Olen viimasel ajal hakanud oma käike planeerides trajektoorile kultuuri sisse planeerima. Näiteks Viljandis Kondase keskuses nähtud "Perekond Härm viies vaatuses" või Tartus käies Mudist ERM-is, Mäetamm Art & Tonicus ja "Kauboid ja vampiirid" Uues teatris. Kõik ilusad elamused, ja mis samuti oluline – lastelegi vastuvõetavad. Ja midagi ikka jääb külge...

Tartu ongi viimasel ajal sagedasti sihtkohaks sattunud, seega vaatasin nüüd taas enne minekut, mida teha, ja näpp langes ERM-i uuele näitusele "Õige keha, vale keha?". Olgu kohe öeldud, et ERM-is tasub ikka käia. Eriti ilusa ilmaga. Kena jalutuskäik, muljet avaldav arhitektuur ja alati on, mida vaadata, kasvõi uuesti.

Näitusele "Õige keha, vale keha?" sattusin paraku vale eelteadmise ja -häälestusega. Lootsin ehk näha iluideaalide muutumist ajas ja riigis, kunstis ja kultuuris, hotentoti Veenusest Marylin Monroeni. Myroni kettaheitjast Arnold Alois Schwarzeneggerini. Rõhk kehal kui sellisel.

Paraku oli tegemist rohkem etnograafilise ja väga laiapõhjalise lähenemisega, kus olid läbisegi teemad, nagu haigused, surm ja sünd, küüditamine ja folkloor, trauma, sport ja vägivald, vaimne tervis, vangla ja ihunuhtlus, rulaator, kirst, liha soolamise tünn ja vorstimasin jne, jne... Keha, ilu ja ideaale oli ka aga pigem vähe.

Samas oli väljanäitus väga interaktiivne ja lapsed lustisid täiega ning inimesed paistsid nautivat. Sain isegi targemaks, mis on ju alati hea. Hiljem kohvikus analüüsitoimkonnas sai siiski läbivaks tõdemus, et kuidagi liiga palju oli asju ja teemasid kokku pandud.

Sõber Reigo, kes näitusele ei jõudnud, kuid kohvikus meiega liitus, soovitas kunsti puudumise nähtude korral Tartmusis vaadata näitust "Maastik kulgeb läbi maja", kus on näha Paul Kuimeti ja Tõnis Saadoja maastikunäitus. Foto, maal ja film. Kunstnikud valisid välja oma tööd, Kuimet fotod ja filmid, Saadoja maalid ning kuraator Eero Epner lisas neile kunstimuuseumites tolmu kogunud, vähetuntud eesti ja baltisaksa kunstnike maastikumaale üle-eelmisest ja eelmisest sajandist. Kui palju ütlevad nimed Oskar Hoffmann ja Julie Hagen-Schwartz? Või Friedrich Deppen ja Aleksander Tassa? Oskar Kallis, Paul Raud ja Richard Sagrits? Mõni rohkem, mõni vähem, mõni üldse mitte midagi...

Ent sel näitusel tekkis justkui tervik, mis ühendas aja, vormi ja erinevad lähenemised, sest algpunkt on kõigil töödel ju sama – loodus meie ümber ja see, kuidas me seda näeme ning kogeme. Vahet pole, kas aastal 1905 või 2022. Tabasin näitusesaalis ennast mõttelt, et miks ma iga päev looduses, või lihtsalt õues liikudes ei oska ilu tähele panna, aga siin, kellegi teise nähtut ja tehtut vaatan lummatult. Peatun ja naudin. Ja mõnda tööd jääkski vaatama... Saadoja "Mäletamise mudel" näiteks!

Üks mõte, üks elamus ja sellest piisab. Päev on korda läinud.

Ja midagi pole öelda – kunst on võimas! Vajadusel liigutab mägesid, sellel näitusel pani jõe läbi seinte voolama! Kui ei usu, minge vaadake ja veenduge ise!

Kahetsusega pidin mingi hetk tunnistama, et aeg surub peale, tuleb edasi liikuda ja näitusesaalid sel korral selja taha jätta. Aga mõtted ja motiivid nähtust jäid pähe kummitama, küsimusi tekitama, millele ma vastata ei oska... Äkki kuraator oskab?

Eero, kirjelda palun selle näituse loomise protsessi? Kas see algas mingist impulsist ja hakkas kasvama või oli silme ees mingi lõppeesmärk?

Küsimus, kust miski algab, on sisulises plaanis väga poeetiline. Kust algab luuletus? Mis tingimused peavad olema täidetud, et miski hakkaks olema maal või foto? Seetõttu võiks antud näituse alguspunkti asetada sinna ja tänna, kuid mulle tundub, et mingis mõttes kasvas see välja Tõnise ja Pauli senisest loomingust. Seetõttu on raske fikseerida mingit murdepunkti, kust järsku algas näitus, sest ta oli juba mõnes mõttes alanud enne algust. Seetõttu ei olnud silme ees ka mingit lõppeesmärki, st näitus ei pidanud esitama mingit täiesti uut väidet, mida varem nende loomingus ei olnud või millega suhestumine oleks nõudnud kunstnike käest erilist uut strateegiat. Iga kunstniku loomingus on hulgaliselt potentsiaalsusi – neid pole lõputult, aga neid on palju, ja ma pigem arvan, et kõik näitused on ühe või teise potentsiaalsuse teostumised. Kõik ei teostu kunagi, mõned teostuvad tugevamalt ja teised nõrgemalt ning see dünaamika võib ka autorit üllatada, kuid pigem keskenduda olemasoleva väljavoolimisele kui mingi abstraktse lõppeesmärgi saavutamisele.

Miks just need "vähetuntud nurkadest leitud teosed"? Mingi sügavam soov või tagamõte?

Jah, ilma tagamõtteta žeste ei ole mõtet teha. Me arutasime Tõnise ja Pauliga ning ma usun, et siin on erinevaid põhjendusi võimalik leida, kuid üheks mõtteks oli ehk see, et kuna need teosed ja vahel isegi autorid ei ole eriti tuntud, siis nad pole ka koormatud teatud sekundaarsete tähenduskihtidega, vaid see, mis meiega kõneleb, on ainult kujutis. Mitte autori staatus, mitte autori ülejäänud looming, mitte isegi kujutise ajalooline tähendusrikkus, vaid ainult see kujutis ise, mis reeglina on pealegi mõeldud hoopis kavandi või eskiisina või on osaliselt hävinud, st ta ei ole mõeldud üldisesse kunstiajaloo ringlusesse sattuma. See teatav intiimsus, sissepoole keeratus, unustatus ja mittepidulikkus on ühelt poolt iseenesest huvitav, see on nn väike kunst, ja teiselt poolt pidid kujutised pakkuma Saadojale ning Kuimetile lihtsalt inspiratsiooni ja vestluspartnereid kujutise tasandil.

Tabasin näitusel olles ennast mõttelt, miks ma looduses olles ei taipa tihtipeale ilu näha ja hinnata. Ju ma võtan seda enesestmõistetavalt. Olen ju päikseloojangut näinud küll ja küll... Kas kunsti roll on ka meeldetuletamine, et oskaks märgata?

Ma arvan küll. Kunsti üheks ülesandeks võiks olla kõneleda sellest, millest muidu ei räägita või mida ei märgata. See võib olla hetk looduses, aga ka inimese tumedad tungid. Selle nurga alt vaadates ei ole vahet loodusmaalil või näiteks väga häirival videoteosel. Kunsti poliitiline potentsiaalsus ei sõltu tema temaatikast – mõned teemad on muidugi laetumad, teised justkui neutraalsemad või isegi eskapistlikumad, kuid kunstiteos kui säärane on alati poliitiline, sest ta muudab midagi aktuaalseks, oluliseks, tajutavaks, kõneldavaks.