"Lindprii"
Režissöörid: Peeter Brambat, Liina Keevallik

Liiga vähe näeme Eestis heas mõttes nohiklikke kultuuridokumentaale, mis ei karda võtta ette mõnd mitte eriti tuntud filmi, bändi või nähtust ning puurida siis nii sügavale, et ka suurimal huvilisel saavad kõik küllusliku taustainfo ning ebavajalike faktide paunad ääreni täis. Portreefilmide sari on üldjuhul ikkagi laiemale publikule, mingit spetsiifilisemat urgitsemist sealt enamasti üldjuhul leia, aga õnneks on veel selliseid hulle nagu Keevallik ja Brambat, kes jooksid vastutuult ja tegid valmis filmi, mis oleks vabalt võinud ka riiulile seisma jääda. Oht selleks oli väga reaalne, sest esialgu 2014. aastal valmima pidanud dokumentaal jäigi mõneks ajaks seisma ning enamik tegijad vahetusid. See aga ei tähenda, et lõpptulemus oleks kuidagi lahjem.

Meie kultuurimälu seisukohalt on "Lindprii" ilmselt üks viimase aja vajalikumaid dokfilme, sest suunab taskulambi valgusvihu kohta, mis on juba praegu pea täielikult unustusse vajunud, täpsemalt režissöör Vladimir Karasjov-Orgusaare suunas. Kui palju on isegi suuri filmihuvilisi, kellele ta nimi midagi ütleb? Ilmselt on neid napilt käputäis, sest tema 1960. aastate dokfilmipärandist naljalt ei räägitagi ning 1971. aastal valminud neljatunnine suurteos "Lindpriid", mis on ka värske doki keskne telg, on samuti tõeline gurmaanide suutäis, mida enamik ilmselt ette võtta ei julgegi. Pärast seda lahkus ta Eestist ja enam kunagi päriselt tagasi ei tulnudki. Prantsusmaal lootis ta leida enda karjäärile uue käigu, mida aga paraku ei juhtunudki. Mis oleks võinud saada siis, kui ta oleks jäänud Eestisse? Seda teab vaid tuul.

Visuaalselt sarnaneb Keevalikku-Brambati "Lindprii" küll rohkem telesaatele, ent suurema kunstilise elamuse saamiseks tasubki ilmselt pöörduda Karasjov-Orgusaare mammutfilmi poole. Värske dokfilmi väärtus ja tõenäoliselt ka suurim katsumus oli võitlus ajaga: kadumas on inimesed ja kohad, ilmselt ka arhiivimaterjalid, ilma milleta poleks selline tuumakas sissevaade lihtsalt võimalik. Loodan väga, et meie dokumentalistidel jagub nüüd ja edaspidi julgust vaadata selja taha ja uurida põhjalikumalt, mida ja kuidas kolleegid varem teinud on. Eesti filmi püsimajäämise seisukohalt on ajalooline mälu sama oluline kui küsimus, kas ja kui palju seansse saab mõni uus kodumaine linalugu kobarkinodes.

Karasjov on Eesti filmi unustatud meister, tänu värskele dokile on aga tõmmatud vähemalt väike punane niit, mida mööda on uuel põlvkonnal kraadivõrra lihtsam tema loominguni jõuda.

"Lahkumine Tallinnast. 1941"
Režissöörid: Jaak Kilmi, Kiur Aarma

Unustatud minevik on fookuses ka arhiividokumentalistika meistrite Kilmi ja Aarma uues filmis "Lahkumine Tallinnast. 1941", kus püütakse siduda tervikuks faktiteadmiste ja subjektiivsemate mälestuste killud Juminda miinilahingust, kus hukkus paari päeva jooksul umbes 15 000 inimest. Kes lendavad peale "Disko ja tuumasõja" ootusega, peavad ehk veidi pettuma, sest sarnast ajaloolist kõverpeeglit antud juhul vastu ei vaata, kuid Eesti ajaloo ühest traagilisemast sündmusest ongi keeruline midagi koomilist leida, ja polegi vaja. Küll aga ei tähenda see, et film oleks kuidagi lahjem, otse vastupidi: tänu Juminda 80. aastapäeva puhul avatud Meremuuseumi näitusele, kus Kilmi ja Aarma samuti kaasa lõid, on neil kasutada väga kirev valik materjale, mis muudab lõpptulemuse ka mitmenäoliseks ja elusaks.

"Lahkumine Tallinnas. 1941" käib esmapilgul sündmuste sabas kiretult ning hakkab ehk isegi liiga kaugelt pihta, kuid vähehaaval koorub nende taotlus välja: hästi lihtne oleks selles konfliktis pooli valida, kuid Kilmi ja Aarma lähenevad olukorrale empaatiliselt ning üksikisiku tasandilt, nad lahustavad tasapidi sõjakonteksti – head ja pahad, sõbrad ning vastased – ja suudavad näidata, kuidas selle põrgu eeskojas, mis Soome lahel 1941. aasta augustis toimus, olid kõik inimesed võrdsed. Õigemini võrdsed lootuses paremale homsele, võrdselt segaduses, kui see homne hakkas võimatuna näima ning võrdselt lootusetud, seistes silmitsi surmaga. Praegune meedia- ja popkultuurifoon on meid vägivalla ja surmaga niivõrd ära harjutanud, et see võib esmapilgul isegi külmaks jätta, aga mälestuste mosaiik, mis kildude haaval filmis kokku pannakse, suudab lõpuks ilmselt ka kõige kaletunumast sõjahundist emotsioonid välja pigistada.

Samal ajal jääb aga hetkiti mulje, et Kilmi ja Aarma on arhiivimaterjalide vahele nii suure kirega sukeldunud, et mõned otsad, täpsemini nende vajalikkus, jääb vaatajale arusaamatuks. Tuuakse sisse ühe uusi tegelasi, kelle käimisi ja tegelasi üritatakse vaatajale lahti joonistada, kuid need viivad filmi kohati otsekui valele teele. Ei üritata enam luua tervikpilti ega üldistust, vaid joonistatakse välja uusi radu, mis viivad tupikusse, ning esitatakse hüpoteese, millega kuigivõrd põhjalikult tegeleda ei jõutagi. Mõistetavalt on materjali väga palju ning suurt osa sellest ongi üle 80 aasta hiljem keeruline audiovisuaalselt välja mängida, kuid seetõttu olekski tulnud kasuks mõnedest liinidest loobuda. Väiksema ajaloohuviga vaataja kannatus pannakse aeg-ajalt korralikult proovile, neist momentidest tuleb end läbi närida ja järgmisel hetkel haaratakse ta uuesti kaasa, aga tervikut hakkab selline lähenemine igatahes lõhkuma.

"Päikese kodanik"
Režissöör: Riho Västrik

Ega eelarvamustega polegi üldjuhul midagi peale hakata, aga sellele vaatamata: Docpointi tänavusele kodumaisele saagile otsa vaadates ei osanud arvatagi, et kõige võimsama elamuse pakub just portreelugu vendadest Urbidest. Mida ma sellest filmist ikka oskasin oodata? Kurioossed kujud, kelle muusikalisest pärandist ja keerulisest saatusest saaks joonistada välja võimsa kangelasloo. Elu on neid väntsutanud, aga nad on ikka võitjana teiselt poolt välja tulnud! Sellise nurga alt võib ju Riho Västriku värsket portreed ka vaadata, kuid sellega taandame ära kogu selle pulbitseva elu ja vabaduse essentsi, mis sinna vahele peidetud on. Omal moel valib Västrik isegi kõige keerulisema tee, mille kaudu Urbidest rääkima hakata – vabadusest räägib ta vabaduse kaotamise kaudu –, kuid läbi raskuste jõuab ta ka sihtideni, mida ta ilmselt oodatagi ei osanud.

"Päikese kodanik" ei vaata Toomas ja Tarmo Urbi kui karikatuure, mida oleks nende kummaliste elukommete ning sihikindla ja jonnaka elurõõmu juures lihtne teha, pigem huvitab Riho Västrikku see, kuidas on lämmatava võimu ja lugematute tagasilöökide kiuste ikkagi võimalik säilitada niivõrd siiras ja lapselik usk vabadusse. Esmapilgul võib kohe küsida: kas selle loo rääkimiseks on vaja kahte tundi? Kahtlused saavad aga kiirelt pühitud, sest Västrik ei lähe oma filmis hetkekski puusalt tulistama ega lootma, et elu mängib talle ise kaardid kätte, ta on oma filmi väga selgelt raaminud ning teab täpselt, millise tulemuseni jõuda tahab.

Mõni võib öelda, et "Päikese kodanik" ei paku seetõttu ka erilisi üllatusi – tõepoolest, vendade Urbide teekond vabaduse poole lõpeb, võta näpust, vabadusega –, kuid see polegi eesmärk, sest film julgeb suumida sisse, vaadata tüüpmotiividest kõrvale ning rääkida näiliselt tühistest detailidest, mille abil ehitada üles tuhandeid kordi jutustatud lugu täiesti omal moel. Ehk siis film jätab laias laastus kõrvale kõik selle, mis vennad Urbid loominguliselt korda saatnud on, ning jälgib hoopis seda võimuabsurdi, mis loodetavasti enam mitte kunagi tagasi ei tule.

Kui tahate, võib selle kohta öelda komöödia, aga samavõrd on see ka üks paremaid sissevaateid Nõukogude Liidu viimasesse kümnendisse. Niimoodi peakski portreedokumentaale tegema...

"Sal-Saller: See on see, mis paneb elama"
Režissöör: Madis Ligema

Olen juba selle filmi kohta kuulnud palju skeptilisi hääli: mida siis Hendrik Sal-Salleri kohta ikka nii palju öelda on? Kas keegi üldse kuulab enam Smilersit või? Aastad on teinud oma töö ning Smilersist on saanud otsekui teise Eesti käilakuju, ansambel, kes esindab väärtuseid, mida keegi justkui esindada ei taha, aga mingil arusaamatult (minu jaoks tegelikult üsna mõistetaval!) põhjusel on nende kontserdid alati puupüsti rahvast. Isiklikult julgen aga vastu vaielda: Madis Ligema napilt tunnine portreedokumentaal "Sal-Saller: See on see, mis paneb elama" jõudis napilt kajastada vaid jäämäe tippu, suurem osa sellest, mida me tegelikult Sal-Salleri pikast ja edukast karjäärist rääkida võiksime, jääb praegu endiselt veel lahti muukimata. Või siis äkki polegi kõike vaja lahti seletada? Smilersi muusika toimib ka ilma üleliigsete sõnadeta.

Osalt viib see meid aga tagasi Keevalliku ja Brambati "Lindprii" juurde: kui nad julgesid võtta ette ühe Eesti filmi unustatud lavastaja ja võtsid tema elu viimased kümnendid mutriteni lahti, siis Sal-Salleri portreeloos jääb just sellest samast nohiklikust põhjalikkusest vajaka. Või siis ehk on asi hoopis minus? Asi on selles, et popstaar, kelleks me võime julgelt ka Hendrik Sal-Sallerit nimetada, ei pea minu jaoks olema inimene, ta võib olla kummaline tulnukas üheksandast galaktikast või lihtsalt paari sammu võrra evolutsioonililiselt tavalisest homo sapiens'sist edasi arenenud. Ma ei taha teada, et nad söövad ja magavad, et nad peavad käima poes ja tegelema argiste teemadega. Madis Ligema seejuures maalib oma filmiga tõepoolest Sal-Sallerist väga sümpaatse mulje, ta on tore ja vahetu jutuga tüüp, aga... selline ettekujustus üritab teda ka tähtede vahelt maa poole tõmmata, muuta teda normaalsemaks, tavalisemaks, meile sarnasemaks.

Mõnele vaatajale selline lahendus ilmselt sobib, mind aga huvitaks palju enam põhjalik sissevaade sellesse, kuidas ikkagi Sal-Saller on kogu muu elu kõrvale jätnud ja keskendunud aastakümneid ainult muusikale. Parimatel hetkedel tuleb see ka Ligema filmist välja, kuid enamik küsimused vaid püstitatakse, vastusteni aga ei jõuta. Miks siis ikkagi Sal-Saller kuus aastat Soomes elas ja kuivõrd edukas ta loominguliselt sel ajal oli? Kuidas ikkagi läks nii, et tagasi Eestisse tulles õnnestus tal kirjutada kohe järgemööda mitu albumit, mis defineerivad tänaseni inimese jaoks mingit ajastus Eesti popmuusikas? Ja mil moel on Smilers suutnud trotsida trende ja muutuvaid aegu, jäänud selle keskel alati samasugused, mõjudes samas ikkagi aktuaalsena?

Samal ajal ei ole need mitte niivõrd etteheited sellele filmile, vaid seemned, millest võiks panna võrsume veel mitu järgmist Sal-Salleri dokfilmi. Praegusel kujul on "Sal-Saller: See on see, mis paneb elama" aga väga lõbus tunniajane sõit, mis ei nõua teilt tegelikult suuremat armastust Smilersi loomingu vastu, vaid on lihtsalt meeleolukas ja hoogne sissevaade ühe inimese ellu, kes on enda alati pühendanud täielikult muusikale. Ja noh, lõpuks vist läheb ka nii, et kui teil oli Smilersist juba pikka aega villand olnud, siis pärast seda filmi olete valmis neile uue võimaluse andma.