Ma viitaks alustuseks sinu ja Boipepperoni loole "qldne aeg" ja ütleks, et eesti muusikas tundub ka olevat kuldne aeg ja noorte invasioon. Sel sügisel ajab üks album teist taga. 

Jaa. Ma ei tea, kuidas see juhtus ja ma olen mõelnud, millest see tuleneb. Kas koroonajärgne hetk on kohale jõudnud, kus kõik tegid karantiinimuusikat, millest sai kahe aasta jooksul plahvatus. Seda on tore vaadata ja samas ka hirmus enda plaati praegu välja anda, sest hull konkurents on. Aga ma olen selle plaadi puhul kaaperdanud mingid artistid, kes ise lasevad plaate välja, et siis saab topelt promo teha. 

On tõesti nii, et väga ei saa arugi, kus ühe album lõpeb ja teise oma algab. Boipepperoni andis ka albumi välja ja kuhu see "qldne aeg" siis lõpuks maanduski…

Eks ma olen mõelnud ka selle peale, et kas inimesed saavad aru... Aga ei ole vahet, sest see temaatika on üsna sarnane, samal ajaperioodil tehtud, lihtsalt erinev produtsent. Kuidagi spontaanselt sattus see lugu tema plaadi peale. See oli vist viimane laul, mis ta albumile läks. Kukkus väga ilusasti välja. Ma võtsingi seda kui mingit eellugu ka mu enda plaadile, mis räägib üsna samadest asjadest ja on üsna sarnase helikeelega. 

Kui palju sa teadlikult hoiad end kursis sellega, mida teised teevad? Või on su stiil pigem oma rida ajada?

Natuke mõlemat. Näiteks uudiseid ma ei suuda lugeda. Mul läheb enda olmelistele probleemidele lisaks tuju veel halvemaks, kui loen, et kusagil pommitatakse või on midagi rasket. Muusikaga on üsna sarnane teema. Aga kuna ma olen skeenes kõvasti sees ja noori tuleb järjest peale, eriti mu enda vanused hakkavad tõsisemalt muusikat tegema, siis ma ikka kuulen siit-sealt ja kuulan. Kõik jõuab kohale, kui see on oluline.

Meie konnatiigis vist muud moodi ei saagi.

Just. Ja tuleb kursis end hoida, et mis see mood ja skeene praegu on. 

Ja mis see mood siis praegu on?

Praegu on 90ndate tagasitulek. Kõik teevad träna. Kas ta just kõik sada protsenti hea on, kui viie aasta pärast tagasi vaatame… Mõnele üldse 90ndate muusika ei meeldi, sest see oli nii lapsik ja tümmine. Aga see on lõbus periood, teha tümpsu ka. Eks ma teen seda oma nurga alt, segan sinna sisse mõtestatumaid sõnu ka. 

Kui me muidu oleme võib-olla harjunud mõtlema sinust kui sellisest melanhoolsest sõnadeseadjast, siis uus album on tõesti lõbusam ja tantsulisem. Kas oled kantud trendidest või oledki lihtsalt ilusas-lõbusas ajas oma elus?

Mul on tunne, et tegelikult olen ma just hästi tumedas ajas, me kõik oleme. Inimesed tahavad seda kontrasti näha. Kui sul on hinnad kõrged, külm, pime ja vastik, sõda käib ja kõik on halvasti, maailmalõpp on ukse taga kliimamuutuste ja kõigega, siis inimesed tahavad tagasi nostalgiat ja mingit aega, kus nad pole võib-olla isegi elanud. Noored tunnevad, et tahaks midagi värvilist ja lõbusat, kaduda ära kusagile paralleelreaalsusesse, kus on lihtsam ja ilusam. Ma arvan, et see on kõik sellest kantud. 

Albumi nimi "Ei lase sul magada" peegeldab siis muusikat. Hoiab tantsupõrandal, aga magama ei lase minna?

See on see taotlus jah. Mu bändi produtsent-kitarrist Mattias Tirmaste on öelnud, et ta ei tee mu eelnevatel plaatidel vahet, kui ma ütlen plaadi nime, sest kõik on uneteemaline: "Uduvaip", "Unerohi", "Äratuskell", "Uinak". Kusjuures alles poolteist kuud enne uue plaadi avaldamist tulime ideele, mis see nimi võiks siis olla. Enne oli "Uus värk" või "Maailma halvim mees", aga me mõistsime, et inimene ei saa aru, et see viitab norra filmile "Maailma halvim inimene". Maailmas on ainult üks väga halb mees praegu – meie kõrvalriigis –, nii et otsustasime "Ei lase sul magada" kasuks, mis on ka uneteemaline, aga kuna muusikaline suund on klubiteemaline, siis tümakas magada ei lase. 

Oled öelnud, et ühiskonnakriitilistest tekstidest, millega kunagi alguses tähelepanu pälvisid, oled nüüd lahti lasknud. Mis teemasid praegusel ajal siis südamel kannad?

Eks see on pigem enesekriitika, isiklikumad teemad. See plaat ei ole kontseptuaalne, seal ei ole mingit läbivat mõtet kõigel ja mingit läbivat helikeelt, kõik on singlid. Kui ma mõtlen teemadele, siis ongi hästi palju nostalgitsemist. See hetk su elus, kus sa oled esimese ülikooliastme lõpetanud, kõik su sõbrad otsivad ka oma elu mõtet nii-öelda ja te ei saa nii tihti kokku kui varem. Sa hakkad seda igatsema ja teed hargnevad. 

See ja siis pidutsemine, mis tegelikult, tuleb välja, pole lahendus. Meil on see statistika ka, et eesti inimesed joovad praegu rohkem kui kunagi varem. See on omamoodi karskluse plaat võib-olla, sest tegin ise selle tee plaadi valmimise perioodil läbi ja jõudsin järeldusele, et sa ei saa oma muresid mitte kuidagi antidepressantidesse peita, sul läheb tuju ainult halvemaks. Nii et mingit maailmalõpu tunnet on sees kindlasti, aga see on kontrast tumedale. Räägin tumedast maailmast läbi helge helikeele. 

Aga vaadates, mis maailmas praegu toimub, ei tule seda tunnet, et just tahakski vihaselt lajatada nii helikeeles kui ka sõnades?

Eks ma mingil määral ikka teen ka seda. "Tallinn on üks kole linn". Seda kindlasti tuleb sealt läbi ja eks ma kirjutan seda, mida elus parajasti tunnen. Aga ma ei näe ühiskonnakriitikal põhjust, vähemalt enda puhul. Kuidagi tahaks ennast distantseerida sellest. Ma arvan, et me juba oma olmes nii palju elame seda läbi, mis ümberringi toimub, et seda pole vaja kunstis ka hakata õpetama, kuidas asjad peaks olema ja jõuetut viha välja elama. Seda ei taha keegi kuulata. 

Kui house on see, mis on su plaadile tantsulisuse tõi, siis oled rääkinud ka oma armastusest pungi vastu. Minu arvates kõlab seda läbi näiteks loos "Maailma halvim mees". Kas see on lugu sellest, kuidas noorte peokohad uusarendustele ruumi tegemiseks maha tõmmatakse või selgitus, miks sõpradega oma peoseeria tegite?

Jah, tegime küll sõpradega peoseeria Väljasõit. Ma olen mõelnud pidutsemise peale selle plaadi puhul, nii et see kõik kumab läbi. Punk lihtsalt tuli, see on mulle alati meeldinud ja ma alati olen tahtnud teha käredamat värki. Me nüüd arutlesimegi sõpradega, et järgmine plaat tuleb selline pooleldi Johansonide stiilis minimalistlik kitarrimuusika, natuke folgi ja pärimusmuusika poole ning teine pool oleks punk, stiilis Slowthai, UK pungiräpp. 

Okei, väga camp! On, mida oodata. Aga kui veel rääkida sõnumitest su lugudes, siis "Meie süü" on kuidagi pehme protest, et ma teen sellist muusikat nagu tahan, isegi siis, kui see raadiotes ei müü.

Just. Ja kõige iroonilisem on selle kõige juures see, et ma võtsin plaadi peale endale hästi palju mainstream artiste enda eagrupis. See oli ka omamoodi eksperiment, et kuidas nad saavad hakkama minu keskkonnas. Natuke tahtsingi kaaperdada mainstream'i, võtta sealt artiste ja lasta neil oma tausta peal teha asju ja vaadata, mis välja tuleb. Ja natuke on see tõesti ka protest kommertsi vastu, et näidata, et ka kõige kommertslikum artist võib teha lahedat asja, kui talle võimalus antakse.

Ja kuidas sa tunned, et see kõik välja kukkus?

Kui "Meie süü" edu vaadata, siis pole sellest ajast peale tühja saali olnud. Vähemalt viis see muusika massidesse. Aga eks näis, mis sealt edasi tuleb. 

Kas sa näed ennast siis pigem nišina?

See erineb iga päev. Mõni päev tahaks olla hästi kommerts, hästi tuntud ja hästi ära elada, aga samas ei taha kaotada oma kunstilist väärtust ja suurt kuulajaskonda, kes on eagrupis 25-30, need, kes ka reaalselt kaasa mõtlevad. Ei taha minna päris sinna maale, kus kõige suurem sihtgrupp on ainult 14-16 aastased ja ei saa midagi keerulist kirjutada. Tahaks kuskil seal vahepeal laveerida. 

Aga kui kaugele saab oma hinge mittemüümisega muusikuna minna? Ühel hetkel vajavad arved ikka maksmist. 

Eks ta ole, aga praegu arvete maksmisega hullu probleemi pole. Ja samas ei tunne, et olen lasknud enda minal ära kaduda suures reklaamihulluses. TikToki ei ole teinud veel endale ja ei tee ka. Kunagi oli ja siis ma istusin neli tundi päevas seal ja kustutasin siis ära. 

Sul on välja kujunenud oma saund, mis on olemas isegi teiste žanritega katsetades. Ma julgeks öelda, et selle taga on sinu oma gäng, kes lisaks uutele nägudele ikka su plaadil figureerivad.

Jah, Mattias, Maris, Luurel Varas… Ilma Mattiase (Mattias Tirmaste - toim.) ja Mariseta (Maris Pihlap - toim.) ei ole seda minu kõla, mul on tunne. Ja me areneme koos ka. Seda on nii lahe näha, kuidas Mattias produtseerib iga aastaga aina ägedamaid biite  ja Maris mõtleb ägedaid asju välja. Ma ei saaks ilma nendeta hakkama ilmselt. 

Kui rääkida sinu teistest tegemistest, siis ETV "Eesti lugude" sarjas linastus sinu lühidokumentaal "Nõudehullud". Mis ambitsioonid sul audiovisuaalses maailmas on?

Väga suuri ambitsioone pole. Mul ei ole sellist tunnet, et ma tahaks hullult mingit filmi teha. Pigem enda musavideosid. Just monteerisin Ingerile ühe muusikavideo. Montaaž on tore asi, aga muusika on ikkagi peamine. 

"Nõudehullus" tuli läbi mu ema, mul oli vaja see ära rääkida, aga praegu suuri ideid pole. Päevas ei ole piisavalt palju tunde, et kõike ära teha. Film võtab sama palju aega kui plaadi tegemine, isegi rohkem. 

Peagi tähistad oma esimest artistijuubelit. Kas tuleb ka väljamüüdud areenikontsert koos teiste armastatud eesti lauljatega?

Kunagi mõtlesime, et kui saan 25-aastaseks, mis on kahe aasta pärast, siis 25. septembril teeks suure 25 aasta kontserdi. Aga kümne aasta puhul suurt plaani pole. Midagi kindlasti tuleb. Praegu mõtleme pigem plaadiesitluskontserdile, mis aasta alguses võiks tulla. 

Mida ütleksid kümne aasta tagusele muusikas alles alustavale minale, kes muuseas kandis siis veel nime – ma isegi ei tea, kuidas seda hääldada – EIXD?

Ma valisin nii pikalt endale nime, kui ma olin 14. Vaagisin ja vaagisin ja siis panin lihtsalt XD oma nimele otsa. Siis läks kaks aastat aega ja ma jõudsin järeldusele, et mu päris nimi on ikkagi lahedam. Hea valik. Nii et ega mul muud polegi öelda, kui et ära seda nime pane, pane oma päris nimi. Mul ei ole talle midagi õpetada. Vitsad on kätte saadud ja ma ei kahetse ühtegi lugu, mis ma olen välja andnud. See on olnud jätkuv areng koos publikuga ja tore, et asjad on välja antud. Kui need oleks sahtlis olnud, siis oleks areng hakanud palju hiljem ja ma poleks selles punktis, kus praegu olen. 

Aga mida soovid praegusest kümme aastat vanemale Eikile?

Ma tunnen, et mul pole unistusi, mul on lähiajaplaanid. Teeme plaadi valmis, filmi valmis, muud projektid. Ma ei tea, mis kümne aasta pärast saab. Ma soovin, et Eik teeks ikka muusikat edasi ja oleks veel ägedam. 

Kas Eik läheb välismaale ka?

Ah, ei. Kui, siis eesti keeles. Nagu need islandi artistid on suutnud mõned. Eesti pärimusmuusika müüb väga hästi välismaal. Aga inglise keeles ei hakka ma sõnu kirjutama ilmselt. Ma tunnen ennast palju turvalisemalt siin ja kuna need on kaks erinevat keeleruumi, siis ma tunnen, et ma saan emakeeles palju rohkem öelda.