Pärdik
The Monkey
Osgood Perkins
USA
ACME

Esimene reaktsioon: Osgood Perkinsi, ehk "Longlegsi" lavastaja uus film, kas tõesti juba järgneval aastal? Tundub nii, ja potentsiaalselt keskmisest huvitavam. Teine reaktsioon pärast treileri nägemist: täiesti derivatiivne ja tavaline juba ära leierdatud klišeede uus blenderdamine. Kellel on vaja veel üht lugu deemonlikust elutust esemest, mis tapab inimesi? Kolmas reaktsioon pärast filmi: Einoh.... Osgood Perkins. Muljetavaldav.

"Pärdiku" trikk tundubki olevat see, et asetame lati algkõrgusele ja toome ootuste horisondi madalale ja lähedale, siis on hea üle hüpata. Ja seda siin tõepoolest tehakse. "Pärdikus" võetakse üks tavaolukord teise järel ja mängitakse selle väga kitsa raami sees olukorrad ootamatult innovatiivselt lahti – vahel montaažiga (eriti ellipsid, mis jätavad justkui olulisi tükke vahele, aga samas räägivad loo sama hästi ära), vahel üle vindi huumoriga, mis ei karda kalduda ka absurdi ja groteski.

Tõepoolest, kui klišee kirjutada läbivalt suure tähega – KLIŠEE – ja seda sõna veelgi pisut põrnitseda, siis paistab see ju mingis mõttes teistsugune? Nii et "Pärdik" on täitsa plusspoolel õudukas ja intrigeeriv katsetus kitsaste žanripiiride sees, kuigi jääb selgelt (väga verise) meelelahutuse tasemele.

3,5 / 5

Animaffia

Uus eesti animakassett koondab lausa kaheksa eesti lühianimatsiooni. Mis sest, et mõni tänaseks juba aastaarvuga 2022 – kus neid muidu ikka nii väga näha saab, ja kinos on ikka veidi teistsugune kogemus. Lühidalt igaühest eraldi, linastumise järjekorras.

Kuigi filmidest tuleks keskmine kokku täpselt 3, siis peab tunnistama, et tugevad filmid jäävad rohkem kõlama kui nõrgad, ja lisaks tahaks pool punkti juurde anda ka juba selle ettevõtmise eest neid sel moel pakendada. Kiidame.

3,5 / 5

Eeva
Lucija Mrzljak, Morten Tšinakov
Eesti-Horvaatia
Eesti Joonisfilm

"Eeva" on pärast mitut vaatamist endiselt hea sürreaalse vooga film, milles aga lugu ja mõte selgelt siiski eristatav. Äge koloriit, huvitav minimalistlik, aga samas detailne pilt. Muusika Kaspar Janciselt, kelle käekiri on varem Mrzljaki filme liigagi mõjutanud (Jancise "Krokodill" vs Mrzljaki "Toonekurg" kasvõi), aga nüüd on see küll tuntavalt olemas, aga oma liin on kõrvale tekkinud. Ehk ka sellepärast, et stsenarist ja kaaslavastaja seekord juures, Morten Tšinakov.

Eesti ja Horvaatia kaastööfilm, millest justkui mõlemat kultuuri täitsa tunda. Berlinale 2022 alustas ja jõudis välja 2023 Oscari lühianima lühinimekirja.

4 / 5

Linnud läinud
Anu-Laura Tuttelberg
Eesti-Leedu
Fork Film

Tuttelbergi aastaaegade-triloogia teine film, kus kõigepealt seiklesid portselannukud troopikas ("Talv vihmametsas", 2019), nüüd põhjamail (Eestis ja Norras) ning tulevikus leiavad nad end autori sõnul "varakevadisest Eestist, kus lumi sulab ja vesi voolab". Pole imeks panna, et esimese ja teise filmi vahel on viis aastat, sest tehtud töö ja vaev on küll selgelt näha. Kuidas panna liikuma portselanist nukke? Ma ei tea, kas ma lõpuni tahangi teada, las jääda midagi ka filmimaagia pärusmaale.

Natuke on tunda, et kordub esimese osa maailm, kuigi keskkond on teine, aga pisut hõredavõitu loo kompenseerivad esteetiline pool ja õhustik. Tuleb tõdeda, et "Linnud läinud" võidab kõige enam kinolinastusest, sest erinevad aspektid hakkavad koos väga hästi mängima – lisaks nukkudele sobivad omavahel ideaalselt kokku timelapse'iga filmivõtted mererannast oma kahkjalt kõledate, aga samas kaunilt munchilike, nappide värvidega, ja Maarja Nuudi ambient-maastikud. Kordusvaatamise kraam, aga töötab kõige paremini kinos.

3,5 / 5

Miisufy
Liisi Grünberg
Eesti
AAA Creative

"Miisufy" kõnetab huvitaval ja uudsel moel küberka(a)slaste teemat, kui näeme omaniku ja digitaalse lemmiklooma suhet hoopis kassi perspektiivist. Mängitakse läbi erinevaid lahendusi üsna vabalt, aga häälnäitlejad tõmbavad digimaailmast välja, kohati lugu venib ja mingit laksu jääb nagu natuke puudu. Samas, meeldejääv toode ja ajakohane. Bot'ide ajastul võib olla tegelikult robot iga su kübersõber, keda sa veel IRL kohanud ei ole. Või siis on ta mõni aafrika mees.

Sama firma toodetud Sander Joone "Sierra" tuules sai ka "Miisufy" esilinastuma Sundance'il, mis on väga kõva tulemus. Jõudu edasiseks.

3 / 5

Eha vari
Olga Stalev
Eesti
Hvitolg

Tore muinasjutt ja huvitavad müüdielemendid selles üleloomulikus mõistuloos, aga peab tunnistama, et häälnäitlemine hävitab kogu visuaaliga saavutatud efekti, sest dialoog on puine ja eteldud ilma ühegi efektita, toorelt, nagu mingis amatöörfilmis. Samuti on mul siin muu helikasutusega probleeme, sest muusikat on vahepeal kasutatud, siis on jälle täiesti vaikne, vahepeal esitatakse dialoogi, siis jälle kuulda Mari Kalkuni muusikat, aga see kõik muudab filmi voo nii konarlikuks, et tervikut nagu küll kokku ei tule.

Vana hea probleem, et eesti animas ei teata enamasti, kuidas tekstiga toime tulla. Seegi lugu oleks ilmselt ainult taustajutustajaga natuke parem. Muinasjuttude ekraniseerimises on aga kasvõi Priit Tender lati üsna kõrgele pannud.

2,5 / 5

Yummy
Martinus Klemet
Eesti
AAA Creative

Klemeti uus koeratoiduteemaline armastuse ja peretülide lugu tundub kuidagi märksa taltsam kui enamus ta asju, aga samas on sentimentaalses, isegi telenovelalikult mõjuvas loos oma morbiidsuse momendid täitsa olemas.

Mitte, et ma neid kuidagi eraldi taga ajaks, aga jääb see koeratoit kokku veidi maitsetuks, kuigi mingid asjad mulle väga meeldivad, kasvõi see, milliste visuaalsete vahenditega on kujutatud paaritüli – paisuvad jutumullid ja telefoniekraani purustavad nõudlikud sõnumivirnad.

3 / 5

Väike teine
Andres Tenusaar
Eesti
Nukufilm

Alguses oli isegi keerulisem seda lugu jälgida, aga kinolina jällegi tõi filmi veidi lähemale. "Väike teine" on visuaalselt muudetud üsna raskesti jälgitavaks – üsna pimedad plaanid ja pruunid toonid, taustaks Eetri heilutav muusika. Lugu kaksikutest (pärast Eskosid, Piuse ja "Topelt Turbo" tšikke saavad nüüd kaksikud ka oma anima-momendi!), kellest üks on hea ja teine halb... Vist, aga lõpuni pole ka kindel.

Tugevate rasedusõuduse elementidega halb unenägu metsas. Selle puhul on ainsana tunne, et ehk jääb mul omal midagi tabamata ja peab veel vaatama.

3 / 5

Casablanca
Riho Unt
Eesti
A Film

Nüüd pillatakse pall korraks ka korralikult käest, kui vanameister Riho Undi "Casablanca" tundub nii visuaalselt, stsenaarselt kui mõttelt kohmakas, lääge ja täiesti aegunud.

Põhiosas lihtsalt piinlik vaadata, muidu väga meeldejäävaid nukufilme teinud Undi joonisfilm on kahjuks midagi sellist, mida tahaks pigem ära unustada.

1 / 5

Koerkorter
Priit Tender
Eesti
Nukufilm

Kogu paki lemmik. Tundub, et Tender võttis Andres Ehini luuletusel "Olla koerkorter" sõnasabast kinni ja visualiseeriski ära ühe nõudliku koerkorteri. Elanikuks pani totalitaarses ühiskonnas toime tulla püüdva kunstnikuhinge ja lugu tuleb kokku tema. Mitte liiga otsene, et olla labane, aga nii selge kunstilise visiooniga, et mõte tuleb ilma igasuguse tekstita väga valuliselt kohale.

Ilmselt läheks korda kõige enam neile, kes pidid nõukogude ajal püüdma säilitada eneseväärikust ja kunstilist karakterit tsensuuri tingimustest hoolimata ja keset laiutavat labasuse labrakat. Väga hea töö. Mäletan kuskilt, et fimils kõlavat Rumeenia diskolugu oli autoril olnud äärmiselt keeruline leida ja välja ajada, aga siin ta lõpuks on. Ja nagu "Eevagi", 2022. aasta film, mis aasta tagasi Oscari lühinimekirja jõudis.

4 / 5

Sinu värv
The Colors Within
Naoko Yamada
Jaapan
Artgene

Nädala kindlasti kõige kummastavam film.... Ühest küljest lapsikult naiivne anime kristliku kooli kasvandikest, kes hakkavad bändi tegema, aga kuskil all virvendab pidevalt gei-nunsploitation vaib ja süütud fraasid kõlavad liiga tihti neetult kahemõtteliselt. Geiteema on väga subtiilselt siin ära markeeritud värvikasutuse ja tekstivihjetega, ilma midagi otseselt välja ütlemata, aga see-eest kumab seda läbi päris mitmest liinist, ja ei jää puhtaks ka nunnad.

Samuti toimub kogu asi kristlikus koolis, mis tekitab esiteks küsimuse, et kristlus Jaapanis on juba iseenesest paras eksootika, aga lisame sinna veel päris tõsimeelse usukäsitluse kuni piiblitsitaatideni välja ja kõigi kirjeldatud elementide koosmõjul tekib ekraanile väga kummaline tähenduste kokteil, mida võib mõistus meelevaldselt kõigutada ühes või siis mõnes hoopis vastupidises suunas.

Igatahes tundub, et kõike siin on kujutatud siiralt ja ilma irooniavarjundita (mis on juba pluss), aga siiski – kristlik ja kväär muusikafilm, mida ilmestab peategelase sünesteesia ja kulminatsiooniks on noore bändi koolikontsert ilmselgete "Interstella 5555" sarnasustega?

Naislavastaja Naoko Yamada on oma filmides varemgi kujutanud lesbisuhteid läbi võrdlemisi õhukese loori, ent seda mitte kunagi avalikult tunnistades. "Sinu värv" võiks filmina parem olla, aga piisavalt veider, et tähelepanu väärida.

3 / 5

Koristusekspert
Cleaner
UK
ACME

Huvitav, et "Die Hard" leiab nüüd kõvasti kopeerimist. Kui Netflixi uus hitt "Carry-On" kopeeris üsna rahulikult "Die Hardi" teist lennujaama-osa, siis "Koristuseksperdi" kõrghoone-survival ootamatu kangelasega pinnuks maailmavallutuse silmas on mitu senti võlgu esimesele osale.

Daisy Ridley saab tõestada, et ta on tõesti inglane nii paksu aktsendiga, et jääb suulakke kinni, ja tema ebatõenäoline kangelane on võrdlemisi ebausutav eks-militaar-eriväelasest pilvelõhkuja aknapesija (!), kellel on panuste tõstmiseks toodud mängu ka autistist vend. Muus osas on huvitavalt... eba-woke lähenemine globaalsetele valupunktidele, kui pilvelõhkujas võtavad rohevõitlejatest radikaalid pantvangi hulga korrumpeerunud loodusreostajaid. Pahad on mõlemad.

Film on selline... mõõdukalt ergastav põnevik, mis kuulub pigem kuskile videolaenutusse kui kinolinale, aga ei saa ka öelda, et oleks pärast pettunud olnud. Bondi-lavastajalt Campbellilt ja "Tähesõdade" näitlejalt Ridleylt kummaliselt väikesel skaalal žanrifilmike.

2,5 / 5