Andres Maimiku ja Rain Tolgi kultuskomöödia "Jan Uuspõld läheb Tartusse" (2007) linastumisest on möödunud 18 aastat, nüüd on duo võtnud ette riskantse ülesande luua filmile jätk. Kas äsja kinolevisse jõudnud "Jan Uuspõld läheb koju" suudab õigustatult kõrgeid ootusi täita?

Esimene film oli omal ajal uuenduslik ning nupuka ülesehitusega, ajastupuhas komöödia – nalja tehti iseenda üle ja koos teistega. Filmi järgi vaadates hindasin ma seda sellevõrra enamgi, sest ennast ei võetud liiga tõsiselt, ei proovitud kõvatada ega ka raha teha. Kui Jan läks Tartusse, siis kurjale naisele ja alkoholilembusele vaatamata elu tõesti juhtus temaga ise – ta oli, ta nägi, ta triivis kaasa, sattus sekeldustesse ja vaatajal oli lõbus. Tundus, et ka filmitegijatel endal.

Kohati jäi mulje, et kõik, mis esimese filmi puhul oli õnnestunud, järje puhul aga ebaõnnestus – "Jan Uuspõld läheb koju" mõjub katsena vana aare mullast kaevata ning taas läikima lüüa, lähemal vaatamisel aga selgub, et pärast uuenduskuuri polegi tegu millegi enama kui kassikullaga. Koduteel jontsiva Uuspõlluga kohtuvad kõrvaltegelased ei ole kuigi särtsakad ega oska ennast nautida ning kogu filmimaailm mõjus kui plastik – pingutatult. Vana ja uue vahe on vist eelkõige selles, et kui Uuspõld igiliikurina teele asus, ei olnud autorid end rahvast kõrgemale seadnud, karikatuursed tegelaskujud polnudki tulnud kellegi üle nalja tegema, vaid ühiskonda sõbraliku, kuid mitte hindava pilguga vaatlema. Naerdi kõik koos.

Probleemid, mida Uuspõld koju minnes lahendama peab, on laias laastus samad, mis kakskümmend aastat tagasi – naine on kuri, raha ei ole, produtsendid on jobud... Kõik tahavad Jani käest muudkui midagi saada, kuid mehel pole kõssugi pakkuda. Okei, arusaadav, eks need probleemid ongi igikestvad. Teisalt tahaks mõelda, et Jan ja tema seljatagused on ajaga siiski vanemaks ja targemaks saanud ega pea end arglikult piinatud kunstniku ehk klassikalise kurvakujurüütli taha peitma.

Omaenda vihmapilve kehastav Jan on teinud kõik, mis ta võimuses, et jõuda madalpunkti, mida film talt nõuab, ja nüüd ei meeldi talle seal olla. Mitte pelgalt enesehaletsuse tõttu, vaid tõdemusest, et tempokalt pole allakäinud ainult tema, vaid sama on juhtunud ka kunsttisse ja osse täis hullumeelse moodsa maailmaga, mida film peegeldab ja narrida üritab. Kuidagi on osatud Eesti igapäeva kujutada ja taandada viisil, kus kõik mõjub möödanikuna, ei puuduta, ei naeruta – zeitgeist vuhises peobussiga mööda ja keeras kraavi.

Jah, esimeses filmis elasime teistsuguses riigis ning ajad ongi muutunud: nalja tehakse kõige üle niikuinii juba igal pool ja ka klišeed on muutunud igavateks ja solvavateks. Sedasi ongi kogu Jani ümbritsev kõverpeegli maailm äratuntav, kuid üdini tühine. See, et ajad on muutunud, oli filmis üks põhilisi aspekte – kuri sotsiaalmeedia ja karm show-bisnismaailm saatis ja väntsutas filmikangelast igal sammul, noored hundid on vanade kohad rebinud ja isegi fiktiivne filmistsenaarium tehti tehisaru abil.

Selle ilmestamiseks oli sisse toodud kõikvõimalikke noori tegijaid, kelle kõrval Jan eriti vanana saaks paista. Tahaks loota, et päriselt elu nii tühi ja lame siiski veel ei ole, ja kui on, siis on oma süü selles täpselt seda tüüpi võimendatud ja ära leierdatud "maailm on hukas ja mina vaid vana kurb känd" tüüpi analoogmeeste pisaratel, mis seda publikule aina sisendada üritavad. Kui isegi Lennon on nukra joodikuna lõpetanud, siis mis lootust meil veel on?

Olles ise umbes-täpselt kahe filmi vahelisel ajal kasvanud ning vana maailma asendumist uuega näinud ja elanud, tahaks panna südamele, et Tartusse ikka veel hääletatakse ning kogu elu ei keerle vaid tänu telefoni-gimbal'ile. Kui filmitegijate tahe ongi sedasi ümbritsevat kogeda ja reflekteerida, siis tahaks neid julgustada veel mitte nii vanaks jääma.

Õrnalt tundus, et seekord suure kinomootori taga toimetavad naljamehed tahavad vist ka ise Jani kombel veidi peitu pugeda, enda tööd mõnitada, pisendada ja välja vabandada – siinkohal tuleks aga kollektiivselt näpud ritta panna ja tõdeda, et igas naljas on terake tõtt. Isegi kui linateose sügavam draama tõesti peitubki Jani hingelises maadluses sellega, et rahvale meeldivad peerunaljad – ja tema neid teha ei taha –, siis pärast tunni ja poole pikkust ühist jõupingutust neid publikule siiski ühes ja teises vormis ette laduda pole enam võimalik tehtud valikute eest kuhugi peita.

Filmis oli ka toredamaid kohti. Minu isiklik lemmik oli Ott Sepp, kellel oli seljas Ott Tänaku pildiga särk. Kahjuks toodi see millalgi ka dialoogis esile ja seeläbi minu nali suri, sest sellest sai kõigi nali. Otsustasin, et pean leidma uue lemmiku. Õnneks tuli seegi minuni võrdlemisi kergelt: dünaamiline duo oli kuidagi kokku seganud "Nimed marmortahvlil" ja "Vehkleja" ning andnud sellele särtsu juurde konservatiivsete meesõigluslastega. Võtan sellest kenast lõigust filmis kaasa vana tõe – valged alustavad ja võidavad. Nali!

Kuidas siis võtta kokku seda tegelikult julget ja põnevat katset kutsuda duellile ei kedagi muud kui iseend? Vist sedasi, et tabasin end alatasa mõttelt, kas filmi autoreid oli tabanud Janiga sama saatus, kus show'd tuli teha show pärast, mitte enam niivõrd asjaarmastamise tuhinast. Või sai teoks ikkagi lihtsalt see, et üle enda varju hüpata ei saa ja on asju, mis peaksid jääma minevikku, kuhu nad au ja õigusega kuuluvad? Ootused olid ju ilmselgelt kõrged, teisalt ka põhjendatud kartus selle ees, et sarnaselt Merivoo "Tulnukaga" peitub aarde väärtus just selle ainukordsuses ja leidmisel õigel ajal ja õiges kohas.