Kui ma käisin siin majamuuseumi avamisel kümme aastat tagasi, siis oli see selline segasummasuvila, kus elasid lisaks sulle veel teised inimesed. Kas siin on praegu ka üürilised?

Enne majamuuseumi ja aega, kui mina siia sisse kolisin, elasid siin pikalt sundüürnikud. Need üürnikud on vahel siia uuesti ära eksinud küll. Maja ise on päris suur ja segadus on siin püsiüürnik. Maja on endiselt ühisomandis. Ka kassidele tundub siin mõnus elada ja muuseumisse sündis pool aastat tagasi üks inimene juurde.

Aga kas majas kui kunstiprojektis on kümne aastaga midagi muutunud?

Kümme aastat tagasi ei mõistetud kohe, kas see on nali või päris. Ka mulle endale jäi tunne, et tegemist on väga hea naljaga, ja kümme aastat hiljem on nali endiselt naljakas, samas ka tõsiseltvõetav. Põhiolemus – see, et sarnaselt poe pidamisega ma mängin, et mul on endanimeline majamuuseum, – on sama. Küll detailid ja eksponaadid ja elu on pidevas muutumises. Hetkel on meil hoovis konteiner, kuhu on vaja keldrist tõsta kogu saja-aastane muld. Kes teab, mis selle vabaneva pinnaga siis kõike teha saab. Ehk olukord pidevalt muutub. Kümnenda tähtpäeva puhul 24. aprillil sai sünnipäevalast ehk muuseumi natuke üles ka mukitud.

Aga kontseptuaalses mõttes on ikka kõik sama, ainult põhjalikum, läbimõeldum, lõbusam, huvitavam, ägedam ja toredam. Ma olen ise väga kärsitu inimene ja kui mingi osa hakkab ära väsitama, siis tekib kohe isu seda muuta, ja nii see muuseum paisub. Kümne aastaga on vähemalt 16 tööd juurde tulnud. Mõned tööd tulevad ise niimoodi juurde, et ei taipa neid töödena esitadagi.

Maja ise on endiselt selline, nagu siia aguliromantikasse sobib. Katus on küll ära vahetatud vahepeal, sest vihma tõesti sadas enne tuppa, nagu Tallinna kaasaegsetele muuseumitele tavapärane, mõtlen Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM).

Aga jah, tuumkontseptsioon on sama: ma nimetan seda oma majamuuseumiks, näitan siin ainult enda kunsti, pluss mõned koostööprojektid on ka, aga ikkagi siin majas toimuv keerleb irooniliselt enamasti ainult minu isiku ja kunsti ümber, et saada vajalikku sümboolset kapitali endale.

Kas oled sa mõnel hetkel kahetsenud ka seda, et sa majamuuseumi pidama hakkasid?

Ei ole. Mis siin üldse kahetseda, kõige parem nali üldse. Ma olen siiamaani ainult ühte tööd kahetsenud, samas see oli nii-nii halb nali, et see peaaegu juba on hea nali.

Mu muuseum on senini minu kõige suurem ja kauem kestnud projekt/nali/kunst. Tavaliselt on näitused üleval kuskil paarist nädalast kuni maksimum aastani, ja siis sealt edasi läheb näitus kodukale üles või kogude osakonda või heal juhul kellegi seinale või kollektsiooni.

Mulle tulevad siia ka inimesed välismaalt, neile soovitatakse minu majamuuseumi, sest see on niivõrd teistsugune kogemus kui see, mida näeb klassikalises kunstiinstitutsioonis. Ma nüüd ennustan, aga kui mind lõpuks enam ei ole, siis on võimalik, et see projekt jääb kõige rohkem minust kõlama. See on ka rahvusvaheliselt minu tuntuim projekt. Siin muuseumis ei ole mul kuskil klassikalisi valgeid seinu. Töötan praegu näiteks roosa tribüüni peal, teen enda elava kunstniku monumente juurde, – see tribüün on hetkel minu stuudioks.

Kui sulle tulevad siia need välismaa inimesed – kunstisõbrad, kuraatorid –, siis mis neid kõige rohkem vapustab?

No esiteks on siin päris intensiivne kogus kunsti, mida korraga vaadelda. Minu erinevad kunstipraktikad läbisegi maja ajalooga ja lisaks veel maja ise, mis ei ole uute standardite järgi renoveeritud, vaid sada aastat vana aguliromantika hõnguga. Kõike seda on väga palju ja see tervik ehk lummabki.

Mäletan, kuidas Eesti Kunstiakadeemias õppides Tõnis Vindi kodustuudiovisiidil käies sain meeldesööbiva mulje. Tänavune Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon "Kodupeatus" on ka korteris ehk n-ö kellelgi külas. See, et sa saad minna kellelegi külla, on teistsugune ja nihestatum, isiklikum kogemus kui minna anonüümsesse galeriisse.

Mu külastajatel on ka natuke niisugune mõnus kohmetus, et nad ei saagi aru, kus siin on tavaelu ja kus kunst; kui inimesed siin liiguvad, siis kes on elanik või performer? Või kas mingi ese on kunstiobjekt või eluobjekt? Kus täpselt see piir läheb? Kõik on natuke hägune, ja ma ise naudingi kõige rohkem projekte, kus ei saagi täpselt aru, kas see on nüüd kunst või päriselu. See on minu arust kõige võluvam, kui sa täpselt ei tea, kas see on kunst. Külastajad saavad siit mingisuguse elu ja poeesia ja kunsti Gemüse, supi.

Selliseid elavate kunstnike majamuuseume vist palju Eestis pole, skulptor Seaküla Simson on midagi sellelaadset teinud, aga rohkem ma ei teagi. Suur osa kunstnikke elab ka korterites, ja korterisse muuseumi mahutada on vist pigem keeruline.

Eks korterimuuseumi saaks ka teha, aga ma arvan, et paljud lihtsalt ei ole huvitatud võõraste inimeste kutsumisest oma isiklikku ruumi. Suur osa kunstnikke reeglina keskenduvad pigem kunstile ja ei taha seda muu olmega segada. Neil on pigem eraldi puhtad stuudiod töö tegemiseks. Minul pole stuudiot kunagi olnud, vaid töötan, kus saan. Suvel oli mul stuudio näiteks Käru jões. Palava ilmaga olin savivoolimise parvel – ideaalne stuudio. Õhtul sai kõik kokku pakitud ja uuesti siin Tallinnas muuseumi esemekogus ehk köögis laua peale pandud teistele vaatamiseks. Mind huvitab väga elu ise koos kunstiga selle vahel.

Kas su perekond tahab oma privaatsust jagada?

Hetkel veel ei tundu, et keegi oleks midagi ära jaganud. Vajalik privaatsus on vajadusel tagatud. Poeg saab minna kappi, kus tal on tegelikult terve tuba ära peidetud ja teised leiavad ka vajaliku nurgataguse. Eks perekond on juba harjunud: meie 11-aastane laps on elanud kümme aastat muuseumis. Me tõesti ei saanud küsida siis üheaastaselt temalt, kas see on talle okei, vaid ta sündis siis, kui majamuuseumi mõte oli juba olemas. Vahel tõesti on juhtunud, et ta tuleb koju ja peab külastajategrupist läbi pugema, et oma tuppa jõuda. Nüüd on teine laps ka juba sündinud muuseumisse ja eks see muuseum on ka nende elu osa.

Kõik su projektid nii paiksed ja kodused pole. Mulle meenub see hästi efektne performance'i-projekt "Disorder Patrol", mida näitasid Austria festivalil. See projekt tõukus sellest õudsest koroonaajast, kus valvati, mida inimesed teevad avalikus ruumis, aga see valvamise teema on aktuaalne ka praegu, kui Põhja-Tallinna mänguväljakuid patrullib eraturvafirma.

"Disorder Patrol" oli Steirischer Herbsti festivalil koroona-aastal alapealkirjaga "The Way Out", ja sel aastal nad tegid enamiku programmist avalikus ruumis. Peaväljakutel olid klassikalisemad etendused, aga olid ka pargi-perfomance'id. Minu performance oli välja kasvanud ühest varasemast koostööprojektist "Kostüümidraama", mille ma tegin koos Andra Aaloega. Projekt algas siseruumist, kus publik pani end turvatöötaja tumedasse riietesse ja läks n-ö linna peale patrullima – selline osalus-performance.

Sellest arendasin edasi Austria festivali projekti, mis mängib rohkem visuaalsele jaburusele ja liialdusele. Kui eelmises projektis olid kostüümid ainult minimaalselt mustad, siis "Disorder Patrolis" oli eesmärk minna üle võlli, et oleks visuaalselt mõjusam ja raskem mitte märgata. Siis saigi välja mõeldud mundrikomplekt koos megasuurte mütsidega, et à la mida suurem müts, seda rohkem võimu. Aksessuaarideks valisin iluvõimlejate lindid, mis said ohulindi mustrisse värvitud. Sellega sai ohtlikkus ja visuaalne ilu ja graatsia jaburalt kokku põimitud. Lisaks oli üks tööriist veel igavus, mis hakkas omamoodi kõige paremini tööle, sest performer'id pidid pargis lihtsalt kohal olema. Pluss siis veel hobused ka, et oleks kehaliselt kõrgem positsioon, et publikule ülalt alla vaadata.

Üldiselt mängisingi nende visuaalidega, mis koroona ajal pandi iga teise pargipingi peale, et siin ei tohi istuda või siis laste mänguväljakutele, mis olid lindiga üldse kinni pandud. See oli selline mänguline, irooniline žest avalikus ruumis toimuvale, kus keegi võimupositsioonil ütles, mida võib teha ja mida mitte. Siis algaski see arutelu, et kas tõesti lapsed ei tohi õues mänguväljakutel olla ja tolles Austria pargis tuli juurde ka see kiht, et seal veetsid palju aega immigrantide pered ja kohalik nii-öelda mupo käib ka seal nendega ülbitsemas ja küsib nende dokumente, mida tegelikult neil ei ole õigust küsida.

Sihikul oli see fenomen, et kui sa omad mingit võimu või oled kuskil võimu juures, siis inimestel tihti võimendub soov oma võimu kuritarvitada ja sellega ka üle piiri minna. Keskkond või olukorrad loovad tingimused, kus meie erinevad käitumismustrid vallanduvad. See on nagu koolikiusamisel. Üks hakkab ees peksma ja need, kellel on see geen sees olemas, teevad seda järele. Üksi olles ta seda ei teeks.

Et jah kostüüm muudab ruumi ja suhete dünaamikat, minul küll vahest tekib teistsugune tunne, kui näen politseinikku avalikus ruumis.

Tuttav tunne – ehmud, et mida ma nüüd olen teinud, kuigi oled olnud korralik.

See kuidagi muudab minu sees midagi, paneb mind end tundma üllatuslikult ebamugavalt. "Disorder Patrol" mängibki selle sama asjaga. Mul oli patrulli kostüüm tehtud tavapärasest suuremaks, aga ta on seal piiri peal, et kui sa näed neid esimest korda, siis sa mõtled, et kas see ongi mingi uus komando või erafirma. Siis võib-olla alles mingi aja pärast saad aru, et nad teevad natuke sellist veidramat asja, et nad ei ole tegelikult päris. Mind jällegi huvitas just see aspekt, et sa kohe ei taipa, et see on kunst.

Nad ilmuvad sinna parki, alguses näed ühte, siis tuleb teine veel, siis tuleb kolmas: neid oli kokku kaheksa jalgpatrulli ja kaheksa ratsapatrulli. Siis mängis seal ka grupidünaamika, et mida rohkem on patrullijaid, seda rohkem tekib küsimus, et mis siis nüüd juhtunud on. Kogu see psühholoogia, mis su peas hakkab kerima ja igaühel erinevalt. Pluss seal oli kummastav olukord: selleks, et tohiks hobustega sinna parki minna, pidi palkama turvafirma, kes valvas neid hobuseid oma patrulliga. See patrullijate omakorda patrullimine oli päris üllatav ja ootamatu lisakiht kogu sellele ideele.

Sa valisid siis sellise väga tõsise 21. sajandi ühiskonda iseloomustava probleemi analüüsimiseks iroonilise ja avalikkust kergelt nörritava võtme. Kas võib öelda, et selline irooniline kõrvalpilk iseloomustabki sind kunstnikuna päris hästi?

Nojaa, seda ma olen korduvalt igal pool öelnud, et ma ei suuda teha surmtõsist kunsti. Kui ma vaatan teiste kunsti, siis muidugi mõni surmtõsine asi ongi väga hea, aga ma eelistan ikkagi ise kõige rohkem vaadata ja nautida sellist kunsti, kus on natuke huumorit või absurdi peidus.

Mulle endale väga meeldib nali ja nalja teha ja mulle väga meeldib naerda teiste naljade üle. Mina nimetan huumorit elus ja kunstis justkui teatud esteetikaks. Ma liiga palju tähtsust praegusel perioodil oma kunstiteoste visuaalsele esteetikale ei pane, sest mulle meeldib kontseptuaalsus, aga iroonia pretendeerib asendama seda visuaalselt esteetikat. Sest kui on ainult tõsine, tõsisel teemal, siis no tõsist on niikuinii juba elus päris palju. Ja muidugi on kõige parem siis, kui teosel on olemas nii irooniline kiht, nii tõsine kiht, nii esteetiline kiht kui ka poliitiline kiht – et mida rohkem on kihte, seda parem on kunstiteos.

Sa võid näha teoses ainult tõsist asja, aga sa võid ka näha huumorit ja siis jõuda läbi huumori selle tõsise juurde. Minu jaoks on see natuke nagu tragikomöödia: natuke sa näed, et seal on draamat, aga samas on nagu ka komöödiat. Jaa, huumor on väga oluline, eriti praegu ja järjest rohkem siin tänases maailmas.

Vaatan, et need valupunktid, millele sa oled näituste või üksikute töödega tähelepanu juhtinud, et need on üsna laias diapasoonis, sa pole ühe teema kunstnik. Aga kust sa need valupunktid leiad: kas otsid neid ise või leiavad nad sind?

Ma lihtsalt olen uudishimulik ja kärsitu inimene. Vahel tundub, et elu on liiga aeglane. Siis sünnivadki ideed, mis pigistavad mugavat igapäevaelu. Mulle meeldib, kui minu ideed ja mõtted ei pane ainult mind kipitama, vaid kanduvad üle ühiskonda. Mul on väga selektiivne mälu, ilusad ja loogilised asjad ei jää meelde, aga igasugused ebakõlad hakkavad kohe mingit mängu mängima.

Valupunktid on ikkagi kuidagi orgaaniliselt tulnud. Ma ei lähe hommikuti stuudiosse, et nüüd hakkan kunsti kuidagi kunstlikult tegema. Sellist asja ei ole, pigem ma teen seda tähelepanelikult ja sujuvalt enda elu keskkonnas.

Mulle ei sobi ainult ühele teemale jääda ja siis seda lõputult lammutada. Formaadi mõttes ka: ma olen õppinud maali, aga ma ei suuda nagu Kaido Ole, mu õppejõud, või nagu teine õppejõud Tõnis Saadoja – nad ainult maalivad. Mulle on olnud vajalik ka teisi erinevaid meediume katsetada. Vahel tõesti tunnen vajadust maalida. Ajas on kõik muutuv. Praegu lihtsalt on fookus uuel muuseumi elanikul. Maailm on ka praegu selline segane, et ei teagi täpselt, mida tegema peaks.

Kas sind võib nimetada võimukriitiliseks kunstnikuks? Ma pean silmas võimu universaalses mõttes, mitte päevapoliitika mõttes. Et on mingisugune rõhuv jõud, kes tahab allutada ükskõik millises dimensioonis inimesi enda alla ja sina siis osutad sellele, näiteks naeruvääristad seda.

Vabalt. Tundub küll, et olen tihti mänginud võimudünaamikaga. Kui mõelda, et "Vabaduse plakat" (plakatid kirjaga "Vabadus" avalikus ruumis, 2008 – toim.) oli ka sellest, et keegi surub peale mingit asja, et milline peaks see vabadusmonument olema. Selle teema alla saab tuua mitmed minu avaliku ruumi projektid ju tegelikult. Ka mu muuseum on mulle endale sümboolse võimu juurde andmine. Olen tegelenud nii poeomaniku võimu võimalustega ("Best Before is Over", 2010). Näiteks videos "Me oleme teel" (2011) saab võimu inimeste psühholoogia kriisisituatsioonis. Eri hirmujoonistuste seeriad tegelevad otseselt sellega, kui hirm saab võimule eri mõtetes, mis kõik võib juhtuda maja, muuseumi, poe, varjupaiga, Gotlandi, raamatupoega…

Võib-olla ma kunstnikuna kasutan võimu ka ise ära linnaruumis tegutsedes. Võim on maagiline. Sellest sünnib tihti palju head, aga ka palju ebainimlikku. Kõik sõltub võimu doseerimisest.

Meenub kohe ka mööda tänavaid veerev hiiglaslik pehme must pall ehk installatsioon "O" (koostöö Andra Aaloe, Aet Aderi, Grete Soosalu, Kaarel Künnapiga, 2011).

Jaa, see on ju ka nagu tegelikult niisugune abstraktne, nimetamata miski, mis tol hetkel, kui sa teda näed avalikus ruumis, on väga võimukas, ja kui ta võtab avaliku ruumi enda alla, siis ta ongi võimu sümbol.

Aga ma olen väga nõus sellega, et selline abstraktne, universaalne ja kasvõi poeetiline võimuteema on väga huvitav ja intrigeeriv. Paljudes teostes on see kuskil olemas. Isegi oma peas sa saad ju vaadelda, et milline mõte nüüd rohkem võimu saab.

Lähisuhtevägivalla taga on samuti psühholoogia oma eri värvidega. Inimestega manipuleerimine, teadlik teadvuse muutmine ja meele orjastamine on uskumatu, mida üks inimene suudab võimu eesmärgil teise inimesega teha. 

Mina tahtsin "Disorder Patrolis" avalikus ruumis kasvõi korraks panna inimesed mõtlema, et see võib olla päris. Nähes, et tegelikult on midagi üle võlli, nad tajuvad, et nendega on kunstiliselt manipuleeritud. Heas mõttes, sest keegi ei teinud kellelegi kurja selles kunstiprojektis.

See on mäng manipuleerimise ja võimuga, et näidata, kuidas päriselt kasutatakse ära võimupositsiooni. Samamoodi see must pall käis läbi tänavate, võttis koha ja võimutses. Autoomanikud ja jalakäijad pidid olukorraga kohanema.

Sa oled muidugi liiga noor, et mäletada nõukogude aega, aga kas sulle tundub, et mõned kinnistunud võimusuhted või mõttemallid või ideoloogiad, mis on Eesti ühiskonnas, ja mis on nõmedad, et kas need võivad olla põhjustatud meie nõukogude minevikust? Või kui palju sa üldse mõtled sellele, et oled kunstnik postsovetlikus riigis?

Ei mõtle, milleks peaks, kuigi jah eks need nõuka juured on siin igal pool. Maja võeti vahepeal ära, siis anti tagasi – kogu maja ajalugu kajastab seda. Mu lähisuhtevägivalla teemaline näitus "Elust välja lõigatud" Kunstihoones aastal 2021 on samuti väga seotud sellega, et nõukogude ajal kõik, mis eraelus toimus, oli privaatne, ja sellest ei räägitud. Tagajärjeks on meil nüüd vägivallajuhtumite suur statistika. Inimesed julgevad rääkida oma peredes toimuvast ja abi otsida.

Tartu Kunstimuuseumi 2020. aastal toimunud näitus "Ohustatud liigid", mis on (väikese) äri lõpetamisest, räägib postsoveti ajast, kui kõik tegid mingisugust äri ja väikepoode kasvas kui seeni. Minu emagi hakkas oma nurgapoeäri ajama. Supermarketid oma pealetungiga on muutnud inimeste hoiakuid ja tänaseks on väikepoed kaduv nähtus.

Ma olen oma kodulehel öelnud, et ma olen sündinud nõukogude liidus, aga ma elan Eestis. Minu vanaema ei heietanud elust nõukogude ajal ja ega ma selle elu detaile tea ega mäleta. Ajalugu on siiski lihtsalt paratamatult kohal eri teostes.

Näiteks mu töö "Ülestõus", on mõjutatud sellest, et asume siin geopoliitiliselt suure Venemaa kõrval. Eesti Vene suhted läbi ajaloo annavad sellele teosele suurema konteksti. "Ülestõus" (näitus Temnikova & Kasela galeriis 2015. aastal - toim.) oli inspireeritud sellest, et Vene lennukid sõitsid sisse Eesti õhuruumi 2015. aastal. Kas see oli tahtmatu eksimus? Kas see oli manipuleerimine? Kas oli see piloodi mingisugune nali või oli see osa mingist suuremast plaanist? Meedia kirjutas tollal sellest palju ja ka mina inspireerusin. Vanast katusest valmisid paberlennukite stiilis nii suured kui ka väikesed metall-lennukid.

Ma teadlikult ei otsi ega seo oma teoseid ajaloo linkidega. Mina töötan rohkem kõhutundega.

Kas murrangulised ja kaootilised üheksakümnendad, mida sa justkui võiksid mäletada, on sinu kunsti kuidagi mõjutanud?

Kõik mõjutab. Üheksakümnendaid nüüd kuidagi eraldi välja küll tooma ei pea. Unustatud juba. Sel ajal tehtud enda koolitantsuvideo salvestasin ka "Titanicu" filmiga üle, läinud kõik.

Mäletan, et vaatasin neid seebikaid, mis tulid telekast, nagu "Vaprad ja ilusad". Mulle tundub, et ma olin meinstriim noorukieas, kes tarbis seda, mida sel ajal oli, ja ei mõtestanud ega täheldanud huvitavaid fenomene. Olin selline tubli laps koolis, kes õppis ja käis trennides. 

Kuidas sa siis jõudsid üldse kontseptuaalse kunstini ja Eesti Kunstiakadeemiasse?

Kui rohkem meenutada, siis ma tahtsin ikka eristuda ka. Värvisin pea roheliseks ja siis siniseks, aga seebikaid vaatasin ikka edasi. See oli algus, ja ega alguses rohkem ei peagi tegema. Poos oli paigas.

Et ma alguses ei jõudnudki kontseptuaalsesse kunsti, tuimalt maalisin vaase ja tasse Pärnu kunstikoolis, vaatasin seepe ja muudkui maalisin. Seal ei olnud midagi pistmist sellega, kuidas märgata ja suhestuda enda ümber toimuvaga. Ja ema maksis EKA-s esimese aasta eelarvevälisel kohal õppimise eest. Hiljem sain aru, et olen ikka õiges kohas ja ka õpetajad märkasid mind. Edasi õppisin juba täieõiguslikult ja maksuvabalt.

Pärnus tegutses küll Non Grata ka, aga ma ei suhestunud üldse nende tegemistega.

Sa rääkisid, et reageerid intuitiivselt sündmustele oma kunstiga. Kas näiteks Venemaa sõda Ukrainas, mis meid kõiki siin ühiskonnas on nii palju mõjutanud, on ka su kunsti jõudnud?

Eelmisel suvel olime läti kunstnikuga Elina Vitolaga Lätis nii-öelda miniresidentuuris ja siis mõtlesime välja sellise teose, nagu pronksist puuk, millest üks hilisem versioon jõudis ka mu aias siin hobuse kannikale. See pronksist puuk nimega "Sick" on minu jaoks kommentaar Venemaa sõjale Ukrainas. See on olukord, kus keegi vaimult väike omab väga suurt võimu, suutes halvata või surmata inimesi. See puuk on nagu Putin, vormilt ja vaimult väike, aga võimu on tal metsikult. Sellisel kujul olen pannud Ukraina sõja oma kunsti. Eks sealgi on natuke irooniat, sest ma ei suuda jälle surmtõsiselt tegeleda ka sellise surmtõsise teemaga.

Ma juba olengi teinud teose, mis on praegu väga dialoogis Venemaa sõjaga Ukrainas: 2015. aasta "Ülestõusu" video ja lennukid. See on nii hea teos ja mul on endal väga raske seda üle trumbata.

Sa mainisid, et näitust on võibolla mõnel teemal keerulisem teha, kui pole endal vahetut kogemust. Ometi sa tegid ka näituse lähisuhtevägivallast paari aasta eest, kuigi oled varem öelnud, et sellist tavapärast lähisuhtevägivalla kogemust sul pole olnud?

Ma olen olnud ema (Margo Orupõld - toim) kõrval, kes on kümme aastat juhtinud Pärnus naiste tugikeskust. Seega olen näinud, mis selles maailmas toimub ja arutanud võimalusel kaasa. Tunnen neid inimesi ja olukordi. Olen isegi mitmel spetsiaalsel koolitustel osalenud ning seda kõike oli juba väga palju enda sisse kogutud. See teema vajas väljundit. Kunst on minu väljund. Ja selles teemas ei ole ainult üks ohver, vaid seal on ka vägivaldur, kohalik omavalitsus, kohtusüsteem, lasteaiad, juriidika, psühholoogia ja majanduslik pool – väga-väga kompleksne teema.

Küsisin näitust tehes emalt väga palju tagasisidet, et kas nii on okei, kas see ei riiva kedagi. Ma ei taha kunstiga kellelegi haiget teha. Muidugi ma tahan olla ka julge: tuua huvitavaid aspekte välja, natukene head provokatsiooni ka sisse panna, aga mitte nii, et see kellegi turvatunnet ja väärikust riivaks.

See näitus oli paljuski koostöö Pärnu naiste tugikeskusega. Suvel naiste ja laste laagrites me arutasime nendega mingeid asju läbi…

Kas "nende" all sa mõtled siis lähisuhtevägivalla ohvreid?

Meie nimetame neid ellujääjateks. Me ei taha nimetada inimesi oma elus ohvriteks. Nad on ellu jäänud ja sellise suure õppetunni enda jaoks ära õppinud. Seal suvelaagrites on ellujääjad ja nende lapsed. Olen seal palju tegevusi, workshop'e teinud, performance'eid ja muid loovtegevusi. Ma olin kuidagi juba nii kokku kasvanud nendega, et väga julgustav oli teha seda näitust.

Nägin, kui teraapiline oli näituse ettevalmistamise protsess neile naistele. Kunstnikul on iga näitusega mingi egotripp peidus. Selle näituse puhul tegin midagi, mis tõesti on väga oluline. Ühiskonnale oli see näitus vajalik info mõttes, sest paljud ikkagi ei tea ja ei saagi teadma midagi lähisuhtevägivallast ja selle olemusest. Ellujääjaid said juurde väge sellest, et nende teemat kaasaegse kunsti võtmes nii suurel pinnal on kajastatud. Neist igaühel oli seal mingis loos või mingis töös äratundmisi ja neil oli hea meel, et see oli seal väljas. See kõik oli uskumatult ilus ja tundlik osalistele ning näituse külalistele. 

Minuga juhtus üsna sarnane asi, kui sattusin vaimse ja materiaalse vägivalla all kannatava ohvri rolli ärilises koostöös. See oli sel hetkel naljakas ja hirmutav. Ma olin näituse ära teinud ja siis tegelikult elasin läbi suhteliselt samu samme, mida kogevad kõik lähisuhtevägivalla ohvrid. Ma sain õnneks sellest välja, paludes ka abi ja lõpetades kõik suhted selles koostöös. Väga kerge on sattuda erinevasse vägivaldsesse olukorda ka siis, kui arvad, et sa seda teemat valdad. 

Aga ma küsin lõpetuseks seda ka, et sa mainisid siin küll kunstniku egotrippi, aga mis on see kõige-kõige, mida sa oma kunstist saada tahad enda jaoks?

Mulle meeldib see, mida ma teen ja fännan ideid, mida genereerin. Kunstnik olemine ei ole tegelikult lihtne töö. Mitte nagu mõned arvavad, et kunstnik hobi korras teeb midagi ja milleks on talle vaja ravikindlustust ja muid sotsiaalseid hüvesid. Kunst on tõsine töö tegemine, kus sa pühendud, unustades aja enda ümber. Üllatun isegi, kui ma oma hea ideega kohtun. Teine asi on muidugi selle idee teostamine. Ma ei jäta asju kergelt pooleli. Aga ei ole ka oluline, et ma oma kätega pean kõik teosed ära tegema. Idee on kõige olulisem.

Ma fännan seda, kui oma portfooliot vaadates tõded, et oo see ja see oli hea idee. Kui idee on dialoogis universaalsete maailmaprobleemidega, siis see rõõmustab mind, et ma suudan suhestuda maailmaga selliste lõbusate ja kunstiliste ideede ja žestide kaudu.

Oma elu peab igaüks ise enda jaoks mõtestama ja kunsti tegemine on tegelikult lihtsalt selline lõputute võimalustega elu mõtestamise viis. Kunstnik olles saan ise valida teemad, mis mind huvitavad. Kunstiga saan nihestada igapäeva reaalsust ja vältida rutiini.

Tänane reaalsus on mõneti hirmutav. Teengi selle puugi hobuse tagumikule ja see on mängulisem ning annab mulle mingi paralleelreaalsuse, mis on minu loodud. Ja mida rohkem ma oma töödest räägin, seda rohkem minu loodu reaalsuseks muutub.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.