Brutalist
The Brutalist
Brady Corbet
USA
Hea Film

Kas see on üldse esimene mängufilm arhitektuurist, mis on ka päriselt hea film? Tundub, et kunstiliigina on arhitektuuri mängufilmis väga keeruline kujutada, sest labaselt öeldes on ju majad passiivsed ja ei tee mitte midagi. Siin on aga meie ette toodud väljamõeldud lugu sõja järel Ameerikasse põgenenud juudi tipparhitektist, kes püüab Unistuste Täitumise Maal uuesti jalgu alla saada.

Eepiline ja võimas lugu arhitektuurist, antisemitismist, rahast, sõltuvus(t)est, ärakasutamisest, kunstilise visiooni teostamise püüdest iga hinna eest. Kolme ja poole tunnise pikkuse juures ei eemaldaks ma siit mitte midagi. Ainult nii saab see film hingata ja rääkida mingit teist lugu, mida kunagi ei sõnastata.

Filmist on palju kirjutatud, mis siin ikka lisada. Tuleks ära vaadata, ja kinos!

4,5 / 5

Niki
Céline Sallette
Prantsusmaa
Bestfilm

Portreefilm prantsuse kunstnikust Niki de Saint Phalle'ist. Näitleja Céline Sallette'i lavastajadebüüt. Huvitav näitlejavalik peaossa, sest nii oma kunstis kui elus üsna metsikut Saint Phalle'i on pandud mängima Charlotte le Bon, kes on muidu pigem tuntud nunnumate rollide ja oma viisakalt kena välimuse järgi.

Filmi oluline külg on see, et räägib ära Saint Phalle'i ahistamisloo – teda kuritarvitas ta isa ja ta tuli selle infoga avalikuks alles 64-aastasena. Filmis näidatakse seda, kuidas talle endalegi see šokina tuleb, kui teadvus otsustab allasurutud ja ära unustatud mälestused taas päevavalgele tuua.

Suur miinus on aga see, et kuna filmi eel ei andnud Saint Phalle'i perekond suurte paljastuste hirmus luba kasutada filmis tema kunstiteoseid, siis me neid ka ei näe, kuigi tema kunst oleks väga kinematograafiline – värvilised hiidskulptuurid ning aktsionistlikud kunstiteosed, mille kogemine hõlmas endas teose pihta tulistamist. Kui see film toob mõne inimese Saint Phalle'i tööde juurde, on see oma rolli täitnud, filmina aga lõpuni rahuldust ei paku, kuna tema kunsti tuleb otsida mujalt kui siit.

Homses Sirbis ka intervjuu Sallette'iga.

2 / 5

Modigliani: kolm päeva hullumeelsuse äärel
Modi: Three Days on the Wing of Madness
Johnny Depp
Itaalia-UK-Ungari
Hea Film

Aastaid vältavad kohtuprotsessid ilmselt raputavad inimest hingepõhjani. Seetõttu on iseenesest kiiduväärt, et Johnny Depp on taas püüdmas sadulasse tagasi ronida. Küll üsna võõras sadul, sest see on tal teine täispikk lavastada – 1997. aasta filmi "The Brave" pole ilmselt keegi näinud, mina nende hulgas.

Kunstnik Amedeo Modigliani eneseotsingud Pariisis on ennekõike toredad vaadata seetõttu, et saab toonast viljakat keskkonda endale ette kujutada – päriselt ka hängisid koos Modigliani, Chaim Soutine ja Maurice Utrillo, lihtsalt juhuslikult nii üüratult palju talenti ühes seltskonnas. Filmina on teos aga tihtipeale veniv ja igav ja heietav, vaheldust on üritatud tuua mõnevõrra õnnestunult Modi nägemustega, mis meid argitegelikkusest välja toovad, nende nägemuste mõte jääb aga lõpuni segaseks. Depp selgelt heroiseerib seda 20. sajandi alguse Pariisi kunstnikuelu, aga Modiglianist saab ehk parema pildi 20 aasta tagusest filmist "Modigliani", kus kunstnikku kehastab Andy Garcia.

2 / 5

Kadunud maadel
In the Lost Sands
Paul W. S. Anderson
Saksamaa-Šveits
ACME

Nii, mis meil siin siis on: lavastaja Paul W.S. Andersoni järjekordne austusavaldus oma naisele Milla Jovovichile, kellele ta armastava abikaasana on nõus pakkuma üht peaosa teise järel. Mõni neist on tagantjärele olnud päris asjalik ("Monster Hunterit" võiksin vast isegi uuesti vaadata, kui sunnitakse), aga üldiselt on PWSA-l siiski maine, et ta kaevab ringi nii sügavalt kinematograafilises prügihunnikus, et varsti pistab Hiinast pea välja.

Sisuliselt on see George R. R. Martini lühijutul põhinev ekraniseering justkui megamiks kõigist postapokalüptilistest teostest: "Mad Max", "The Last of Us", jnejne. Ma enam isegi ei mäleta, sest filmi vaadates süttisid teiste filmide seosed pidevalt peas nagu jõulutuled. Lavastaja on intervjuudes väljendanud uhkust, et kogu film on üles võetud taustaekraani kasutades, aga mainib ka mingit uudset tehnikat, et taustad tehti valmis varem, mitte pärast filmimist, ning neid võeti arvesse stseenide filmimise ajal. Palju õnne, sest film näeb igal juhul visuaalselt üsna jube välja – määrdunud, pime ja enamasti täiesti võlts.

Mütoloogiaid kokku segavas loos on libahunte ja nõidu ning kõrgklassi surmavaid intriige. Peab pisut pingutama, et aru saada, mis toimub, aga osa jääbki müstikaks. Üsna ligipääsmatu toode, aga... miskipärast tahan ikka kaks punkti ära anda. Annan ka.

2 / 5

Jan Uuspõld läheb koju
Rain Tolk, Andres Maimik
Eesti
Hea Film

Filmidega on juba selline asi, et need kipuvad kuuluma oma kohta ja aega ning nende taas ellukutsumine peaks olema ajastuga orgaaniliselt seotud. Jan Uuspõllu järjefilm on aga ilmekas näide sellest, et kui püüda teha täpselt samamoodi nagu enne, siis ei pruugi see hoolimata kopeerimiskatsest välja tulla, sest maailm ja elu ja ka inimesed ekraanil ning nende tähendus on vahepeal ajas muutunud.

Kui 2007. aasta avafilmist koorus läbi peategelaste tragikoomiliste kannatuste välja ka mingi eksistentsiaalne point ja Kroonika selebriti-vaht oli lihtsalt selle meelelahutuslikuks kaunistuseks, siis siin on keskmesse tõusnud just see teisejärgulisus, kuna kandvat tähenduslikku liini ei tundu olevat.

Avafilm peegeldas Jani eraelulisi kannatusi ja me teadsime, et probleemid on päris, siinne film tõukub küll Jani jamadest (suvine ajutine pruudivahetus, meedias ka eraisiku pankroti teema), aga filmis kõnetatakse ta armueluprobleeme vaid alguses möödaminnes ja seejärel püütakse end sättida mugavalt esimese osa sissesõidetud rajale, kus on teekond kuskilt kuskile, mida ilmestavad rohked absurdsed kohtumised. Sisulist tagatist sellel jandil aga seekord ei ole, sest me ju teame, et alkoholi Uuspõld enam tarbi (vist ju?) ja suvetuuri-idee on võrdlemisi ebarealistlik.

Ühesõnaga, mul siit filmist midagi kaasa võtta ei olnud. Tundub nagu asi asja pärast, loodan, et saadav piletitulu – filmil läheb vist kinodes väga hästi – on nurgakiviks millelegi asjalikumale.

1,5 / 5