Kohtusin FS-iga kirjanike liidu maja suure aknaga kohvitoas, millest on näha nii Vilde kui ka Krossi kuju ja Niguliste kirik, arvukaist jalakäijaist rääkimata. Mõõdetud rütmi andis jutuajamisele rahustavalt ja samas ka halastamatult tiksuv seinakell.

FS ja Indrek Mesikepp – üks on kodanikunimi ja teine kunstnikunimi, luuletajanimi. Kui lahutamatud nad teineteisest on, kumb tahad rohkem olla?

See on teiste inimeste otsustada, kuidas nad minu poole pöörduvad. Luuletekstide juurde käib küll FS. Kuidagi on kujunenud nii, et kui ma kusagil  plaate mängin või raadiosaadet teen, on sinna samuti jäänud FS külge, ja mingil hetkel ma avastasin, et tegelikult F ja S on ju mu kunagise üritustesarja ja praeguse raadiosaate "Floorshow" initsiaalid, nii et sobib hästi. Kõige lähemate inimeste jaoks olen Indrek.

Loomingu juures oled olnud juba üle 20 aasta, alguses kriitikatoimetajana, nüüd juba kolmandat aastat peatoimetajana. Kuidas Loomingu juurde jõudsid?

See oli aastal 2000, mil siin tööle hakkasin. Ja millegipärast seostub sellele ajale tagasi mõtlemine kõigepealt sellesama ruumiga, kus me praegu oleme. See suurte akendega kohvituba, kus Loomingu toonane peatoimetaja Udo Uibo sageli istus. Tol ajal tohtis siin ka suitsu teha ja seda ta muidugi ka tegi. See oli tegelikult juhuste jada, mis mind siia tõi. Ma ei tea, kui kaugelt alustada.

Siis sa olid juba midagi avaldanud. Sind teati kui kirjanikku, luuletajat.

Jah, 1990. aastatel ma suhtlesin Tartus elades päris palju Kivisildnikuga ja ei kavatse teda oma meenutustest kustutada, kuigi tema praegune tegevus ja seisukohad mulle sugugi ei istu. Aga omal ajal oli nii, et me käisime läbi ja kui ta tegi raamatu nimega "Kutse", mis koosnes ainult kaantest, ja milles oli vaid üks lause, "Tulge mõistusele!", viis selle poodi müüki ja mõned ta tuttavad, kui ma õieti mäletan, siis Heie Treier ja Jan Rahman, kirjutasid selle kohta arvustusi, ja Kivisildnik küsis minult, et millal siis mina kirjutan, siis mu esimene vastus oli, et selliseid asju ei tehta ju, et sõbrad ei tohiks arvustada. Aga idee tundus mulle naljakas. Siis läksin koju ja mõtlesin, et kui ma kirjutaksin seda asja, siis mida ma kirjutaks. Kui olin piisavalt mõelnud, kirjutasin selle üles ja mulle tundus, et see oli kirjandusarvustuse pastišš. Tsiteerisin seal ühe bändi laulutekste ja piiblit ning vastandasin neid ja kirjutasin teksti, mis justkui oli arvustus, aga tegelikult keel põsenurgas. Seejärel, ma ei mäleta kas noore inimese edevusest või muul põhjusel mõtlesin, et pakuks seda kuhugi. Ajaleht Kostabi, kus selliseid asju avaldati, oli juba hingusele läinud. Kostabis ilmusid arvustused teoste kohta, mida ei olnudki olemas. Aga mu arvustus ilmus siiski ühes väljaandes, vist oli Kultuurimaa [Mati Kebina asutatud kultuurinädalaleht 1996–1998 – toim]. Varsti pärast seda oli keegi mulle helistanud, mobiiltelefone siis ei olnud, ja mu elukaaslane ütles, et üks vanem meeshääl oli mind küsinud kodanikunime pidi. Tol ajal kasutati mu kodanikunime harva, sõbrad keegi ei kutsunud mind nii, siis mõtlesin, et huvitav, mis ametkond mind taga otsib. Hiljem selguski, et see oli Udo Loomingust, kes pakkus mulle ühte raamatut arvustada.

Minu esimene vastus oli, et jaa, ma tean, et Doris Karevale see raamat meeldib, Indrek Hirvele meeldib, Udo lisas, et Andres Ehinile ka meeldib, siis ma ütlesin, et mulle ei meeldi. Ja Udo seepeale, et talle ka ei meeldi. Ma ikka väntasin seda juttu edasi, et äkki keegi teine mõistab seda teost praemini, mille peale Udo ütles, et aga siis peaks autor ise kirjutama. Kuidagi ta rääkiski mulle augu pähe ja kirjutasin selle arvustuse, ilmus Loomingus. Kirjutasin veel paar arvustust, ja kui tulin Tallinna tööle, astusin sageli siia Loomingu kohvituppa sisse. Lõunavaheajal või pärast tööpäeva lõppu. Ajasin Udoga juttu või jõime niisama kohvi ja Udo tegi suitsu, vaikis ning vaatas aknast välja. Ühel sellisel korral ta tegi mulle ettepaneku tulla katseajaga siia tööle ja mulle tundus see palju lahedam mõte kui töötada arhiivis edasi. Hakkas tunduma ka nii, et siin võiks minust äkki isegi mingit kasu olla (naerab).

Oled sa samasuguseid ülesandeid nagu Uibo sulle andis, samuti kellelegi andnud ja sedaviisi kedagi majja toonud?

Kui sain ise peatoimetajaks, siis loomulikult pidin leidma uue kriitikatoimetaja. Kahjuks oli ka keeletoimetaja Hille Lagerspetz meie hulgast lahkunud ja pidin leidma ka kellegi sellele kohale. Carolina Pihelgas on väga hea kriitikatoimetaja ja Leena Tomasberg on väga hea keeletoimetaja. Udo, jah, tegelikult, viskas mind tundmatus kohas vette ja siis hakkas andma ka ülesandeid, mis takkajärgi vaadates olid päris arendavad – näiteks Susan Sontagi essee tõlkimine. Ma polnud tõsise teksti tõlkimisega üldse varem tegelenud.

Loomingus ju eriti tõlkeid ju ei avaldata?

Tõlkeid on jah harva. Pealegi oli see filmikunstist, mitte kirjandusest. Ma ei mäleta, äkki oli see seotud mingi teemanumbriga.

Selle 20 aasta jooksul, mil oled Loomingus olnud, mis on muutunud? Looming on ikkagi üpris traditsioone austav ajakiri, üks meie kirjasõna tugiposte kultuuriajakirjanduses.

Ma näen seda nii, et kuigi ta on paratamatult vana ja traditsiooniline institutsioon, ei pea seda tehes klammerduma mineviku külge. Jällegi meenutan Udot hea sõnaga. See oligi hea, et just tema ajal siia sattusin, võib-olla keegi teine ei olekski mind tööle võtnud ei varem ega hiljem. Tema vaatas küll minu arust asju väga värske pilguga ja tagantjärgi olen ka teistelt kuulnud, et seda aega, kui tema oli peatoimetaja, hinnatakse kõrgelt. Ta ei tegutsenud mingites ootuspära raamides, autorite valikul või avaldamisel või üldse.

Peatoimetajal peab olema julgust, et esile tuua uusi tuuli, aga kuna meil on praegu olemas ka Värske Rõhk, siis nooremad autorid lähevad sinna. Kuidas te oma valiku teete, kui palju saadetakse kaastöid ja kas võtate ka väljastpoolt kirjanike liitu kaastöid vastu?

Siin on mitu mõtet ja vastust. Värske Rõhk avaldab jah noori ja tegelikult ei ole ka meil vanusepiiri, kust maalt nooremaid ei avaldata, pigem annab Värske Rõhk noorematele mingi eelise, aga kui noore inimese tekst on väga hea, siis avaldame seda ka meie. Kas võtame ka väljastpoolt Liitu? Jaa, see ei ole mingi näitaja, kas autor on kirjanike liidus või mitte. Kui palju aga saadetakse kaastöid? Ei oska arvuliselt öelda, aga kindlasti rohkem kui avaldada saame. Luulet saadetakse kõige rohkem, seal on vaja ka kõige rohkem tagasi lükata. Sama kehtib ka proosa kohta, aga artikleid ja arvustusi valdavalt tellime. Juba enda kogemusest mäletan, et väga väike osa tuleb kriitiku initsiatiivil ja mäletan ka seda, et mõnikord neid asju, mis tulid tellimata, ei saanud ka avaldada, sest ilmselgelt paistis, et selle oli kirjutanud autorile lähedane isik ja see ei olnud see, mida arvustusena tahaks avaldada.

Kui kirjanike liidu liikmetest kellegi töö tagasi lükatakse, on siis pahameelt ka?

Jaah ... kirjanike liidu eestseisuse koosolekul loeb Tiit Aleksejev ette, milliseid kirjanikke, liidu autoreid tuleb avaldada ja milliseid raamatuid arvustada ... Ma üritasin nüüd nalja teha. Tegelikult, tõsiselt rääkides on küll mõnedel autoritel ilmselt see arusaam, et kuna ta on kirjanike liidu liige, siis peab teda tingimata avaldama, aga meie sellest end kõigutada ei lase.

Kirjanikud on ikka altid oma uusi töid saatma? Tihti on Loomingus lugeda ka esimesi pilguheite mõnele mahukamale teosele, ta toimib siis ka omamoodi reklaamina?

Nii ta põhimõtteliselt on küll, autoritega on jälle nii, et mõni autor saadab hea meelega, mõne käest peab küsima, talle meelde tuletama. Ma ise olen samuti pöördunud mõne kirjaniku poole, et ta ka Loomingule saadaks, mitte ainult teistesse väljaannetesse ja hea meel, kui nad on seda teinud.

Rivaale teil vist siiski pole? Või Vikerkaar on, sest seal on samasuguseid tekste?

Ma ei kasutaks sõna "rivaal", aga mõne autori puhul on küll olnud nii, et ta on avaldanud Vikerkaares, aga meile midagi saatnud ei ole. Jutud või luuletused on head, aga siis tuleb talle ennast meelde tuletada ja võib-olla ka seda öelda, et me ei ole vanamoodne ja konservatiivne, seda arvamust lammutada, et hea meelega avaldame ka tema jutte.

Kas honoraridega ka saab mõjutada, üle pakkuda? Öelda, et "sulle annaksime rohkem"?

Tegelikult on meil natuke kõrgemad honorarid (naerab), aga ma ei tahaks juttu vastandumisele või konkurentsile viia. Ei tunne, et see nii oleks või olema peaks.

Vastandumisest rääkides, siis kas see Smuuli tüli on ikka tüli? Kas tõesti on kirjanike hulgas tekkinud kaks leeri? Kuidas seda seestpoolt näed?

Ma tunnistan ausalt, et oma vaimse tervise huvides ma ei loe enam mitu aastat Eesti kirjanike liidu meililisti. /paus/ Ametikoha järgselt kuulun ka liidu eestseisusse, nii et tean, kuhu see asi on jõudnud. Aga nende kirjade ja kaklemistega ei ole ma reaalajas kursis olnud. Paar päeva tagasi oli meil eestseisuse koosolek ja seal toodi välja, et Smuuli bareljeefi mahavõtmisele oli poolehoidu avaldanud 20 inimest. Nii et kui uudistes vahendatakse Mait Vaigu seisukohta, nagu paljud kirjanikud oleks seda nõudnud, siis ma meenutaks seda, et kirjanike liidus on umbes 350 liiget ja see ei ole tegelikult väga suur protsent. Põhikirja kohaselt peaks olema vist 70 inimest, et seda asja üldse üldkogule arutada anda, aga juhatus eesotsas kirjanike liidu esimehega otsustas selle siiski üldkogule esitada. Vastutulekuna.

Kui siit edasi vaadata, kas selline lõhe või erimeelsus on midagi jäävat või saab selle selliste vastutulekutega ületada? Või on see kibestumine kuidagi vastavalt praegusele ajale ja inimeste kõikuma löönud enesekindlusele sisse kirjutatud?

Eks see otsus panna küsimus üldkogul hääletusele tuli ilmselt soovist neid lõhesid ja vastandumisi vältida või ületada, aga alati jääb neid inimesi, kes vastanduvad. Vastandumine ei ole tingimata halb. Meie sinuga näiteks tunneme mõlemad huvi alternatiivkultuuri vastu, nii et vastandumine ei ole tingimata negatiivse märgiga, aga antud juhul tundub mulle, et tegemist on osaliselt ka kibestumisega. Millest see on alguse saanud, ei oska ma täpselt öelda.

Eks see läheb tagasi iga looja enda maailmavaate ja vastutuse ja enesemääratluse juurde. Mis on kibestumise või vastandumise põhjused.

See on loomulik, et loovisikud seavad etteantut sageli kahtluse alla. Ise nad loovad, vaatavad maailma oma pilguga, reageerivad ebaõiglusele, väljendavad seisukohti selle kohta, mis nende arust on vale. Kuigi mina ei kuulu nende hulka, kes tahavad, et see plaat tuleks sealt tingimata maha võtta, mõistan ma mõningaid argumente, mis on selles vaidluses esile tulnud. Samas ma ei tea, milline tõepõhi neil Smuuli-vastastel argumentidel on, siin on päris palju segast [intervjuu toimus enne Eesti Ekspressi selleteemalist artiklit – toim]. Kui aga kuulsin raadiost selleteemalist uudist ja selle järel kohe Ukraina sõda puudutavat uudist, siis mulle tundus see arutelu siin absurdne ja ülepaisutatud. Aga see on jälle minu seisukoht.

Sellest, et kuidas ja kas ühendada loovisikut, tema maailmavaadet ja tegusid loominguga, on räägitud juba enne Ukraina sõda. On olnud mitmeid skandaale, kus tegemist vägivallatseja või paadunud kurjategijaga, võime minna või kirjandusklassikasse, aga samas võtame riiulist selle autori raamatu ja saame sealt olulist teada selle kohta, mis on inimene ja mis on elu. Kas saab üldse tõmmata piiri, milliseid autoreid me enam ei loe või millised tuleks üldse mälust välja arvata?

Kui enesekriitiliselt vaadata, siis see kõik ongi väga keeruline, näiteks ma ise omal ajal sageli alustasin oma DJ-setti, peamiselt järjekorras teisena Gary Glitteri looga "Rock and Roll Part 2". Tavaliselt mängisin esimesena ühe The Sisters of Mercy pinget kruviva monotoonse loo ja sinna otsa selle Glitteri loo. See tõmbas peo käima, ja nüüd, olles kuulnud, milline jälk pedofiil ta on, ma lihtsalt ei taha tema muusikat mängida. Samas kui mõelda mingite kirjanike või kunstnike peale, kes on tegutsenud 100 või 500 aastat tagasi, siis ma ei ole päris kindel, et ma olen nende suhtes sama kriitiline. Võib-olla mängib siin ka see asjaolu, et see Gary Glitter, see inimene praegu elab ja tema persoon tekitab vastikusest judinaid.

Jah, ta võib sulle tulla tänaval vastu, sa näed teda ja sa tead, kes ta on.

Ma tahan öelda, et nii üks kui ka teine seisukoht on mulle mõistetav, aga kuidagi  peab selle enda jaoks selgeks tegema.

Võib-olla on see tõesti hea mõõdupuu, et jätta surnutele surnute maailm ja vaadata, kuidas siin elavate maailmas hakkama saada?

Ka see on üks võimalus. Tõesti, kui nüüd rääkida Smuulist, siis me ei saa talle enam sõna anda. Me ei saa küsida ta käest, mida ta praegu nendest asjadest arvab. Asi oleks teisiti, kui ta oleks elus.

Aga Loomingut hoiad sa puhtana igasugustest poliitilise varjuga nääklemistest?

Looming on eelkõige kirjandusajakiri. Kuigi mul on poliitilistes asjades oma maailmavaade, nii mõneski osas väga selge, on Loominguga siiski nii, et kui anda sõna ühele poolele, siis tuleks anda sõna ka teisele ja siis täituks kirjandusajakirja maht millegi muuga. Samas see, et Looming on nõukogude võimu varisemise või Eesti iseseisvumise ajal olnud täidetud palju rohkem minevikku või poliitikat puudutavate materjalidega, on täiesti mõistetav ja isegi mõistlik, aga see ei oleks enam mõistlik, kui praegu täidaks teda sama suur hulk selliseid kaastöid.

Mulle meenub, et meil on olnud kultuuriajakirjanduses vaidlusi kas või arvustatavate teoste pärast. Näiteks on ilmunud mahategev arvustus ja autor on tahtnud omalt poolt midagi lisada, avaldanud oma vastulause või on kriitikud omavahel vaidlema läinud. Selliseid asju on ju olnud?

Jah, igasuguseid asju on olnud. Loovisikud on tundlikud ja sageli võetakse arvustust isiklikult.

Sinu toimetamise ajal ei ole sellist järjejuttu sinna tekkinud?

Järjejuttu ei ole tekkinud, aga juba sellest ajal, kui olin kriitikatoimetaja, on mul mitmeid kogemusi, kuidas keegi on vihastanud selle peale, kuidas tema raamatut arvustatakse. Mind on avalikult läbi sõimatud, kuigi mina olen kõigest toimetaja ja ma ei saa kriitiku seisukohti tsenseerida. Mõnigi kord on olnud ebaadekvaatset reaktsiooni, aga see jälle ei vähenda nende autorite teoste väärtust.

Looming on ikkagi lõpuks üks ja sama platvorm, ega tema väärtus sellepärast ei vähene, et kellelegi seal midagi ei meeldi. Ka kriitikud on lõpuks loojad.

Kui nüüd rääkida veel sellest kirjanduse ja ühiskonna seostest, siis ega me ei jää kõigest juba selletõttu eemale, et teosed ise sageli kannavad üht või teist sõnumit, mis on ka loomulik.

Muusika on olnud sulle samuti hästi oluline juba keskkoolist peale?

Isegi varem.

Ka seal oled läbinud mitmesuguseid faase, igaüks võib tõmmata omaenda isikliku muusikaajaloo kaare, aga oled end praegu kinnistanud ühe bändi juurde – kui Eestis öelda The Sisters of Mercy, tuleb meelde FS, kui öelda FS, tuleb meelde The Sisters of Mercy. Oled saanud kuidagi ikooniks.

No ma kuulan ikka teisi bände ka ... Ja see on muidugi bändi suhtes ebaaus, sest mina olen lihtsalt üks paljudest, kellele see bänd väga korda läheb. Tean eri rahvustest, soost, orientatsiooni ja nahavärviga Sistersi fänne ... (naerab) Minu veidra isiku põhjal bändist pilti kujundada oleks ilmselgelt ebaõiglane.

Aga miks just The Sisters of Mercy?

Küllap ta siis puudutab on mu isiklikku lainepikkust. The Sisters Of Mercy ja Joy Division, mõlemad meeldivad mulle väga, aga millegipärast üks neist on mulle eriti lähedane – Sisters siis. Ma ei tea, kas sellepärast, et kuulsin neid esimesena ... Tegelikult vist ei ole see ainult selle pärast. Kui ma kuulan Joy Divisioni albumit "Unknown Pleasures", siis ma ei saa öelda, et mingi teine bänd on maailmas parem. Aga see on tohutult depressiivne ja võib-olla The Sisters of Mercy oma tantsulisuses ja isegi küünilisuses poeb depressiivsusele kalduvale inimesele veel rohkem hinge, annab energiat ja aitab ellu jääda. Võib-olla on siin mingi loogika, miks see bänd on mind rohkem enda küljes kinni hoidnud. Võib-olla psühholoogid kinnitaksid või vaidleksid sellele vastu, või on hoopis mingi kolmas põhjus. Ma ei tea. The Sisters of Mercy liider Andrew Eldritch on küll samamoodi öelnud, et jah, me väljendame seda, kui masendav koht see maailm on, aga pigem selle suhtumisega, kuidas sellest läbi tulla.

Ütlesid, et kuulsid Sistersit enne Joy Divisionit. Meenub sulle, mis plaat see oli, mis sedavõrd tugeva mulje jättis? See viis sind ju ka Joy Divisioni ja kogu selle dark culture'i maailmani.

Jah. See oli päris kindlasti nii. Mis lood need olid, ma isegi ei oska öelda, ma kuulsin neid esimest korda raadiost. Loomulikult ei saa öelda, et oleksin kohe muutunud, aga igal juhul ma hakkasin otsima selle bändi muusikat. Minu kooliaeg möödus Tartus ja see oli see aeg, kui Eestit nimetati veel Eesti NSV-ks ja Tartus muusika kindlasti ei liikunud nii palju kui Tallinnas, ja Tallinnas ei olnud need asjad nii hästi kui Soomes, ja Inglismaal või Saksamaal oli infot veel rohkem. Mina kuulsin Sistersit esimest korda aastal 1990 või 1991. Ja siis, kui Poola kassetid tulid, seda on praegu jälle mõnes mõttes ebakorrektne öelda, aga nii see oli, et Poola piraatkassetid, mida müüdi Tartus Poe tänava muusikapoes, keldripoodides, turgudel, need kindlasti aitasid inimestel palju rohkem end maailma muusikaga kurssi viia, oma huvisid realiseerida, ja sealjuures anti ju välja ka väga palju alternatiivmuusikat.

Kui tuli Sistersi algusaastate kogumik "Some Girls Wander By Mistake" (1992), oli mul esmalt vaid pool sellest. Ma mäletan siiani seda päikselist külma sügispäeva, kui ma läksin Tartu kaubamajja ... Võib-olla polnudki see külm päev, võib-olla oli mul see tunne sellest külmast Annelinna korterist. See oli see aeg, kui Venemaa jälle trikitas gaasiga ja kõik kortermajad olid külmad, aga ma mäletan seda külmatunnet, seda päikesepaistelist varasügisest ilma, ja ma nägin leti peal kaht kassetti – üks must, millel oli violetse värviga bändilogo ja nimi, ja teine oli valge, kus kiri mustaga, ja kuna ma lugesin seal oma rahakest, siis otsustasin, et võtan selle musta, et äkki see on see päris mulle hingelähedane asi. Ma kujutasin ette, et see valge on midagi sellist nagu Merry Christmas Mr Lawrence [Mihkel Raua loodud ansambel, mis tegutses 2000. aastani, hiljem lihtsalt nimega Mr. Lawrence – toim], pärast selgus, et see on üks ja sama kogumik, poolakad olid selle lihtsalt kahe kasseti peal välja lasknud, ja hiljem õnnestus mul saada originaalkassett, kus oli kogu materjal peal ja ma andsin selle Poola kasseti ühele sõbrale. Teine sõber ütles mulle isegi kerge pettumusnoodiga hääles, et "sul on siin Zeppelini plakat, aga sa kuulad iga päev seda Sistersit". Jah, tõesti, iga päev kuulasin seda. Ma kuulasin seda, kui mul oli hea tuju, ma kuulasin seda, kui mul oli halb tuju, ma kuulasin seda, kui ma lihtsalt tahtsin mõne kasseti sisse panna, ja see kestis umbes kaks aastat niimoodi. Sealt järgmine soov oligi rohkem teada saada samasugusest muusikast. Ma uurisin, mis see võiks olla, vastati, et gooti rock. Nii kuidagi hakkasid mingid asjad kogunema. Mõni meeldis rohkem, mõni vähem. Joy Division meeldis väga, selle bändi minuni jõudmist ma jälle mäletan. See ei olnud sellepärast, kas ta on gooti või mitte. Istusin ühel ööl baaris, kus alternatiivsete huvidega inimesed oma aega surnuks lõid, sattusin ühte lauda tuttavaga. Rääkisin sellest, kuidas ma kuulan The Sisters of Mercyt ja tema rääkis sellest, kuidas ta kuulab Joy Divisionit ning ta kirjeldas seda umbes samamoodi, et selline hea, natuke tume muusika, võtad teed, jood, mõnus, ja mul tekkis tahtmine seda paljukuuldud nime kuulata ja kui ma "Unknown Pleasuresi" kasseti sain, siis umbes kuu aega kuulasin seda iga päev. Kui ma nüüd meenutan, siis 1980ndate lõpus saatsid sugulased Ameerikast mu isaga meile vennaga paar kassetti, ühe peal oli The Cure ja teise peal The Cult ning Culti kuulates ma kujutasin ette mingit sarnast, aga veel mõjuvamat muusikat. Mingisugune kumedus või kitarrikõla oli seal väga sümpaatne, aga ma mõtlesin, et see võiks olla natuke veel teistmoodi.

Eks ta viib mõtte ka sinna, millised võimalused on praegu. Kui nõukaajal pidid kassette otsima ja plaate vahetama, siis praegu avad ükskõik kus mobiiltelefoni ja sul on kogu maailm käe ulatuses.

Jaa, tookord oli kaks momenti, mis seda asja piirasid. Üks oli nõukaaeg oma defitsiidi ja piirangutega. Kuni selle ajani, mil kooperatiivid hakkasid Venemaal mitteametlikke vinüülplaate välja andma ja levima hakkasid poolakate tehtud piraatkassetid, said väga harva kätte plaadi, mis oleks meeldinud. Teine asi oli see, et ega neil mu teiste maade tuttavatelgi, kellega praegu läbi käin, polnud alati lihtne õigete asjadeni jõuda. Sellist asja nagu internet veel olemas ei olnud ja mul on hea meel, et praegu on. Kui ma oma 19-aastase tütre käest küsisin, kas sa sellist bändi tead nagu The Psychedelic Furs, siis ta ütles peaaegu solvunud häälega, et muidugi tean. Mul on väga hea meel, et nemad saavad muusikat ja muud huvitavat kergemini kätte. Nii peakski olema tegelikult.

Mulle tundub, et see skeenede kujunemine jäigi sellesse aega, kus info ei olnud veel nii lihtsalt kättesaadav. Need tunnusjooned pandi seal paika, nad kujunesid mingiks hetkeks välja, ja nüüd, kui kõik on lahti, on kõik justkui korraga olemas ja nüüd on jäänud vaid moevoolud nagu kas või wave, mis hõlmab darkwave'i, goth'i, synthwave'i jne aga kindla struktuuriga subkultuure ei näe peale tulemas.

Ma ütlen ausalt, et ega ma ei tea, kuidas see täpselt on. Su jutt kõlab väga loogiliselt ja usutavalt. Ma tahaks tegelikult sellest kõigest rohkem teada, kas sulle vastu vaielda või nõustuda. Juba 1990. aastatel hakkasid mingisugused piirid hägunema ja võib-olla enne seda olidki need piirid liiga jäigad. Võib-olla ka sina mäletad aega, kus vastandusid punk ja disko või hevi ja disko, need olid nagu surmavaenlased ja omaette huvitav teema on, kui palju näiteks punk ja hevi vastandusid ja kui palju nad ei vastandunud. Mulle tundub, et 1990. aastatel vastandumine vähenes, kui alternatiivrokkarid hakkasid käima klubiüritustel, aga samas ei olnud see nii ainult siin, tegelikult 1990ndate alguses ka maailmas muusikastiilid segunesid. Pandi kokku räpp ja metal, funk ja metal jne. Praegu on tegelikult igasugused skeened üsna elus, Ülases [klubi aadressil Ülase 12 – toim] käivad noored punkarid, Pink Turns Blue kontserdil, kus ma tütrega käisin, oli omajagu gooti väljanägemisega kujusid.

Põnev on see, kuhu see suubub, kui palju suudetakse selle vana asja peale midagi uut tekitada.

Noortel on täiskasvanuks saamise juures oluline ja loogiline ka selline initsiatsiooniprotsess – sa identifitseerid end mingi kindla grupiga, vastandades end võib-olla sellele, mida vanemad, kool või ühiskond sinult ootavad, aga sealjuures pole sa ise paratamatult piisavalt tugev, et ilma mingi grupiidentiteedita sellest välja rabeleda ja sealt edasi läheb kas nii või naa.

Kui aga vaatad nüüd seda, et oleme siiski Kesk-Euroopaga võrreldes provintsis, olgu selle ida ja lääne määratlusega kuidas on, siis kuidas sa hindaks meie praegust kontserdielu selle dark culture'i skeene kohalt, mida sa rohkem tunned võrreldes kas või kümne aasta taguse ajaga? On meil, mida jälgida ka elava muusika poole pealt?

Asjad on paremuse suunas liikunud küll. Agentuur Damn.Loud on hakanud siia tooma bände ja artiste, kes on ka mujal aktuaalsed. Kümne aasta jooksul on ka maailmatasemel asjad arenenud, tohutult uusi bände on tekkinud. Hästi palju on muidugi epigoonlust, aga et kõike on hulgalt rohkem, on rohkem ka huvitavamaid nähtusi. 20 aastat tagasi oli n-ö gootiskeene hoopis retrolikum kui praegu. Ehkki selles muusikas on retrolikkuse moment ikkagi suures osas sees ka praegu.

Midagi siiski toimub, kui võtta kas või hiljuti Svetas esinenud The Soft Moon, siis seal oli märgata kindlat otsingulisust teistsuguste rütmilahenduste sisse toomises, tribal-rütmide, Brasiilia ja Aafrikani välja. 

Enne sa küsisid The Sisters of Mercy kohta ja ma rääkisin isiklikust suhtest ning arvan, et see, miks ta on mulle nii hingelähedane, ei ole selle pärast, et nad omal ajal olid uuenduslikumad kui nad aru said või kui üldse tollal aru saadi. See ei ole põhimõtte küsimus, miks ma neid kuulan või miks nad on mulle lähedased, aga kas või The Soft Mooni või The KVB või paljude bändide puhul ma mõtlen, et nad on selle järellainetus. 80ndate algul pani Sisters kokku trummimasina ja alternatiivroki undavad kitarrid – sel ajal, kui Ministry tegi veel Human League'i moodi muusikat ja Depeche Mode ei olnud enda jaoks kitarririffe avastanud. Sellele liitmistehtele on tänu võlgu kõik need tuhanded praegused bändid, kus on poiss, tüdruk ja trummimasin või kiilakas onu, juustega onu ja trummimasin või kolm tüdrukut ja trummimasin vms. Väga suur osa sellest praegusest skeenest lähtub sellest, aga samas ollakse ka liikunud juba mujale. Ja The Soft Moon on tõesti ses suhtes mitmekülgne näide. Ma nägin, sa ostsid The Soft Mooni viimase albumi, ma seda näiteks pole ostnud. Esimesed on mul olemas, viimase olen Bandcampis läbi kuulanud, aga minu jaoks see viimane on juba kuidagi võõramaks jäänud.

Aga samas ma saan aru Luis Vasquezist, kes on intervjuudes öelnud, et need viimased albumid tähendavadki tal endani jõudmist. The Soft Moon on sellepärast hea näide, et minu kõrvad kuulsid seal nii Sistersi-suget kui ka Suicide'i või Gary Numani või Nine Inch Nailsi. Aga kõigele sellele lisaks oli The Soft Moonis midagi oma ja kogu see tervik oli orgaaniline, ta ei mõjunud nii, nagu sinna oleks midagi mehhaaniliselt kokku pandud. Ma tunnistan, et minu jaoks näiteks tumedas skeenes väga populaarne She Past Away mõjub rohkem konstrueeritult ja see pole nii uus ja huvitav, orgaaniline tervik.

Just, She Past Away mõjus pigem mudelina, mida bändiliikmed järgisid ja mille nad publikule ette andsid aga mingit erilist väärtust ta juurde ei andnud. Kõigi nende esinejate eest tuleb aga kiita Damn.Loudi, kes selliseid artiste siia toovad ja seeläbi on siinset kontserdielu tugevalt rikastanud.

Damn.Loudi tuleb kiita jah, ja kui mõelda selle peale, kui suurtes kohtades The Soft Moon mujal mängib, võime olla õnnelikud.

Sama ka A Place to Bury Strangersiga, mis müüb täis kümme korda suuremaid kontserdisaale kui Sveta baar.

Nii see on. 

Aga kui vaadata veel korra meie popkultuuri, siis meil puudub oma analüütiline vaade. Peale Valter Ojakääru raamatute pole senini ilmunud käsitlust, mis püüaks kokku võtta, mis meie muusikas toimub. Meil on üksikud muusikud ja veel vähem kriitikuid, kes midagi on avaldanud, aga kokkuvõtet mõnest subkultuurist või kas või aastakümnendist pole. Võib-olla on see üle jõu käiv töö. Pole isegi ühte fenomeni lahkavat raamatut. Huvitav, miks?

Ojakääru raamatu ilmumise olukord oli muidugi hoopis teine. Selles oli omamoodi tutvustamise moment ja sellel ajal oli tingimus, et mujalt tulnud mõjusid pidi tutvustamise kõrval kritiseerima. Mäletan üht "Noortestuudio pärastlõunat" [1986–1988 pühapäeviti Eesti Televisiooni eetris käinud otsesaadete sari – toim] 1980ndate lõpus, kus näidati lääne muusikavideoid, mida Tartus muidu naljalt ei näinud – Tallinnas oli olukord teine –, kuid need videod käisid koos Alo Mattiiseni kritiseerivate kommentaaridega. Ta ei kasutanud nõukogulikku retoorikat, küll aga patroneeris, korrutades sõna "klišee". Mingi heavy metal'i video peale mängis akustilisel kitarril mõned akordid ja ütles, et see on ju parem. Praegu võiks hoopis teisiti asjale läheneda ja mulle tundub, ma olen küll kõigest kõrvalseisja, et mõned muusikauuringutega tegelevad institutsioonid, näiteks muusikaakadeemia, võiksid rohkem mõista seda, kui oluline on see osa muusikast, popmuusika ja alternatiivne popmuusika. Seal muidugi on inimesi, kes sellega tõsiselt tegelevad, Brigitta Davidjants näiteks, aga mulle tundub, et sellised uuringud võiks olla institutsionaalsel tasemel rohkem toetatud.

Ehk on see kõik veel ees.

Loodame.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.