Viimsis üles kasvanud produtsent ja artist Boipepperoni oli oluline tegelane eesti kaasaegse hip-hopi sünni juures. Pikka aega oli ta, ja mingil määral on tänaseni, villemdrillemi ihuprodutsent ning andnud olulise panuse eesti popmuusika kõlapildi kaasajastamisse.

Nüüd ilmus tal modernse tantsumuusikaga sooloalbum "Qqndqlt", kus peale Mustoneni teevad teiste hulgas kaasa ka Daniel Levi, An-Marlen ja Eik. Vestlesime MUBA-s Boipepperoni uuest albumist ja tema senisest karjäärist.

Mis sa siin MUBA-s teed?

Õpin MUBAs muusikaproduktsiooni jätkuõppes. Taavi Paometsa ja paljude teiste muusikamaailmas tegevate muusikute käe all.

Sa oled muusikat ju kirjutanud ja produtseerinud avalikult umbes 7 aastat. Tundsid, et pole veel päris selge?

Ma ei ole kunagi väga hea pillimängija olnud. Senine looming põhineb lastemuusikakooli teadmistel ja veidi ka vaistul. Siia tulin õppima sellepärast, sest selles valdkonnas ei saa kunagi liiga tark olla. See on väga tehniline tegelikult.

Viimased kuus aastat olen oma meloodiad, harmooniad ja rütmid kirja pannud, aga edasine töö on varju jäänud. Mix'ida, master'dada ja viimistleda olen lasknud teistel inimestel, kes on sellega rohkem tuttavad. Tutvun teemade ja küsimustega, mida muidu ehk ei puudugi, kui siis väga õrnalt, aga siin saab nendega süvitsi minna.

Tahad lõpuks olla muusikaline-terminaator, kes saab kõik asjad ise ära tehtud?

Kui oled ise mix'i teinud ja hakkad master'it tegema, siis üks hetk on sul juba juhe koos. Ei suuda enam objektiivselt läheneda. Seal on väga õhuke piir, kust sa hakkad üle mõtlema, üle produtseerima ja üle mix'ima. Nii et mõned väikesed nüansid tahaks ikkagi teistele ka jätta.

Sul on ka klassikalise muusika haridus.

Jah. Õppisin 10 aastat viiulit. Seitse aastat VHK muusikakoolis ja kolm aastat kunagises Otsa koolis. Alustasin rütmimuusika viiuliga, aga poole aasta pealt jätkasin ikkagi klassikalise viiuliga, aga võtsin ka rütmimuusika solfedžo kõrvale.

Miks sa viiuli valisid?

Eks see perest alguse sai. Paps tundis, et on paslik panna esimene laps sama instrumenti õppima. Siis saab bändi teha ja õpetada. Ja vahel veidi karjuda, kui laps noote välja ei võta. Aga kuidagi nii läks.

Ma veidi kahetsen, et ma ikkagi harmooniapilli ei mänginud. Kadestan koolis kitarriste ja klaverimängijaid, kes suudavad väga harmooniliselt mõelda. Mul on sealt veidi vajaka jäänud. Harjutasin klaverit ka veidi, aga nüüd võtsin uuesti tõsisemalt ette.

Viiulit vastu seina sodiks ei tahtnud siis visata?

Paar korda on viiul katki läinud, aga mitte enda käe läbi. Viiul oli mul seitsmenda klassini ainus eneseteostuse ja -väljenduse viis. Kui ise produtseerima ja biite tegema hakkasin, siis ma leidsin sellele asenduse ja see jäi tahaplaanile.

Käisid ka VHK teatriklassis. Kas sealt võtsid midagi kaasa, mida ka artisti ja produtsendina kasutad?

See oli eneseületus. Kuigi ma viiulit juba mängisin, siis mul oli lavanärviga probleeme. Tahtsingi õppida lavanärviga funktsioneerima. Selle võtsin kaasa.

Klass ja juhendajad olid väga inspireerivad. Tutvusin näitekirjanikega ja lugesin raamatuid. Teatraalsusest on kindlasti kasu ka kontsertidel inimestega suheldes. See on nii intiimne. Teatrilaval samamoodi.

Möödunud neljapäeval ilmus su sooloalbumi debüüt "Qqndqlt". Palju õnne! Üpris unikaalne pakett Eesti popmuusikas. Kuidas tunne on? Kas vastuvõtt on soe olnud?

Mis seal salata, minu jaoks on see elevusmoment juba mööda läinud. Kui augusti lõpus plaadi sisse andsin, siis olin nii elevil, et nüüd kohe tuleb album, aga tuli alles kahe kuu pärast. Aga jah, täitsa tavaline neljapäev oli. Kõhus veidi keeras ikka.

Kas oli erilisem tunne kui Pitsa albumi ilmudes?

Ei. Imestan ka, et millegipärast Pitsa plaadi ilmumine oli nii suur asi minu jaoks. Käisin koolis nina püsti ringi. Seekord olin madalam kui muru. Kui ühe korra selle tunde kätte saad, siis see muutub vist tavapäraseks.

Kas plaadile lähenesid selge visiooniga, mis sa teha tahad või selgus kõik töö käigus?

See plaat on kindlasti mitme aasta töö tulemus. Saundi kujundamisele läks palju aega. Algselt oli plaan üldse hip-hop'i EP välja lasta. Siis arenes saund edasi ja arenesin ka ise inimesena edasi. Siis hakkasin kuidagi hästi palju elekroonilist mussi kuulama. Kogu see Ühendkuningriikide skene, Lapalux, James Blake'i olen väga palju kuulanud, Fred Again, Ross From Friends.

Sealt tekkis tunne, et tahaks teha tantsumuusikat, mis oleks veidi intelligentsemas võtmes. Mitte lihtsalt neli akordi ja tümps taga. Otsisin teistsugust lähenemist, mis tekitaks kuulajas tugevaid tundeid. See oli see, mida sihtisin ja saavutada tahtsin.

Esimesed kaks lugu on üldse tegelikult kahe aasta tagusest minevikust, mille vanast arvutist üles leidsin. Tundsin, et pean ka need sisse panema, et oleks mu arengut näha. Albumi esimene ja viimane lugu on täiesti seinast seina. Otsast lõpuni kuulates saab minust hea pildi ette.

Lõpuks on ju kõik üks valem. Kui seda hästi oskad, siis oskad hästi ka muusikat teha. Olles väga paljude artistidega koos töötanud, siis sain aru, et paljudel on hästi lollikindel lähenemine. Ma proovisingi sellele valemile veidi vunki peale keerata. Mitte päris eksperimentaalseks minna, aga kuskil seal piiri peal olla.

Plaadinimi on "Qqndqlt". Kas sa tunned, et oled kuult kukkunud? Või on seda lihtsalt äge q-tähtedega kirjutada?

See on üks põhjustest küll. Aga ma tunnen, et mu saund oleks veidi nagu kuult kukkunud. Veidi sellise ebamaise hõnguga. Nagu poleks inimeste tehtud muusika.

Terve album on eestikeelne. Kas ongi lahe eestikeelset muusikat teha või on sellel turunduslik eesmärk?

Minu meelest eesti keel on väga ilus keel. Eesti keel annab albumile hoopis teistsuguse värvingu. Kui see on inglise keeles tehtud, siis sulab lihtsalt ühena nendesse miljonitesse projektidesse, mis on ajaloo jooksul välja antud.

Eesti keelt peaks hoidma. See on nii hinnaline. Ja tegelikult see kõlab ka väga hästi. Olgugi, et selles on raske sõnu kirjutada ja vahel ei kõla päris nii nagu peaks kõlama. Minu meelest on hästi tähtis viia Eesti muusikamaastikku edasi just eestikeelse muusikaga.

Küll ma jõuan seda ingliskeelset muusikat ka teha. Nii paljud muusikutest sõbrad ja tuttavad teevad eestikeelset muusikat ja tundsin, et pean omalt poolt ka sellise panuse andma eesti muusikasse.

Külalisi on plaadil palju, aga laulad ka ise. Kas hakkasid juba produtsenditee alguses häält tegema või lisandus see hiljem?

Ma alguses ka ise veidi laulsin, aga enda häält on ikka nii veider kuulata. Siis tegin hoopis tausta valmis ja suunasin ise artisti enda visiooni järgi. Vahel võeti rohkem kuulda, vahel vähem. Alles hiljem õppisin enda häält käsitlema. Ma lihtsalt ei tahtnud teha lugusid, kus ma ei ütle midagi.

"Qqndqlt" ilmus uue plaadifirma Kurvad Uudised records alt. Kuidas sa nendega plaadilepinguni jõudsid?

Olin eelmine aasta kaitseväes, läksin reedel koju ja siis Kohver helistas mulle: "Jou, mees, tegime praegu firma siin, et kas tahad plaadifirma alla tulla?". Siis ma palusin veidi mõtlemisaega. Mitu nädalat ei teadnudki, kas see oli mingi emotsiooni pealt tehtud kõne või päris värk. Aga siis üks hetk tuligi jutt, et tingimused on siin ja pane allkiri siia.

Nad on mulle väga palju juurde andnud. See oli väga vajalik, et keegi hoiaks näppu pulsil ja küsiks, et kuidas sellega läheb. Muidu oleks kõik hakanud jälle venima. Endale on väga raske tähtaegu panna. Nad on väga palju aidanud mind.

Oli siis aus tehing?

Senimaani on väga aus olnud. Väga normid klemmid. Või noh, onud. Saame hästi läbi. Nüüd on vaja edasi minna ja järgmiste asjade peale mõtlema hakata.

Mõni aeg tagasi ütlesid, et su suurim eeskuju on trap-artist Playboi Carti. Eespool nimetasid hoopis teistsugused inspiratsiooniallikad. Ning "Qqndqlt" on ka ju tantsumuusika plaat, kuigi sind tuntakse ehk eelkõige hip-hop'i produtsendina. Kuidas ja millal sul see klikk ära käis?

Kui ma kaitseväkke läksin, siis ma väsisin ära sellest räpist. Sa jääd nagu liiga kinni sellesse. Tüdinesin sellest ühest ja samast kõlast nii ära. Leidsin, et tantsumuusika puhul on nii palju rohkem viise eksperimenteerimiseks. Tugev mütakas, mis annab hea emotsiooni.

Üks põhjustest võib olla ka see, et hakkasin DJ-set'te tegema. Olen DJ-na ainult elektroonilist tantsumuusikat mänginud – house'i, garage'i ja nüüd techno't ka. Mul oli paar kuud techno-hullus ja siis sealt edasi hakkasin teistsugust elektroonilist muusikat kuulama. Sealt tulidki sellised nimed nagu Salute ja Fred Again.

Fred Againi on plaadil kuulda küll.

Jah. Eks ta nii ole, et midagi täiesti uut ma teha ei saa. Mõned asjad on tema poolt inspireeritud küll. Näiteks sämpeldamised. Ma pole kunagi suur sämpeldaja olnud, aga selle projekti raames kasvas kirg selle vastu.

Samas leiab suve alguses ilmunud Lil Tilli plaadi pealt ka sinu produtseeritud lugusid.

Jah. Eks ma katsetasin nende rage'i biitide tegemisega, aga neid oli hästi lihtne teha ja neist väsib ära. Kui ma oleksin andnud välja plaadi kümne hip-hop biidiga, siis need ei annaks minust kui produtsendist suuremat pilti. Aga need lood Lil Till väga hästi lahendas, jah.

Mis su eesmärk on artistina? Milline see hetk oleks, kus ise tunned, et nüüd ma olen kohal?

Ma ei tea veel päris täpselt. Tahaks, et saaks muusikat teha. Žanrilisi muudatusi ja laineid tuleb kindlasti veel. Produtseerimises on mul mingi tase olemas. Muusikateooriat oskan nii palju, kui mul vaja on. Nüüd on tunne, et tahaks üldisemalt muusikaliselt areneda. Pilli ja klaverit õppida ning mix'imise ja master'damise alustega tuttavamaks saada.

Laiemalt tahaks pakkuda inimestele huvitavaid elamusi ja teekondi läbi mu muusika. Et nad avastaksid väikestest detailidest ennast ja leiaksid sellest kuidagi inspiratsiooni. Et mulle läheks korda ja kuulajatele läheks korda.

Ei ole veel tundnud, et Eesti jääb kitsaks?

Natukene on nüüd hakanud tunduma. Paar asja on, mis tahan kindlasti siin ära teha, ja siis vaatan edasi. See album on väga hea portfoolio mulle edaspidiseks. Eks näis. Aga üks hetk tahaks ikkagi Eestisse tagasi tulla ja siin musitseerida või teistele teadmisi edasi anda. Kuskile Beverly Hillsi ma jääda ei taha.

Mis sa enda seni suurimaks saavutuseks pead?

See, et ma siia kooli sisse sain. See on päris hea saavutus.

Aga just Boipepperoni suurim saavutus?

See album ongi. Ma olekski võinud plaadifirmadele tööotsadena biite jääda tegema. Aga ma pole päris pikalt kuulnud, et keegi teeks hingestatud asja. Et oldaks hingega asja kallal, mitte ei tehta produkti. Niimoodi, et see mõte kannaks.

Sa olid ka aktiivne ja oluline tegelane eesti kaasaegse hip-hop'i sünni juures. Kuidas sa sellele täna tagasi vaatad?

Õhus oli elektrit. Muru oli rohelisem ja taevas sinisem.

Kas tajusid, et oled millegi uue sünni juures?

Veidi ikka. Nüüd tagasi mõeldes, siis ikka jah. Kui ma Villemdrillemile "Neiude" biidi tegin, siis alles hiljem hakkasin aru saama, et mille sisse ma ennast mässisin. See oli väga põnev aeg. Sain koos Villemiga kogu aeg areneda ja tema tähelendu veidi juhtida. Kõik tüübid, kes täna tegutsevad, on sellest ajast tulnud.

See, kuidas selleni üldse jõudsime, on huvitav. Playboi Carti ja netibiidid käisid päevad läbi. Kuna ma ise olin varem teinud muusikat, siis sain aru, et kurat, see on lihtne ju. Mingit täppisteadust seal ei ole. Tee biit valmis, pane hea bass alla ja töötab. Naljakas on tagasi mõelda. Nii palju noori poisse said järsku kuulsaks. Kõik need peod ja laivid. See oli lahe aeg.