Julgen tunnistada, et tõenäoliselt poleks ma omal algatusel seda filmi kinno vaatama läinud, kui Donald Tomberg poleks mulle helistanud ja pakkunud võimalust TMK lugejatega nähtu põhjal tekkinud mõtteid-muljeid jagada. Suured kinosaalid ja sealne suhteliselt vali heli ei ole paraku minu esimene eelistus filmielamust saada. Suudan kannatlikult oodata, kuni tekib ka muid võimalusi.

Selleks ajaks, kui kinosaali mugavas toolis platsi võtsin, oli somes ja päevalehtedes Maimiku-Tolgi värske teekonnakomöödia kohta (lühi)arvustusi ilmunud juba üksjagu ning nende põhjal joonistunud pilt osundas üsna üheselt, et "Jan Uuspõld läheb koju" ehk JULK pretendeeriks küll pigem Onu Heino¹ nimelisele filmiauhinnale, kui meil selline oleks, sest Neitsi Maali või härra Oscar jääb seekord kahjuks püüdmatutesse kaugustesse-kõrgustesse. Lisaks hakkas mul Jan Uuspõllu kojuminekufilmile eelhäälestudes millegipärast järelejätmatult kõrvus undama 1980-ndate algusest pärit "Meelejahutaja laulukese" refrään: tore poiss, laula veel, / tee pulli, näita keelt,/ sinuga jahutan meelt²! Selgus, et jumalik intuitsioon ei vedanud mind alt — filmis kõlab korduvalt (katketena küll) üks teine laul, Fixi legendaarne "Tsirkus", mis ju (s)edastab sisuliselt sama mõtet: vaid minu najal siin seisab see terve tsirkus koos…

Sest mida muud me oleme Jan Uuspõllult kogu tema näitlejakarjääri jooksul oodanud kui (tragi)koomilisi osatäitmisi, mõnusat meelelahutust saatejuhina ja teatri- või estraadilaval ning võimalikult palju maitsvaid või ülevõlli tort-näkku-nalju, millele lisandub skandaalimaigulise avaliku elu tegelaseks olemise rolliga kaasnev lõppematu seltskonna- ja klikimeedia tähelepanu. Tee pulli, tee nalja, siis me armastame sind! Kui midagi paremat pähe ei tule, imiteeri suuga kõhutuule koloriitseid registreid, seda väikest asja sa ju ikka (veel) suudad! Ja ära hakka siin meile midagi rääkima 50-aastase mehe elu mõtte otsingutest, ega me selle eest (sulle) raha ei maksnud! Tee nalja, saad aru, nalja!

Voldemar Panso legendaarse "Näitleja Jolleri" ja JULK-filmile eelnenud "Jan Uuspõld läheb Tartusse" seoseid või edasiarendust on juba varem filmiarvustustes korduvalt täheldatud, rohkem või vähem keskseks teemaks ikka seesama näitlejatööga paratamatult kaasnev populaarsete ja/või üldtuntud rollisooritustega samastamise/samastumise paine, mis truu slepina lohiseb näitleja järel surmani või kleepub eemal­damatu maskina tema näole, ükskõik kas me räägime siis David Suchet' Poirot'st või Helgi Sallo Õnne tänava Almast. Sama motiivi varieeritakse ka kõnesolevas Uuspõllu-filmis — halastamatu plekikõlina saatel lendavad tühjad joogipurgid ning lätsatavad pooleldi söödud burgerid väheke ebakindla olekuga näitleja suunas lavale, kui ärritunud publiku arvates ei saa nad otsekohe ja jalamaid oodatud koguses (lolli ja labast) nalja. Sa oled meid petnud, sa oled alla käinud, käi koju, mõttetu luuser! Ja ära enam kunagi tagasi tule! Ja isegi konservatiivsete  meeste maailmas ei suuda Uuspõld talle pandud ootusi-lootusi vajalikul määral täita. Luuser! Ja kiskjalõustade kihvad küünitavad verejanuliselt õnnetu näitleja poole.

Sama meelt on pika laua taga platsi võtnud kõrge komisjon, kus istuvad tulevase Uuspõllu (eluloo)filmi (mis kindlasti rabab kogu maailma!) rahastajad ja kvaliteedikontrollijad-kultuuriametnikud — mis mõttetu mehe, mingi lootusetult allakäinud Käberlinski³ sa oled meie ette tirinud? Temast ei saa teha mingit filmi, mis oleks edukas, mis müüks! 

Kuigi Buck Owensi & the Buckaroosi  "Act Naturally"  kaver Tarmo Pihlapi esituses kinnitab, et  mind proovideta kinnitati rolli, et filmis iseennast ma mängiksin…⁴, siis Uuspõllul see nii lihtsalt siiski ei lähe. Proove tuleb teha rohkem kui üks ja nii mõnigi noor kena mees näikse otsustajate meelest olevat kordades rohkem Uuspõld, kui Uuspõld seda iial ise on olnud.

Kultuuriliste stereotüüpide üks lätteid ja lähtekohti on muinasjutud. Tigedad  võõrasemad, alandlikud ja üdini head võõrastütred, tuhvlialused ja nõrga iseloomuga mehed, kes täidavad karvapealt abikaasa käske, kohtlasepoolsed nooremad vennad jne ja nendega sündivad imelised juhtumused, mis toovad üle aegade kestva õnne ka õilsate allasurutute ja vääriti koheldute õuele,  elavad oma kaasaegset (ja mis seal salata, paljudel puhkudel ka edukat!) elu edasi telenovela'des-seebiseriaalides. Sest me tahame ju teada, kuidas armastatud tegelastel läheb, mis neist edasi sai, kas pahad said vajalikul määral karistatud… ja kas Jan Uuspõld ükskord ometi Tartust koju tagasi ka läheb. Muinasjuttudele üldjuhul järgesid ei loodud, nagu rohkem või vähem populaarsete filmide puhul nüüdisajal kombeks. Küllap muinasaegsed muinasjutustajad teadsid, et parem üks õnnelik lõpp kui rohkem või vähem õnnetu järellugu. Sest ega me ju tea tänini, kuidas ikkagi läks Okasroosikesel või Lumivalgekesel pärast seda, kui nad olid oma unelmateprintsiga abiellunud. Või kuidas sai prints rojalistlikus (muinas)maailmas hakkama oma alamast soost kaasaga. Ja kas me tahaksimegi seda teada? Tähtis on see, et kui nad veel surnud pole, elavad nad õnnelikult edasi. Igavesti. Ja sestap on ka igale edukale filmile järje tegemine alati teatav risk — ei pruugi õnnestuda, kuigi on öedud, et mida tasub teha, seda tasub ka üle või uuesti teha.

Jan Uuspõllu kui 21. sajandi teise kümnendi Nipernaadi või Ekke Moori suveseiklused kodukootud glamuurses Barbie-maailmas katkestab telefonihelin. Suvi on selleks korraks läbi, sügis on käes, olgu tuldud koju, teatab Uuspõllu naine vastuvaidlemist mittesallival toonil. Ja koos korraliku pangaarvega! Hädine pobin, et kogu maa pole ju veel kaetud lumega, teisisõnu,  mul oleks siin veel tegemist, ei loe… 

Ja  nii sõlmib (pidevas) rahahädas töötu näitleja enda vaatekohast saatanliku lepingu kuradisilmse ja libekeelse produtsendiga, kelle kaela käänab vajalikus suunas iseloomuga naine. Samal põhjusel — raha pole! krooniline taskutiisikus!  —  vahetab ta enda jaoks emotsionaalse väärtusega kitarri välja näiliselt väheväärtusliku suupilli vastu, mis,  nagu selgub, päästab ta hiljem välja tõeliste meeste tõelisest põrgust, kuhu ta teelt kõrvale kaldudes satub. Sest nagu Punamütsikegi ei suuda ka Uuspõld kuulata ema (vabandust, abikaasa!) sõna ja astub taas kord pahaaimamatult etteantud rajalt kõrvale. Ja sellest kõik tema hädad algavadki. 

JULK-filmis on pisut vanema põlve vaataja jaoks vähemalt üksjagu tsitaate  varasematest lina- ja kirjandusteostest.  Ja kas mitte Lia Laatsi kehastuses emalendur filmist "Noor pensionär" ei kehtestanud oma tütrele sama ranget päevaplaani, kui on Uuspõllu truul kaaslasel, kes soovib elus läbi lüüa?

Uuspõllu sõbrad-teekaaslased pole kuigi nutikate killast — ideid on neil ju palju, kuidas Uuspõldu enda kasuks ja tema rahaliste probleemide lahendamiseks kasutada, aga… Tõsi, kõva mehe mask on neil ees, ühel neist, Ott Sepa kehastuses, isegi kõva mehe pildiga T-särk seljas, aga häda korral helistatakse ikka nutusel häälel emmele või elatakse ennast muul moel välja. Olgu siinkohal öeldud, et Ott Sepp Tänaku pildiga T-särgis ja Märt Avandi laitmatus ülikonnas konservatiivsete meesõiguslaste rollis olid vägagi nauditavad.

Mis film see õigupoolest on, kus pole üht läbivat selget narratiivi, nagu nurises üks vaataja somes? Tõsi, JULK-film ongi nagu vanaema õmmeldud lapitekk, kus viimistlusega pole kuigi palju vaeva nähtud. Aga kas mitte ei peegeldagi killustatus ja enesekesksus meie praegust ühiskonda? Kus on see meie suur  21. sajandi narratiiv ja võimsad, üle aegade Assamalla ulatuvad tüvitekstid projektipõhises loomemajanduses, kus  küsimus polegi niivõrd rahas kui lihtsalt selles, et raha pole. Ja seda vähest, mis antakse, tuleb ellujäämise nimel krabada, võttes aluseks kõik need nõudmised-reeglid, mille on määranud rahastajad, mitte looja, mitte loominguline isiksus. Kes maksab, see tellib muusika, eks ole! Niisiis, kas Jan Uuspõllust saab teha menuka eluloofilmi või õnnestub müüa teda ikkagi ainult kui pulli- ja mölluvenda, stereotüüpi, mille loomisele-kujundamisele oleme publikuna ju ise kõvasti kaasa aidanud?  

Me kõik oleme müüdavad, ainult mõni meist natuke kallimalt (andeks, Arvo Valton & "Viimne reliikvia", ei saa minagi laenamiseta läbi), juhul kui tekib mõni eriti hea idee. Kui tekib. Sest projektimajanduse kaksikvend tähelepanumajandus, mis ju meie ajale samuti tunnuslik, nõuab, et me oleksime vahetpidamata (et mitte öelda neurootiliselt) pildil, nähtaval, tegevad, sebivad, sekeldavad. Sest muidu tuleb keegi teine ja võtab su armsaks saanud kohakese ära: sa ei saa rahulikult vee all oma hinge kinnipidamise rekorditki teha, kui juba keegi krabab su võltspatsi ja tagi ning armastatud publiku ja sul on jällegi ainult tühjad pihud, nagu omal ajal laulis "raudmees" Gunnar Graps.

Folkloristid hindavad palju kõrgemalt sajandite jooksul kunstiliselt küpsenud regilaulu kui külalaulikute uuemat loomingut ehk meeste- ja/või lorilaule, mille puhul kõik päevakajaline tuli kiiresti "laulu sisse" panna ja kogukonna ette tuua. Aga ka lihtsakoelistel külalauludel on kultuuris oma, ja sugugi mitte vähetähtis (kõver)peegli roll. Mida otse ei saanud öelda, seda öeldi rohkem või vähem mõistu, kujundite keeles.

Oma teel koju kohtub Jan Uuspõld igasuguste, meie pop- ja seltskonnakultuuris tuntud tähtede ja tähekestega — vihjed ühele või teisele neist on liigagi otsesed ja prototüübid kergesti äratuntavad. Nimetatagu näiteks uusvaimsuse aurast ümbritsetud haldjalikku seksikoolitajat ja tema pealtnäha ilmsüüta tütretirtsu (väga head rollisooritused mõlemalt!), kes armastava emme teada (või soovimatusest mitte teada) pole veel hammustanud hea ja kurja tundmise puust (sitsi, kutsu! laksatab rihm, kui neidis on emme vaateväljast väljas, ja häda Uuspõllule, kui ta julgeb enesekaitseks midagi ette võtta). Ei puudu ka Luupuurija (aplaus, Vilja Kiisler!, kuigi ka Vilja rollisoorituse puhul võib täheldada kindlakskujunenud stereotüüpi, mis saadab teda ajakirjanikuna ilmselt aegade lõpuni), doktor Noormann, Õpetaja, karm maanaine, kes vajab endale elusat sekslelu jne.

Tahame või mitte, aga JULK-film on ühel või teisel moel meie ajastu või ajahetke peegeldus kõigi oma rohkem või vähem aktuaalsete teemadega, mis päriselus panevad (viisakalt väljendudes) nii mõnigi kord kulmu kergitama ja terve mõistuse järgi armast taevast appi hüüdma. Kui lihtne on tänapäeval meedia abil inimest tühistada, teda vaimselt hävitada, kui ta ei vasta ühiskonna loodud ja kultiveeritud kuvandile või  suunamudijate ette antud sotsiaalsele rollile, kui ta ei mõtle ega käitu nii, nagu hetkel on trendikas…

Missugune õigupoolest on üldse keskealise mehe roll 21. sajandil? Kus on tema koht ses hullumeelses maailmas, tema kindel linn ja varjupaik? Kas täiskasvanud tütre juures, kes elab oma üksikemast boheemlase elu suhteliselt eluterve jõmpsikaga ja pakub oma isale mingil määral seda, mida me vist kõik vajame: inimese armastamist sellisena, nagu ta päriselt on, ilma liigseid küsimusi küsimata ja eluõpetusi jagamata?

Ja kõige lõpuks kohtub Uuspõld noore näitlejaga (Franz Malmsten), kes peab kehastama teda ennast filmis, mis esialgse idee kohaselt peaks olema lavastatud kõigiti kaasaegselt, tehisaru kirjutatud stsenaariumi järgi. Ainult et sellele tehisaru loodud moodsale kratile ei õnnestu hinge sisse puhuda ei veterankoomikul Uuspõllul ega noorel lootustandval lavajõul Malmstenil. Sest tekst lihtsalt ei hakka tööle, ei lehvita uljalt tiibu ega söösta mõõtmatutesse kõrgustesse, nagu pidanuks sööstma legendaarse leiutaja Jaan Tatika loodud universaalne imemasin, vaid kukub samamoodi tiibade laperdades, mütaki!, maha ja jääb sinna elutult lebama… Sest tehisaru on võimeline küll sünteesima ja taasesitama inimese loodut, kuid tal pole (seni veel) jumalikku oskust enda loodut hingestada, isikupärastada. Aga kitši seljas ratsutades kaugele ei jõua.

Ikka koju pärast tööd. Kus ta on, see kodu? Koht, kus magad, riidled, sööd. Kus ta on siis, kodu? laulab Anne Adams ka JULK-filmi lõpus, kui Jan oma eksirännakute lõppedes eduka sõbra helikopterilt kodu juures maha pannakse. Ta on käinud poes, tal on palju raha, mida on jagunud tütre toetamiseks ja võlgade maksmiseks. Ukse avanedes kamandab kaadritagune naisehääl turvaliselt ja koduselt: kas sa seda ja toda ka tõid ja võta kingad ära, ma pesin just põrandat… Küllap see ongi "see", turvaline kodu suure algustähega, mida vajas Nipernaadi, mida vajas Ekke Moor, mida me vajame kõik, kui oleme otsustanud oma eksirännakud (selleks korraks) lõpetada. Koht, kus me saame olla päriselt meie ise, olles visanud seljast õrna ja haavatavat sisemist mina avalikkuse eest varjava ja kaitsva (libahundi)naha nagu vanades muinasjuttudes ja mütoloogiates, kus ka loomad on tegelikult nagu inimesed, väljas käies kannavad nad oma karvaseid kasukaid nagu meiegi omi riideid.

Eesti lähikümnendite (meelahutus)kultuuri iseloomustavad (muusika)lavastused eelnevate kümnendite estraadi- ja meediastaaride elust, omaaegsete kultusfilmide uusversioonid, elulooraamatud ka neilt, kes pole isegi veel Kristuse ikka jõudnud. Samuti arvukad viited-tsitaadid-paroolid nn kultusfilmidest, millest nii mõnedki said linastudes pigem hävitavat kriitikat kui kas või näpuotsagagi tunnustust.

Meile meeldivad laulud, mis räägivad meist, on seegi üks, üks lauludest neist, laulis omal ajal legendaarne nelik koosseisus Arved Haug, Eri Klas, Uno Loop ja Kalju Terasmaa. 

Ühesõnaga, JULK-film on mõningasest lohisemisest ja ehk mitte nii väga peenrätsepa kvaliteediga kokku õmmeldud pildikestest ja hea maitse piiridel balansseerimisest hoolimata tegelikult väga inimlik film. See räägib meie ajastu veidrustest ja painetest, millega meil ja/või loomeinimestel tuleb kuidagi toime tulla, samuti elulavadel kuulsusekübemete eest võitlevatest narridest ja narrikestest, olgu nad siis kuulsuse narrid, raha narrid, armastuse narrid või narride narrid, kui tõmmata paralleele Eduard Bornhöhe umbes-täpselt 130 aastat tagasi ilmunud teosega "Tallinna narrid ja narrikesed". Sest öeldud on: kui sul on valida sessinatses elus kolme suht viletsa tee vahel, vali absurd ja sa hakkad seda armastama!

PS. Põhja-Tallinna asukana tervitan legendaarset Kopli trammi ja paljusid teisi tuttavaid võttepaiku.

¹ Vt Kuldvaarikas, Kuldne Vaarikas, Golden Raspberry Award, Razzie. "Raspberry" tähendab slängis ka kõhutuult.

² "Meelejahutaja lauluke" on ansambel "Kontori" kaver Steve Bloomfieldi repertuaarist. Laulu eestikeelse teksti autor on Heino Seljamaa. Vt https://www.youtube.com/watch?v=o2n5gaEDYLE

³ Vt "Tema majesteet komödiant" Anari "Dante juubeli" ainetel. Lavastas Eino Baskin, 1983. Vt ka https://jupiter.err.ee/1608255864/tema-majesteet-komodiant

⁴ "Filmistaar" on Tarmo Pihlapi ja ansambli "Palderjan" esituses kõlanud kaver 1963. aastast pärit Russell-Morrissoni laulule "Act Naturally", esitajad Buck Owens & the Buckaroos. Vt   https://www.youtube.com/watch?v=GpBEBV1wkq4