Minu kallimad
Eva Kübar
Eesti
Kuukulgur Film

Vaatan ja taban end mõttelt, et olen vist ikkagi konservatiivsem, kui mulle omale endast mõelda meeldiks. Issand kui hea, et ei pea tegelema mitmikarmastuse vajalikkuse põhjendamisega erinevatele ebalevatele osapooltele tegevuses, mis kokkuvõttes meenutab mulle loogikat, et paneks maja põlema, kuna on natuke külm. Tõsi, tulekahju annab hetkeks päris palju sooja, aga pärast on majast ainult tuhahunnik järel.

Kui võtta võrdluseks DocPointil linastunud poola "Usalda mind" (Joanna Ratayczik) või kasvõi meie oma mõne aasta tagune "Südamering", siis tundub nende filmide ja ka "Minu kallimate" põhjal siiski, et pikemas plaanis mitmiksuhe ei kipu töötavat. Eks siin taga võib olla ka dramaturgiline manipulatsioon, sest jälgida on huvitavam kriisi kui harmooniat, aga ometi on jälgitavad tegelased neis filmides pigem olekuga, et ette on võetud liiga suur suutäis, mida enam lõpuni ratsionaliseerida ei suudeta.

Kui Rataycziki käest pärast filmi küsisin, kas ta selle "Usalda mind" tegemise kogemuse järel usub päriselt toimiva polüamooria võimalikkusse, vastas ta üsna kohe ja veendunult eitavalt. Tahaks sama küsida ka Eva Kübaralt. Ja tahaks käsitleda nende filmide valguses rohkem ka spirituaalsust kui seksuaalse ja psühholoogilise manipulatsiooni tööriista, sest tihtipeale on keegi "valgustunu", kes isiklikel eesmärkidel hakkab teistega manipuleerima etteheidetega, et nood pole sama valgustunud ja seetõttu inimestena oma arengus mingil moel madalamad.

Klassikaline skeem – guru sunnib endaga seksima, öeldes, et muul moel tema tasemeni ei saagi jõuda. Oma miniskaalal tundub see toimuvat ka siinse meestegelase Kayga, kelle argumendid toodutest väga ei erine. "Minu kallimad" jätab aga kokkuvõttes soolise tasakaalu kehtima ning näitab vabaduseihalust nii meestes kui naistes. Küll aga tundub mõlemal puhul, et on ka asjatult kannatajaid ja neid, kelle arusaam suhtest on vähem vabameelne.

Kristliku peremudeli taandumine meie argiarusaamadest on tekitanud tühimiku, mida täidetakse erinevate teooriatega sellest, kuidas me inimolendina oleme oma valikutes vabamad. Tihti tundub aga olevat ka nii, et kui piits ära võtta ja orjale lõpuks vabadus kätte anda, et oska ta sellega midagi peale hakata. Tundub, et vabadus on samasugune kohustus, ja sama keeruline on sellega ka ümber käia. Variatsioone on lõputult, aga lahendus tundub olevat sama.

Selles osas olen Ratayczikiga ühel nõul: mul on raske ette kujutada mitmiksuhet, millesse suhtuvad kõik osapooled võrdse vabadusega. Kellegi vabadust piiratakse alati kellegi teise suurema vabaduse arvelt. Ja seda kõike võibki võtta mänguna, seksuaalselt vabameelse inimese mänguna siin elus, aga ei saa olla, et mängu sisenedes pole sisimas teadmist, et keegi on selles mängus määratud ka haiget saama. Kas siis sellest lihtsalt ei hoolita? Peidetakse pea liiva alla? Või loodetaksegi seda, et polüamooria toimib katalüsaatorina, et viia käärimisprotsess kiirendatud lõpuni? Ükski variantidest ei ole hea. "Minu kallimad" on aga küll hea. Tekitab lõputult mõtteid, on kenasti tasakaalus, osavõtlik ja mõista püüdev film.

4 / 5

Must kood
Black Bag
Steven Soderbergh
USA
Hea Film

Pealtnäha täiesti tavaline ja suvaline spiooniskeemitamine, mida žanrimõnude tõttu küll mingi piirini enamasti hea vaadata, aga kus keeruline midagi sisukamat lauale tuua. Samas... ikkagi mängib ka see, et lavastajaks on Steven Soderbergh, kes on selliste peene huumoriga retrolike kelmipõnevike täielik ekspert (Oceani-sarja filmid, "Logan Lucky", "Out of Sight").

Tekst on siin tõeline ballett ja räägitakse palju ning keskmisest vaimukamalt. Spioonivärgi sees sumades ei kalduta liigsesse ekspositsiooni ja lubatakse vaatajal endal erinevate faktikribalate põhjal üldpilt kokku panna – jällegi trend, mis on on filmist vaikselt kadumas, pigem tehakse enamasti kõik puust ja punaseks ning pannakse veel kuldne kukk ka tippu. Selles süüdistan ka näiteks kasvavat hiina turuga arvestamist, et iroonia filmidest vaikselt kaduma kipub.

Sabakeerutamist on siin niisiis kõvasti, näitlejaskond (A-klassi peaosalised Fassbender ja Blanchett, lisaks Amy Winehouse'i mänginud Marisa Abela või karismaatilise jänesemokaga Tom Burke) lustivad täie eest, aga kokkuvõttes siin ikkagi suuremat inimlikku üldistust ei tule. Kõik jääbki jandi tasandile ning lõpunoot jääb ikkagi tühjusse kajama ja ununeb üsna kiiresti. Kahjuks seetõttu ongi filmi põhiline väärtus meelelahutuslik, nii et rohkem "Mr. Ja Mrs. Smith" kui "Out of Sight".

3,5 / 5

Armand
Halfdan Ullmann Tøndel
Norra-Rootsi-Saksamaa-Holland
KP Distribution

Norralannast Renate Reinsvest on saanud küll selline tõmbenumber, kelle pärast minnakse filmi vaatama ja kes suudab ka keskpärase asja meeldejäävaks teha. Keskpäraseks ma "Armandit" nimetada küll ei tihkaks, pigem ikkagi üle keskmise, seda enam, et lavastajadebüüt. Ja üsna huvitava looga lavastaja, sest noormehe vanavanemad on Liv Ullmann ja Ingmar Bergman.

"Armand" on kinnises koolikeskkonnas lahti mängitav psühholoogiline draama kahe poisi vahel juhtunud intsidendist, mille detaile siis kooliõpetajad ja mõlema poisi vanemad üritavad endale soodsas suunas mudida. Asja käigus tuleb lagedale erinevat taustainfot, mis üsna traumaatilist laadi ning me mõistame, et minevikul on tänasele tõele väga suur mõju.

Reinsve rokib täiega, tal on üks hull kummaline tantsustseen ja üks freakout, mis on mõlemad juba eraldi vaatamist väärt, aga ka kogu roll on väga tugev. Nagu klassikalises autorikinos kombeks, on lavastaja ise ka stsenarist ning siin on mul natuke tunne, et käsikiri on küll olnud piisavalt kompaktselt kihiliseks vormistatud, et väärida äramärkimist.

Teatud küsimusi on mul lavastamisega, sest Ullmann Tøndel on tundnud vajadust meid tavareaalsusest teatud lavastuslike stseenidega välja rebida – ja selle mõttest ma saan aru, et kui tõde muutub hämaraks, siis ka tegelikkuse õmblused rebenevad –, aga siin on neil kaks negatiivset mõju. Esiteks mõjuvad need kunst-stseenid kohati just kunstlikuna ja rebivad meid filmimaailmast välja, ja teiseks ohverdatakse nendega tempo ja sellega koos ka hoolikalt ehitatud pinge. Teisalt on need just need stseenid, mis hiljem mälus kajama jäävad, nii et võta kinni.

Aga tubli sooritus ja põhilise näitlejatöö tõttu ka täitsa vaadatav.

3 / 5

Leelo. Ükskord me naerame niikuini
Marta Pulk
Eesti
Stellar

Me oleme kahjuks hakanud teatud asju ühiskonnas iseenesestmõistetavalt võtma. Ka seda, et Leelo Tungal meie keskel ringi kõnnib, loominguliselt aktiivselt edasi tegutseb, ümbritseva suhtes arvamust avaldab. Võiks ju öelda, et "see Tungal on juba niikuinii igal pool" ja kas temast on nüüd vaja veel filmi teha? Või kas seal üldse saab midagi uut olla, mida me temast juba ei tea?

Minu meelest need on valed küsimused. Kas peakski midagi uut olema? Iseenesestmõistetavate asjadega on sellised lood, et saame nende erakordsusest tihti aru vaid siis, kui neid enam pole. Tungal võib ju käia ja rääkida, aga kas sellest midagi ka ajas püsima jääb? Raamatud jäävad loomulikult, aga inimese enda kujutise jäädvustamiseks on film ikkagi kõige parem meedium – hetke igaveseks muutumatul kujul kinni püüdev võlukunst, mis, nagu väärtuslikud asjad ikka, muutub aja möödudes üha kallimaks.

Ja sellest vaatepunktist on see ükskõik, et Tunglast tehtud portreefilm "Ükskord me naerame niikuinii" pole midagi "erilist" ega hüppa tegelikult klassikalise portreedoki raamidest väljapoole. Et siin on palju rääkivaid päid ja kohati on tunne, et eeter räägitaksegi täis – informatiivne, kui nüüd just mitte eriti kinematograafiline lähenemisviis. Ja las see film sellisena ollagi: armastava pere keskel perekonnapildike eesti suurest luuletajast ja lastekirjanikust, kellel pidada olema ka "tumedam pool", aga seda tumedust antakse siin vaid tooni mõttes ja see kõik nüüd lõpuni usutavana ei kõla. Hindame seda, mis meil on, ja ärme võta midagi enesestmõistetavalt. Olgu see film meile meeldetuletuseks sellest.

Igati korralik portree väärtuslikust inimesest, aga mulle mitte aastalõpu edetabeli materjal.

3 / 5

Maria
Pablo Larraín
Saksamaa-Itaalia-USA
ACME

Pablo Larraíni järjekordne piinatud kuulsa naise portree pärast "Jackiet" ja "Spencerit" kinnitab ainult mu senist veendumust, et mina tema suhtest nende celebrity'tega lõpuni aru ei saa. Filmina on ehk kõige huvitavam olnud "Spencer", aga ega seegi mulle tegelikult eriti ei meeldinud.

Angelina Jolie teeb siin päris meeldejääva osa ning kehastub ikka enamasti väga veenvalt Callaseks ümber, aga sisu on rollil vähe ja nagu nägime, siis Oscari-nominatsioonini siiski ei küündinud, ja nii ongi õige. Maria Callas on erakordne tegelane ja vääriks paremat kui see võrdlemisi leigelt omaette voolav lugu ta viimastest päevadest, mis meenutas loogika poolest veidi Gus van Santi "Viimased päevi" Kurt Cobainist ja pani ühtlasi mõistma, kuivõrd kordades parem on Van Santi film.

2,5 / 5