Muusikateadlane Brigitta Davidjants: popkultuur sõltub suulisest ajaloost
Tallinna vanalinna muusikalist ajalugu uuriv muusikateadlane Brigitta Davidjants leiab, et ilma fännide mälestusteta muusikaelu polekski.
Muusikateadlane Brigitta Davidjants tutvustab Tallinna vanalinnas inimestele kohalikus muusikaelus ja -ajaloos märgilise tähtsusega keldreid.
"Tallinna linn, mis on hetkel UNESCO muusikalinn, mõtles teha audiogiidi, kus on muusika, helinäited ja erinevad muusikarajad. Aivar Tõnsoga tuli neil mõte teha Tallinna keldriterada, sest väga palju just sellist alternatiivsemat ja mitte nii peavoolu muusikaelu on toimunud keldrites, eriti 1990. aastatel. Kirjutasime Aivar Tõnsoga raja kokku ja mõtlesime, et kutsuks inimesed jalutuskäigule osade punktide juurde," selgitas Davidjants kultuurisaates "Delta" Kaisa Lingile.
Muusika tõi keldritesse Davidjantsi hinnangul ruumi kui sellise ühiskondlik staatus. "Sageli on keldrid natuke alaväärtustatud, aga seetõttu ka võib-olla kättesaadavad. Tallinnas mängis kindlasti 1990. aastatel rolli see, et omandiküsimused olid segased. Mis pind kätte saadi, seal üritusi tehtigi. See viis inimesi keldritesse päris palju."
Davidjants leiab, et vanalinna tolleaegne räämas ja mahajäetud seisukord lõi võimaluse noortel sinna koonduda. "Aastatel 1960–1990 panustati linnas rohkem äärealadele. Ehitati üles piirkondi, mida täna nimetame magalateks. Vanalinn oli natuke kõrvale jäetud."
Paljud omal ajal populaarsed kohad elavad täna ainult mälestuste najal. "Popkultuur on väga sõltuv suulisest ajaloost. Kogu ajaloo saab kokku panna ainult inimeste juttudest. Kirjalikke dokumente sellest ei leia."
"Minu jaoks on fännivaade alati huvitavam. Inimesed, keda sageli peetakse veidrikeks, aga kes samamoodi loovad muusikaelu. Ilma nendeta seda poleks. Inimeste suulised narratiivid ongi sageli need, millelt saab kokku panna, mis see oli, kuidas mäletatakse ja mida tagantjärele aktualiseeritakse."
Kultuurielu väljavoolu vanalinnast Davidjants üleliia traagiliselt ei suhtu. "Ühest küljest tahaks õudselt kaevelda ja nostalgitseda, et kuidas ikka kunagi vanalinnas toimus. Samas kas sellel on mõtet? Alati võiks olla vanalinnas rohkem elu, aga ju see on mingis mõttes loomulik."
"Minu vanaema elas Vene tänaval ja ma mäletan lapsepõlvest vanalinna, kus olid kalapoed, ajalehepoed ja inimesed jooksid kooli ja tööle. Mina isiklikult igatsen seda," tõdes Davidjants.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Delta", intervjueeris Kaisa Ling