Tänavu aprillis avanes Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu teise korruse galeriis Sirja-Liisa Eelma väike isiknäitus "Roosa tapeediga toas". See ei lisanud tõtt-öelda suurt midagi kunstniku varasematele isiknäituste seeriale, mis viimasel viiel aastal on kasvanud selgrooks tema Eesti Kunstiakadeemias (EKA) kaitsmisele minevale doktoritööle (tööpealkirjaga "Tühjuse paradoks. Maalipraktika, (näituse)ruumist ümbritseva oleku muutmiseni"). Pigem võttis vähemaks, kärpis veelgi võimalusi panna kokku tema piltidest mõni Lugu, mida oleks mõnus pajatada.

Eelma kuulub Eesti kunsti kontseptuaalse minimalismi traditsiooni, milles Raul Meele, Mari Kurismaa, Mall Parise, Neeme Külma, Krista Mölderi, Dénes Farkasi jt kunstnike vedamisel huvitutakse eelkõige kunstiteose võimest manada esile ruumiillusioone, vaikseid staatilisi meeleseisundeid ja abstraktseid vaikelusid – ehk kõike seda, mida ei saa kergesti tõlkida kirjaridadeks paberil.

*

Kunstniku avakõnest jäi siinkirjutajale kõrvu, et tema praegused kunstilised valikud juurduvad möödunud sajandi lõpukümnendisse jäänud maaliõpingutes EKA-s, täpsemalt "monumentaalmaali tööloogikas". Seda iseloomustavat teatav jäikus kavandi ja teostuse eristamisel. Kui kord kavand valmis ja töhe antud, on juba hilja teostamise ajal käigult midagi ümber teha või põnevamat lahendust otsida. Monumentaalses mõõtkavas oleks learning by doing meetodi ehk tegevuspõhise praktika kooliraha liiga kallis maksta: lähteidee materjali viimine on niigi kallis lõbu, eksimised ja ümbertegemised kallimad veel.

Sestap tuleb lihtsalt algsest kavandist kinni pidada ja teha nagu käsitööline – käsi teeb ning pea puhkab, mõtleb omi mõtteid. Ja kavand omakorda peab olema võimalikult detailne, ammendav, ettenägelik, kontseptuaalselt küps, et ennetavalt välistada hälbimine valitud rajalt. Eelma on sellega hakkama saanud, sest visuaalset jäikust, mustrite kordumist ning masinlikku rutiini leidub tema maalides küll ja veel. Jääb ülegi: see moodustab kunstniku praeguse loomingu läbiva motiivi ning seda saab haarata kaugelt nagu panoraami, mis ju ka on monumentaalkunsti üheks tunnuseks.

Ent veel: kunstnikult sai avamisel kuulda, et tänada tuleb teiste seas ka Eelma esimest maaliõpetajat Ants Viidaleppa (1921–2012), kes tutvustas noortele õppuritele Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) värviteooriat. Et punane objekt suudab visata oma kuuma helgi rohelisele taustale ja viimane suudab rohelist lisada esimese verevale palgele, et segunemisest võib sündida ka mingi kolmas värv. Et värvid on alati "murtud", et puhtaid põhivärve silm suurt ei seletagi, et koloriit on alati siirdes ühest tonaalsusest teise, valgus maali ümber alati muutumises, maal ise alati haihtumas erinevate vaatenurkade ja pilguheitude paljususse, eriarvamuste kärasse.

Ja seda oligi tarvis. Sirja-Liisa Eelma minimalistlikud maalid esindavad põhimõttelist valikut maailmas, mida täidab müra, visuaalne müra ja ääretu jutukus, narratiivne intriig, peatumatu uudisvoog, ainitine võitlus publiku tähelepanu pärast, üksteisest ülerääkimine ja iseenda kuvandi igapäevane ülemaalimine; kuvandamine kobedaks kaubaks turumajanduse bordellis. Selleks põhimõtteliseks valikuks on ärapöördumine lugude jutustamise ekstaasist, iseenda häälekusse armunud maailmast ning sisenemine vaikuse, tühjuse, igavuse ja korduste riiki. Selleks on lahtilaskmine kõigest, mis võimaldaks määratleda teda barrikaadikunstnikuna, kanaarilinnuna siristamas pakilistest ühiskondlikest probleemidest, avangardistina raiumas rada läbi sotsiaalsete kitsaskohtade padriku – ei, midagi nii heroilist tema tegemistes ju pole. Küll aga on siin justkui sulgumist kloostrivaikusse, vaikimistõotusse. Ja on tema tegemistes ka meditatsiooni, maali mõtestamist loobumiste jadana, kulgemisena läbi kirgaste päevade heleduse, valguse ja peegelduste, helkide ja vastukajade, mustrite, arabeskide, õrnade tonaalsuste ja varjundimängude vaevukuuldava sosina.

*

On maale, mis ei otsi vaataja tähelepanu, ei kujuta õigupoolest midagi, kõige vähem vaataja enda maailma, ei peegelda seda, ei kooguta kerjakäsi pikalt õieli vaataja armuliku pilguheidu ootuses. Jah, nende maalide erinevus sisekujunduslikest elementidest on habras, neist on võimalik jalutada mööda kui tapeedist. Midagi küsimata jalutaja hetkemeeleolust suruvad need maalid vaatajale ometi peale oma dekoratiivse kohalolu, kohustavad käituma "nii nagu näitusel" ning ajendavad igritsevat süütunnet – mida see kõik peaks tähendama?

Need maalid (ainukesed praegusel sisuloojate ja suunamudijate ajastul?) loobuvad sisust ja sulguvad oma vormi, kaitseks külgekleebitud tõlgenduste ja tähenduste eest. Jah, need ei tähenda midagi, need ei paku vaatajale tähendusega kaasaskäivat turvatunnet, ei teeninda vaatajat mingilgi moel. Need maalid on, Charles Baudelaire'ilt (1821–1867) sõnu laenates, loobunud katsetest olla "raamat", jutustada mõnda Lugu. Need ongi need maalid, mis koosnevad vaid joonest ja värvist, mida rõhutas Baudelaire (kuulutades enda teadmata ette abstraktsionismi sündi pool sajandit hiljem).

Eelma kunagine pöördumine minimalismi ja abstraktsionismi radikaalsele rajale on tänases päevas saanud filosoofilisema jätku. Kui paarkümmend aastat tagasi otsis ta veel tasakaalu kujutava ja abstraktse kunsti vahel, siis tosin aastat hiljem sünnivad tema käe all juba miraažid stiliseeritud loojangutest… või on need kauguses sinavad mäeahelikud... või lehvikuna laialipuhkenud lootosed, ei saagi enam aru. Hüvastijätt reaalsusega on juba aset leidnud, tegelikkusest on pika paastumise toel alles vaid monumentaalsed kontuurid sirelilillas ja roosas uduhämus, pea monokroomsed maalid, mis kujutavad vaid iseennast.

*

Aeg näitab, kas sellest süvenemisest võrsub ka doktoritöö mahtu teooria, kuid kahtlemata võiks selle läbivaks teemaks olla maalikunsti dematerialiseerumine, selle lahkumine käegakatsutavate ja kujutatavate objektide killast ning sisenemine ääretutesse ruumifantaasiatesse. Abiks Kaug-Ida tühjusefilosoofiate asjatundjad ja katoliikliku maailmapõlguse vahendajad, ongi mõlemast askeesist midagi jõudnud ka Eelma maalidesse. Kui mitte muud, siis kindlasti jooginireke, mis kustutaks vaataja janu tähenduse järele, igatsust elu mõtte järele. Vaataja võib ju leppida mõttega oma surmast, ent kindlasti mitte mõttega oma surma mõttetusest.

Oscar Wilde (1854–1900), tundes surivoodil surma lähenemist, pöördunud sel hapral hetkel maotu lillelise tapeedi poole oma üksildase pansionitoa seinal ja kähisenud legendi kohaselt: "Niisiis, üks meist peab nüüd lahkuma." Tõsilugu või mitte, inimlik kihu anda tähendus ka surmale, teha ka sellest esteetiline žest, on selles pärimuskatkes täiesti nähtav. Sirja-Liisa Eelma maalidki on "surnud sellele maailmale", kloostri klausuuri kõige kaugemas nurgas elavad nad enda kehtestatud formalistlike reeglite järgi.