised kohe laulupeol osaleda, Eestis tekkis naistel osalemise võimalus alles neljandal laulupeol, 22 aastat pärast laulupeo traditsiooni algust. Filmi teine oluline teema on vastupanu rõhuvale võimule. Kuidas te selle kajastamisega rahule jäite?

Soovisin paremini kaasata kaasautor Dainis Īvānsit, kes oli ajakirjanikuna oluline inimene laulva revolutsiooni aastatel Lätis. Ta kirjutas ja esitas olulisi kõnesid ning osales Balti keti organiseerimises. Ta kirjutas ka selle filmi jaoks mitu olulist kõnet, mida tegelased erinevates stseenides pidasid. Kõnedes pani ta suurt rõhku kollektiivsele vastupanule, vastupanu tähendusele ja kõigile rõhutud rahvastele olulistele aspektidele.

Ajalooliselt oli huvitav kujutada, kuidas lätlased laveerisid nii sakslaste kui venelaste vahel, sest esimestel oli raha, sidemed, vahendid, teisel oli aga võim ja impeerium. Mõlemad proovisid lätlasi enda poole kallutada ning teise vastu ära kasutada. Näitasime laulupeoga mõlemale, et suudame relvadeta vastu panna.

See näitab, et kui rahvas on üheskoos, on ta väga tugev. Sel hetkel tuleb isiklikud asjad kõrvale panna. Ühiskonnas on muidugi konflikte, aga raskustes tuled kokku, sest koos on kergem tugev olla.

Samal ajal, kui me filmisime, algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse. Jah, me ei muutnud filmis otseselt midagi, aga me mõistsime selle kõige sügavamat tähendust, sest need sõnad, mida politseinik 19. sajandil filmis ütles – neid öeldakse ka tänapäeval.