Mingis mõttes on isegi imelik, et Paul Kuimet ja Tõnis Saadoja pole varem koos ühiselt näitust teinud. Tegelikult isegi mitte lihtsalt "mingis mõttes", vaid see vist päriselt ongi imelik, sest olen samalaadseid mõtteid kuulnud ka mujalt – ning sarnase reaktsiooniga juhatab oma näitusearvustuse sisse ka Anti Saar: "ammu oli aeg".¹

Oli tõesti, ning õnneks on endiselt. Aga näitus on hea. Hästi poeetiline, et mitte öelda mittepoliitiline, aga seda vist pole põhjust öelda.² Teosed, nii iseseisvalt kui ka suhetesse asetatutena, on päris head.³ Näituse veidi nihkes formaat⁴ on isegi üpris hea, kuid väärib samas edasist kriitikat; eriti mis puudutab segast teavet⁵ näitusel osalejate⁶ kohta.

Aga jättes segadused⁷ kõrvale, ei oskagi nagu enam midagi asjalikku⁸ lisada. 

¹ Vt Anti Saar, Mul on sinu järele igav. – Postimees 14. IV 2023. Aga mõte, mida sealt siia kaasa tuua oleks: "Kuna kunstnikud tunnistavad selle näituse puhul teatud nostalgilisust ehk igatsuslikkust, tasub meenutada, et oma sada aastat tagasi väljendati igatsust samatüvelise sõnaga "igav" (näiteks "mul on sinu järele igav"). Ka see näitus on heas mõttes igav. Ja väga ilus: mööduva veetluse asemel möödumise igavene ilu."

² Vt näiteks intervjuud: Tõnu Karjatse, Paul Kuimet: avalikus sfääris on iga kunstiline žest poliitiliselt laetud. – Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaal 26. III 2023. Või näiteks: Priit Kuusk, Eero Epner: kunsti poliitiline potentsiaalsus ei sõltu tema temaatikast. – Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaal 26. IV 2023. Kusjuures, viimase puhul torkas kuidagi eriti silma Priit Kuuse (alias Wend) kommentaar: "Ja midagi pole öelda – kunst on võimas! Vajadusel liigutab mägesid, sellel näitusel pani jõe läbi seinte voolama! Kui ei usu, minge vaadake ja veenduge ise!" Jäin esialgu mõtlema, et mägesid liigutab ikka pigem terraformeerimine… Aga siis meenus mulle Francis Alÿsi liivaluite liigutamise aktsioon "Kui usk liigutab mägesid" (When Faith Moves Mountains, 2002), kus nii teos ise kui ka selle üpris tabav moto olid omaette metafoorseks kommentaariks Ladina-Ameerika ühiskondlikele reformidele – "maksimaalne pingutus, minimaalne tulemus".

³ Kohati mõjuvad Kuimeti ja Saadoja uued teosed isegi üllatavalt värskelt, eriti kuna mõlema kunstniku aastatepikkusest peensusteni häälestatud meediumi- ja formaaditundlikust lähenemisest ei oleks loogiline seda, vähemalt ilma järjepidevate suunamuutuste või niheteta, alati oodata.

⁴ Pean siin silmas teatavat isiknäituse, ühisnäituse, kuraatorinäituse ja/või grupinäituse ning ka muuseuminäituse formaate vabas vormis miksivat hübriidiformaati, mille üks variatsioonidest on saanud Epnerile juba mingil määral omaseks. Ehk vägagi lihtsustatult tähendab see koostöös kunstnikega nüüdse ja museaalse kõrvutamist, mis erisuste või anakronismi esile toomise asemel pigem võimendab eri ajastute teoste ja autorite n-ö veidrat kaasaegsust. Võtkem siinkohal näiteks kasvõi "Süütuse tagasitulek" Edith Karlsoniga (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, 2021) või "Vaikiv" Jevgeni Zolotkoga (Tartu Kunstimuuseum, 2020).

Formaadilt tundub eelnevale lähedane muidugi Tamara Luugi initsieeritud ning tema n-ö kuraatorikäekirjaks kujunenud põlvkondlik formaat, mis seisneb ennekõike eri põlvkondade vahelise dialoogi algatamises. Võtkem siinkohal näiteks kasvõi Evi Tihemetsa ja August Künnapu "Õnn ja kõik ülejäänu" (Tallinna Linnagalerii, 2022) või Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa "Korduvad mustrid" (Tallinna Kunstihoone galerii, 2021) või Mall Parise ja Edith Karlsoni "Õed" (Tallinna Kunstihoone galerii, 2019/2020) või Kate Lyddoni ja Angela Maasalu "Throbwerk" (Tallinna Kunstihoone galerii, 2019) või Peeter Ulase, Villu Jaanisoo ja Maria Metsalu "Laine parketil" (Tallinna Kunstihoone galerii, 2017) või Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu "Kaunitar ja koletis" (Tallinna Kunstihoone, 2016). Eespool kirjeldatud "Epneri formaadile" on samas üpriski sarnane Luugi kureeritud "Olge te hoitud ja armastatud" (Tallinna Kunstihoone, 2020), kus Dénes Farkasi, Tõnis Saadoja ja Jevgeni Zolotko uued teosed olid kõrvutatud Prinzhorni kollektsiooni fotodega eelmistest sajanditest.

Veel võiks Luugile sarnases võtmes käsitleda ka Peeter Talvistu kureeritud Imat Suumanni ja Eike Epliku näitust "Õhtu varjus" (Tallinna Kunstihoone galerii, 2018/2019) või Kristi Kongi ja Mare Vindi näitust "Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad" (Tartu Kunstimaja, 2022). Kusjuures viimane neist oli omakorda taotluslikult dialoogis Šelda Puķīte kureeritud Laura Põllu ja Andres Toltsi näitusega "Ühised jooned, jääkaru ja elevant" (Kogo galerii, 2022), algatades seeläbi justkui dialoogide dialoogi.

Nagu näha, on erinevaid aegu kas kunstnike endi või nende teoste kaudu suhtesse asetavad (kuraatori)näitused saanud Eesti kunstielus juba üpris tavapäraseks. Selle kindlasti mitte ammendava ülevaate väljajuhatuseks mainiksin veel Anu Allase kureeritud näitust "Dialoog. Mare Vint ja Jaanus Samma" (Kumu kunstimuuseum, 2017), mille loogiliseks ajendiks oli tõenäoliselt pigem kunstnike varasem koostöönäitus "Mare Vint. PARK. Jaanus Samma" (TAM galerii, 2010) kui mõni parajasti hoogu koguv kuratoorne allhoovus. Aga samas, miks mitte ka mõlemad?

⁵ Teabe küsimus on "väärtõlgenduste riski" võtmes (ehk sisuliselt määrava teabe mittekommunikeerimise kriitikana) olemas ka Anti Saare tekstis. Minu probleem selle näituse teabega on siiski veidi teistsugune.

⁶ Avamise aegu jäid kummitama ebakõlad näitusel osalevate kunstnike osas, mis andsid kogu kogemusele tagantjärele liialt tooni, sest kõigi kunstnike nimede tuvastamine väljaspool näitusesaali vajas järelpäringut asjaosalistelt. Näitusel kohapeal olles oli kunstnike nimekiri seinal järgnev: "Friedrich Deppen, Oskar Kallis, Paul Kuimet, Julie Hagen-Schwarz, Oskar Hoffmann, Kristjan Raud, Paul Raud, Tõnis Saadoja, Richard Sagrits, Konstantin Süvalo, Aleksander Tassa, Aleksander Uurits."

Mujal meediakommunikatsioonis ning ka näituse A4-formaadis saatetekstis oli kunstnikena algselt mainitud vaid Kuimetit ja Saadoja. Võiks öelda, et teiste autorite puhul oli osavalt hoidutud isegi nende tähistamisest, sest mainimist leiavad hoopis "kunstimuuseumite vähetuntud nurkadest leitud teosed", mis valiti "teoste hulgast, mida üldiselt pole näitusele pandud".

Üldsõnaliselt lõpetab näituse saateteksti järgmine lause: "Näitusele on kaasatud teoseid Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kollektsioonist." See ringleb ka mujal meediakommunikatsioonis ja -kajastuses, kus leidub veel kahes eri suunas liikuvaid tähistajaid, nagu näiteks "vanad meistrid" või siis "kaasautorid".

⁷ On muidugi arusaadav, et hübriidsete või intersektsionaalsete või muude ebastandardsete vahe- ja ühisalasid kompavate formaatidega võivad kaasneda kommunikeerimisvaegused. Aga näituse "Maastik kulgeb läbi maja" puhul ei ole tegu millegi ennenägematult eksperimentaalsega, mida võiks olla niivõrd keeruline määratleda või sõnastada. 

Kuid sellest hoolimata on olemasoleva teabe põhjal ikkagi keeruline üheselt öelda, kelle näitusega täpsemalt on tegu – ning seda mitte infopuuduse, vaid just ebaühtlase info ülekülluse tõttu. Aga see on samas ka üpris tänapäevane ja üldisem probleem.

⁸ Võib-olla võiks viimase tagasihoidliku joonealuse lõpumärkusena lisada, et ennast juba mitmes mõttes kehtestanud näituseformaat on oma senises kulgemises läbimas järjekordset nihet – ning sellega sarnanevat muutust varasema suhtes võib näha nii Kuimeti kui ka Saadoja uutes teostes ning neis peegelduvates meediumi- ja formaadiküsimustes.