Kui Eesti aja järgi ööl vastu esmaspäeva 97. Ameerika Filmiakadeemia auhinnad ehk Oscarid välja jagatakse, saavad kõige pirakama tüki tähelepanust enim auhindu võitnud linalood ja laureaadid tähtsaimates kategooriates nagu parim film, lavastaja, näitlejad. Juba aastaid on aga suur osa parimaid filme võistelnud hoopis dokumentaalfilmi kategoorias.

Hoolimata nende tugevusest on dokkide päralt kokku vaid üks kategooria (lisaks ka lühidoki oma) ja selle võitjat tõlgendatakse sageli kui teatavat signaali, poliitilist seisukohavõttu valikust parasjagu kõige olulisema või päevakajalisema esile tõstmisel. Nii on näiteks viimasel kahel aastal võidutsenud kuulsaima vene opositsionääri Aleksei Navalnõi portree "Navalnõi"¹ ja Venemaa vallutussõja kohutavaid tagajärgi dokumenteeriv "20 päeva Mariupolis"².

Millise signaali olulistest teemadest saadab tänavune valik? Sõjast räägivad ühel või teisel moel viiest kandidaadist koguni kolm. Mõnevõrra üllatuslikult jäid välja mitmed kiidetud, ent väiksemal skaalal lood nagu "Ibelini märkimisväärne elu", "Tütred" ja isegi ainulaadselt poeetiline "Dahomee"³.

Ajal, mil USA uus administratsioon kisub üha enam agressoriga ühte nägu ning süüdistab vägivallas hoopis ohvrit, tuuakse Ukraina sõja argipäev ameeriklastele koju kätte kauni ja vahetult valusa filmiga "Portselanist sõda"⁴, mis linastus ka mullusel PÖFFil.

Venemaa sissetungi ja poliitika teemadel jõudis siinsetele festivali­ekraanidele veel mitu tugevat linalugu – näiteks riiklikult toetatud mürgitamisprogrammist ja teisitimõtlejate tagakiusamisest rääkiv kõhe "Vastumürk"⁵ ja laastatud riiki kujutavate kaadrite saateks Vene sõdurite koju tehtud kõnesid mängiv "Pealtkuulatud"⁶. Ameeriklase Brendan Bellomo ja ukrainlase Slava Leontjevi koostöös valminud "Portselanist sõda" on aga ilmselt neist kõige laiema haardega, sidudes oskuslikult väga isikliku ning inimliku kokku suure rindetraagikaga.

Kuigi kaamera jõuab filmis otse sõjategevusse, rindejoonel toimuvate tulevahetuste ning raketirünnakute keskele, jääb enim meelde sõja teele jäänud kunstnike ekraanil efektselt elama pandud looming. Erinevalt näiteks filmi "20 päeva Mariupolis" mõõtmatust raskusest on siin välja pakkuda ka lootust ning usku inimeste võimesse saada hakkama ja elada üle kujuteldamatuidki raskusi. Loodetavasti annab see film indu ja jõudu kuulata korrumpeerunud ja võimust joobnud vanamehenässide asemel rohkem ukrainlasi ennast.

Tänavuseks favoriidiks peetakse aga teisele, hoopis pikemalt küdenud kon­fliktile keskenduvat filmi "Pole muud maad"⁷, mida võis koos veel kahe nominendiga näha hiljuti Eesti küllap tänuväärseimal ja harivaimal festivalil "DocPoint Tallinn".

"Pole muud maad" mõjub toorelt ja tõhusalt ning seda mitte pelgalt põhjusel, et maandub ajal, mil niigi pidevalt leekiv piirkond on keemistemperatuuril ja endise vaba maailma liider räägib otsesõnu etnilisest puhastusest. Tegemist on ka harukordse näitega, et kõik palestiinlased ei vihka Iisraeli ja kõik iisraellased ei toeta asunduste laiendamise nimel ellu viidavaid kuritegusid.

Film keskendub mitut väikeküla koondavale Masafer Yatta piirkonnale, mida Iisraeli armee soovib polügoonina kasutusele võtta. Filmi on lavastanud oma kodukandi hävingut dokumenteerida püüdev Basel Adra ning toimuvat uurima tulnud Iisraeli ajakirjanik Yuval Abraham. Ei kujuta ette, kas film kellegi vaateid muudab või osapooli lähemale toob, kuid ei jää kahtlust, kelle päralt on võim ja kellele on jäänud ebainimlikult ahtad võimalused enese eest seista.

Kuigi president Trump lubas oma valijatele lõpetada USA missioonid välisriikides, tähistavad nii Gaza Lähis-Ida Riviera-lubadused kui ka maavaraleping Ukrainaga majandusliku kolonialismi uut ajajärku võidujooksus Hiina- ja Venemaa-sarnaste rivaalidega.

Mida see kõik tähendab väiksematele riikidele-rahvastele, meenutab hiilgav "Heliriba riigipöördele"⁸, mis seob originaalsel moel muusikat ja poliitikat, pehmet ja kõva jõudu. Filmis kõlab ohtralt jazz-muusikat ja samasuguse vaba, ent oskusliku käega käib autor Johan Grimonprez ringi ka oma teemaliinidega. Jälgitakse Aafrika muusika võidukäiku USAs, inimõiguslaste liikumist, külma sõja vastasseisu Eisenhoweri USA ja Hruštšovi NSV Liidu vahel, Aafrika riikide vabanemist kolonialismi haardest, nende mitteühinemisliikumist ja ennekõike sündmusi Kongo vabariigis, mis lõppesid demokraatlikult valitud peaministri Patrice Lumumba mõrvaga.

Perspektiivipimeduses kipub ununema see, millest kirjutas koomik Trevor Noah oma fantastilises biograafias "Kuritegelikult sündinud"⁹: paljudele aafriklastele oli Hitler tundmatu ja tema rolli täidavad hoopis Belgia kuningas Leopold või Briti kaubandusmagnaat Cecil Rhodes.

Unustatud perspektiive vaatleb ka "Sugarcane"¹⁰, jälgides eelmisel sajandil töötanud Kanada internaatkoolide mõju pärismaalastele. Seni võrdlemisi vähe tähelepanu pälvinud teemal pärineb seni kõige mõjuvam käsitlus uuriva koomiksi žanri pioneerilt Joe Saccolt, kelle "Tasudes maale"¹¹ heidab pilgu lääne uusasunike sekkumisele Kanada põhjapoolsete põlisrahvaste ellu, mis lõppes rohkete surmade, laialt levinud alkoholismi ning keskkonnakaoga.

Samast protsessist kirjutab Bathsheba Demuth oma suurepärases raamatus "Hõljuv rannik"¹². Mäletate veel nõukogudeaegseid populaarseid tšuktši­nalju? Autor räägib, kuidas nii NSV Liit kui USA sundisid Beringia põlisrahvaid, kes olid mitmeid inimpõlvi täpselt vajaduse piires ja jätkusuutlikkust säilitades küttinud, kooli minema, et õpetada neile maaharimist ja jahipidamist. Tootlikkusele rihitud haridust rakendades hävitati mõne aastaga suur osa loomulikust looduskeskkonnast.

Kõik viis tänavust dokinominenti vaatlevad võimu ning vastuseisu senisele maailmakorrale. Viies Oscari-kandidaat "Musta kasti päevikud"¹³ on ajakirjanik Shiori Itō uurimus ühe vägistamise tagajärgedest, ohvriks tema ise. Film pöörab pilgu ka ajakirjandusele, sest vägistajaks oli meediamaja juht, kelle sõprade sekka kuulus ka peaminister Shinzō Abe.

Kui lääneski on seksuaalkuritegude uurimine ja karistamine olnud äärmiselt vaevaline, on naiste õigused Jaapani äärmiselt jäikade jõujoontega ühis­konnas veelgi marginaalsemad. Filmist käib läbi kogu ohvri süüdistamise abc: endale tähelepanu tõmbamine, hea mehe alla tirimine omakasu eesmärgil, riigi kodurahu rikkumine ja enese ühiskondlikku häbisse asetamine.

Kuigi ka film ise on sattunud eba­eetiliste ajakirjanduslike võtete kasutamise tõttu (varjatud kaameraga filmitud kaadrid) rünnaku alla, ei kahanda see loo mõjuvust. Võime olla tänulikud, et Eesti on Jaapanist veidi eespool ja vastu võtmas nõusolekuseadust, mis lõpuks ometi kaitseb ohvrit toimepanijatest enam.

Ära tasub vaadata kõik viis tänavust kandidaati, kes iganes pühapäeval ka võidab.

¹ "Navalny", Daniel Roher, 2022.

² "20 Days in Mariupol", Mstõslav Tšernov, 2023.

³ "Ibelin", Benjamin Ree, 2024; "Daughters", Angela Patton, Natalie Rae, 2024; "Dahomey", Mati Diop, 2024.

⁴ "Porcelain War", Brendan Bellomo, Slava Leontjev, 2024.

⁵ "Antidote", James Jones, 2024.

⁶ "Мирні люди", Oksana Karpovõtš, 2024.

⁷ "No Other Land", Rachel Szor, Hamdan Ballal, Yuval Abraham, Basel Adra, 2024.

⁸ "Soundtrack to a Coup d'Etat", Johan Grimonprez, 2024.

⁹ Trevor Noah. Born a Crime. Spiegel & Grau, 2016.

¹⁰ "Sugarcane", Emily Kassie, Julian Brave NoiseCat, 2024.

¹¹ Joe Sacco. Paying the Land. Jonathan Cape, 2020.

¹² Bathsheba Demuth. Floating Coast: An Environmental History of the Bering Strait. W. W. Norton & Company, 2019.

¹³ "Black Box Diaries", Shiori Itō, 2024.