Alustades näituse pealkirjast, siis millegipärast jäi ta meelde veidi teisiti – "Maastik kulgeb läbi aja". Kuidagi sobis paremini isegi, ka selle filmiga, mis tõepoolest läbi maja jooksis. Milline oli see ülesanne, mida selle näitusega lahendama asusite? Kuidas selle koostööni jõudsite?

Selle näituse saamislugu oli selline, et sain Eero Epnerilt, näituse kuraatorilt, sõnumi küsimusega, kas fotograafias on ka olemas mingit sorti visand või poolik teos. Püüdsin sellele ka kuidagi vastata, ei mäleta täpselt, mida ma vastasin, kuid veidi aega hiljem ta teatas, et tal oli selle sõnumiga ka üks tagamõte. Ja see näitus ongi tema algatatud ning meie kolme – Tõnise, Eero ja minu koostöö. Mis puudutab aga näituse pealkirja, siis see tuli minu filmist, millel on prantsuskeelne pealkiri "Le paysage passe à travers le bâtiment" (eesti k "Maastik kulgeb läbi maja") ning see pärineb ühest minu kümme aastat tagasi leitud fraasist, mis kirjeldas modernistlikku arhitektuuri ja betoonsammastele tõstetud kõrghooneid, mille alt maastik läbi kulgeb. Tol ajal olin Brüsselis ja uurisin sedasorti arhitektuuri. Vahepealse kümne aasta jooksul tekkiski aimdus, et võiks olla film, mis sõna otseses mõttes läbi maja liigub. Nüüd tundus sobiv hetk see teos ka teoks teha ning Tartu Kunstimuuseumisse sobis ka see sõnasõnaline mäng vormi ja pealkirja vahel. Tundus ka, et Tartu kontekstis on seda huvitav näidata, arvestades semiootika fooni, mis Tartus intellektuaalset tegevust ikka saadab. See oli siis näituse tööpealkiri ja ma polnud alguses üldse nii kindel, kas ma saan seda teostada. Näituse nime keerutasime ühele ja teisele poole, aga lõpuks leidsime, et see ongi kõige tabavam ja täpsem. See hõlmab ka seda, et see näituse hoone, Tartu Kunstimuuseumi viltune hoone, on endine elumaja.

Mõnes mõttes oled jõudnud tagasi oma esimeste näituste juurde, kus pildistasid Tallinna uusasumeid – Peetrit, Raed, Järveküla. Toona võis näha maastikku, kus inimene oli otseselt sekkunud, selle täis ehitanud, nüüdsel näitusel näitad sekkumata maastikku, loodusvaateid. Maja näeme küll Tõnis Saadoja töödes, näiteks "Südasuvine vaade", kus on suveöine linnaprofiil. Muuseumikogudest leitud maalid toovad sisse ka vanad taluhooned, seega võibki näitust võtta kui teatud arhitektuurifaaside läbimist, sinu töödes sellel näitusel seda pole.

Jah, välja arvatud need kaks filmi, millel on näha ehitatud maanteed. Ma küll teadlikult ei vältinud mingisuguse arhitektuurse elemendi mitte-sissetoomist.

Siin on ka teatud loominguline kõver – eelmine väljapanek oli sul Tallinna botaanikaaias 8. Artishoki biennaalil "Taimed kui tunnistajad", kus töötasid lehtedega, puhtalt looduslike vormidega. Kas võib siit näha suunda rangetest arhitektuursetest vormidest inimese kontrollist vabamate vormide, looduse, loomulikkuse poole?

Looduse motiiv tuleb sisse juba Kristallsõrestiku-nimelistes teostes (2020– ...), kus mul oli vaja visualiseerida hoonet, mida enam ei ole (Crystal Palace Londonis. Ehitatud 1851, arhitekt Joseph Paxton. Hävis tulekahjus 1936). Viis, kuidas seda teha, oli pildistada botaanikaaedades taimi ja kasutada neid fotosid kollaažideks, mille muster ongi tuletatud Kristallpalee arhitektuursest vormist.

Kas võib siit järeldada, et sind huvitab ka võimu suhe – inimese võim looduse üle, selle allutamine. Inimene ehitab looduse täis moodustisi nagu need uusehitised on, pealegi oled pildistanud ka teisi võimuhooneid, nagu endist rahandusministeeriumi hoonet ("Grid Study", 2016), Palazzo Civilita Italiana ("Figure-Ground Study", 2016), Atomium Brüsselis ("Perspective Study", 2016), kas nüüd võtab loodus võimust?

Selle näituse juures oli minu jaoks teistmoodi see, et suure osa teoseid olen teinud just selle näituse jaoks. Tavaliselt ma nii ei toimi, olen enamasti mõelnud, et ma ei tee tellimuse peale ühtegi tööd, vaid ajan oma asja ja mingil hetkel ühtivad minu mõtted näiteks mõne kuraatori mõtetega. Selle näitusega läks teisiti selles mõttes, et minu jaoks oli vaja tegutseda võrdlemisi kiiresti ja kuna ma seda seltskonda usaldan, tegutsesin üsna intuitiivselt. Tõnis ütles päev enne näituse avamist, et tihti sellised koostööd, kus peab paljut läbi arutama ja kokku leppima, hakkavad mingist hetkest alates rohkem logisema võrreldes sellega, mida meie tegime. Meil oli esmalt aimdus, idee, kust me siis sõelusime üht-teist välja, ja sealt edasi tegi igaüks oma tööd. Pigem me seadsime paika emotsiooni, tooni, sound'i, ja selle pealt läksime edasi. Kuraator Eero meie loomingusse enam ei sekkunud, ta lasi meil teha, mida me tahtsime.

Seal tekivad ka huvitavad dialoogid muuseumidest leitud vanade meistrite teoste ja teie tööde vahel. Tekib isegi küsimus, kumb oli varem. Seda siis näituse koostamise vaatest.

Me alustasime neist vanadest piltidest. Eerot olid juba mõnda aega huvitanud teosed, mida ei olnud eriti näidatud. Teosed, mis ei kuulu muuseumide põhikogudesse, vaid n-ö abikogudesse. Me siis otsisimegi Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudest visandlikke motiive, mille teostuslik külg on viimistlemata või on kasutatud materjale, mis pole tavalised nagu vineer või kalkapaber, millel näiteks on üks Paul Raua väga huvitav visand. See teatav nukrus nii motiivis kui ka teostuses ja materjalivalikus oligi peamine toon. Siinkohal tuleb öelda, et Eesti Kunstimuuseumi maalikogu hoidja Darja Jefimova on peaaegu nagu neljas näituse autor, tema leidis meie suhteliselt häguste märksõnade peale kogudest üles mitmed tööd, mis ka näitusele jõudsid.

Kui nüüd sound'ist rääkida, siis näitusest jäi kõlama vaikus, mis eelneb suvel päikeseloojangule või järgneb sellele, kui päevad on pikad. Teatud tüünus, mis on kõige iseloomulikum augustikuule, samas on läbi maja jooksev oja ("Le paysage passe à travers le bâtiment", 16 mm filmiinstallatsioon, 2 min 40 sek kordusesitus) hoopis teistsuguse tonaalsusega, kevadise energilise tuksega, tekitab kontrasti ja viib sellest sumedusest välja.

Otsisin motiivi, mis oleks toonilt sarnane teatavale nukrusele ja sumedusele, aga mulle tundus, et see liikuva vee motiiv sobib sinna Tartu Emajõe kõrval asuvasse hoonesse sellise miniatuurse jõena hästi. Kui olin esimese visandiga enda ateljeesse tagasi läinud, siis märkasin, et kavandatav teos on sarnane Richard Sagritsa maaliga ("Sulav lumi", õli, papp; dateerimata, Eesti Kunstimuuseum) aga nende kujutiste kompositsiooniline sarnasus oli täiesti juhuslik. Kuigi olin meie poolt muuseumikogudest välja valitud teoseid näinud, siis võimalik, et need olid mul n-ö kuklas kogu aeg kaasas, aga ma kindlasti ei otsinud üksühest visuaalset vastet. See liikuva vee motiiv tundus ka huvitav. See puudutab ju ka seda filmilindi liikumist ja voolavust ning just nimelt läbi maja kulgemist.

Sellel näitusel on väga hästi näha, kuidas sa foto kaudu lahendad maalikunsti ülesandeid ja Saadoja teeb maalikunsti kaudu fotot. Mis teeb siis fotost foto, miks sa maali ei tee?

Esiteks on mul käelised oskused sedavõrd katastroofilised, et kui ma sooviks maalima hakata, võtaks see mul väga kaua aega. Need on küll erinevad meediumid, kuid mingis mõttes ma jällegi ei erista neid – kujutis on kujutis, isegi liikuva pildi puhul. Küsimus on rohkem selles, kas see on kujutav pilt või mittekujutav, ehk mittefiguraalne, abstraktne. Kui vaadata ka Tõnise loomingut viimastel aastatel ja sel näitusel just neid väiksemaid teoseid, siis ta ka, nagu ta ise seda sõnastas, kehastus mingis mõttes teise ajastu maalijaks ja otsis nende taimede ja lehtede maalimisel spontaansemat pintslilööki. Mul on tunne, et ta üritab viimasel ajal eemalduda sellest külmast fotorealismist, mis saatis tema varasemat loomingut. Fotograafias ei ole aga võimalik pildipinnal väljendada pintslilöögi spontaansust ja see on ka põhjus, miks näiteks piktoriaalne fotograafia ei saanud kunagi tõeliselt modernseks – ükskõik kui täpselt imiteerida maalikunstist pärinevaid kompositsioonivõtteid ja valgusemängu, fotograafia pidi leidma meediumi enda seest teist laadi spontaansuse. Ma pole ise kunagi üritanud fotograafiaga kuidagi "maaliliselt" tegeleda, kuid sel näitusel on näiteks kolm teost, mis on kõik suurendatud samast negatiivist. Küsimus on selles, kuidas nad on pimikus säritatud, kui pikalt ja milliste filtriasetustega. See määrab, mis on sellel pildil näha ja mida pole. Võib-olla just see mänguruum ongi see, mis on mind hakanud viimastel aastatel huvitama.

Need võtted võimaldavad minna edasi ka pelgast jäädvustusest, mis on fotole omane. Mõnedel piltidel võis tajuda, kuidas pilk jääb kinni foto teravusse, ei jookse sealt nii edasi nagu maali vaadates. See algab juba pildistamisest – kas sätid fookuse teravaks või sead kaugussügavuse kuhugi mujale?

Oleneb muidugi pildist ja sellest, kuidas need elemendid seal maastikul paiknevad. Pildistamise hetkel on mul kasutada just need tööriistad, mis mul tol hetkel on – kompositsioon, kaamera paiknemine, valgus ja ava, mis võimaldab määrata teravussügavust. Näiteks "Väikese tamme" seeria pildistamise tarvis käisin seal võttekohas mitu korda, esimesel korral polnud valgust, teisel korral juba midagi sai, kolmandal ka, aga juba pildistamise ajal mõistsin, et mu tööd peavad olema nii suured kui võimalik, et tekiks mõõtkava erinevus fookuses oleva puu ja kõige muu vahel. Eks ma sealt siis tunnetuslikult sihtisin seda fookust. Kui ma pildistan neid stseene, siis ma tean üsna täpselt, mis ma kaameraga teen, aga selle protsessi sees olles peab see olema nagu oskustöö, craft, mida ma teen automaatselt ja intuitiivselt.

Sinu viis pildistada on midagi hoopis muud kui see, mida tänapäeval igaüks oma taskutelefoniga teha võib, püüda tänavalt mingeid klõpse või ilmeid, teha snäppe. Looduse pildistamine ja ka mingite vormide pildistamine võtab hoopis rohkem aega, nagu ka "Väikse tamme" puhul, et pidid käima mitu päeva samas kohas ja ka kaadreid kogunes ilmselt üsna palju.

Oli. Aga jah, mingis mõttes võib seda võrrelda ka filmivõttega, kuigi pildistamise juures olen enamasti üksi. Ja oluline on ka see, kui pildistada filmile, võtab see hoogu maha, süvenemisaste muutub. See film, mida mina kasutan, ei ole küll nii kallis, aga ta ikkagi maksab midagi. Kuigi, hetkel, kui tajun, et pildistan midagi, millest võiks hiljem saada teos, siis ega ma liialt filmi pealt kokku ka ei hoia. Aga jah, see on mingi süvenemise aste selle protsessi juures – see, et olen selle pildi või kujutise tegemise juures kohal, ükski teine asi mind tol hetkel ei sega.

Sa eelistad olla üksi oma objektiga. On ka selliseid fotograafe, fotokunstnikke, kes seavadki üles valguspargi, neil on taga oma meeskond. Aga sa oled rohkem üksi mineja?

Ei tea, see on osalt võib-olla lihtsalt olude sunnil. Eks iga kujutise loomine sõltub sellest, mis on parasjagu vaja, ja mis on võimalik. Kui me tegime selle näituse jaoks filme, siis neid filmis Fidelia Regina Randmäe, ja tegelikult oli nende filmide juures veel inimesi, kes küll tegelesid asjadega, mida filmides otseselt näha ei ole.

Miks sa ise ei filminud?

Ma ei soovi enda tööd nüüd kuidagi eriliselt kiita, aga ka nende seisvate kaadrite juures on tegelikult kompositsioon, valgus, värvid jne üsna täpselt seatud, või noh, nii täpselt kui analoogprotsessi juures seekord võimalik oli. Filmilindile salvestamisel ja sedavõrd pika plaani ülesvõtmiseks peab mitmes nüansis olema väga täpne ja ma leidsin, et on kindlasti parem, kui seda teeb elukutseline filmioperaator, ja Fidelia seda ka suurepäraselt tegi.

Neid filme on sul karjääri jooksul ikkagi ju päris palju kogunenud.

Jah, seal on küll mõningaid, mida olen ise filminud, aga neid hiljutisi ei olnud otstarbekas ise teha.

Digitaalselt sa vist ka ei töötle oma töid, kõik puhtalt analoog?

Sellel näitusel küll, jah.

Eelmistel on siiski olnud siis?

On olnud, aga viimasel kolmel-neljal aastal vähem.

Nii et digitaalsust sa siiski ei välista, vaid see on lihtsalt üks vahend?

Ei välista jah. Ma olen ka filme teinud nii, et need on salvestatud digitaalselt ja siis viidud tagasi filmile. Ma ei ole selles mõttes mingi purist, aga ma sain üsna varakult aru, et minu jaoks on olulisem see, mis materjalil filmi või liikuvat pilti näitusesaalis näidatakse kui see, millele ta salvestatud on. Sest see on see, mida lõpuks vaataja näeb.

Ja siis peab vaataja nägema ka seda mehhanismi, mis seda näitab?

Nojah. Aga nende fotode puhul, mis selle näitusel on – kui ma oleks hakanud neid valguselaike või gradiente sinna digitaalselt tegema, siis see tunduks mulle ikkagi kuidagi mõttetu. See on ikkagi päris valgus, päris materjal, kui ma seda arvutis keeran, siis ta on mingi algoritm, mis tindiprinterist paberile pritsitakse. See erinevus on minu jaoks oluline, kuid ma ei tahaks langeda ka sellisesse analoogfoto klubisse, mille kogu tähendus on ainult meediumis ja selles käsitöös, kuidas need asjad üles võetakse või paberile saadakse. See mind ka ei huvita, ma üritan seda vältida. Aga Tõnis, kui tegime muuseumitöötajatele tuuri, siis ta ütles, et Paul ei taha sellest enam rääkida, aga mingis mõttes on see hästi oluline, et kõik need teosed siin näitusel on analoogtehnikas teostatud.

Nojah, maali juures on see ka oluline, sa ei saa ju neid digiteerida, aga me ei tea, kuidas Saadoja oma pilte teeb. Ma arvan millegipärast, et kõigepealt ta pildistab selle kompositsiooni digitaalselt üles ja siis hakkab seda maalikunsti vahenditega töötlema.

Lõpuks loeb see, mis on saalis vaataja ees, materiaalne reaalsus on määrav. See, mida pole võimalik ühelgi ekraanil taastoota.

Näituse saatetekstis viidatakse ka pildi tähenduse muutumise nihkele. Mida on sellega mõeldud? Võib-olla on see küsimus rohkem Eero Epnerile, aga võib-olla on sul oma seisukoht?

See on küsimus rohkem Eerole jah, aga see, mis meid selle näituse puhul huvitas, oli see, et kuidas ja mil viisil on võimalik vaadata maastikku aastal 2023. Kas on seda võimalik teha ilma ideoloogilise agendata. Võib-olla ei ole, ma ei tea. Aga vaadata maastikku pigem mingisuguse emotsiooni kandjana, kuivõrd kliimakriisi või antropotseeni kontekstis. Ta niikuinii hakkab varem või hiljem rääkima ka nendest asjadest, aga see on juba vaataja tõlgendamisvabadus.

Nii et selle näitusega ei taha te sekkuda poliitikasse ega debatti, kas ja mida täis ehitada ja milline peaks olema meie suhe loodusesse ja keskkonnahoidu.

Vist mitte jah, kuid ma arvan, et iga kunstiline žest on poliitiliselt laetud, kui ta leiab aset avalikus sfääris.

Aga see võib olla ka sellest, et ühiskondlik ootus on suur ka kunstile ja igalt poolt tahetakse lugeda välja mingeid märke, mis kinnitaks enda seisukohti või veendumusi, mis on ju ka tegelikult juba kujundatud.

Jah, ma nüüd räägiks nagu mingit modernistlikku juttu, aga mul on tunne, et aeg-ajalt selline võimekus rääkida vormist ja sellest, kuidas ja mida kujutis teeb ja mis vahenditega, see sõnavara kipub kohati kaduma minema. Palju lihtsam on öelda, et "näitus tegeleb keskkonnaga või kliimakriisiga" kui üritada sõnastada, kuidas näitus tegeleb mingit sorti emotsionaalse seisundi väljendamise või otsimisega. See Tartu näitus on kahtlemata kõige poeetilisem näitus, kus ma osalenud olen.

Võib-olla siin ongi see, et kui võtta, mida ühiskonnal vaja oleks, siis võib-olla just seda ongi vaja, et tuua vaataja mingisuguste, ma ei taha öelda, et "mugavusemotsioonide" juurde, aga mingite emotsioonide juurde, mis aitavad inimestel suhestuda selle maailmaga hoopis teisel tasandil kui mingisugune ühiskondlik-poliitiline diskursus.

Jah, nõus.

See on ka võib-olla see, mida kunstilt tegelikult oodatakse, aga mida ei juleta öelda. See ilmneb ka selles, kui ajakirjanduses tõstatatakse taas küsimus, et miks kunstnikud, kirjanikud, loomeinimesed ei sekku, miks nad ei ütle oma kõva sõna nagu iseseisvumise taastamise aegadel, siis see ei olegi kunagi olnud nende ülesanne?

Ma arvan, et kunstniku ülesanne on see, mida ta ise endale ülesandeks seab. Kunstnikuks olemise viise on erinevaid ja peabki olema erinevaid, aga ma arvan, et kunstnik saab tegeleda ainult sellega, millega ta tahab tegeleda. Ta ei saa tegeleda sellega, mida ühiskond ootab, et ta peaks tegelema. Kunstnikul ei saa olla tellijat. Tal ei saa olla klienti. Igasugused poliitilised ootused on samuti tellimus. Kunstnik saab teha ainult seda, mida ta tahab teha. Institutsioonid, kuraatorid, kes on nagu gatekeeper'id, kes toovad nähtavale erinevaid praktikaid, nemad saavadki jälgida, et "vot, meie arvates oleks ühiskonnal praegu vaja sedasorti või sedasorti näitust" ja sedaviisi näitusemajade programme balansseeritakse. Praegu on Tartu Kunstimuuseumis kolm-neli erinevat näitust, mis omavahel päris kenasti suhestuvad. Neis on ühisosasid ja sarnaseid motiive, aga nad väljendavad erinevaid asju. Ma arvan, et mida kunst saab teha, on soodustada sellist nüansside tabamist. Käisime Sirja-Liisa Eelma näitusel Tartu Kunstimajas, mis samuti äsja avati, ja tal on seal minimaalse struktuuriga, justkui kujutavad aga samas ka mitte-kujutavad maalid, kus on klassikalises mõttes üsna "vähe" vaadata, aga selle žestiga ta kutsub meid süvenema, vaatama maali pinda, tabama nüansse valguses, materjalis, peegeldustes. Ja tabasin end selles kunstisaalis mõttelt, et selle kogemusega, teravdatud tähelepanuvõimega peaksime vaatama enda ümber ka kõike muud, kunstisaalist väljudes. See on just see aeglane, süvendatud vaatamine, mis kunstis võiks säilida. Muidu meil jookseb kogu aeg pilte ja infot üha juurde ning juurde ja me ei suuda selle hulgast enam olemuslikku välja filtreerida.

Oled ka õppejõud EKA-s. Mida teeb uus põlvkond, kes on üles kasvanud selle pildilise info üleküllusega? Kas noorus on hukas?

Ei ole hukas, jumala eest mitte. Aga ma ei oska seda pildilise info ülekülluse mõju veel kirjeldada. Ma arvan, et keegi ei oska veel seda teha. Mingi põlvkonna kohta üldistavaid kokkuvõtteid teha on väga libe tee, eriti kui seda teevad ise sellesse põlvkonda mittekuuluvad, enamasti siis vanemad, inimesed.

Kas noorte kunstitudengite hulgas on märgata soovi teha midagi hoopis teisiti kui seni, kas või võtta kasutusele AI ja teha kunsti selle abil? AI suudaks ju luua ka abstraktsionistlikku kunsti, muidugi küll ainult vormilisel tasandil.

(mõtleb) Ma ei oska öelda, ma ei oska sellele vastata, ma ei taha sellele praegu vastata. Ma käisin EKA-s omal ajal ka koos internetiga, aga see infotulv oli ikka kõvasti aeglasem ja minu jaoks olid olulised kõik raamatud ja individuaalsed kunstipraktikad, millesse süvenesin nii hästi kui sain. Sedakaudu üritasin välja sõeluda seda, mis minu jaoks on oluline ja millega ma tahaks tegeleda.

Praegu on infot ja valikuvõimalusi veel rohkem.

Kindlasti, aga ei saa öelda, et see pärsib süvenemisvõimet ainult noortel.

Kui aga tagasi tulla argielu juurde, siis näituste korraldamine – kui sagedasti saad neid teha ja mida see võimalus kunstnikule tähendab?

Näituse tegemiseks on kaks varianti – kas kutsutakse tegema midagi või, kui ei kutsuta, tuleb ise teha.

Ja kui ei tee, siis kaod pildilt?

Ma ütleks niimoodi, et kunstnik võib teha ateljees tööd, aga mingil hetkel on vaja neid näidata avalikkusele ja seda ei pea tegema nüüd väga tihti. On ka kunstnikke, kes teevad näituse iga viie aasta tagant, aga need on Ameerika kunstnikud, kel on väga suur kogujate baas ja väga kallid teosed, mis tähendab, et see ei ole nende ega nende galerii jaoks probleem süveneda ühte projekti viis aastat.

Võiksid ju olla samamoodi samasugune nõutud tegija?

Aga ma ei ole.

Kas asi on geograafilises kauguses, kas Eestist on raske välja pääseda?

Eestisse elama jäädes võib-olla küll, jah. Küsimus on selles, kas Euroopa kunstikeskkond tegelikult ka huvitub Ida-Euroopast ja Ida-Euroopa kunstnikest. Eero, kes praegu Ukrainas on, kirjutas mulle ja Tõnisele mõned päevad tagasi, et Documental, Manifestal ja Veneetsia Biennaalil ei olnud eelmisel aastal mitte ühtegi Ukraina kunstnikku ja see on nii olnud aastakümneid. Öelda nüüd Lääne-Euroopas, et meid õudselt huvitab see, mida te seal teete, on tegelikult silmakirjalik. Teine küsimus on ka see, kas meil on siin nii isikupäraseid kunstnikke, keda mujal ei ole. Kas siin on midagi, mida mujal ei ole. Ma arvan, et selle väikse rahvaarvu kohta, mis meil siin on, tehakse meil päris palju väga head kunsti, aga kas sealt tõusevad esile autorid, kes on sedavõrd eriilmelised muu maailmaga võrreldes? Võib-olla neid ei ole nii palju. Võib-olla ma ise ka ei ole selline, et minusuguseid kunstnike on mujal ka .. Aga päeva lõpuks on kõige olulisem see, et saad teha seda, mida sa tegelikult tahad teha. Pidin koolis hiljuti sõnastama oma õpetamisfilosoofiat ning kirjutasin, et noored kunstnikud peaksid ühelt poolt suhestuma sellega, mida juba tehakse ja mida on tehtud, teisalt aga peaksid nad vaatama, mida ei ole, mida nende põlvkondlikus nägemuses praegu kunstis ei esitata ja vajaduse korral siis selle diskursuse ise leiutama. See aga on mõnevõrra keerulisem, kui võiks arvata ja kindlasti võtab enamikel kunstnikel aega leida oma isiklik käekiri ja teguviis. Kui ma näitust teen, siis ma tahan teha midagi, mida ma pole varem teinud, et ma tunneks, et ma ei korda ennast ning teisalt tahan tunda, et ainult mina sain teha need teoseid, ja mitte keegi teine. Ja alati see ei õnnestu ka. Tartmusi näitus on selles mõttes õnnestunud, et kui keegi oleks mulle kas või aasta eest kirjeldanud, millise näituse ja teosed ma teen, siis ma poleks seda väga hästi ette kujutanud või uskunud. Selles mõttes oli see näitus nagu jälle samm edasi.

Järgmine näitus on juba paigas?

On küll. See tuleb oktoobris, Tallinna Fotokuu ajal, ja seal ma jätkan selle kristallsõrestiku seeriaga, mille ideestiku ma töötasin välja ja tegin mõned teosed, aga siis tuli COVID ja jäigi pooleli. Seal on idee ja elemendid, aga ma ei ole saanud vormiliselt veel läbi mängida kõike, mida soovisin. Ma töötan ka võrdlemisi aeglaselt – nagu ma meie vestluse algul kirjeldasin, vahel möödub mingist aimdusest teose valmimiseni kümme aastat.

Ega midagi – edu!

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.