X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Natalie Mets: gentrifikatsioon on linnale sama loomulik kui inimesele vananemine

Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets.
Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets. Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Kuigi mööda punaseid rattaradu tuleb sõita praegu veel küüned pihus ja valjult ropendades, loodab Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets (SDE), et ka Tallinnast saab lähitulevikus avatud ja inimlik linn, mis pole mõeldud ainult autodele. Reedel pilootprojekti raames alustanud ööbussid on üks oluline samm selle ideaali suunas.​​​​

Minul seostub sinuga esimese asjana IDA raadio, mis tähistas oma 5. sünnipäeva ...

... 1. mail, juhuslikult on sünnipäev Raadio 2-ga samal päeval.

Kas sa ise seda projekti alustades kujutasid ette, et see veab nii pikalt välja?

Kui me alustasime, siis me tegelikult panime endale kohe eesmärgiks teha seda kümme aastat. Ma olin väga enesekindel, et sellest tuleb jätkusuutlik projekt. Ma kunagi ei arvanud, et see on kerge, ja eriti alguses oli hästi keeruline selgitada just riigi ja linna poolsetele toetajatele, mida me teeme ja seetõttu oli ka toetust keeruline saada. Aga ma mäletan, et kuskil teise või kolmanda aasta poole peal ütlesin Atsile ja Robertile [IDA raadio kaasasutajad Ats Luik ja Robert Nikolajev – toim], et kuulge, ma maksin just ära kõik selle kuu arved ja kui vaatan meie majanduslikku seisu, siis mulle tundub, et me oleme jõudnud etappi, kus meil on jalad all.

Aga mis olid toetuste taotlemisel need vastuargumendid või küsimused, mis sealt teiselt poolt tulid?

Alguses öeldi, et ei toetata meediat või raadiokanaleid, et sellist tava ei ole. Ja siis oligi minu ülesanne selgitada, miks IDA raadio on palju rohkem kui raadio, kuigi see on ka selle projekti nimes sees, aga kuidas tegelikult on tegu väga suure platvormiga sadade Eesti alustavate kultuuri- ja avaliku elu tegijate jaoks. Ja ainult läbi väga järjepideva selgitustöö me jõudsime sinna, et inimesed hakkasid lõpuks mõistma.

IDA raadiol on praegu saatejuhte 200 ringis.

Jah, 200 ringis. Pole ise ammu üle lugenud, sest poliitikasse minnes olen jäänud nõuandvasse rolli. Aga jah, tuleb juurde, läheb ära ja lisaks on ka ühekordseid külalissaatejuhte, aga püsivaid on 200 ringis.

Ja see toimib vabatahtlikkuse alusel.

Absoluutselt vabatahtlikkuse alusel. Me oleme ise sellest omavahel rääkinud, et see on nii südantsoojendav, et ka pärast viit aastat inimesed ikka on valmis kord kuus tegema saadet, mille eest nad ei saa tasu. See tähendab, et nad ei näe seda kui kohustust või midagi mida nad teevad kellelegi teisele, vaid midagi, mida nad teevad endale ja millest nad saavad järelikult nii palju tagasi, et see ilma rahata tegemine õigustab seda pingutust.

Seega see formaat on ennast õigustanud. Sa ei kujutaks ette, et mingil hetkel selekteeriks asjalikumad asjad sealt välja ja liiguks rohkem pärisraadio poole?

Sa mõtled FM-raadio?

Jah, just.

FM-raadiot IDA raadiost ilmselt mitte kunagi ei saa, sest see on väga kulukas protsess ja see formaat on teine, ja miks me ka räägime sellest ka kui platvormist, on see, et üks asi on tõesti saated, mida käiakse kohapeal tegemas ja on võimalik järele kuulata, aga kogu sündmuste programm, mis meil on, nagu peod, kontserdid, residentuurid, plaadifirma kasvas sellest välja – internetiraadio on üks osa suuremast tervikust.

Sa mainisid, et sealt kasvas välja plaadifirma. Mis sa tooksid veel välja konkreetsete asjadena, mis tänu IDA raadiole on sündinud, juhtunud, tekkinud?

Ma arvan, et IDA raadioga seotud inimeste eludes on juhtunud hästi palju, näiteks see, et Ats hakkaski IDA toel tegema plaadifirmat. Kuigi see kõlab klišeelikult, on IDA toiminud täpselt selle hüppelauana, millena ta on mõeldud toimima. Inimesed on saanud tänu oma IDA raadio saadetele Raadio 2-te, Amsterdami Red Light Radiosse või NTS-i, aga ka tegelikult ka kohalikke koostöid. Meie kunstisaade "Vitamiin K" on teinud juba mitu aastat aastalõpu kunstivaldkonna kokkuvõtlikku saadet koos Klassikaraadio "Kunstiministeeriumiga".

Ma ei tea, kas sa nõustud minuga, aga viimasel ajal tundub, et tasu osas on kultuurivaldkond liikunud sinna, et inimesed saavad aru, et nad ei pea enam oma tööd tegema tasuta. IDA raadio küll ehk ei sobitugi siia alla.

Nagu ma selgitasin ka, et saatejuhid on enda jaoks selle saate tegemise õigustanud millegi muuga. Aga näiteks meie produtsendid saavad kõik tasu ja on alguses saadik saanud ning nüüd on meil produtsendist välja kasvanud raadiomänedžer Marie Ots, kes saab samuti tasu ja tasu sai ka meie seast lahkunud hommikuprogrammi juht Kaarel Valter, kes tegi iga päev tööd.

Aga kui rääkida kultuurivaldkonnast ja tasustamisest, siis ma arvan, et see on isegi alahinnang öelda, et kultuurivaldkonnas tegutsevad inimesed on aru saanud, et nad ei pea tööd tegema tasuta, vaid nad on aru saanud, et nad peavad enda eest seisma. Et nad ei pea elama palgavaesuses ja neil on õigus samamoodi sotsiaalsetele garantiidele nagu tootval tööl töötaval inimesel. See on väga hea areng ja väga hea, et valdkond enda eest seisab. Ma tahaks näha veel jõulisemat enda eest seismist, nagu ma üldse tahaksin näha, et Eestis ametiühingud oleksid jõulisemad. Mina tahaksin, et inimesed tuleksid tänavale nõudma õiglasi tingimusi sellele, mida nad teevad. Muu hulgas tähendab see seda, et erinevad valdkonnad, erinevad huvigrupid peaksid julgemalt suhtlema ka poliitikutega, käima riigikogus vastavates komisjonides, suhtlema ministritega.

See, et kultuurivaldkond ja kultuurinimesed peavad oma eksistentsi eest eraldi võitlema ... miks see "kultuur" kohati räpane sõna tundub olevat?

See ei ole räpane. Ma arvan, et lihtsalt inimesed, kes ise ei ole loojad või ei tööta kultuurivaldkonnas, ei adu tihtipeale seda tööd ja mahtu, ja see on jah küsimus, et miks nad ei adu. Ma arvan, et ühelt poolt on see seetõttu, et ei ole suudetud piisavalt ära selgitada, mida tähendab ühe muusikapala loomine, bändi tegemine või raamatu kirjutamine, ja võib-olla üks asi on ka see, et kuna teiste erialade inimesed tarbivad kultuuri meelelahutuslikel eesmärkidel või lõõgastumiseks, siis äkki tekib inimestel peas seos, et see on ka loojate jaoks viis lõõgastuda, aru saamata sellest, et see on tegelikult töö nagu iga teine.

Just, minu arust üks aspekt kultuurivaldkonnas töötamise puhul on see, et töö ja sotsiaalelu lähevad natuke sassi ning see ei ole alati see lõbus osa ja teinekord on see lihtsalt topelttöö, et sa oledki 24/7 selles sees.

Otseloomulikult, ja seda on küll keeruline selgitada, et kunstnike puhul üks osa su tööst on see, mida sa teed ateljees, aga teine osa su tööst on teiste kunstnike näituste avamistel käimine ja suhtlemine. Kõikidele inimestele ei sobi suhtlemine ja mõnelt inimeselt võtab see palju rohkem energiat ja jõudu kui teiselt. Seda on kindlasti valdkonnavälisele inimesele keeruline seletada, et see after hours on ka osa tööst ja vähemalt sama oluline kui ateljees või stuudios veedetud aeg.

See, et "kultuur" on räpane sõna, sellega sa päris nõus ei olnud. Aga "poliitika"?

Jah, ma saan aru, miks poliitika tekitab inimestes vastikust ja arvan, et poliitika puhul tuleb ilmtingimata mõelda natuke sügavamalt. Miks see vastikustunne tekib, on seetõttu, et antud momendil, kui me räägime obstruktsioonist riigikogus, siis on teatud punt poliitikuid, kes sihilikult tegelevad sellega, et tõmmata poliitika, riigikogu ja poliitikute mainet alla. Üks eesmärkidest, miks nad seda teevad, võibki olla see, et nad tahavad tõugata inimesi poliitikast veel kaugemale, et siis kui tulevad järgmised valimised, siis tuleks vähem inimesi välja. Veel üks põhjus, miks noored inimesed ei huvitu poliitikast ja käivad vähem valimas on see, et nad ei suhestu valitavatest poliitikutest mitte kellegagi. Kui sa mõtled "poliitik" peale, siis mis sulle silme ette tuleb?

Keskealine valge mees.

Keskealine, lipsuga. Noorel ei pruugi tekkida tunnet, et tahaks seda inimest tema karjääris toetada. See on üks põhjustest, miks mina läksin poliitikasse ja sellepärast ma tõesti julgustan kõiki sotsiaalse närviga inimesi seda varianti kaaluma, sest see on viis, kuidas need asjad muutuvad. Kui poliitikas on rohkem noori, rohkem erinevate profiilidega inimesi ja ma küsin sult viie aasta pärast [sama asja uuesti], siis sa võib-olla ei ütle enam keskealine valge mees. Võib-olla sa kirjeldad mulle mitut erinevat profiili, võib-olla see keskmine vanus on alla tulnud, aga igal juhul on ta muutunud. Aga keegi peab seda muutust tagant lükkama.

Enne kui sa läksid poliitikasse, siis mis olid need asjaolud, mis sa enda jaoks läbi kaalusid? Head ja vead. Millega sa ennast veensid? Toomas Hendrik Ilves oli see, kes sulle selle idee andis?

Enne Ilvest tegelikult ütles seda seltskonnas kunstnik Jaanus Samma, kelle jutust Ilves selle välja noppis. Mõlemad inimesed on minu jaoks piisavalt imetlusväärsed, et muidugi ma võtsin seda soovitust suure komplimendina ja kui see vestlus sellel õhtul arenes, siis ma võtsin seda ka tõsiselt.

Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets. Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

See otsus erakonnaga liituda tuli lihtsalt, sest ma oma loomult olen ka selline, et proovin vabalt erinevaid asju. Kui see ei meeldi, pole hullu, lähen edasi. Erinevate ideede, mõtete ja teemade pilootimine on midagi, mida ma oma elus väga vabalt teen. Ja erakonnaga liitumine ei tähenda automaatselt poliitikasse minemist. Sa saad rohkem rääkida kaasa sarnase maailmavaatega inimeste seltskonnas endale olulistest teemadest, aga see ei eelda kandideerimist. Põhimõtteliselt see isegi ei eelda erakonna liikmemaksu maksmist, kui sa seda teha ei taha (naerab). Aga ma olin huvitaval teelahkmel, et ma olin just lõpetanud töötamise Tallinn Music Weekis selle mõttega, et lähen pooleks aastaks vahetusõpilaseks Rotterdami, et lõpetada oma magistritöö, mis tänaseni on lõpetamata, aga loodetavasti nüüd lähima poole aasta jooksul ma saan sellega ka ühele poole. Ühesõnaga, mul oli siis valik kas minna vahetusõpilaseks, keskenduda pool aastat kirjutamisele, mida ma tegelikult olin väga oodanud või teha ära see otsus, et ma kandideerin valimistel, sest see oli täpselt see otsustamise hetk, et ma kandideerin Tallinna öölinnapeaks. Ja siis ma rääkisin lähedasemate sõprade ja perekonnaga. Ja see poliitikasse minek lihtsalt tundus mulle sellel hetkel õige aja auk, mis tuleb ära kasutada, ja siis ma tegin selle otsuse.

Kuidas võetakse vastu inimene, kes tuleb kultuurivaldkonnast poliitikasse? Kuidas sa tajusid seda üleminekut vastuvõtjate poolt?

Mind võeti erakonnas hästi vastu, sest ma näitasin kohe välja entusiasmi ja soovi panustada ning olin algusest saadik väga aktiivne. Ja ka kultuurivaldkond võttis seda väga hästi vastu. Ma üldiselt olen saanud palju toetust, mis on tegelikult väga innustav, kui sa tunned, et inimesed ütlevad "aitäh" või keegi ütleb, et "see, et sina tegeled julgete teemadega, on mind julgustanud nende teemadega ka tegelema või nendest rääkima". Aga see on nii iga asjaga, et mida rohkem sa välja paistad, teed ja saad tähelepanu, siis ühelt poolt jah, sa saad seda tunnustust, aga muidugi on inimesi, kes mingitel põhjustel alavääristavad neid otsuseid. Et neid pahandajaid on ka.

Kui suured need käärid olid selle vahel, mida sa arvasid, et poliitikuna on võimalik teha ja see, mis sa seal sees olles nägid, et on reaalselt tegelikult võimalik teha?

Mina tunnen küll, et ma olen saanud juba teha neid asju, mida ma endale eesmärgiks võtsin. Kõik sammud, mida ma olen poliitikasse minnes teinud, on olnud minu enda jaoks põhjendatud. Mitte, et ma lihtsalt sisenen valdkonda ilma eesmärgita. Aga näiteks täna öösest [intervjuu toimus neljapäeval, 18. mail – toim] hakkavad sõitma ööbussid, mis tundub võib-olla, et mis siis ära ei ole, aga paraku on olnud see ööbusside ellu kutsumine täielikult ameerika mäed, kus korduvalt on öeldud, et neid ei tule, siis jälle tuleb, siis jälle ei tule. Kuni nad siis nüüd ikkagi tulevad ja loodetavasti piloodi edukuse korral ka jäävad püsima. Või siis see, et Tallinna hallatavates kultuuriasutustes on kättesaadavad tasuta menstruatsioonitooted. Kõikidel sellistel asjadel on ju ka laiem mõju, et üha rohkem on ka koole, kus on tasuta menstruatsioonitooted. Siis üks asi, mille üle mul on ka äärmiselt uhke meel, on Tallinna kultuuri- ja spordiameti toetus elava muusika kontsertkohtadele, millest ma tegelikult juba rääkisin ka 2021. aastal kampaaniaperioodil. Aga muidugi on kõik need asjad juhtunud tiimitööna ja olen väga tänulik oma kolleegidele Kaarlile [Oja] ja Jevgenile [Ossinovski], kelleta on raske nende projektide juhtumist ette kujutada. Et saab küll teha, ja sellepärast ka ma julgustan inimesi, kes on kuidagi kahe vahel, kas siseneda poliitikasse või mitte, ikkagi seda sammu tegema. Kui teha seda armastuse ja kirega ning olla nutikas, tasakaalukas, tark ja mis iganes kõik on tarvis, siis saab ikka paljusid asju teha, sest kui me vaatame riigi poliitikat või kohalike omavalitsuste poliitikat, siis kogu aeg midagi toimub. Keegi ju teeb neid asju, järelikult neid saab teha.

Ööbusside kohta on mul hiljemaks plaanitud küsimus. Aga sinu fookusteema on ööelu laiemalt ja selle puhul tundus, et tuleb üldse alustada sellest, et tuleb selgitada inimestele linnavalitsuses, et see ei ole ainult pidutsemine. Kuidas on arusaam ööelust nüüd pärast sinu tehtud tööd nende aastate jooksul muutunud?

Alguses pidin tegema väga kõva selgitustööd ka erakonnasiseselt. Mis iganes teema tõestamise puhul on alati väga oluline, et sul oleks usaldusväärne infokogum, millele saad viidata. Ja argumendid, et miks mingit asja on tarvis või mitte ja kui see on veenev, siis on lihtsam ka projekt ära selgitada või põhjendada. Öölinnapea positsiooni ei ole mõndade inimeste jaoks üldse tõsiselt võetud. Mingid inimesed muidugi võtavad tõsiselt, kogu alternatiivsema kultuurivaldkonna seltskond ja esindajad saavad sellest aru ning teavad, mida see tähendab ja miks see on oluline. Paljude jaoks on see kindlasti alguses näiliselt lihtsalt olnud särtsakas pealkiri või nimetus. Aga kuna ma olen seda ka sisustanud ja sellest erinevate aspektide alt nii palju rääkinud, siis jõuab loodetavasti see ikkagi inimestele kohale. Vastus küsimusele, et kuidas suhtub sellesse rolli ülejäänud linnavalitsus, siis minu erakonnakaaslased muidugi mõistavad, mida ma teen, miks see oluline on, miks sellega tuleb jätkata linnasüsteemis, ja miks ööelu korraldusega tuleb jätkata ka siis, kui näiteks linnavalitsus muutub. Aga on neid, kes kohati ikka võõristavad seda valdkonda.

Kui me seda kohtumist siin kokku leppisime, siis sa ütlesid, et tore, et inimestele Kopli enam kaugel ei tundu. Mulle ja mõnele inimesele tundub samas, et Tallinna areng on kohati ikkagi lünklik, kui sa võtad, et senine kuumkoht on olnud Telliskivi ja nüüd on mõnda aega tekkimas miskit sarnast siin [Põhjala tehases]. Kas sulle tundub see areng orgaaniline?

See tegelikult ju ei ole lünklik. Kui hakata Telliskivist mööda Kopli tänavat tulema, siis jääb sinna klubi Plastik, mis on väga-väga lahe koht ja iseloomustab selle linna toorust veel ...

... see on päris hea – "iseloomustab selle linna toorust".

... jaa, ja siis, kui Plastikust edasi mere poole minna, siis seal on ju kõigepealt Põhjala Tap Room, mis on mitmes mõttes väga oluline, et ta on küll hea restoran ja õllebaar, aga tegelikult on seal taga väiketööstus, mis ekspordib palju ja toob Eestile palju tuntust mingites ringkondades. Põhjala on ikkagi kuulus bränd. Sealt üle tee on teknoklubi HALL, sealt edasi alla minnes kogu Noblessner. Kui tulla sealt uuesti üles, siis Paavli tänaval avati just Paavli kultuurivabrik, mis asub põhimõtteliselt täpselt Põhjala tehase ja uue linnasüdame ehk Kalamaja vahel. Ja kui sealt edasi liikuda, siis on veel Manufaktuuri kvartalis Uue Loomingu Maja ja jõuame Põhjala tehasesse ning kui teha veel väike jõnks mööda Sõle tänavat Kristiine poole, siis seal on 9/11, Ülase ja uus koht Hungr, mis on kõik seal endise Polymeri kandis. Selles mõttes ei ole nii, et Telliskivi ja Põhjala tehase vahel oleks mingi katkestus. Vastupidi, väga sujuvalt on minu arust elu siia Põhja-Tallinna lõppu jõudnud. Ja mind tõesti rõõmustab see, et kui isegi viis aastat tagasi räägiti Tallinnast kui väga väiksest linnast, siis ma tõesti ei kuule, et inimesed seda enam ütleksid. Mina sõidan ka jalgrattaga tööle 25 minutit. See on ikkagi päris arvestatav aeg. Ja see on väga loomulik linnaarengu osa ja Tallinn ei erine selles mõttes ühestki teisest Euroopa pealinnast. Gentrifikatsioon on midagi, mida ka meie läbi elame. Et kõigepealt sisustavad kultuuri- ja loomeinimesed endistes tööstushoonetes need territooriumid nii-öelda vahekasutuse perioodiks ära, kuni tulevad arendajad ja nende jõukad kliendid, kes ostavad endale sinna lukskorterid, misjärel siis tekivad kohad, kus müüakse hapusaia ja kaerapiimaga cappuccino't, sest need inimesed tahavad seda. See on kõik väga loomulik, aga minu arust on see vahekasutuse etapp väga nauditav.

Üks mu küsimusi pidigi olema, et kuidas sa gentrifikatsiooni suhtud.

(naerab) Ma arvan, et see on sama loomulik kui inimese puhul vananemine, et seda võib ju ignoreerida, aga see ei tähenda, et seda ei juhtu. Et siis pigem seda nautida.

Samas on see selline protsess, mis seab mingisuguse segmendi elanikkonnast ebasoodsamasse olukorda. Sotsiaaldemokraadina sa peaksid seisma kõikide eest, sõltumata nende majanduslikust positsioonist. Et kas see paneb mingisse kahvlisse ka?

Need inimesed või minu?

Sinu poliitikuna.

Sellepärast et ma tunnistan, et gentrifikatsioon on olemas?

Sellepärast, et sa näed seda paratamatu, aga pigem ka positiivse protsessina.

Selles mõttes need on kaks eri asja. Et gentrifikatsioon toimub, see on loomulik.
See ei pea olema negatiivne seos, mis meil sellega tekib. Ma ütleks, et Tallinn ja just Põhja-Tallinn on tegelikult saanud sellega kultuurivaldkonna perspektiivist hästi hakkama. Kõik need kohad, mida ma nimetasin, neid on väga palju. Nendega on seotud väga paljud inimesed, erinevad skeened, kes omavahel ka põimuvad. Et mind erutab see väga (naerab). See on mu arust väga tore. Ma tahaksin tuua siia ühe teise teema, millest me võime natuke paralleelselt rääkida, et miks gentrifikatsioon veel hea on. Mitte, et miks gentrifikatsioon hea on, aga see, et need kultuuri- ja loomeinimesed on nii avatud ja avatud ka kõikidele inimestele, kes nende kohtadesse tulevad, see ju hoopiski seob neid ühiskonna kihte. Ma uurin oma magistritöös Sveta baari näitel eesti- ja venekeelsete noorte integratsiooni läbi klubikultuuri ja sealt tuleb välja küll, et see toimib ja et nende sõnul toimib isegi paremini kui ükskõik mis muu integratsiooniprojekt, mida riik on teinud. Ja just nimelt seetõttu, et need kultuurikorraldajad, kes loovad koha, kus erinevad inimesed saavad koos käia, teevad seda nii hästi, et kõigil, kes sinna tulevad, on vaba ja turvaline olla. Nad teavad, et kedagi ei kritiseerita ja kui keegi käitub ebasobivalt, siis sellel inimesel palutakse lahkuda, et ta ei teeks kellelegi liiga. See on gentrifikatsiooni osa, aga inimeste toimetulek on teine teema. Need kaks asja saavad paralleelselt eksisteerida.

Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets. Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Ja riigi ülesanne ongi teha kõike seda, mida sotsiaaldemokraatlik maailmavaade tõukab, et kõikide inimestega tuleb arvestada. See tähendab seda, et olukorras, kus hinnad enam ei lange, me peamegi leidma lahendusi, kuidas tõsta inimeste palkasid. Olukorras, kus inimestel on prekaarsed sissetulekud, peame tagama kõikide inimeste sotsiaalse turvatunde. Kuigi praegune valitsus ei tee ära ravikindlustust kõigile – ja kusjuures Eesti on siin vist Bulgaaria ja Põhja-Iirimaa kõrval üks kolmest ainsast Euroopa riigist, kus ei ole universaalne tervisekindlustus – siis ma loodan, et viiakse täide seatud eesmärk parandada loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi ning avaliku sektori kultuuriasutused ja avaliku sektori finantseeritud loometöö tasustamise osas tõepoolest võetakse suund töötasuvormidele, millega kaasnevad tööandjapoolsed maksude tasumised ja sotsiaalsed garantiid, nii nagu koalitsioonilepingus seisab.

See gentrifikatsiooni negatiivse mõju küsimus puudutas inimesi, kes jäävad kultuurist kõrvale, täiesti tavalised inimesed. Ma ei taha üldse poliitikateemal liiga pikalt peatuda, kutsusin su intervjuule rohkem kui kultuurivaldkonna inimese, aga mida teinekord inimesed, kes on hingelt muidu sotsiaaldemokraatlike väärtustega, välja toovad, on see, et nad tunnevad, et sotsiaaldemokraadid Eestis päris ei esinda seda, mida nemad sotsiaaldemokraatia all mõistavad ja tegelevad siin seksikamate teemadega, nagu rattarajad, kliimapoliitika, rohepööre. Samal ajal on meil omastehooldajate küsimused, üksi elavad pensionärid ... Sul on kindlasti midagi selle vastuargumendina öelda, aga teinekord öeldakse, et nad tegelevad hoopis šampanjasotsialismiga.

Ma küsiks vastu, et kes ütleb seda, et šampanjasotsialistid?

Ma ütlesin oma küsimuses ka, et inimesed, kes on hingelt muidu sotsiaaldemokraatlike väärtustega ja tahavad sotsiaaldemokraate valida, aga ei tunne, et nad [SDE] päris esindaks seda, mida nemad sotsiaaldemokraatia all mõistavad.

Kui mõelda tagasi just möödunud riigikogu valimistele, siis sellega ei saa ju tegelikult nõustuda. Meie erakonna sotsiaalprogramm oli väga tugev ja just nimelt tegeles kõikide nende teemadega, nagu omastehooldus, perekonnapoliitika igas mõttes ja inimeste toimetulek. Ka meie tunnuslause oli, et "Toimetulek on julgeolek!", mis tähendab seda, et kui inimene tunneb, et riik hoiab teda ja ta ei pea kogu aeg muretsema selle pärast, kas ta üldse tuleb oma asjadega toime, siis on tal palju rohkem jõudu ja soovi oma riiki kaitsta. Ma täielikult ei nõustu selle kriitikaga. Võib-olla sa räägid Tallinnas elavatest hingelt sotsiaaldemokraatidest. Arusaadavalt on ju ka see, mida räägitakse erinevates piirkondades, sõltuvalt kohalikest probleemidest natukene erinev. Ja siis tuleb eristada ka seda, mida teevad näiteks võimul olevad sotsiaaldemokraadid Tallinnas. Me tegeleme ka tegelikult hooldekodureformi võimalikult ladusaks kujundamisega just Tallinnas. Me tegeleme kõikide nende asjadega ka sellepärast, et iga valitsus, ükskõik, kas riigi või kohaliku omavalitsuse valitsus töötab tervikuna. Erinevate valdkondade eest vastutavad erinevad inimesed, aga otsused sünnivad koostöös. Jah, me tegeleme rattaradade, liikuvuse ja linnakeskkonnaga, aga me tegeleme ka turvalisuse, eakate hoolduse ning inimeste toimetulekuga.

Paneme poliitikateemadele korraks punkti. Mainisime seda alternatiivkultuuri valdkonda, mis põhimõtteliselt veab arengut Tallinnas. Aga miks on nii, et see eksporditud kultuur riigi tasandil on ikkagi see traditsioonilisem, klassikalisem. Berliini puhul on ei ole küsimust – Berliin linnana näeb, et nende ööelul on eraldi väärtus, mida väljapoole viia, millega inimesi sinna tuua. Miks meil on nii raskesti tekkiv arusaam, et sellel [Tallinna ööelul, klubikultuuril] on ekspordiväärtus?

Esiteks see Berliini näide ei ole ka nii ühene, kui meile tundub. Ilmselt sina ja mina saame oma info selle kohta à la kuskilt Resident Advisori artiklist, aga kumbki me ei ole olnud nendes ümarlaudades, kus otsustatakse, kas klubikultuur on päris kultuur või mitte ja me ei tea, mida see tegelikult nõudis ega seda, kui kaua see aega võttis. Kaasaegne Eesti kultuuripoliitika on natuke üle 30 aasta vana. Saksamaal on olnud rohkem aega sellega tegeleda. Et see kõik on arengus. Ja eks see on ikka niimoodi, et kõrgkultuur – nagu sümfooniaorkestrid, ooper, klassikaline teater – on lihtsamini mõistetav ning seetõttu on ta ka rohkem toetatud. Võtame kultuurkapitali näite – kui me vaatame sealseid nõukogusid ja võrdleme neid läbi aegade, siis näiteks ligi kümmekond aastat tagasi oli helikunsti valdkonnas millelgi muul kui jazz'il, folgil, klassikalisel muusikal, akadeemilisel muusikal, väga keeruline toetust saada. Aga nüüd me näeme, et nõukogude kooslused on muutunud mitmekesisemaks. Seal on erinevaid žanre ja profiile esindavaid inimesi rohkem ja see kajastub ka toetatavates projektides. Kui ma enne mainisin, et ma tahaksin, et inimesed seisaksid rohkem enda eest ja suhtleksid otsustajatega, siis sama kehtib ka selle puhul, millist kultuuri me peame kultuuriks. Need inimesed, kes seda alternatiivset kultuuri viljelevad ... pole midagi teha, see on natukene nende ülesanne endast ka märku anda. Enda tööd ja tegemisi tõlkida ja selgitada. Selle selle teema puhul ma olen lootusrikas. Ma näen, et see mõttemaailma muutus on toimunud. Kindlasti sellel on oma roll mängida festivalidel ja kultuurikorraldajatel, kes toovad erinevad valdkonnad ühte ruumi või ühele lavale kokku. Möödunud aastal käis ju ERSO tegemas kontserti klubis HALL, ja kusjuures vestlustest linnaametnikega ma nägin, kuidas inimeste silmis käis mingisugune nagu klõks, kui nad kuulsid, et ERSO esineb HALL-is. Selle ruumi tõsiseltvõetavust tõusis nende jaoks. Neid asju tulebki siis lihtsalt niimoodi teha. Inimesed tuleb kutsuda enda juurde. Olen ka öelnud uutele klubidele või kultuurimajadele, et lihtsalt kutsuge need inimesed enda juurde. Kutsuge nad külla, rääkige, mida te teete. Saage nendega sõbraks. Jätke neile positiivne mälestus. Muidugi me kardamegi kõike, mis on võõras. Ise võib olla samamoodi mõtled mingist asjast imelikult, kuni selleni, kui sa saad sellega tuttavaks.

Mulle tundub, et alternatiivses skeenes on need inimesed, kes asju teevad, omandanud oskused, mida varem alternatiivkultuuri esindajad seostasid millegi vastumeelsega – enesepromo, müümine, sellise kultuurivälisega tegelemine, mis puudutab asjaajamise poolt. See ei ole enam tabu. On aru saadud, et selleks, et midagi edukalt teha, on neid oskusi vaja ja ka selle osaga vaja tegeleda.

Jaa. Ma lugesin su intekat Rauliga [Saaremets – toim], kus ta nõustus väitega, et hea muusika müüb ennast ise. Ma natuke julgen oma sõbrale siin oponeerida, et jah, niimoodi võib juhtuda, aga ma arvan, et see on pigem erandlik, et ilma välise tõuketa mingi asi saab hästi populaarseks või jõuab kõikide õigete inimesteni. Mis arengut ma Eesti puhul märkan, on see, et loomeinimesed julgevad, tahavad teha koostööd inimestega, kelle anne seisneb organisatoorsetes ja turunduslikes teemades. Kui ma ise tegin mänedžeri tööd – see on ka kümmekond aastat tagasi –, siis meid oli hästi vähe. Mõned noored inimesed, kes hakkasid seda bändide promomise teemat vaikselt uudistama. Muidugi Eestil on ka muusika-management'i varasem ajalugu ka, ikka on mingid koolkonnad ja põlvkonnad, aga nüüd jälle nii tore näha, et neid mänedžere ei jõua kokku lugeda ja meie kaasaegne muusikatööstus on nii elujõuline, et me saame galadel neid tegijaid nomineerida ja auhinnata, sest meil on tervislik konkurents. Selles mõttes on see kindlasti muutunud. Väga suur roll – nii positiivne kui negatiivne roll – on selles sotsiaalmeedial. Meievanuste [30ndates inimeste – toim] jaoks on sotsiaalmeedia kasutamine iseenesest mõistetav, see on rutiinne tegevus ja tänu sellele on ka artistidel, kunstnikel, loovisikutel endal võimalik jõuda väga palju suurema publikuni. Sotsiaalmeediakasutus võib ka inimeste jaoks olla natuke tüütu või võtta ära aja, mis tegelikult peaks minema loomingu tegemisele, aga teiselt poolt jälle võib tekitada vahendeid, et saaks üldse loominguga tegeleda.

Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets. Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Sa oled sellises huvitavas olukorras, et sa oled otsapidi selles skeenes sees, samal ajal ka poliitikas. Kahe maailma vahel. Kas see skisofreeniliseks ei lähe, see kahe maailma sõnumite üksteisele tõlkimine?

Ei, vastupidi. Ma arvan, et see ongi mu ülesanne ja sellepärast ongi hea, et ma olen poliitikas, et ma suudan tõlkida mõlemat valdkonda. Seda on tarvis. Kuna ma ei ole hetkel praktiseeriv kultuurikorraldaja ja kogu mu tööaeg läheb ikkagi poliitikale siis jah, seal ei teki seda skisofreeniat. Kui ma oleksin endiselt praktiseeriv kultuurikorraldaja, siis kohati võiks isegi mõelda, et mu töö on korrumpeerunud, et ma tekitan ise endale soodsamat pinnast. Aga ma arvan, et see, et mul on üle kümne aasta kogemust kultuurivaldkonnas, siis ma lihtsalt mõistan ja saan aru, kuhu poole nügida.

Kultuurivaldkonna inimeste puhul näib, et kui nad lähevad poliitikasse, siis sealt tagasi tulla samasse kohta, kus enne, on keeruline. Kas sa oled selle peale mõelnud, milline see tee poliitikast ära, tagasi kultuurivaldkonda võiks olla?

Ei, praegu ma ikka mõtlen ainult, kuidas edasi (naerab). Kui üks hetk on tunne, et tuleb žanri vahetada, siis see ei ole minu jaoks keerulisem kui vinüülplaadi poolt vahetada. Aga praegu ma ikkagi tunnen väga suurt sisemist soovi veel üht-teist poliitikas ära teha, mis kindlasti peaks oleks kasutoov ka kultuurivaldkonnale.

Ma arvan, me võime nüüd lõpuotsa ka ööbussidest veel rääkida. Seda sa mainisid, kuidas see idee läbisurumine oli pigem keeruline. Kui sa mõtled selle pilootprojekti praktikasse toomise peale, mis nüüd reedest käima läheb ja septembri keskpaigani kestab, siis mis seal võib valesti minna? Mis võivad olla põhjused, miks see ei võiks jääda püsivaks asjaks?

Kellelegi poliitiline tahe. Et seda ei taheta. Aga projekti kujundades on sinna sisse kirjutatud mõõdikud. Bussides on loendurid, mis näitavad palju inimesi tuleb sisse ja välja. Ehk on olemas statistika, mis kinnitab mingi bussiliini, kellaaja, peatuse populaarsust või ebapopulaarsust. Me teeme kvalitatiivset andmekogumist nii sõitjate kui bussijuhtidega. Ja toimub pidev monitooring ja me oleme välja töötanud ka mõõdikud, mille järgi me hiljem otsustame, kas reaalne tulemus oli nendest mõõdikutest väga palju kõrgemal, väga palju madalamal või siis ette nähtud tasemel ja selle järgi saab teha otsused. Selge on see, et kui keegi nende bussidega ei sõida, siis Tallinnal ei ole ööbusse vaja. Aga see on väga suur kommunikatsiooniülesanne. Oluline on see, et inimesed teaksid, et neil on see võimalus ööbusse kasutada, ja kui vajadus on, siis muidugi see projekt peaks jätkama ja ma arvan, kui ta on edukas ja inimesed sõidavad, siis nad oskavad seda ka nõuda. Praegu on pilootprojekti raames käivitumas neli liini – Priisle, Mustamäe, Lasnamäe, Väike-Õismäe – ja sotsiaalmeedia on juba täis kommentaare inimestelt, kes on Nõmmelt ja Piritalt ning tunnevad ennast kõrvale jäetuna. Oli lihtsalt eelarve, milleks oli 300 000 eurot, mida oli võimalik ööbusside piloodi käivitamiseks kasutada. Oli üks uuring, kust tuli välja erinevate linnaosade inimeste vastus. Käivitasime praegu need linnaosad, kus oli kõige rohkem inimesi, kes ütlesid, et nad kasutaksid ööbusse. Aga muidugi, kui selle projektiga edasi minna, siis ta peaks minema ülelinnaliseks. Puudu on ju näiteks ka lennujaam, mis oleks igati loogiline lisada.

Üks võimalik probleem, mille ööbussid võiksid lahendada, on see, mis on tekkinud elektritõukeratastega.

Ma loodan. Aga kui inimene on kõrges joobeastmes, siis ta ei mõtle ratsionaalselt, et minu tervist ja lähedaste hingeelu arvestades oleks praegu mõistlikum minna ööbussiga. See on jälle see kommunikatsiooniosa, mis on linna ülesanne. Aga jah, joobes juhtimise – ükskõik kas jalgratta, tõukeratta, autoga – arvude vähendamine on ka üks asi, mida ööbuss soovib parandada.

Mulle tundub, et inimene on oma harjumuse ori. See, et sul on kuskil Bolti tõuks käekõrvalt võtta, kui sa baarist tuled, tundub nii loogiline. Praegu on Tallinnas ehitus ka, mis teeb liiklemise ühistranspordi jaoks ka keerulisemaks. Ma ka töölt tulles ei tea isegi, kust mul raadio- või Uudistemaja juurest buss läheb.

Ja-jah, ma ükspäev pidin minema Kuku raadiosse, siis ootasin trammi, olin kümme minutit oodanud ja sain aru, et seda ei tule enne sügist (naerab).

Kas see [ehitus Tallinnas] muudab ööbussidega ka olukorra natuke keerulisemaks?

Jah, natuke muudab, et nad peavad tõesti tegema seal alguses juba mingeid ümbersõite, aga väljumiste osas ei muuda. Kõik väljuvad Balti jaamast maakonnaliinide peatusest. Ja graafikud ka koos ajutiste peatuste asukohtadega on Tallinna ühistranspordi lehel kättesaadavad ja kui need muutuvad, siis muidugi info kaasajastub. Aga ma ei ole kindel, et renditõukerattad peaksid olema linnas öösel kättesaadavad. Võib-olla ei ole Eesti ühiskond valmis ja need peaks ikka õhtul ära korjama ja hommikul tagasi panema. Kohutavalt nõme käitumine inimeste poolt on see, kui need tõukerattad jäetakse keset teed niimoodi, et sealt ei saa mööda liikumisraskustega inimene, titavankriga lapsevanem, eakas inimene, kes iganes. See on lihtsalt nõme käitumine.

Tõukerataste puhul ma olen ühelt poolt selle poolt, et kindlasti tuleks tekitada linnaruumi mõistliku kauguse tagant kohad, kus neid saab parkida. Ja teisalt on see, et kus ma olen sama meelt Bolti kaasasutaja Martin Villiguga, kes ütleb, et linna taristu peab järgi jõudma. Peabki jõudma. Mina sõidan igapäevaselt jalgrattaga ja ma luban endale nädalas mõne päeva, kus sõidan mööda Pelgulinna vaikseid tänavaid, aga üldiselt ma ikkagi sõidan mööda punaseid rattaradasid lihtsalt sellepärast, et seda normaliseerida.

Sama.

Tubli (naerab).

Kuigi vahepeal kardan.

Oi jaa, mul on iga päev nii, et küüned pihus ja ropendan kõva häälega, kui mingi suure sõiduki juht mulle tundub, et peaaegu sihilikult liiga kõrvale sõidab. Aga ikka sõidan.

Selleks, et see vestlus kuidagi kokku tõmmata – kas sa oskad mulle tuua kaks asja, mida Tallinna kesklinna, aga ka väljapoole jäävate elanike peale mõeldes tuleks ööelu puhul lähitulevikus lahendada?

Üks asi, millega ma ei ole rahul, on Tallinnas kehtiv alkoholi jaemüügimäärus, mis võeti vist vastu 2019, mis lubab nädala sees müüa kella kaheni, nädalavahetusel kella kolmeni teatavate eranditega. Ma ei ole rahul selle määrusega seetõttu, et ühe vitsaga löömine ei toimi. See ei ole otseselt lahendanud neid probleeme, mida loodeti, et see lahendab. Vaadates politsei väljakutsete statistikat, siis väljakutsete arv ei ole vähenenud, see on suurenenud. Ja see määrus ei arvesta ettevõtetega. Mina ise pooldan litsentsisüsteemi, nii nagu on väga-väga paljudes arenenud linnades ja riikides. Et sõltuvalt sellest, kus sa asud, mida sa teed, kas sa oled baar, restoran, ööklubi, elava muusika koht, kui suur sa oled, kui lähedal sa asud elumajadele ja veel hunnik erinevaid kriteeriume, sõltub ka see, mis kellast mis kellani sa saad alkoholi serveerida. Tallinnas võiks olla vabalt kohti, mis ei peagi pärast kella üht öösel näiteks enam saama alkoholi müüa. Aga kindlasti on neid kohti, mis peaksid saama müüa alkoholi öö läbi ja ma tahaksin, et tekiks võimalus luua terviklik alkoholilitsentsisüsteem, mis on päriselt argumenteeritud, põhjendatud ja parimatele praktikatele tuginev. Praegune süsteem ei toimi ka sellepärast, et sellest vaadatakse mööda. On kohti, kes ikkagi müüvad alkoholi ka pärast seda lubatud kellaaega. Nad võtavad selle riski, järelevalve on madal. Mis selle eesmärk siis on? See on üks asi. Kindlasti tuleb teha sellele määrusele mõjuanalüüs.

Ja teine?

Teine soov on see, et linn oleks päriselt ööpäevaringselt ligipääsetav ja avatud. See tähendab seda, et meil ongi öisel ajal hea toimiv ühistranspordivõrgustik, et Tallinna avalikud tualetid oleks ööpäevaringselt avatud, mitte ei pandaks kinni kell üksteist. Et tänavaturvalisus oleks igal pool tagatud, mis tähendab head valgustust, piisavalt patrulle, näiteks mupo patrulle, kes teevad regulaarseid kontrollsõite ja -käike. Et meil oleks avalikus ruumis ööpäevaringselt võimalik aega veeta, mis tähendab seda, et pargid on avatud, et need on valgustatud, et need on turvalised. Et öösel oleks võimalik tasuta meelelahutuslikult aega veeta. Näiteks, et meil on ööpäevaringi avatud kossuplatsid, parkides veel rohkem erinevaid mänge, nagu pinks ja male. Aga ka kõik muu, nagu kiiged täiskasvanud inimestele. Ma tahan avatud inimlikku ööpäevaringselt ligipääsetavat linna.

Väga hea. Ma ütlen sulle ühe naljaka asja. Sa rääkisid menstruatsioonitarvete kättesaadavusest. Tead, kus ma nägin viimati tampoonimasinat?

Nii?

Manchesteris. Manchester Unitedi koduväljakul Old Traffordil. Seal ma siis mõtlesin, et OK, meil on veel pikk tee minna.

Jah, ei tea ... selles mõttes ma arvan, et see, et kõikides Eesti koolides muutuvad menstruatsioonitarbed kättesaadavaks, on paari aasta teema. Ja ma arvan, et ka ülejäänud, ütleme erasektor, tuleb sellega kiiresti kaasa. Nad ei mõtlegi selle peale, et selline asi võiks ka olla. Üldiselt kui inimestele sellest rääkida, siis kõik on nii, et "Miks ma selle peale varem ei tulnud?".

Kas sa tahad midagi veel lisada? Sul hakkab vist aeg otsa saama [Metsal ootas ees linnavalitsuse koosolek – toim]. Mul ka.

Nii kaua rääkisime, et ma vist pean jalgratta asemel siit taksoga tööle minema. Kuigi tahaks ikka rattaga minna.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: