Alustame algusest, ajast, mil esimest korda avalikkus Teist teada sai, aastast 1995, mil läksite esimest korda Raadio 2 saatejuhina, siis olid seal peatoimetaja ja ka siiani tegev Must Mesi DJ-na, mille nimelist saate- ja peosarja ka eest vedasite. Ma teist sellist ministrit ei tea, ei meil ega mujal. Kas R2 aegu praegu ka taga igatsete?

Taga konkreetselt ei igatse, aga elan kaasa neile küll ja hoolin nende heast käekäigust, hoian kõrva peal saadetel, elan kaasa saatejuhtidele ja ikka mõtlen, millises kohas Raadio 2 oma programmi ja tegijatega praeguses ühiskonnas on võrreldes ka teiste raadiojaamadega. Arusaadavalt, ühiskond ja tehnoloogia, inimeste harjumused on nii palju muutunud selle aja jooksul. Raadio ülesanne number üks on olla ikkagi inimesele kaaslane ja pakkuda informatsiooni, R2 puhul ka teisi väärtusi. Raadio 2 oli toona kindlasti esimene uue muusika maaletooja raadiojaamana ja täitis seda ülesannet väga hästi.

Kuidas praegu?

Praegu kuulan hektiliselt. Mul on õhtuses vööndis oma lemmiksaated, vaieldamatu lemmik on "Muusikanõukogu", mida Jaanusega teinekord ka tagantjärele kuulame, sest reeded on ikka kiired päevad olnud ja õnneks on tagantjärele kuulamise võimalus. On häid saateid küll.

Ja uue muusika maaletoojana täidab Raadio 2 ka praegu oma rolli, vaatamata sellele, et meil on Spotify, Youtube, Soundcloud, Mixcloud ja mis-iganes-cloud?

Jaa, see pole kindlasti muutunud võrreldes toonase ajaga, meil on ikkagi vaja neid  ikoone, arvamusliidreid, melomaane, muusikaspetsialiste, kes filtreerivad meie jaoks välja need kõige õigemad palad, toovad meieni selle valiku, mille pinnalt me saaksime ise edasi minna, ise edasi otsida. See on hästi oluline. Raadio 2 ülesanne ei olegi kunagi olnud sellist taustatapeeti pakkuda, vaid ikkagi eristuda, ja see kompetents on väga tugev olnud, sest et on olnud tugevad tegijad. Ja muidugi ka see ülesanne, mis R2-l oli ka tollal väga oluline, et ta liidaks ühiskonnas gruppe, kellel on ühised huvid – muusikažanre ja skeenesid on väga erinevaid ning kuidas need inimesed üksteist üles leiaks ja saaks jagada seda sisu, mis neid ühendab. See kogukondade ja ühiskonnagruppide liitmine oli ka oluline. Tollel ajal oli palju energiat, hasarti, pealehakkamist, õnneks ei olnud reegleid nii palju, mis oleks meid kuidagi rusuvalt painutanud. Võimalused tundusid olevat palju suuremad, et midagi ägedat korda saata. Me tegime selle meeskonnaga väga palju sellisest puhtast entusiasmist. Meil kellelgi polnud mingeid ülisuuri kogemusi, aga süda oli õige koha peal ja ma usun, et sellest teinekord piisab, et kogemused järele tulid. Ja lõppkokkuvõttes, tagasi vaadates, ma arvan, et me saime päris hästi hakkama.

Jah, alus on ju pandud. Nüüd on aga peatoimetaja vahetunud – Margus Kamlatit ma nüüd eriti hästi ei tunne, aga tean küll Kristo Rajasaart, keda tean ka kui melomaani, Kamlatit seevastu rohkem kui jutumeest R2 hommikusaatest. Kas nüüd kaldub R2 fookus hoopis kuhugi jutusaadete poole?

Ega see ei ole minu hinnata. See on juhtkonnal olnud teadlik otsus omadel põhjustel, usun, et neil on nägemus olemas, arvestades nende kompetentsi. Mille üle mul on hea meel muidugi, on see, et tänaseks on nii Madis Kimmelist kui ka Margus Kamlatist, kelle ma kunagi võtsin reporteritena  tööle, saanud raadiojaamade juhid, nii et väga hästi on läinud. Ma usun, et Margus saab hästi hakkama.

Kas jälgite ka, mis toimub Eesti Lauluga, millele samuti aluse panite?

Ikka jälgin.

Kuulate kõik läbi, eel- ja muud voorud?

Ausalt öeldes, kõike ei kuula. Küll aga vaatan, mis lõppvooru jääb. Tavaliselt imbub keegi eelvoorudest välja sellise eriilmelisena, kellel küll ei lähe võistluses kõige paremini, aga tundub huvitav. Meedias on nii palju head muusikaajakirjandust, et nad nopivad tavaliselt selle välja. Siis ma olen küll üle kuulanud, aga seda ei ole jah, et ootan voorude avalikustamist või kuulan kõik muusikapalad läbi. Aga ma arvan, et sellest piisab, et ülevaade saada.

Eesti Laul on praegu ikkagi ERR-i ajada ja ta pole ka päris odav ettevõtmine, eks ole ju teised meediakanalid samamoodi huvitatud. Kui võimaldada Eesti Laulu korraldamist rotatsiooni korras, kas oleks sel mõttel jumet?

Ma ei tea. See on küll avangardne mõte, aga kui see aitab edendada Eesti muusikaturgu ja koondada publikut sellise mittelineaarse televisioonipildi, aga siiski televisoonimõtte edastamise juures... Ma arvan, et Eesti on sellisteks lahendusteks võibolla tõesti valmis. Ma ei oska öelda, ma ei ole niimoodi süüvinud, aga saan aru jah, et vajadus selliste uue muusika saadete järele on olemas. TV3 tekkis ju ka omamoodi vaste, otsiti uut eestikeelset laulu, nüüd on see ka lõpule jõudnud (saatesari "Uus laul 2023"). Seal oli küll kuulda väga eriilmelisi muusikapalu ja erinevaid esitajaid. Väga tore, et  sellised saated annavad uutele tulijatele võimaluse end laiemale publikule tutvustada.

Seda on näha kas või Eesti Muusikaauhindade jagamisel, kuivõrd eripalgelist muusikat meil tehakse. Kui nüüd aga karjääri ja kronoloogia juurde tagasi tulla, siis miks otsustasite aastal 2014 minna poliitikasse?

Vist just seetõttu, mida sa äsja siin kirjeldasid. Ma olin kunagi R2-s alustanud reklaamilugejana, kui ma käisin pedagoogilises instituudis, õppisin seal näitejuhtimist. Siis alustasin ka Eesti muusika edetabeli saate juhtimisega ja olen käinud nende aastate jooksul läbi pea kõik etapid, mis puudutavad rahvusringhäälingu võimalusi – ühe raadiojaama tegemistest oli mul ikka lõpuks väga hea ülevaade. Siis tuli uus väljakutse televisioonis Eesti Laulu loomist eest vedada ja lõpuks jõudsin aastakese nõustada ka rahvusringhäälingu juhatust. Nii tunduski, et võib-olla oleks tarvis midagi muud teha ja siis ka kutsuti poliitikasse, nii et see oli lihtsalt juhuste kokkulangemine.

Kui Keskerakond oleks kutsunud, oleksite ka läinud?

Ei. Reformierakond on siiani olnud minu jaoks kõige õigem erakond.

Mille pärast?

Just maailmavaate pärast ja ka inimeste pärast. Ütleme nii, et see meeskond on suutlik mitte ainult loosungeid välja käima, aga ka tegudes tõestama, et nad võivad oma lubadusi täita.

Kas Reformierakond on suuteline ka muutuma? Ettevõtluse ja majanduskasvu aeg kipub ümber saama – muutused, mis praegu maailmas toimuvad näitavad, et senised vägagi ranged mudelid majanduspoliitikas enam hästi ei taha toimida.

Ma usun küll, et on, ja ma arvan, et neid muudatusi on näha kas või selles koosseisus, kes Reformierakonna ridades on riigikokku valitud. See annab ka üsna hea indikatsiooni sellest, mille poolt inimesed hääletavad ja millised teemad on neile olulised. Praegu on  Reformil kõige suurem fraktsioon riigikogus, koosseis muutub järjest värvikamaks – lisaks majandusele on tõusnud selgelt esile keskkonnateema, vajadus sellega tegeleda, kliimapoliitika, ka näiteks linnakeskkonna planeerimine, mis on oluline ka riigi, mitte ainult kohaliku omavalitsuse tasandil. Kui mõelda kas või tänase Tallinna peale, siis ikka ei saa me sõita ratastega mugavalt ja turvaliselt igale poole, kodust kooligi näiteks. Ma arvan, et koosseisu muutus on juba seda näidanud, et mingid protsessid ühiskonnas võtavad kauem aega neiks muutusteks ja see ei ole ilmtingimata halb. Suured muudatused vajavadki aega, et selgineks see tõeline vajadus. Teinekord tulebki otsuseid täiendada ja kohandada, selleks seda aega vaja ongi.

Kultuuriministri kohta peavad ajakirjanikud üheks kõige raskemaks ministrikohaks – kultuur jääb alati tagaplaanile, nii nagu meediaväljaanneteski pannakse kultuur kuhugi tahaotsa, ühendatakse meelelahutusega, ei mõisteta, mis see kultuur on õigupoolest. Kultuuriminister peab selle supi aga ära sööma ja tegema väga keerulisi kärpeid majandussurutise tingimustes. Miks otsustasite sellesse ametisse asuda?

Ega mul pole ka kompetentsi teistes valdkondades (naerab). Nali naljaks, mu tegevus riigikogus kultuuri- ja haridusvaldkonnas oli ikkagi peamiselt kultuurile suunatud. Loomulikult, ka riigikogu töö lõikes oli see osa kaduvväike. Olulisust mõisteti, aga seadusandlus puudutab rohkem teisi valdkondi nagu sotsiaal- või rahandus-  või justiitsministeeriumi. Kultuuriteemad jõudsid küll suurde saali, aga tõesti tuleb tõdeda, et pisut vähe. Kuna riigikogus olin kultuurikomisjoni liige, oli edasiminek loogiline.

Praegu ka keeruline aeg – sügisel on ees uued eelarveläbirääkimised. Kas valitsusel on ühtne tegevuskava juba olemas, millega neile vastu minnakse?

Praegu on valitsusliikmed saanud ülesande leida oma haldusalas tõhustamise ja kokkuhoiukohti. Sellega me praegu tegeleme. Võtame ka siin majas seda ülesannet väga tõsiselt. Kui meil on neist koalitsioonipartneritest valitsus, siis peame ka pingutama, et ühiselt sellest olukorrast välja tulla. Kultuuriministeeriumi eelarve riigieelarvest on suuruselt tagantpoolt neljas ja ka töötajate arv siin ministeeriumi majas on 95 inimest ning valdkond ülilai. Muidugi on meil sihtasutusi või tegevusi, mis asuvad siit majast eemal, aga neid tegevusi on kindlasti võimalik üle vaadata, et vähendada näiteks dubleerimist või seada täpsemaid sihte rahastaja või asutaja ootuste järele, mis puudutab suhtlemist näiteks sihtasutustega. Eks neid võimalusi ole erinevaid, aga eks seda tuleb väga täpselt ja hoolikalt vaadata, mida teha saab.

Võib ju kohe öelda, et kultuuri eelarvet on niigi õhukeseks viilitud, mida sealt veel võtta – tulevad augud sisse.

Nojah, aga mingeid võimalusi siiski peab leidma, kui see ülesanne on antud. Püüame teha omalt poolt nii, et see väga valusalt ei lööks, et me saaksime ikkagi pakkuda inimestele kvaliteetset kultuuri selle eri vormides ja valdkondades, mis kultuuriministeeriumi alla jäävad. Ma loodan, et ei pea väga suurte kääridega ministeeriumi eelarve kallale minema, aga midagi peame leidma.

Kas protsendid on juba paigas, kui palju mingi ministeerium peab oma valdkonda koomale tõmbama?

Ei. Protsente meile ette antud veel ei ole. Koguneme järgmisel nädalal kõigi ministritega, kus igaüks annab ülevaate oma eelarvevõimalustest. Ilmselt kujunevad need protsendid ka vastavalt sellele, kui suur mingi valdkonna eelarve on.

Siin te neid oma võimalusi vist välja ütlema ei hakka?

Ma ei saa neid tõesti öelda, sest need ei ole veel ka endal majas lõplikult läbi arutatud, on vaid töödokumendid. Üle päeva istume koos ja arutame neid.

Maksupoliitikas ilmselt muudatused tulevad, üks neist on ka ajakirjanduse käibemaks, mille tõusmine lööb väga valusalt sihtasutust Kultuurileht.

Jah. Seni on see olnud ettepaneku tasemel ja riigikogus arutusel, ootame, kuhu see debatt viib. Kui see on ühtne seisukoht, siis loodan, et leitakse siiski mingisugune kokkulepe, mis võiks osapooli rahuldada. Äsja ilmus Delfis arvamuslugu, kus räägitakse sellest, mida annaks siis see käibemaksuprotsendi muudatus ja kokkuhoiukoht – 4 000 000 eurot aastas.   Me peame aga mõistma seda, millises seisus riik praegu on. Arusaadavalt otsitakse igal pool võimalusi kokkuhoiuks, et seda katkist riigieelarvet tugevdada.

Kas on mingigi võimalus, et kultuur saab tervikuna siiski väiksema matsu kui teiste ministeeriumide haldusalad või jaotatakse kokkuhoiukohad võrdselt?

Seda ongi praegu väga keeruline öelda. Igaühele ministritest on antud ülesanne, vastavalt sellele, milliseid võimalusi leiame. Igaüks peab midagi leidma, hindama sealjuures ära ka riskikohad, et mis tegemata jääb, kui kokku hoitakse, kui suure riskiga need asjad ühiskonnas on.

Kas kantslerite vahetus ja kunstide asekantsleri koha koondamine on olnud pikemaajalisem plaan ja ka osa võimalikust kärpekavast?

Tarvi Sitsil, kes on olnud hea kantsler, sai lihtsalt ametiaeg läbi. Ta on teinud head tööd ja juhtinud ministeeriumi läbi kriisiaegade. Nüüd esitab aeg juba uusi väljakutseid ning vaja on uusi lahendusi ja teistsugust käekirja ning ma usun, et Kristiina Alliksaar on väga hea kantsler nendeks eelolevateks pingelisteks aegadeks. Tema ekspertiis ja kompetents on väga tugev. Teda hinnatakse ja tuntakse valdkonnas.

Teeb teatrite rahastamismudeli korda?

See on tema esimene ülesanne. Tal on oma mõtted olemas, ootan huviga, milliste ettepanekutega ta tuleb. Ta on ka eelnevatel etendusasutuse seaduse ja sellega seotud ministri määruse läbirääkimistel ühe osalisena – Vanemuise teatri ja Eesti Etendusasutuste Liidu juhina – kaasa teinud, teab, kuidas see protsess on kujunenud, millised on olnud kitsaskohad. Usun, et tal on väga hea nägemus sellest, kuidas selle keerulise teemaga edasi minna.

Taaniel Raudsepp, kes on selle asja juures olnud, on nüüd majast lahkunud, kas Laur Kaunissaare läheb ka ära?

Kunstide osakond jätkab tööd samuti nagu seni, osakonda juhib Katre Väli, Kaunissaare on seal nõunik, nad jätkavad oma ametis. Nende osakond liidetakse struktuuris kultuuriväärtuste osakonnaga, mida hakkab juhtima üks asekantsler.

Miks see hea on? Kas pole siin teatud vastuolu, kuna kokku viiakse kaks vastakat valdkonda – ühelt poolt kultuuriväärtused, mis on seisev, valmis olev asi, teisalt aga alles loomisel olevad, tekkivad vabad kunstid. Kuidas üks juht saab neid kaht hallata?

Minu meelest on seal kattuvusi küll, mis puudutab kultuuriväärtusi. Needsamad inimesed, kes käivad teatris, külastavad ka muuseume, käivad kontsertidel ja nii edasi. Ma arvan, et aeg on muudatusteks küps, et uue energiaga edasi minna.  Eks me vaatame need struktuurimuudatused ka täpsemalt üle, et millised ülesanded kellegi tulevad. Praegu langesid kaks asja ühele hetkele, struktuurimuudatuste vajalikkusest oli ka varem räägitud ja nüüd endine asekantsler Raudsepp on ka ise selle vajalikkusele viidanud. Nüüd tuleb teistmoodi edasi minna.

Kunstirahvas on veidi mures, sest Taaniel tuli kunstivaldkonnast ja nüüd nad näevad, et nende huvide eestseisja on läinud ja mis saab siis vabakutseliste toetustest, mida pikisilmi oodatakse?

Ükski valdkond ei jää tähelepanuta. See on ka ebaõiglane, kui keegi tunneb, et kedagi justkui erikoheldakse. Asekantsleri ülesanne on ikkagi kõiki võrdselt kohelda ja kõigi võimaluste eest võrdselt seista, mitte kedagi eelistada. Kui on taju, et mõnda valdkonda on vaja rohkem kaasa aidata, tagant toetada, siis tuleb selleks teha ka ettepanekuid ja üle vaadata hetkeseis. Ma usun küll, et keegi ei jää tähelepanuta. Olen viimase pooleteist kuu jooksul pidanud rida kohtumisi ja nendest kohtumistest on 99 protsenti puudutanud kunstide asekantsleri valdkonda. See tähendabki, et selles valdkonnas on seis tõesti kriitiline. Nende kohtumiste ja sealt saadud teadmiste üle on mul hea meel, mul on hoopis selgem pilt toimuvast. Vaatame, mis edasi saab. Ma arvan, et ka uuel kantsleril on suve lõpuks selge plaan, kuidas edasi minna. 

Kunstnikud peavad jah elama ju projektist projekti püsiva tervisekindlustuseta. Samas hõlmab vabakutseliste probleem ka teisi valdkondi nagu film ja teater näiteks. On siis vabakutselistele praegu, eelarve kujunemise juures, midagi öelda?

Jah, me tegeleme sellega. On peetud rida koosolekuid vabakutseliste loovisikute olukorra parandamise teemal. See on kindlasti kultuuriministeeriumi lähiaastate prioriteete ja soovime  loomeliitude ning vabakutseliste loovisikutega leida need kõige paremad lahendused aga loomulikult peame vaatama ka riigieelarve olukorda. See võib kõlada juba kulunud repliigina aga hetkel on minu meelest oluline leida üles need takistuskohad. Kui me räägime loovisikutest, kellel on sissetulekud ebaühtlased aga, kui mõelda nii-öelda lahtirullitava maksumudeli peale – kui viimase kalendriaasta lõikes katab sissetulek ära miinimumpalga, millelt on võimalik sotsiaalmaks maksta, poleks see väga suur probleem. Seda arutame praegu ka sotsiaalministeeriumiga, kuidas sellist mudelit kõige kiiremini ja tõhusamalt tööle panna. See puudutab kõiki, kes tegelevad tööampsude või mingite muude uute töövormide ja töömudelitega, kuidas me riigina võiksime neile luua võimaluse sotsiaaltagatisteks, mida nad saaks tasuda endi teenitud raha pealt. Ma arvan, et see ongi praegu kõige olulisem ja õiglase tasustamise küsimus sealjuures, et  inimene saaks oma töö eest õiglast tasu, siis ta saab selle pealt ka maksud maksta ja talle laienevad samasugused võimalused nagu teistele.  Selge, et kui rääkida loovisikutest, siis see ei kata sada protsenti loovisikute muresid. Ma tean, et kunstivaldkonnas on sissetulekud ebaühtlased ja näituste eest saabki väga ebaühtlast tasu. Ka nende asutuste võimekus, kus kunstnikud saavad oma tööd näidata, on väga erinev. Näiteks Tartu kunstimuuseumis on see võimekus väga madal, kõige paremate võimalustega on seni olnud Tallinna kunstihoone. Ma arvan, et need läbirääkimised peavad jätkuma ja tuleb leida võimalikult head lahendused. Räägitud on ka sellest, et vaadata juriidiliselt üle Kultuurkapitali kaudu võimaldatavad stipendiumid tunnustatud loovisikutele, kas ja kuidas tuleks seda stipendiumivormi muuta, et loovisik saaks sellelt ka maksud maksta. Seda tuleb teha ka arvestusega, et vältida olukorda, nagu riik telliks kelleltki töö.  Sedaviisi saaks loovisik kasvõi mingiks perioodiks tagada endale ravikindlustuse.

See laieneks siis kõigile vabakutselistele loovisikutele valdkonnast sõltumata?

Neid peabki eraldi vaatama, sest töö iseloomud on väga erinevad aga need on nüüd konkreetsed näited, mille arutelu on juba üsna kaugele jõudnud.

Suureks abiks on olnud kirjaniku- ja kunstnikupalk. Kas nad jäävad?

Ma saan aru nende vajadusest ja ma loodan, et ei pea neid puutuma.

Juurde neid ei tule?

Juurde ma ei saa neid teha. Ma saan aru, et režissöörid tunnevad, et nad on ebaõiglaselt koheldud ja vajavad samuti samasugust palgameedet, ma mõistan seda, aga praegu on ka teisi murekohti ja me ei saa lubada seda režissööripalka siia rea peale juurde. Kahjuks ei ole see lähiajal võimalik, mitte midagi ei ole teha. Praegu on vaja üle vaadata rahastussüsteem. Mina näen selgelt, et kuidas kultuur aitab majandusele kaasa. Näiteks film on üks esimestest mootoritest läbi tagasimaksefondi Film Estonia. Pealegi, kui me oleme loonud ökosüsteemi, kus meil on Viru Filmifond ja Tallinna linn on valmis ehitama Tallinna filmilinnakut, meil on Eesti Filmi Instituut, BFM, palju andekaid filmitegijaid ja produtsente, siis on vaja seda tagasimaksefondi käivitada veidi tõhusamalt, et  investeeringud, milleks välismaal juba huvi on, ka siia jõuaksid.

Kas tagasimaksefondi suurus on paigas?

Meil ei ole eelarveläbirääkimised veel alanud, aga ma olen käinud olukorda ja vajadusi selgitamas rahandusministeeriumis, praegu tegelevad sealsed ametnikud veel kord selle mudeli detailsema analüüsiga. Nagu võib aru saada, uurivad nad täpsemalt majandusmõjusid, millised need on, millistesse sektoritesse ja millal otsesed ning kaudsed majandusmõjud jõuavad. 

See on fond ju juba mitu aastat toiminud?

Ta on toiminud, aga senine ulatus on ajale jalgu jäänud ja numbreid oli seal tarvis, nagu ma aru saan, täpsustada.

Tallinna filmilinnak tuleb, selle eelfinantseerimise lubaduse on linnavalitsus andnud. See annab filmitootmisele hoogu, kuid peaks käima käsikäes tagasimaksefondiga.

Jaa. Kui enne mainisin seda ökosüsteemi, siis selleks, et need investeeringud siia tuleksid, on meil tarvis seda taristut, kus neid projekte läbi viia. Filmilinnak oleks abiks nii filmivaldkonnale kui ka majandusele üldisemalt, sest tagasimaksefondi sisend majandusele on plussmärgiga, isegi siis, kui ta on üks kolmele. Cannes'i filmifestivalil kohtumistel tajusin, kui oluline on mitte ainult riigi tugi, vaid ka hoiak turu toimimisel. Riik seisab selle eest, et need investeeringud siia saada ja tagab ka nende turvalisuse. See puudutab mitte ainult seaduslikku, vaid ka julgeolekukeskkonda. Pärast sõja puhkemist on mitmed riigid kartnud oma esinejaid siia saata, näiteks kontsertidele, arvates meidki ohupiirkonnaks.

Nick Cave käis küll, polnud häda midagi.

(Naerab) Jah, aga on olnud klassikalise muusika suuri truppe, kellele on antud tungiv soovitus siia riiki mitte reisida. Nüüd on juba selgem see pilt, aasta või pool aastat tagasi oli olukord veidi tulisem.

Filmiteema jätkuks – on avaldatud ka kahtlust, et Eesti liigub üha enam alltöövõtja poole ja meie oma film jääb vaeselapse ossa.

Jaa, see on probleem, kuidas tagada Eesti kodumaise filmi huvid, näiteks ka tagasimaksefondi valguses või filmipaviljoni ehitamise valguses. Ma olen saanud aru, et esialgne mure on tänaseks juba lahenduse leidnud. Mure seisnes selles, et kui filmipaviljon lõpuks oma uksed lahti teeb, on neil välisvõtete järjekord mitmeks aastaks, mida siis meie oma filmitegijad vahepeal teevad, et kuidas oleks nende õigused ja võimalused tagatud.  Filmipaviljoni eestvedajad ja Kultuurkapital on sel teemal omavahel suhelnud ning püüdnud leida koostöökohti, kus Eesti filmi  huvid oleks filmilinnaku juures samuti kaitstud.

Ka see, et Eesti filmitegijad ei läheks ainult suurte välisrahade peale, vaid teeksid ka meile olulisi projekte?

Jah, see on ka meile riigina väga oluline, aga siiani on paljud suured projektid ikkagi kaastootmisprojektid olnud. Tunnistan, et eelarve nii kohalikule filmile, mis on kultuurimeede kui ka tagasimaksefondile võiks olla suurem. Ma ei tea lubada, millal ja kuidas, kõike korraga ilmselgelt ei saa, aga kusagilt tuleb seda alustada.

Kuidas neilt suurtelt rahvusvahelistelt VOD-platvormidelt raha kätte saada?

Seda me täpsustame. Cannes'is olles ka kohtusin nii Netflixi esindajaga, kes meie regiooniga tegeleb kui ka suuremate filmitootjate esindajaga (Motion Pictures Association MPA), nende sõnum muidugi oli ühene, et olge ettevaatlikud selle mõttega, sest see pole nende huvides. Teisalt jällegi väiksemate riikide esindajad olid ühisel seisukohal ja nad on seda ka rakendanud, et see ei muuda suurt midagi suuremate tootjate jaoks. Kui võtta Netflixi näide, siis need summad on ikkagi pigem väikesed ja siin on üks aspekt veel – meil ju ametlikult Netflixi ei ole. Ta ei ole ju meil registreeritud. Jah, me saame vaadata, kuid ta pole registreeritud.

Nii ei saa me sealt midagi, aga isegi kui rääkida nende mõistes väikestest summadest, siis meie jaoks on iga summa suur.

Jaa, muidugi, me soovime sellega edasi minna, ootame praegu järgmisi ettepanekuid.

Kas Eesti toimetab siin üksi või koos Balti riikidega? Kunagi vaadati näiteks kinolevi poolest Eestit osana Venemaa turust, seetõttu pole saanud siia tuua ka Aasia värskemaid filme. Milline olukord praegu?

Minu meelest on Eesti senise tegevusega oma kompetentsi küll tõestanud, Balti riikidega on plaanis luua ühine filmifond, selle nimel tegevus käib.

Kinno jõuate?

Ei ole jõudnud väga ammu. Jõuan harva viimasel ajal isegi toidupoodi, kinost rääkimata. Kui vaba aega on, tahan seda võimalikult palju looduses veeta.

Kas on mõni valdkond kultuuriministeeriumi all, kelle kohta võib öelda, et neil läheb tõesti hästi?

(Pikk vaikus, ohkab) Ma olen aru saanud selle lühikese aja jooksul, et need valdkondade esindajad on olukorras, kus nad soovivad teha paremat või paremini ja see tähendab nii ühte kui ka teist – see tähendab väljakutseid ja ka kvaliteeti ning nutikust, kuidas olemasolevate vahenditega hakkama saada. Ma ei taha neid valdkondi võrrelda, meedia kipub seda tegema, aga ma arvan, et see ei ole õige. Iga valdkond on oma iseloomuga ja oma nõudmiste ning võimalustega. Meie ülesanne siin ministeeriumis on tagada, et need valdkonnad saaksid võimalikult palju tuge, seda mitte ainult rahaliselt, vaid ka oma asjade korraldamisel.

Teater on viimase poole aasta jooksul olnud vist kõige enam tähelepanu all.  Kui uus kantsler lahendab selle rahastusmudeli, on vähemalt ühes valdkonnas võib öelda, et asjad korras, kas teistes valdkondades tuleb hakata samasuguseid mudeleid looma?

Praegu ma küll ei näe, et sellist olukorda teistes valdkondades oleks, aga igaühel on omad mured. Ühine nimetaja on jah sama, aga vajadused teistsugused. Teatrite puhul on ka see olukord ministeeriumi poolt vaadates erinev – riigiteatreid ei ole, on eraõiguslikud sihtasutused, mille üheks asutajaks on kultuuriministeerium. Meil on teatrivaldkonnas kaheksa sihtasutust, avalik-õiguslik rahvusooper Estonia. Minu meelest moodustavad nad vajaliku ja tervisliku vundamendi, minu meelest on nende ülesanne tagada praegu järjepidevus, regionaalne kättesaadavus, kodumaise dramaturgia ja sealjuures ka keele areng ja pakkuda repertuaari nii lastele kui ka vanematele inimestele, katta ealised sihtrühmad ja seda piletihinnaga, mis on laiemale publikule kättesaadav. Kirjutamata reegel teatripileti hinna juures on olnud üks protsent keskmisest palgast, aga kui ma vaatan piletimüügi numbreid, on see väga erinev. Loomulikult on meil vaja ka erateatreid, meil on Eestis olnud mitu väga pikaajalist erateatrit, kellel on olnud oma nägu ja oma publik, ja kes nende pikkade aastate jooksul on saanud riigile väga strateegilisteks partneriteks. Ja igal aastal on lisandunud täiesti uusi koosseise, viimased uuringud näitavad, et aastal 2020 osales vabatahtlikus teatristatistikas 65 teatrit ja aastal 2021 juba 83 teatrit. Riigilt toetust sai neist 25. See tõestab, et meie vundament, mida eelpool kirjeldasin, ongi stabiilne, see tagab ja toetab uue publiku pealekasvu ning teatril on selge publiku usaldus ja kandepind. Kõik uued tulijad on teretulnud, nad näevad, et ka neil on oma koht teatrimaastikul, nad on valmis pakkuma midagi uut, mille eest publik on võibolla valmis ka kallimat piletihinda maksma. Eks turg reguleerib olukorra ja erateatritel on ka oma äriplaan, iga uus äriühing on kindlasti välja mõelnud, kuidas end majandada.

Vene Teater saab hakkama?

Jaa, Vene Teatri viimased majandusnäitajad on olnud väga head Svetlana Jantšeki ajal, kui ta on teatrit juhtinud. Repertuaar on väga mitmekesine, soovitan ka eestikeelsel publikul minna vaatama, mida Vene teatris tehakse. Hiljuti lavastati seal Jaan Krossi ("Keisri hull", lavastaja Julia Aug).

Muusikast pole me veel rääkinud. Sel aastal on taas noorte laulu- ja tantsupidu ning muusikavaldkond on ju samuti väga kirju – ühelt poolt pärimusmuusika, millega on seotud ka laulu- ja tantsupeo traditsioon, teisalt klassikaline ja uus-klassikaline muusika, kõrge interpretatsioonitase ja ka kõik need väiksemad nišid, pop, rokk jm, kus toimub praegu väga palju. Eks nad kõik tahavad tähelepanu.

Kui alustada pärimusmuusikast, siis selles on meil rahvusvaheliselt head ajad. Meil on mitmeid säravaid artiste, aga nende edu taga on ka tugevad tugistruktuurid, kes suudavad neid hoida rahvusvaheliselt aktiivseina, nende tugistruktuuride toetamine on väga oluline. Meil on ka programm "Eesti kultuur maailmas", mille taotlusvoorust toetatakse esindusfestivalidel osalemist, 2022 toetas ministeerium 17 sellisel ettevõtmisel osalemist. See näitab ka kultuuriministeeriumi suunda, et me toetame platvormidele jõudmist aga sealt edasi peab artist siiski ise vaatama. Riigi asi on anda õng ja teinekord toetada ka kontaktide, võimalustega.

Palju sõltub ka heast mänedžerist, võtame või värske eduloo – Marili Jõgi ja Mari Kalkun, kes andis oma uue albumi välja Peter Gabrieli plaadimärgi all, mis tähendab tugevat hooandmist rahvusvahelisele areenile.

Jaa, aga ma arvan, et sellised edulood on väga headeks motivaatoriteks, mitte ainult kaasaelamiseks, vaid see ärgitab ehk ka teisi kaugemale mõtlema, kes samasuguses valdkonnas tegutsevad. Just see, et see on võimalik.

Kas peaksime siis riiklikult rohkem toetama seda pärimusele toetuvat muusikat, kui mõelda muusikaekspordile? Samas toimub ju ka väga palju neil eelpoolmainitud nišialadel, mis põlvnevad rokist, popist ja elektroonilisest muusikast.

Jaa, toimub. Aga siin tuleb vahet teha, mis on riigi ülesanne ning keda ja mida riik suudab aidata. Loomulikult tahaks aidata kõiki, aga igale poole ei pea ka institutsionaalselt sekkuma. Mida vabam on inimese tegevus riigis, seda vabam on ka ta looming. Teinekord tekitab ülereguleerimine rohkem pahandusi kui iseenda pealehakkamine.

Kas klassikaline muusika saab siis liiga palju tähelepanu?

(Naerab) Ei, ei. Ma tahtsin siin näiteks tuua alternatiivmuusika, mis suudab väga hästi toimetada ja leida kontakte mitmesugustes plaadifirmades. Vaadates neid kontakte ja võimalusi, mida tublid produtsendid on kusagil keldrites suutnud ise endale luua, teeb see head meelt.

Nii et, kes on andekas, see leitakse üles ja see saab ka esinemisvõimalusi, võtame näiteks Mart Avi, kes on siin hiljuti mööda Euroopat tuuritanud.

Jah, muidugi, ise peab tohutult tööd tegema, meie riik on väike ja peab ise paljude asjadega hakkama saama.

Aga üks valdkond on veel – arhitektuur ja avalik ruum, intervjuu alguses seda korra puudutasime. Meil seda riigiarhitekti ametikohta ju veel pole?

Ei ole. Ja ilmselt lähiajal ei tule ka. Ma saan aru, et ettepanekuid on olnud, et ühtlustada ja vaadata kogu tervikpilti, mis puudutab erinevate taristute ja piirkondade koosmõju, et me ei tegeleks jupiti ainult ühtede teemadega, aga sellega ma pole veel jõudnud süvitsi tegeleda ja kõige jaoks pole ka praegu jõudu. Väga tervitatav on aga näiteks riigikogus meie enda erakonda kuuluv Pärtel-Peeter Pere, kes võtab tugevalt sõna selliste strateegiliste küsimuste lahendamiseks – linnaplaneerimine, liikuvus, arhitektuursed lahendused. Need on muutunud üha olulisemaks.

Suurtes linnades nagu Tallinnas ja Tartus on kergteede süsteem arenemas, kuid avalikus ruumis kipuvad esile kerkima ikka mingid pead ning muud mõtted, kuidas avalikku ruumi täis teha, mis ei ole just kõige inimsõbralikum.

Jah, eks siin on koostööpotentsiaali rohkem, kui seda on ära kasutatud. Aga siin on tarvis ka ühtset arusaama, et selleks on vajadus, ning sellist arusaama on vaja ka riigi ja kohalike omavalitsuste vahel.

Kui veel kord tulla tagasi kultuuri rahastamise juurde, siis olete ka ise rääkinud eraraha kaasamisest. Millised need võimalused siis on, kes on valmis kultuuri panustama, kui ettevõtjad ise ootavad riigilt abi?

Jah, meil ei ole praegu tõesti sellist pikaajalist väljakujunenud annetamistraditsiooni, mis puudutab eraraha kaasamist just kultuuri. Me ei saa end võrrelda näiteks Põhjamaadega, kes on meist selles mitu sammu eespool. Kultuuriministeeriumis on valminud eraraha kaasamist puudutav raport, kus on uuritud ettevõtjatelt, mis on nende jaoks annetamisega seotud takistused. Paljud on muide maininud selles raportis, et nad pole üldse mõelnud, et kultuurile võiks annetada, see näitab, et see info tuleb suuremale väljale viia, avalikkuse ette.  Rohkem on eraraha kaasamist näiteks hariduses, kuhu on kaasatud näiteks meie iduettevõtted, aga ka kultuuris mõned näited meil siiski on, mis töötavad väga hästi. Näiteks Pillifond, kus ettevõtja saab soetada väärtusliku pilli, millega mängib mõni noor andekas, tunnustatud muusik, ja selle pilli väärtus on garanteeritud, et see siis ajas tõuseb. Aga muidugi tuleb arutada, milliseid võimalusi on veel, kas need on näiteks ainult maksupoliitikaga seoses, sest siin on erakondadel, nagu olen aru saanud, küll väga erinevad vaated. Eraraha kaasamine on meil koalitsioonis eesmärgiks seatud ja sellega me tegeleme. Eesti 200 on seni välja pakkunud oma mudeleid, kuid seda tuleb rahulikult vaadata, võtta raport aluseks ning võibolla istuda koos laua taha ja rääkida see ettevõtjatega uuesti läbi. Maksupoliitika on üks lähenemine, neid teisi mudeleid on veel. Näiteks KOV, riigi ja ettevõtja koostöö – 1+1+1 mudel näiteks. 

On räägitud ka sellest, et kultuurkapitali ettevõtjaid sisse tuua, mis tähendaks seda, et kultuurkapitali seadust tuleks muuta.

Jah, kultuurkapitali seadusega lähiajal näeb, kas ja millised vajadused selle seaduse lahtivõtmiseks on. Kui nüüd hasartmängumaks ning alkoholiaktsiis tõuseb, siis see kindlasti tähendab Kultuurkapitalile lisavahendeid, lisaressursse, aga küsimus on ka selles, et  60,4 protsenti neist laekumistest on määratud riiklikult tähtsatele kultuuriehitistele. Nende järjekord on paigas, kuna selle on riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul kinnitanud, ja juba ka muutnud. Kui varem oli võimalus toetada korraga kahe objekti valmimist, siis nüüd on nimekirjas viis objekti, korraga saab ehitada mitut. Küsimus on selles, et nende objektide hinnasildid on üsna suuresti muutunud. Tuleb vaadata, millised võimalused meil riigina on,  kultuurikomisjon on selle ehituse vastu võtnud ju ka koos hinnasildiga. Siin mingisugune teatav kallinemine on aktsepteeritav aga me ei saa rääkida hoonetest, mille rajamine on läinud kaks korda kallimaks. Tuleb mõelda, milline see vajadus tegelikult on, ja milline see võimalus on. Kui me kasutame ikkagi avalikke hüvesid nende ehitiste rajamiseks, tuleb need ressursid üle vaadata ja olla vastutustundlik. Ei saa nii, et alguses oleme esitanud objekti teatava hinnaga ja paari aasta pärast on selle nägu tundmatuseni muutunud, siis on küsimus, millist objekti siis meile, kultuurikomisjonile, tookord esitati.

Kas see tähendab, et seda nimekirja hakatakse muutma, mõni langeb üldse välja või vaadatakse järjekord uuesti üle?

Seda saab teha riigikogu kultuurikomisjon. Seadus on vastu võetud, objektid on nimekirjas, võibolla peavad kultuurikomisjon ja kulka omavahel hakkama infot jagama, et milline see seis on eelarveläbirääkimiste ootuses. 

Kui eelarveläbirääkimised seisavad ees ja meil on ka teisi kultuuriehitisi, nagu pärandihoidla või ERR-i telekompleks, siis on küsimus, millistest vahenditest neid rahastatakse ja millise eelarverea peale neid on võimalik panna. Meil on sporditaristuinvesteeringuid tarvis teha. Minu küsimus on see, et me ei saa seda kallinemist riigina lihtsalt lubada, see ei ole vastutustundlik ja me peame leidma võimalused et, kui kulkasse need hüved tulevad, planeerida need kriitilised investeeringud nendest vahenditest. Ma ei oska veel öelda, kas see nõuab ka protsendi ülevaatamist. Praegu on meil rahandusministeeriumist saadud prognoosid seoses hasartmängumaksu ja aktsiisitõusuga. Ma ei saa öelda, et need prognoosid on rõõmustavad, kuna see on kahe teraga mõõk, need laekumised on seotud ikkagi ju pahedega, aga kui see võimalus on neist vahenditest kultuuri toetada, siis tuleb seda teha. Kuid siin tuleb mõelda, millise vastutuse me võtame – seda peaks nüüd küll uuesti arutama.

ERR-i maja ja pärandihoidla on niisiis mingil ajal kindlasti tulekul?

Jah, peavad tulema, sest ERR-i telekompleksist rääkides on see sedavõrd kriitilises olukorras, et  kui nüüd midagi seal juhtub, siis kes selle vastutuse endale võtab. Kujundlikult väljendades on see punases juba mitu aastat, hoiad hinge kinni, et seal kellegagi õnnetust ei juhtuks, ja noh, on ka juhtunud, õnneks on need hästi lõppenud. Mis pärandihoidlat puudutab, siis see investeering on samuti vajalik, aga see on selline pikaajaline vaade – kus me säilitame oma pärandit, kas meil on tarvis hoidlaid 23 muuseumi juurde, kus tingimused on väga ebaühtlased, kulud kõrged, või luua pärandihoidla, mis on nullenergiaga maja. See on juba suur kokkuhoid ühe aasta lõikes, aga see peab olema kindlus ja perspektiiv pikema aja peale.

Sest muuseumid on kohad, kus inimesed käivad kõiki neid asju vaatamas, ja kui võtta siia  mõne kultuuritegelase majamuuseum, siis vajab see lihtsalt rohkem reklaami, teadvustamist, et inimesed teaksid, et maja, millest ma kogu aeg mööda käin, mis on veidi räämas, on olnud koduks ühele meie eneseteadvuse jaoks väga olulisele inimesele. 

Jah, näiteks kultuuriranits on muuseumide kättesaadavuse koha pealt kõige aktiivsemalt käivitunud. Võibolla ka selle pärast, et muuseume on palju, need on taskukohased. Kultuuriranitsa meede on praegu 1,5 miljonit eurot. Noortele kultuuri kättesaadavaks tegemine on mulle väga oluline ja seda just hajaasustuspiirkondades, kus on seda tarvis nii lastele kui ka noortele. Praegu on ranits kättesaadav kuni põhikooli lõpuni, neile noortele on oluline teada, mis on rahvusooper Estonia, või tunda oma kunstnikke, kirjanikke, et ei tekiks kultuurikatkestust. Kontsertidel käiakse muide vähe, seda tegevust võiks küll rohkem olla. On muuseumid, teatrid, kino ja kontsert on siis neljas, aga see on väga hästi käivitunud ja seda kasutatakse rõõmuga.

Kui ERR-i juurde tagasi tulla, siis peatselt vahetub taas nõukogu. Kas vaatate sellele murega või mitte?

Jah, vaatan. Ka riigikogu kultuurikomisjonis, kes nende liikmete nimetamisega tegeles, on minu hea kolleeg Viktoria Ladõnskaja-Kubits pööranud sellele tähelepanu. Oli näha, et see protsess on vaevaline, kuidas tagada nõukogus sõltumatus. See oli suur väljakutse. Muidugi, seadus ütleb, et nõukogus võivad olla parlamendierakondade esindajad. See osa on kaetud. Alati on neid täpselt nii palju, kui on erakondi riigikogus, see number on muutunud. Mitmel korral. Ja teine pool on siis  sõltumatud eksperdid – kuidas on võimalik siis tagada nende sõltumatus? Kes on kellega seotud ja kes kellest sõltuv selles väikeses riigis, kes võivad neid eksperte siis nimetada – kas need on katuseorganisatsioonid,  kas see ei võta võimalusi üksikkandideerijatelt, see on väljakutse. Aga ma arvan, et seda tasakaalu seal peab hoidma kindlasti rohkem ekspertide poole kaldu.

Need eksperdid tekitavad ka praegu veidi küsimusi, mis ekspert seal keegi on. Kui aga ekspertide peale jutt läks, siis üks juhtumeid, mis on avalikkuses kõmu tekitanud on Ruuben Kaalepi (EKRE) nimetamine Integratsiooni SA nõukokku, mille vastu on protesteerinud näiteks juutide rahvusorganisatsioonid. Kas Kaalepi taustakontroll lubab teda siis sinna nimetada? Formaalne takistus on praegu küll kõrvaldatud, aga probleem jääb.

Jah, Integratsiooni Sihtasutuse nõukokku võivad parlamendierakonnad oma liikmed määrata, ainsaks juriidiliseks takistuseks on olnud asjaolu, kui inimene on riigikogu liige. Sellepärast kutsus eelmine kultuuriminister (Piret Hartman) Kaalepi nõukogust tagasi. Täna seda takistust ei ole, kuna Ruuben Kaalep riigikogu koosseisu ei kuulu. Jälgin seda suure murega, ministeerium saab ikkagi käituda seaduse kohaselt ja viimasel ajal ei ole neid tülitekitavaid väljaütlemisi ka olnud. Aga on kahetsusväärne, et Ruuben Kaalep on neid väljaütlemisi mõned aastad tagasi teinud. Juudi kogukond on kultuuriministeeriumile olnud äärmiselt oluline strateegiline partner ja ma mõistan nende muret, aga nõukogus, kus on 12 liiget, saab ja peab igaüks ka hääletama, ta ei saa jätta hääletamata, tal ei ole vastuhäält. Ma loodan, et Integratsiooni SA nõukogu tegeleb koosmeeles edasi ja eks aeg näitab. Kui tekib küsimusi ja mitmeti mõistetavusi, siis on signaal väga selge ja ühene, et sellist maailmavaadet me ei tolereeri, kus alavääristatakse väga tähtsat kogukonda ja nende esindajaid meie ühiskonnas. See ei ole lubatav.

Meil on täielikult jäänud puudutamata üks meie meedia- ja kultuuriruumi, võib olla isegi majandust ja poliitikat mõjutav tehnoloogiline areng – tehisaru tulek ja selle kasutusvõimalused. Sellest ei tea keegi praegu muud, kui et see teema on olemas ja see on oluline. Kusagil pole ju keegi seni välja tulnud regulatsiooniga, kuidas tehisaru kasutada?

Minu teada samuti mitte.

Kas Eesti saaks siin olla teenäitaja? Olete seda üldse arutanud?

Pole veel selle teemani jõudnud. Mitmesugused innovaatilised väljakutsed on kindlasti ka kultuuriministeeriumil. Kui rääkida nüüd struktuurist, mida muutma hakkame, siis mina näen küll just innovaatiliste lahenduste katmiseks siin võimalusi. Valdkonnad on ju muutunud, ka need vajavad innovaatilisi lahendusi. Seda kompetentsi meil ju iseenesest riigis on.

Et võiks olla selle peale eraldi nõunik, ministeeriumideülene?

Jaa, võib-olla küll. See on hea mõte.

Võite siis kinnitada lõpuks, et kultuuriministeeriumil ja ministril on ka jõudu, et meie kultuuri toetada?

...et kultuuri eest seista (naerab). See on mu ülesanne küll, aga ütlen ausalt, et tänane olukord on jube keeruline. Pole olemas hullemat aega, et olla kultuuriminister. Ühel pool on Venemaa alustatud sõda Ukrainas, mis on ära võtnud Narvas kogu üle piiri tuleva publiku – mis saab Narva kultuurikvartalist? Keegi ei tea. See esialgne plaan ei saa ju teostuda. Lähiajal kindlasti mitte. Siis on meil eelarveküsimus, aastate jooksul kuhjunud probleemid, millega tuleb tegeleda. Annaks jumal jõudu ja taevas tarkust!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.