Ristteel
Crossing
Levan Akin
Gruusia-Taani-Prantsusmaa-Rootsi-Türgi
KP Distribution

Natuke tõlkimatu pealkiri on sel Levan Akini uuel filmil, sest siin toimub üsna filmi algusfaasis piiriületamine ning minek teise riiki, Gruusiast Türki, nii füüsiliselt kui metafüüsiliselt uuele territooriumile, kus kehtivad teised reeglid. Lisaks – usun, et ei spoilerda liialt – on filmi keskne teema soopiiride ületamine. Loomulikult ületatakse ka ühiskondliku tabu piir, mis omakorda tekitab veel põlvkondadevahelise lõhe. Nii et väga hea ja mitmetähenduslik pealkiri.

Lavastajakäsi on siin kindel ja tugev, visuaalselt meeldejäävate kujunditega lahendatud stseenid. Isiklik ja empaatiline vaade tegelastele, kelleks on vanema põlvkonna naisterahvas Lia reisib kodust põgeneva naabripoisi Achiga Türki, et otsida üles Lia nõbu Tekla, kellest on vahepeal kuulu järgi saanud hoopis naine. Ega Lia teda leida ei taha, aga oma õele antud lubadust soovib ta pidada. Ja nagu ühes road movie's ikka, hakkavad vastandid tõmbuma ning kaks reisiseltsilist, vanem naine ja noor kutt, hakkavad üksteisest tasapisi paremini aru saama.

Akin jätkab LGBTQ-pinnu surumist Gruusia konservatiivsele ühiskonnale ebamugavasse kohta. Kui eelmine film "Ja siis me tantsisime" põhjustas taunimisväärse geisuhte kujutamise tõttu seal suure pahameeletormi, siis nüüd käsitleb Akin väga olulist soovahetusteemat, mis on Gruusias endiselt illegaalne. Filme peab Akin ise sugulashingedeks, üks lugu viis teiseni. "Ristteel" põhiliseks inspiratsiooniks on üks lugu gruusia vanaisast, kes polnud transfoobne ja pigem oma transsoolise lapselapse suurim toetaja.

"Ristteel" on ehk minu maitse jaoks veidi liiga traditsiooniliselt lahendatud narratiivne käsikirjapõhine draama, aga temaatika on kiiduväärt, julgus sellist asja teha samuti. Väga tugev uus film sellelt gruusia-rootsi lavastajalt.

4 / 5

Nosferatu
Robert Eggers
USA
Hea Film

Minu ühismeediaseinad on täis kõikvõimalikku "Nosferatu" sisu justkui teaks kuri algoritm, et ma olen lihtne saak ja kindel märklaud. Kellele siis veel seda sisu postitada, kui mitte mulle. Nii F. W. Murnau saja aasta tagune originaal (millest olen ka pikema loo kirjutanud) kui Werner Herzogi õrn ja rõve taaslavastus aastast 1979 on suured lemmikud, mis räägivad suurtest asjadest. Sõltuvusest, müstikast, armastusest, surematusest.

Kui aga Robert Eggersi uus "Nosferatu" välja tuli, siis nägin huvitavat reaktsiooni, et filmikriitikute üldsus, mis oli "Nõia" ja "Majaka" järel Eggersi peaaegu kangelasstaatusse tõstnud, kajasid nüüd ühtäkki vastu, et "mulle pole Eggers tegelikult kunagi meeldinud" ja "vorm võidab sisu, ta on kõige formalistlikum lavastaja". Omajagu tõtt, aga kokkuvõttes siiski ebaõiglane, kuigi "The Northman" oli tõesti veidi unustusväärne.

Olin selle tausta pealt uude "Nosferatusse" valmis panustama oma vere ja sureliku hinge, aga paraku ei võtnud film neid vastu. Jäid alles nii veri kui hing, milles veidi tühi tunne. Miks? Sest seda kõrgemat tasandit, mida pakkusid eelmised filmid – sõltuvust, müstikat, armastust, surematuset – siit kõlama ei jäänud. Kogu lugupidamise juures oli see esimene Nosferatu film, millel polnud justkui midagi öelda. Mingit pointi.

Kuigi film on eriti esimeses kolmandikus väga Murnau originaali moodi (see on ka üks Eggersi lemmikfilme), siis on siin sisse viidud mitu uuendust. Esiteks näeb Nosferatu põhjendatult välja nagu Transilvaania kasakas, juuksetutt pealael, mullet ja vuntsid, mis on tema sealse päritoluga päris hästi kooskõlas. Vähemalt on see mingi uus spinn klassikalise tegelase kujutamisel. Teiseks on märksa kesksemale kohale tõetatud naispeategelane, vampiirkrahvi ihaobjekt Ellen Hutter, keda Lily Rose Depp kehastab sellise seestumusega, et minult temale selle filmi kindlasti kõige õnnestunuma rolli preemia. Selline ongi krahv Orloki unelmate naine – läbikumava kuukarva nahaga ning tontlikult luukereliku kaunidusega öö laps.

"Nosferatu" on ühest küljest väga kaasaegne, ent samas retrolik, sest arvutiefektidega pole siin kokku hoitud, aga mulle meenutavad need mingit paarikümneaasta tagust aega, nii et nostalgia tekib mitte 19. sajandi ega 1920. aastate, vaid 2000. aastate järele. Ma pole kindel, et seda efekti just päriselt taotleti. Efektikarneval mõjub kunstlikuna ja paneb igatsema aega, kui ainsaks võimaluseks midagi teha olid n-ö praktilised efektid. Arvutiga teed ikka samasuguse toote valmis ja selle poolest pole "Nosferatu" kuigivõrd erinev sama müüdi teisejärgulistest teisendustest nagu "Demeteri viimane merereis" ja paljud teised.

Kuigi õhustiku tekitamisega nähakse kohati päris suurt vaeva ja kaamera liigub päris huvitavalt, meie pilgu eest kaadriserva tagant aimatavat õudust varjates, lüüakse seesama loodud õhustik ikka ja jälle laiali vägivaldsete horror-momentidega, mis tunduvad otsekui erinevatest õudusõpikutest maha kirjutatud. Natuke eksortsisti ja teisal veidi elavaid surnuid. Uus "Nosferatu" läheb üsna graafiliselt kõri kallale, mille eest küll saab aadrilaskmise eksamil kõrge hinde, aga meelde jääb vähe.

Kokkuvõttes on see vast parem kui mõni teine õudukas, aga "Nosferatu" filmide sarja kõige nõrgem näide. Eggersi omadest saab "The Northmanist" ette, teised jäävad püüdmatusse kaugusse. Eggers sai teostada oma unistuse, aga kahjuks on ta nägemus ennekõike selline žanri tavadele vastav, parajalt üleprodutseeritud ja ameerikalikult tegevuspõhise rõhuga puhas õudusfilm.

3 / 5

Sellised väikesed asjad
Small Things Like These
Tim Mielants
Belgia-Iirimaa-USA
Garsu Pasaulio Irasai

Täitsa huvitav vaadata, kuidas mõni näitleja ületab kuskilt sõltumatu kino väikevormide juurest tulles ühtäkki mingi hittfilmiga kriitilise massi piiri ja muutub... staariks, ehk selliseks näitlejaks, kes suudab ainuüks oma isiku toel inimesed kinno tuua. Pärast "Peaky Blindersi" ja muidugi "Oppenheimeri" edu on sinna kategooriasse jõudnud ka Cillian Murphy ja mul oli viimase Berlinale puhul küll see tunne, et "Sellised väikesed asjad" sobis festivali avafilmiks juba ainuüksi seetõttu, et Murphy järgmine etteaste pärast Oppenheimeri kehastamist. Staarifaktorit kõrvale jättes vaataks siis filmi ka.

Piinatud tuumafüüsiku juurest on Murphy liikunud iiri piinatud söekaubitseja juurde, kelle minevik peidab õudset saladust. "Sellised väikesed asjad" räägib rahvasuus Magdaleena pesumajade nime saanud Magdaleena varjupaikadest, kuhu saadeti tahenema ja järgi mõtlema n-ö langenud naised – idee poolest kas prostituudid või abieluväliselt rasestunud tüdrukud, aga tegelikult ilmselt ka igasugused naisolevused, kellest oli vaja ühel või teisel põhjusel lahti saada.

Katoliku kiriku efektiivsel juhtimisel said varjupaikadest sisuliselt orjade töölaagrid, kus naisi sunniviisiliselt kinni hoiti ja napi toidu eest ilma muu tasuta töötama sunniti. Orjapidamine on inimkonna seas ikka au sees olnud, lihtsalt vahel õnnestub sellele kobedam nimi anda.

Kontekst on huvitav, aga Murphyl jääb üle vaid suurem osa filmis õudustardumuses suuresilmselt vabiseda ja ega tal siin rolli mõttes midagi erakordset ei õnnestu korda saata. Kogu šokeeriva teema juures ongi selle filmi puhul ajalooline kontekst kõige intrigeerivam, aga ausalt öelda pakub Vikipeedia lugemine ilmselt rohkem ergutust kui see film. Üllatavalt tuim ja kohati ebaratsionaalne tundub see toode. Iiri elu on ikka paeluv, aga midagi on siin kas käsikirja või lavastamisega – ilmselt mõlemaga – paigast ära.

2,5 / 5

Rahutu Tuhkatriinu
Levoton Tuhkimo
Mari Rantasila
Soome
Estinfilm

Kuna ma olen tartlane, siis ei tähenda Dingo mulle üldse mitte midagi peale selle, et mõnda lugu olen kuulnud, aga erilisi tundeid ei tekita. Kui 80ndate roosad prillid ära võtta, siis on tegu pigem kommertsrokiga, mis võis küll olla omal ajal äkki valemiks, mille alusel hakati treima ka Smilersi Soome-edu, sest sarnasusi tundub olevat küll: karismaatilise, Ameerikat silme ette manava frontman'iga sulgkaalu pop-rokk.

Dingost saab siit filmist küll teada üsna vähe ning kogu lugu räägitakse nii pealispinda mööda libiseval kombel nagu oleks tegemist referaadiga ning erilist mõttekaalu küll ei lisandu. Põhiliselt on fookuses nimilugu, ülesjäänud muusikaline pool on väga visandlik. Kui nüüd hakata mõtlema, et Eestis on plaan teha filmiks Mihkel Raua "Musta pori näkku", siis võiks see Dingo film olla hoiatav näide, kuidas mitte teha täiesti suvalist ajastu-portreefilmi, vaid anda ka asjale mingit sügavust. Emotsionaalselt on film täiesti tasapaks ja kuidagi eemalolev.

Ka siin juuakse palju, on kiljuvad tüdrukud, tuuriväsimus ja loll ning ahne mänedžer. Nagu neis kõigis teisteski. Soomestki pole vaja kaua paremat näidet otsida, kasvõi juba Hurriganesi film "Ganes" oli mälu järgi vähe asjalikum (või mäletan ma nii lihtsalt sellepärast, et bänd on ka päriselt hea), ja tolle ajastu Soome kämbiga seoses meenub kiiresti muidugi ka Nykäneni film "Matti".

2 / 5