Juhtumised Sopotis

Flo Kasearu sõnul on tal keeruline endale lugemiseks selliseid raamatuid leida, mis talle meeldiks, kuid näiteks Kazuo Ishiguro romaan "Lohutu" sai elamuseks läbi päriseluliste kokkulangemiste. Nimelt oli Kasearu parajasti raamatut lugedes, nii nagu looski pianistist peategelane, saabunud Poolas hotelli. "See keskkond ühendas. Mul oli hästi igav see linnaruum, aga temal oli nii põnev, see tegigi selle reisikogemuse nii põnevaks," selgitas ta.

Sopotis juhtus Kasearu keset linna kokku ka metsseakarjaga. "Oli neli täiskasvanut ja väikseid oli 30, ma ei usu, et ma liialdan," muljetas ta. "Kuna ma olen kunstnik, siis mind huvitavadki just need valed asjad, need nihked, kus läheb üle piiri midagi. Ma saan aru, et seal on ohte, aga [...] äkki harjutakse ära, oleks ju tore, kui meil oleks rohkem loomi linnas ja vähem autosid," sõnas ta.

Mannavaht ja Laurie Anderson

"Ma käin trennis Mannavahu juures, on üks väga energiline naine. Kui tema juurde lähen, siis alati läheks nagu ööklubisse, tal on parim muusika. Ma valingi trennikohad selle järgi, kus on hea muusika," sõnas Kasearu ja nentis, et kuigi ta üldiselt muusikainimene ei ole ja seda ei tarbi ega vaja, siis ühest tunnisest trennist ja seda saatvast tümpsust saab ta vajaliku energia kätte. Üheks muusikaliseks näiteks valis ta saatesse Eli Browni techno-tümaka "Believe".

Ameerika muusik Laurie Andersoniga seob Kasearu aga isiklik kokkupuude. "Tal oli Arvo Pärdiga kohtumine see põhiline ajend, miks ta tuli ja siis talle korraldati programm siin Eestis ka. Ja siis presidendiga kohtumiselt tuli ta minu majamuuseumisse," rääkis Kasearu ja märkis, et sellise superstaari võõrustamine mõjus talle äärmiselt absurdselt. "See "O Superman" on väga hea video ka väiksele lapsele, selline väga mõnus, lihtne, pole liiga infoküllane. Hea erinevatele põlvkondadele ja ajaülene lugu," arvas Kasearu.

Esimest korda stuudios

Kasearu tunnistas, et on hetkel oma karjääri jooksul esimest korda endale rentinud töötamiseks stuudioruumi, varem on ta hakkama saanud enda elutoas ning koduhoovis töötamisega. Järgmiseks projektiks, mis valmib märtsiks Kai kunstikeskusesse, otsustas Kasearu naasta maalimise juurde, milles on tal ka EKA-st bakalaurerusekraad. "Ma pole peale seda väga maalinud, kunstnikuna otsid ikka uusi väljundeid, siis mõtlesin, et läheks tagasi maali juurde. Aga selleks, et maalida, sul on vaja stuudiot, sest sa ei saa kodus elutoas õlivärvidega maalida, eriti kui mul on kaheaastane väikelaps ja natuke suurem laps. See on kemikaal – tärpentin, haisud – seal ei jääks ellu ja kõik on värviline pärast," nentis ta.

Stuudios tööl käimine pakub aga hoopis teistsugust elurütmi. "See on minu jaoks väga suur elamus, ma vahetan keskkonda, lähen nagu tööle. See on naljakas, et nüüd, kui ma olen saamas 40, on mul see stuudio mingiks hetkeks. Mõni on seal iga päev, aga minu jaoks on see väga luksuslik ja teistmoodi kogemus," sõnas Kasearu.

Veneetsia biennaal ning Tino Seghali pirnivahetajad

Kui nüüdseks on Kasearu Veneetsia kunstibiennaali külastanud juba mitu korda, siis eredamalt avaldas talle mõju just esimesel külastusel kogetu. "Seal oli üks tuba, see oli pime ja oli hästi palju tulukesi. Natuke silm harjub ja sa hakkad nägema, et seal on palju igasuguseid masinaid ja köögividinaid. See oli hästi lihtne teos tegelikult, et sa kuhjad kokku abivahendeid, mis inimesel on. Natuke olid nagu elukad, kellel on oma helid ja tulukesed ja nii nad elavad oma elu seal," kirjeldas kunstnik, kuid tunnistas, et praegu suhtuks ta väljapanekusse teisiti.

Moskvas Tretjakovi galeriis käis Kasearu otsimas aga saksa tegevuskunstniku Tino Seghali töid, võttes muuseumis lambipirne vahetavaid elektrikke kogemata tema kunsti pähe. "Mingil hetkel näed, et ühed püherdavad seal põrandal, siis ma sain aru, et see ei olnudki Tino Seghal. See mõjus väga performatiivselt. Mulle väga meeldib, kui ma ei saa aru, mis see kunst on. Väga igav on minna galeriisse ja teada, et kõik on kunst, mis siin on. Palju huvitavam on see, kui sa ei saa aru, millal kunst hakkab ja kus päris elu hakkab," sõnas Kasearu.

Kadunud võõras riigis

Elamusena on Kasearule meelde jäänud ka lapsena emaga reisil käies ära kadumised. Näiteks kadus Kasearu Alpides jalutades ära, kui ta enda sõnul "vanainimestest" eemale uitas. "Ma mäletan seda emotsiooni, et ma olin väike laps võõras riigis ja ma olin kadunud. Hästi pikalt oli õudne tunne, ma ei teadnud mida küsida ka, kokku see oligi natuke nagu õudusunenägu väiksele lapsele. Lõpuks, kui sa saad välja, leiad selle koha, siis see on nagu eneseületus ja vabanemine."

Ära eksis Kasearu ka oma emaga ühes Hiina loomaaias. "Me olime eksinud loomaaias ja mitte keegi ei saa aru, et me tahame välja saada. Sa ei saa keeleliselt hakkama, et küsida kust välja saada, sa ei mõista signeeringut, mis viitab väljapääsu poole, sa oledki eksinud seal inimeste keskel. See on natuke teistmoodi, kultuur on nii teine, et me olime täielikult kadunud seal," muljetas Kasearu.