Villemdrillemist on viimase viie aasta jooksul saanud üks populaarsemaid mees-artiste ja hitimasinaid. Nagu paljud teised hetkel tegutsevad artistid, alustas ka Villem Soundcloudi platvormil, kui koos sõpradega hakati välismaiste hiphop artistide eeskujul "nalja" tegema ja sinna lugusid üles laadima.

Villemi ja paljude teiste naljadest sündis uus laine kaasaegse eestikeelse hiphop muusikaga, mis omakorda värskendas kodumaise popmuusika kõlapilti laiemalt. Tänaseks on Villemi resümeel paljud superhitid – "Kuus top 1-te lauale ma toonud," täpsustab ta ise albumi avaloos.

Reedel ilmus 23-aastasel Villemil plaadifirma Universal Musicu alt teine täispikk album "Väljateenitud", millega räppar soovib astuda järgmise sammu professionaalsuse poole.

Millest üldse popartistina soov anda välja teine album, mitte järjest singleid ilmutada?

Võib-olla esimene põhjus olekski see, et mind ei liigitataks ainult popartistiks. Albumeid tehes saab sellest nimest äkki mingil määral eemale liikuda või vähemalt panna välja ka saunde, mis ei hõlma ainult poppi.

Kui singleid teha, siis pahatihti, kuigi seda ei pea tegema ja keegi ei oota sult seda, aga kuidagi alateadlikult lähed tihti ikka popi suunda. Muud katsetused jäävad nagu tahaplaanile. Aga albumil on rohkem mänguruumi.

Peale esimest albumit tundsin kohe, et kogu see protsess oli minu jaoks nii uus, et läks kuidagi kiirustamiseks. Enda poolt oli ka kõik lipa-lapa. Tahtsin kohe paremini teha ja ma arvan, et sellepärast ma ka teist albumit tahtsin teha. Esiteks selleks, et ennast justkui endale tõestada, aga tahtsin ka lihtsalt paremat saundi teha.

Pluss, kui lased albumi välja, siis saad enda kontserdid suuremalt ümber teha kui lihtsalt singlite kaupa. Muidu vahetub üks laul. Seda ootan ka väga. Ma ei tea muidugi, kui palju sealt veel laivide nimekirja läheb.

Kui sina suure plaadifirma artistina lähed tänapäeval nende juurde sooviga albumit teha, siis kas ülemused ohkavad, et nii palju ressurssi läheb ühe asja peale või on see rõõmustav uudis?

Eks mingil määral ajab ikka selles mõttes ohkama, et kui singlid toimivad, siis miks hakata tegema kuus korda kulukamat projekti.

Tegelikult päris nii ei olnud, et ma lihtsalt üks hetk ärkasin ja helistasin, et ma tahan albumit teha ja eraldage mul eelarve. Mul olid need ideed juba eelmisel sügisel. Lihtsalt siis tuli nii palju muid asju.

Ma olin seal tantsusaates ja see võttis nii palju aega ära, et ma lõpuks stuudios ei jõudnudki käia. Terve eelmine sügis läks minu artistikarjääri poolest suhteliselt auku.

Uue aasta alguses mõtlesin, et nüüd peab tulema. Mul oli demosid juba kogunenud, aga see aasta võtsin eraldi ette demode surumise, sest varem on palju nii juhtunud, et teen laulu valmis ja annan selle ka kohe välja. Mul ei olnud sahtlis põhimõtteliselt mitte midagi. Kuidagi jõudsin sinna töövoogu, et teengi nüüd endale 30 demo ja siis saan sealt valida.

Ning nüüd vaadates mu selle aasta tulemist, siis oli igati loogiline käik, et see album praegu ilmus. See aasta andsin kolm singlit välja ja need on ka edukad olnud. Mul oli nii väljastpoolt kui endas hoog sees, mille pealt tahtsin edasi minna. Olen omas elemendis.

Lisaks saab Universal Musicu A&R (artists & repertoire) Kaspar aru, mis ma tahan. Mitte ainult jutumärkides saavutuste poolest, aga ka artistina. Mida ma tahan edasi anda või mida ma tahan öelda. Ei ole seda, et ma tahan lihtsalt albumit. Tahan ju ise ka kogu aeg areneda ja end arendada ning anda panus Eesti muusikaskenesse, räpimaastikule ja olla osa muusikaajaloost.

Mis saavutusi sa veel jahid?

Tahakski endale midagi tõestada.

Teha paremini, kui sa enne tegid?

Jah. Eks seda albumit kuulates tuleb ka tagantjärgi tarkus, et seda ja seda oleks saanud paremini teha. Aga ma tunnen, et ma olen jälle teinud mingi suure sammu edasi. Enesele tõestamisega on seotud ka see, et veel umbes pooleteist aastat tagasi ma ei võtnud artistiks olemist üldse oma põhiasjana.

Olen varem ka rääkinud, et artistielu tuli mulle nii ootamatult ja kukkus mulle kõik suhu. Olin õigel ajal õiges kohas ja sellepärast ma ka üritasin näiteks kohe peale kooli ikkagi ülikooli minna. Mul küll tekkis vaheaasta, aga ma ikkagi mõtlesin peamiselt kooli peale.

Kui nüüd ma panen muusikale 100 protsenti, siis enne oli see alati pigem 60 protsendi juures. Ja nüüd olen küpsenud sinnamaani, et tunnen, et tahaks 105 või 110 protsenti muusikale anda. Selles mõttes olengi omas elemendis ja võib-olla olengi selle elemendi nüüd leidnud.

Ütled ka plaadil, et hobist sai lõpuks karjäär. Millest see klõps ära käis, et otsustasid täielikult muusikale pühenduda?

Võib-olla siis, kui aasta alguses ilmus singel "Kinnisilmi". See oli Eesti turu ja minu kuulajate jaoks pigem eksperimentaalne ja mulle tundus, et me saime selle kompoti loomisega hästi hakkama. Tagasiside oli ka väga positiivne. Siis ma hakkasingi mõtlema, et äkki see, mida ma teen, ja just see, mida mulle teha meeldib, ongi õige. Et ma ei pea mängima otseselt selle nii-öelda raadio saundikepi järgi.

Kuidas sa uue albumiga sellele Villemile, kes debüütalbumi "vd" välja andis, silmad ette tegid?

Kõik oli palju rohkem läbimõeldud. Ma ei tahtnud, et album oleks lihtsalt suur hulk laule, mis korraga välja pannakse, vaid et neid midagi ka seoks. Selle albumiga sain seda teha. Kindlasti on ka lüüriline pool kõvasti paremaks läinud.

Ise panin kuulates kõige rohkem tähele oma hääletämbri kasutust. Varem kuulis mu häälest ära, et ma olin kuidagi ebakindel. See ongi põhiline erinevus. Tegelikult ei peegeldunud varasematest lugudest enesekindlust. Ma ise muidugi kuulan nii kriitiliselt, et mulle jäävad sellised asjad kõrva.

Tegelikult ma olen siiani pahane, et ma ei lasknud oma debüütalbumit EP võtmes välja. Sest ma ei saa enam kunagi debüütalbumit uuesti teha. See on mul kripeldama jäänud.

Selle albumiga ma tahtsin ka, et visuaalne keel oleks paigas. Et plaadikaas, videod, toonid ja kogu vibe oleks ühtlane. Esimese plaadi puhul oli kõik sassis.

Pead siis "Väljateenitud" pigem oma debüütalbumiks?

Mulle meeldiks niimoodi mõelda jah. Samas isegi kui see oleks debüütalbum olnud, siis me räägiks kolmanda albumi juures sama juttu. Eks peab mingid vead tegema. Elus kasvabki läbi proovimise. Muusikas või kunstis kehtib see eriti.

Millised su enda ootused on uuele albumile?

Debüütalbumil oli minu meelest väga palju täitematerjali. Nüüd ma üritasin vältida neid kohatäite laule ja üritasime jätta plaadile ainult tugevad lood. Ootus olekski, et enam-vähem kogu see kompott võetaks vastu. Kindlasti mingid laulud hakkavad rohkem välja paistma, aga neid laule, mis inimestele kinnistuvad, võiks rohkem olla.

Loodan, et osatakse kuulata ka saundikatsetusi, mis ei ole täiesti pop. Seda ei saa oodata inimeselt, aga võib-olla, kui ma olen seda õigesti teinud ja mulle endale tundub, et olen, siis loodan, et see õige kuulajaskond saab selle kätte ja resoneerub sellega.

Mida sa ise albumi loomise kõrvale kuulasid?

Mul on hetkel üldse näiteks muusikakuulamise kriis. Ma ei leia üldse uusi asju, mida kuulata. Olen nii põikpäine, et ma ei viitsi uusi albumeid ka kuulata, mis tulevad. Mul oli playlist tehtud, mida inspiratsiooniks kasutada, kui ma kuskile stuudiosse sessima lähen.

Ma olen tugevalt Ühendkuningriikide skenesse langenud. Drilli rütmiga muusikat, kus pole seda kumisevat 808 bassi, aga mille taustad on kuidagi džässilikumad. Tegelikult ka jersey club'i olen läbi aasta kuulanud. Suvel tuli mul techno teema.

Panin samuti tähele, et uuel plaadi on palju tantsumuusika mõjutusi. Eelmisel plaadil oli "Sinuta" võib-olla ainuke selline lugu. Kus sa ise seal hip-hop'i ja tantsumuusika vahel opereerud?

Eks see tantsumuusika sõprade kaudu on tulnud, kes kuulavadki rohkem näiteks house'i ja jagavad grupichatis mingeid linke. Boipepperoni on ka kindlasti suur mõjutaja. Ta küll plaadil ei produtseeri, aga kui oleme koos biite teinud, siis selle kaudu on ka klikkinud.

Tegelikult on suur mõjutaja ka Tiktok. Ma ei istu seal palju, aga üks minu selliseid guilty pleasure'id ongi mingite Tiktoki sound'ide kuulamine. Need on võib-olla 30 sekundit pikad, aga mulle nii meeldib see ja kuulangi sealt.

Võib leida, suvalise näitena, mingi brazilian funk'i loo, mis on miksitud Adele'iga. Tegelikult see ei toimi isegi. Asi ei pea isegi hästi kõlama, aga kui ta tekitab mingi hea tunde, siis ma muidugi klikin ära ja sealt olen saanud palju tantsumuusika mõtteid.

"Sinuta" oligi mu esimene tantsumuusika katsetus. Ma nägin, et see laivil toimis ja mulle meeldis seda esitada. Siis tegime eelmisel aastal "Romeo", mis on ka tantsumuusika lugu. Esinemistest ongi avanenud see uks, et ma tahan ise rohkem teha tantsumuusikat. Mulle meeldib seda endale kuulata ja ma tean, mis on laivis äge ja paratamatult peab ka sellele natuke mõtlema.

Su plaati alustab Jose Mourinho. Intros kõlab katkend kurikuulsa jalgpallitreenri karikavõidu järgsest intervjuust ajast, mil ta juhatas Inglise kõrgliiga klubi Chelsea FC. Miks sa talle nii olulise koha oma plaadil andsid?

Tahtsin orkestraalset ja kasvavat introt, mis juhataks plaadi sisse ja ma tundsin, et see Mourinho antud intervjuu pinge all olemisest võtab kuidagi minu sisemise mõttemaailma hästi kokku. Albumit kirjutades oli mul tegelikult kogu aeg pinge peal ja samal ajal proovisin ma seda mitte välja näidata.

Ega ma ei näitagi seda välja. Ühest küljest tunnen seda pinget, aga teisalt kasvatan enesekindlust. Mourinho on väga enesekindel ja tough mees. Isegi kui kõrvalt tuli palju paska, siis ta usaldas ennast ja uskus endasse.

Sama mõte, et "I don't feel the pressure" on mul ka selle aastaga tekkinud. Tean oma väärtust ja julgen kriitikale ja vastukajale sirge seljaga vastu minna.

Eestis ei ole see teema muidugi nii sügav. Meil ei ole Anthony Fantanosid või Rolling Stone'i, et pead hambaid krigistades ootama, mis su albumi kohta öeldakse. Professionaalide poolt kriitika nii hull pole. Pigem võib kuulajaskond mürgine olla.

Mourinho rahustabki alguses nad maha. Kui plaati kuulab keegi, kellele ma ei meeldi, siis ma ei tunne sellest pinget. Märgistab ära enesekindluse ja eneseusu. Fakk kõik teised, las ma teen, mis ma tahan.

Teda tunti ka kui "The special one". Kas selles osas ka temaga samastud?

Ise on seda nagu vale öelda. See tuleb välja teenida. Võib-olla olen sinna teel. Võib-olla mitte. Võib-olla olen hoopis "The not so special one".

Kui Anthony Fantano võtaks su plaadi ette ja oleks ülikriitiline, siis kas sa tunned, et sul poleks sellest midagi võita?

Ma pigem mõtlesin ka kriitikat laiemalt. Soundcloudist muusikasse tulles tundsin ennast mitte päris peksupoisina, aga alati oli tunne, et ma ei saanud sellelt kogukonnalt seda armastust, mida ma võib-olla ootasin. See on okei, sest võib-olla ma ei väärinudki seda sellel ajal.

Kas sa laule kirjutades tunned ennast mugavamalt salmidel või refräänidel?

Pigem salmidel, sest seal on rohkem aega asju öelda ja mingit püanti üles ehitada. Refrääni luues pahatihti ikka mõtlen, et refrään peaks kohe kohale jõudma ja sõnumi kohe edasi andma. Ta peab ju kogu laulu tegelikult kokku võtma. See on sõnade kirjutamise mõttes minu jaoks just kõige raskem.

Kas sa ennast keeleliselt kuidagi teadlikult arendad ka?

Raamatuid võiks lugeda muidugi. Sellega ma pole veel sina peale saanud. Aga ma kasutan EKI sünonüümisõnastikku ja seletavat ka igaks juhuks, sest ei taha teha mingit üliägedat line'i ja siis tuleb hiljem välja, et see tähendab hoopis midagi muud.

On muusika su jaoks eelkõige töö või loominguline eneseväljendus? Kas stuudiosse minnes on vaja asi ära teha või vaja asi endast välja saada?

Natuke mõlemat. Need peavad käsikäes käima, sest muidu sa ei täida oma potentsiaali. Kui võtad seda lihtsalt eneseväljendusena, siis sa ei tegele sellega piisavalt.

Artistid, kes Eestis on tipus, võtavad kõik seda kui tööd. See peaks kindlasti olema üks väga oluline osa artisti mõttemaailmast. Kui Universal küsib mult, et kas ma tahaks minna Soome laule kirjutama ja ma vastan, et ma praegu ei taha ennast väljendada, siis ei juhtukski puuksugi.

Kas hitiloomise adrenaliinist on tekkinud ka mingit sorti sõltuvus? Kas lindistama minnes pakub pinget just mõte, et ma teen nüüd loo, mis meeldib kõigile?

See oleneb laulust. Näiteks "Leekiv armastus" oli üks laul, mille puhul mõtlesin, et isegi kui sellel ei lähe võib-olla nii hästi, kui ma ise või keegi teine ootaks, siis ma tean, et olen ülihea laulu teinud.

Aga näiteks "Veelparema" puhul Elina Borniga ma sain aru, et see võib-olla pole päris see, aga siis hakkas suvi paistma, konkurendid arvatavasti teevad suveks laule ja suveks on laulu vaja, sest niimoodi ei saa, et suvel ei ole laulu. See omakorda pani pinget juurde. Ma arvan, et need mõtted jäävad kogu aeg minuga. Samas ma loodan, et mitte. Väga äge oleks murevabalt kõike teha ja siis järsku tuleb välja, et see on kõige kuulatum laul raadios.

See on üks vastik asi tegelikult, sest see rikub mingil määral seda muusika kirjutamise ja tegemise võlu. Kuskil alateadvuses see on ikka.

Pole tekkinud mõtet selle leevenduseks luua eksperimentaalne alter ego Vrillemdillem, kes ei pea selliste asjade peale mõtlema?

Ma olen mõelnud küll, et kunagi võib-olla teha mingi kõrvalprojekt, aga ma arvan, et ma ma ei ole hetkel selleks piisavalt pädev, sest ma juba enda esimese alter ego'ga näen kõvasti vaeva ja see võtab nii palju aega.

Samas ma tunnen ka, et mul ei ole ehk alati nii palju öelda, et seda kuskile alter ego'sse veel panna.

Sa ise produtseerima ei ole kippunud?

See on mu peast läbi käinud küll. See võiks kasvõi väga madalal tasemel olla selge, sest hästi palju on siiani seda, et teeme mingit tausta või mix'ime, master'dame ja ma üldse ei navigeeri nendes terminites. Tegelikult on see piinlik.

Mul oli kunagi koolis valikaine elektroonilise muusika tegemine. FL Studios tausta tegemine. Siis läksin hullu tuhinaga, et ma õpin nüüd ära. Aga kuna ma teadsin, kuidas see asi võiks tegelikult kõlada ja see ei tulnud kohe välja. Siis lõin veidi käega.

Sõnu kirjutades jõuab eesmärgini kiiremini. Näed kohe, mis see lõpptoode võiks või võib olla.

Sinu suvehitist "Leekiv armastus" kuuleb uue albumi peal hoopis teistsugust versiooni. Kas ise väsisid ära?

Ma tahtsin lihtsalt vältida laulude taaskasutamist. Lugu, mida sa juba tead, on nagu tühi koht plaadil. Inimene hüppab lihtsalt üle sellest ja mis selle point seal plaadil siis on.

Ta mõjub seal albumil nagu interlude minu arvates. Verstapost seal keskel. Meenutab seda, mis suvel toimus, aga omas võtmes ja võib-olla natuke maitsekamalt. Rohkem minu elemendis.

See on seotud ka minu Tiktoki sound'ide huviga. Kuuleb brazilian funk'i ja jersey club'i. Seal toimub nii palju sitaks ebavajalikke asju tegelikult, aga kõik nagu toimib.

Mis sa siis teed, kui parajasti ei esine või salvesta?

Käin trennis ja õpin Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri erialal. Mul jäigi nüüd albumi tegemisega selle õppeaasta esimene poolaasta väga lünklikuks. Pidin need ohverdused tegema ja nüüd on väga raske sellele lainele tagasi minna.

Miks sisearhitektuur?

Lihtsalt juhtus. Sõbrannad käisid EKA arhitektuuris. Sealt jõudsin avatud uste päevale. Väga meeldis see hoone ise. Keskkond ja ruum on üldse väga oluline osa kõigest, mis sa teed.

Käisin ettevalmistuskursustel. Läksin arhitektuuri joonestamisse, mis oli lihtsalt mingite püramiidide ja kuupide joonistamine, aga see oli nii keerukas. Siis kuidagi klikkis ära, tegin katsed ja sain sisse.

Muidu ma tahtsin arsti sisse saada, nagu ma albumil mainin. Kaks aastat proovisin ja siis sain aru, et now way ma sinna sisse saan. Kui ma praegu arstiks õpiks, siis me arvatavasti ei teeks siin praegu intervjuud, vaid lahkaks kedagi kuskil.

Jah, selle kohta tahtsin ka küsida, et kuidas sa ise seda doktor Drillemit ette kujutasid? Istud kabinetis, paned kellelegi tõsise diagnoosi ja lähed siis klubisse Hollywood kontserti andma.

Ma pigem mõtlesin nii, et see oleks suur motivatsioon just teistele inimestele, et võib teha nii mitut eri asja korraga. Mu klassivend, kellega me koos proovisime, sai nüüd see aasta sisse ja ma nägin teda eelmisel nädalavahetusel. Ma nägin ta silmist, kuidas inimesest on kõik elu välja imetud, sest ta lihtsalt ainult õpib. Siis mul oleks see muusika asi seitsmeks aastaks pausile jäänud.

EKA juures on hea loomingulisus. Tegelikult on meil vabad käed. Me ei vaata kuus tundi mingeid slaide kuskil. Saad ise ennast panna oma koolitükkidesse. Aju töötab natuke teistpidi ja see annab ka muusikaliselt juurde.

Ongi siis eesmärk saada sisearhtitektiks?

Pigem lihtsalt kuulan maad. Hetkel ma ei näeks ennast kuskil büroos arvuti taga projekte tegemas. Aga ma arvan, et alati peab olema plaan B. Eriti Eestis.

Oled juba reaalselt midagi ka teinud?

Meie kursuse tehtud ujuv suitsusaun asub Tsooru järvel. Suvel praktikal kahe nädalaga ehitasime. Äge oli näha, kuidas enda kätega tehtud asi valmib. Teistmoodi rõõm, kui see, et paned laulu välja ja vaatad Spotify Artist rakendusest, et mitu inimest sind parasjagu kuulab.

Sa oled ka ühe Tallinna populaarseima peosarja Frat taga. Mis selleks impulsi andis?

Esimene impulss tuli kunagi, kui Kohver 5Miinusest mind Hollywoodi Rämmari peole WC-sse mängima kutsus. Seal oli peltareivi lava. Tõmbasin igast laule selleks ja paratamatult läksid sinna ka igasugu guilty pleasure'id. Ise kuulasin sel ajal kõige rohkem räppi, aga sain aru, et üksi naudin. Üksi puldis nautida pole nii äge. Oluline on see emotsioon, mida inimestelt saad.

Mängisime veel paar korda Karl Killinguga kaasalauldavaid laule ja Karlil tuli mõte see peosarjaks teha. Ja kuidagi olin jälle õigel ajal õiges kohas. Ma polnud kunagi mõelnud, et mul võiks oma peosari olla.

Üks põhjustest on ka see, et mulle endale ei meeldi peol käia. Kui korraldan ise pidu, siis pean seal olema ja saan ka korra kuus nautida.

Oma albumi peal oled sa ka eraldi tähelepänu pööranud negatiivsetele signaalidele, mis sa saanud oled. Kas siis lugu "Sinust ei saa mind" või siis kõige selgemalt "Kaks sõpra" vahepala, kus kaks tegelast arutavad, kuidas sa oled ajas muutunud ja see neile eriti ei meeldi, aga samas jaanipäeval "Leekivat armastust" üürati ikka kaasa. Kas see tunne, et inimestele meeldib muusika, aga sina ise ei meeldi, on miski, mida sa aktiivselt tajud?

Mul on tunne, et see on kogu aeg kaasas käinud. Ma ei ürita mingi märter olla, aga ma tahtsin selle sõnumi edasi anda. Mul on tunne, et kritiseeritakse inimest, mitte muusikat.

Isegi kui kümnetele tuhandetele inimestele mu lugu meeldib, siis mu tähelepanu läheb ikkagi mingil määral nendele, kellele ei meeldi. Selles osas olen ka üritanud ennast parandada ja olengi parandanud.

Sa oled siis kriitikale pigem tundlik?

Ma olen endale ajaga paksu naha kasvatanud ja ennast enesekindlamaks vorminud, et kõike seda mitte kuulata. Alguseks läks ikka väga korda. Samas tahad ikka kriitikat saada ka, aga oleneb kuidas.

Tunned, et oled ülekritiseeritud?

Seda on olnud küll. Mul on tunne, et ma olen saanud ebavajalikku survet. Sellest pole midagi hullu ja ma arvan, et tänu sellele olen ma praegu see, kes ma olen.

Plaadi lõpus viskad õhku ka mõtte, et kui sind enam pole, et siis toodaks su hauale lilli ja vändataks su elust film. Kas mõtled juba oma pärandile?

Pigem lihtsalt loodan, et mind tunnustatakse selle eest, mida ma olen panustanud ja mida see väärt on. Ma teen selle seal hästi suureks, et film ja nii. Reaalsus ongi see, et olen Eesti Megamixil Meie Mehega. Mis pole ka halb. Lihtsalt veidi enda üle nalja viskamine.

Siin on ka võib-olla väike vihje sellele, et inimesed tunnustaksid või oskaksid hinnata, vaatama sellele, et ma ise ehk neile ei meeldi.

Ometi oled sa üks Eesti populaarsemaid artiste.

Ma arvan, et populaarsusel ja austatusel on vahe. Pigem mõtlengi seda, et tahan, et mind austataks. Et minust jääks maha jälg, mida hinnatakse, mitte lihtsalt suured numbrid.