Davidjants sõnas, et talle jäi mingil hetkel silma, et pungist räägitakse millestki, mis on justkui poiste asi. "Mulle hakkas tekkima tunne, et kas see ikka on nii, sest ma teadsin ise nii palju tüdrukutest punkareid," selgitas ta ja lisas, et kui ta seda uurima hakkas, siis laotus sealt laiali pikk ja põnev lugu.

"Minu jaoks on kõige huvitavam see, kuidas meil arvatakse, et mingid subkultuurid olid ainult lääne teema ja siin neid ei olnud, aga tegelikult meil on kõik suuremad liikumised ka siin kajastunud," mainis ta ja lisas, et üks huvitavamaid subkultuure on 1950. aastatel eksisteerinud lõngused. "Ingliskeeli teddyboy'd, kes UK-s tegutsesid, me teame nendest vähe, aga kui sa hakkad urgitsema ja otsima, siis leiab nendest üsna palju, eriti just Nõukogude Eesti meediast, kust neid hukka mõisteti ja nende üle naerdi."

Ka lõnguste puhul hakkas Davidjantsi painama küsimus, et nende poiste kõrval peavad olema ka tüdrukud. "Sa pead oskama need tüdrukud üles leidma, kui ma hakkasin neid nõukogude ajalehti läbi töötama, siis tuli välja, et seal kõrval olid alati ka lärmakad tüdrukud, kes tantsisid ka rock'n'roll'i."

"Meie ajalookirjutus on väga pikalt olnud võrdlemisi meestekeskne, võib-olla ka see, et mehed on kirjutanud seda," mainis ta ja lisas, et subkultuurid on olnudki mõnevõrra maskuliinsemad. "Aga tüdrukud olid seal ka olemas."

"Me eeldame alati, et subkultuur on muusika-põhine ja ma olen pikalt aru saanud, et see oli ka minu enda stereotüüp, aga tegelikult mõnede jaoks on see seotud stiiliga, mõnede jaoks kirjandusega," selgitas ta ja lisas, et subkultuurid on ka praegustele noortele olulised. "Ma arvasin, et emod on ära kadunud, aga mu 13-aastane tütar räägib kogu aeg emodest."