Kas ma istun praegu siin Uues Laines Heinrichi [Helgi passinimi] või Helgiga?

See on klassikaline esimene küsimus, millele ma alati ütlen, et mul on täiesti suva (naerab). Ma teen ise mingisuguse erisuse, sest ma saan aru, et Helgi on pigem performance-kunsti projekt, millel ei ole kindlat algust ega lõppu, vaid nagu kuskil intervjuus ütlesin ka, et selline mädapaisete torkija. Meil on erinevad süsteemid, erinevad olukorrad, millest me ei pruugi kohe aru saada. Aga mulle meeldib käia torkimas neid asju, katsetada enda ja teiste piire, et aru saada, mis need probleemid on, mis on võimalikud lahendused ja siis neid lava peal, kirjutades või kuidas iganes läbi Helgi pseudonüümi lahata. Mulle meeldib termin "tähelepanumajandus". Me mõnes mõttes elame selles tähelepanumajanduses, kus me peame iga teemaga välja paistma. Teha drag'i või kasutada provokatiivset nime nagu Helgi Saldo, mis on minu meelest naljakas ja tekitab huvi, on üks vahend, kuidas inimese tähelepanu endale saada, et siis rääkida neist kitsaskohtadest, mida ma olen torkinud.

Kas see oli algusest peale nii mõeldud? Inimesed, artistid võtavad endale alter ego selleks, et julgeda teha selle alt seda, mida nad iseendana justkui ei julgeks.

Ei, absoluutselt mitte. See nimi tuli täiesti suvaliselt. Ma otsisin endale Instagrami kasutajanime. Tahtsin omale uut kasutajanime, sest ei tahtnud, et mu eks-poiss-sõber mind üles leiaks (naerab). Hiljem olen hakanud mõtlema selle peale, et OK, miks just see nimi tuli, miks sellisel kujul ... siuke reverse engineering [eesti k analüüsimine], et OK, mida see nimi siis minu kohta tegelikult ütleb. Mida ütleb see, et ma selle nime valisin. Ma olen pigem sedapidi hakanud lahti mõtestama, et kes või mis on Helgi Saldo. Aga igasugune mask annab meile vabaduse teha asju, mida me muidu ei saaks. Helgi oli või on siiamaani mingis mõttes mask. Kui ma määratlen Helgit, siis ma mõtlen, et kui ma tegelen muude asjadega, siis ma mõtlen endast kui Heinrichist, aga Helgiga on üldiselt seotud kõik asjad, mis keerlevad LGBT-kogukonna ümber või üldse LGBT-teemade ümber. Siis on tavaliselt Helgi. Helgit olen ma ka defineerinud kui oma suhet kogukonnaga.

Selle juurde saab hiljem uuesti tulla. Ma tegelikult tahtsin alustada hoopis aktuaalsematest asjadest. Just lõppesid valimised. Kuidas sa end vahetult pärast tulemuste selgumist tundsid?

Minu jaoks oli see hästi antiklimaktiline. Mina ei arva, et Reformi valitsusega midagi nüüd otseselt paremaks läheb. Ma saan aru, et paljud andsid oma protestihääled. Ma saan sellest kõigest aru ja seda ma ka üritan pidevalt push'ida, et see, mida EKRE teeb oma parempopulistlike võtetega, on see, mida tegelikult ka Helgi teeb – provotseeri, eskaleeri, devalveeri (naerab). Selles mõttes on meie võtted sarnased. EKRE drag on ülikonnad ja kaabud. Aga need vahendid on minu ja EKRE puhul teises teenistuses, et ... (naerab) ma tegelikult ka võrdlesin ennast praegu just EKRE-ga. Aga ma arvan, et see on aus. EKRE-l on tegelikult käes üks osa Eesti rahvast, kes on jäetud asjadest kõrvale. Mina tunnen, et Helgil oleks ka potentsiaal samamoodi jõuda selle publikuni, aga kuna ma olen suhteliselt militaarselt kväär, siis ma arvatavasti põletan sellega hästi palju sildu.

Seal on ka omad põhjused, miks ma ei viitsi alati järele anda ja pidevat seletustööd teha, et kes ma olen, miks ma olen üldse olemas, kas ma väärin elus olemist. Mina tean, miks, kes, kus. See ei ole see teavitustöö, mida ma väga hullult tahaks teha. Aga ma teen seda paratamatult. Tulemuste juurde tagasi tulles jah, et ma usun ka, et Kaja Kallas on väga hästi hakkama saanud, välispoliitiliselt. Ma nõustun ka nendega, kes ütlevad, et sisepoliitiliselt ei ole ta õnnestunud. Meil räägitakse hästi palju lahkhelide ühiskonnast. Mingi hetk räägiti, et meil on vaja midagi, mis lapiks kokku kõik need erinevad sotsiaalsed ja majanduslikud kihid. Kaja Kallas ei ole nagu Oprah, kes seda saab teha, ja kas peaminister peabki see olema? Ideaalis võib-olla tõesti. Mulle tundus, et me oleme samas kohas tagasi ja paljuski selle nimel, et me ei läheks veel hullemasse olukorda.

Ma küsisingi seda sellepärast, et valimisperioodil meie vanuses [30ndate ümber] inimesed väga muretsesid sellepärast, mis võib juhtuda ja mis Eesti riigist saab. Kui palju sa isiklikult muretsesid selle pärast? Sa võrdlesid end EKRE-ga. Mulle tundus, et su probleem EKRE-ga seoses on natuke teises kohas kui valimiste perioodil mõista anti seal [meieealiste seas].

Mind ausalt öeldes väga ei koti abieluvõrdsus. Minu jaoks ei ole LGBT-inimeste jaoks kõige põletavam probleem. Meil on palju hullemaid probleeme ja kõik läheb selle sotsiaalse, majandusliku ebavõrdsuse juurde tagasi. Ma kirjutasin abielureferendumi eel riigikogule kirja ja ma üritasin seal ka välja tuua, et kogu kväärasi jääb muu ideoloogilise sõja vahele. Ma tean, miks abieluvõrdsus on oluline. Ma usun siiralt, et meil kõigil võiksid olla riigi ees võrdsed õigused ja et abielu on leping riigiga. See, mida inimesed teevad oma magamistubades, on nende asi. Kuni jällegi mingi piirini, kui me räägime seksuaal- ja perevägivallast. Aga kui ma võrdlen ennast EKRE-ga, siis meie kõige ilmsemad erinevused on selles, et mina panen kahtluse alla või küsitlen nende väärtuseid, sest ma julgen öelda, et mina näen maailma laiemalt selles osas, et ma ei eita kvääride inimeste olemasolu. Seda, et me oleme kogu aeg olnud olemas ja seda, et meil on omad vajadused, mis tähendab ka nõudmisi ja kohustusi. Majandusliku poole pealt ma ei ole piisavalt süvenenud EKRE programmi. Võib-olla majandusliku osa, ebavõrdsuse lahendamise poole pealt me ühtime mingites olulistes punktides. Ma saan aru, et ... I'm being too kind to them right now [eesti k ma olen nende vastu liiga lahke] ... paiksoolised heteroinimesed peavad ka tundma, et neil on siin maailmas, riigis, planeedil, mis iganes, oluline koht. Ma lihtsalt tahaks, et nad saaks aru, et see ei ole ainus väärtus, mis saab inimesel olla. Inimesel ei ole ainult bioloogiline väärtus lapsi teha ja tööl käia. Inimeste kogemused – soolised, seksuaalsed – on niivõrd palju laiemad ja neid ei tohiks üritada kustutada või vähendada. Kvääraktivistina ma arvan, et see on töö, mis ei lõpe kunagi. Igasugune identiteedipoliitika, sinna on alati sisse kirjutatud konflikt. Samm veel hullemaks on see Unabomber, kellel oli tore jäämäe allegooria, allegooriline pisike jutustus "Ship of Fools", kuidas inimesed triivivad selle jäämäe poole ja seal on see üks tüüp, kes ütleb, et kuulge, seal on jäämägi, ja siis need teised inimesed vaidlevad põhimõtteliselt selle identiteedipoliitika üle. Kui me suudaks Eesti rahvana, kelle keel on põhimõtteliselt suremas ja rahvusena meid jääb ka vähemaks, korra võtta kõik ühe katuse alla ja mitte vaielda selle üle, kellel on õigus abielluda, vaid mõtleksime selle peale, kus me oleme Eestiga saja aasta pärast, et leida ühine selles väärtus. Et see jäämägi, see keskkonnametafoor – kuidas me tegelikult suudaksime keskenduda sellele, mis on meie ümber – meie metsad, meie sood, rabad. Ma kõlan nagu hipi, ma kõlan nagu Zuzu [Züleyxa Izmailova – toim]. I don't know just, why can't we all get along [eesti k ma ei ei saa aru, miks me kõik lihtsalt läbi ei võiks saada] tsiteerides "Mean Girlsi".

Aga kui palju sa sellest, mis sa just kirjeldasid, omistad Eesti-suguses euroopalikus riigis üldisele heaolule? See proportsioon sellest, mida sa kirjeldasid, kui suur osa see üldises heaoluringist võiks või peaks olema?

Kui me räägime keskkonnakriisist, siis me ei saa ära unustada seda, et tegelikult ka identiteet ja identiteedipoliitika on oluline, sest meil on ja ilmselt meile ka jääb rassism. Kui me ei suuda patriarhaati kuidagi kummutada, siis meile jääb seksism, homofoobia, transfoobia. Muidugi, kui me räägime keskkonnakriisist, siis ma usun seda, et kõige suurem vastutus lasub neil, kellel on kõige rohkem võimu midagi muuta. Kui me rahvana kokku tuleksime, paneksime pead kokku, võib-olla sealt võiks sündida ka veel võimalusi ja lahendusi, et see kuidagi üle elada. Samal ajal ma usun, et kui see keskkonnakriis tõepoolest on niikuinii tulekul, siis meid mingi hetk lihtsalt surutakse sinna ja see saab olema nii palju valusam ja jubedam kui see, kui me teeksime seda praegu. Aga me oleme inimesed. Me oleme ahvid ja raske on mõnikord näha kaugemale ja veel raskem on mõnikord aru saada, mida see kõik tähendab. Müürilehe sünnipäevafestivalil oli üks hästi tore ettekanne [selle tegi Andri Snær Magnason – toim], mis põhimõtteliselt ütles, et see keskkonnakriis, sellest ei ole lugusid. Seda teadlaste andmestikku ei ole efektiivselt läbi lugude, kultuuri suudetud rääkida. Need on asjad, millele ma mõtlen ja siis ma ise samamoodi takerdun probleemidesse või lollustesse nagu inimesed, kes tahavad heteroparaadi korraldada.

See oli huvitav, et sa vastasid mulle rohkem selle keskkonnakriisi nurga pealt. Ma mõtlesin rohkem vähemuste sallimise nurga pealt, et millist rolli see heaolusüsteemis proportsionaalselt sinu arust täidab.

Ma arvan, et see on kindlasti oluline. Ma ei tea, see on nii üldine vastus, aga ...

Ma võin sind sellega aidata, et mõned inimesed ütleksid, et aga meil on praegu akuutsemad probleemid. Et meil on inflatsioon, palgavaesus ja tuleks nendega tegeleda ning kui nendega oleme korda saanud, siis võime vaadata otsa kväärkogukonna probleemidele.

Aga siin on see, et olla inimese vastu kena ei maksa mitte midagi. Mitte sittagi ei maksa olla normaalne, teist väärtustav inimene. Miks me peame ootama, et teist väärtustada. Ma saan aru, et sul on see rahaküsimus, et kui su lapsed nälgivad, sa oled üksikema, sul ei ole kellelegi süüa anda. Ma saan aru sellest. Aga kui me räägime vähemuste märkamisest, respekteerimisest, austamisest, lugupidamisest, täiesti basic inimlikkusest, siis me ei pea ootama, et ühiskond oleks selleks valmis. Ma saan aru, et kui sa oledki see üksikema, kelle lapsed on näljas, siis sul ei ole seda empaatiat enam järel, et teisele inimesele aitäh või tere öelda. See on arusaadav, sest me oleme kõik inimesed. Aga me võiks vähemalt üritada.

See on sul õige. Meil ole selleks vaja välja töötada suuri, üleriigilisi projekte.

Täpselt, ja kui sa mõtled selle peale, kui palju see abielureferendum oleks maksma läinud, kui see oleks tulnud, siis mida kõike oleks võinud selle rahaga teha selle asemel, et lihtsalt võtta kooseluseaduse rakendusaktid vastu? Esiteks see ei võta jällegi mitte kelleltki mitte midagi ära. Kui heteroinimene, paiksooline tunneb, et läbi selle riivatakse temal mingit olemuslikku asja, siis see on tema tunne. Sellel ei ole reaalsusega väga palju pistmist. Kui sa tunned, et teise inimese õnn võtab ära sinu õnne, siis see on sinu probleem. Nagu, it pisses me off [eesti k see ajab mind närvi]. See ongi täpselt selline kibestumus, et kui mina ei saa olla õnnelik, siis sina ka ei saa. Siin me räägime tõesti emotsionaalsest heaolust, kus tulevad absoluutselt jällegi sisse sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid, mis ongi jällegi olulised, aga me saame paralleelselt teha mitut erinevat asja. Saame lahendada kliimakriisi ja sealjuures jätta naistele võimaluse abordiks. It's not that difficult (naerab) [eesti k see pole nii keeruline]. See ei tohiks nii raske olla.

See olukord ei ole selline muidugi ainult Eestis.

Muidugi, ma arvan, et see on igal pool. See on ka selle planeedi paratamatus. Inimeste paratamatus on see, et me elame ühel suurel keral, mis kihutab läbi kosmose. Meil on hästi piiratud hulk ressursse ja me peame otsustama, kes saab mida ning see on väga hirmuäratav, sest siin tuleb see olelusvõistlus välja ja see on see, mille taustal mina mõtlen, et OK, et kui ma panen endale seeliku selga ja kontsakingad jalga, siis see on köki-möki nende probleemide kõrval, mis meil tegelikult on (naerab). See on ka üks põhjuseid, miks ma ei viitsi väga palju sellel peatuda. Ma olen need eneseotsingud ja identiteediasjad enda jaoks ära lahendanud. Ma saan aru, et maailm on palju jubedam koht ja on palju jubedamaid asju, millega peaks tegelema. See tähendab ka mitte alluda trollide, EKRE provokatsioonile ja panna oma aur, võim ja võimalused sinna, vaid pigem keskenduda teistele asjadele.

Viimastel aastatel on olnud palju momente, kus tundub, et kõik seni saavutatu sallivuse poole pealt tõmmatakse veega potist alla ja me oleme alguses tagasi. Kas sul on tunne, et EKRE on pannud selle progressi oma tegevusega vähikäiku tegema või liigume me Eestis ikka euroopaliku riigi kursil sellest olenemata?

Keeruline küsimus. Ma arvan, et mõnes mõttes vähikäigu ja võib-olla isegi olulise vähikäigu oleme me teinud tänu pandeemiale.

Sa kasutad just sõna "tänu", mitte "tõttu"?

Jah, tänu pandeemiale oleme saanud pausi või kogemuse, kuidas kapitalistliku süsteemi mutrid jäävad korraks pidama. Üldse sotsiaalne progress tundub selline, et sa teed ühe sammu edasi, kaks sammu tagasi. Ma ei paneks seda EKRE õlule. Samamoodi nagu ma ei süüdistaks kõiges Kaja Kallast, ei ole EKRE kõiges süüdi. EKRE on jällegi sümptom. Nende poliitika ei ole sümptom, see on teadlik valik. Ma ei tahaks teda sümptomiks nimetada, kuigi nende tekkimine on mõnes mõttes sümptomaatiline. Kas me liigume sallivuse suunas? Ma tahaks loota, aga kui me keskkonnakriisiga jõuame tõesti punkti, kus igaüks enda eest, siis see sallivus – nagu paljud inimõigused – võivad aknast välja lennata. Ma ei ütle ka, et Euroopa Liit oleks parim või et Ameerika kapitalistlik läänelik mõtlemine oleks kõige õigem. Meil on hästi palju vaja ümber hinnata ka läänelikus mõttes. Siin tuleb sisse Helgi Saldo dekoloniaalne idee või projekt, et me ei saa pimesi võtta kõike seda, mis tuleb nendelt kubjastelt kas Ameerikast või läänest (naerab). See on jällegi üks minu ühisosa EKRE-ga, et me peame leidma tasakaalu ja mõtlema oma peaga ka, aga liikuda koos ühes inimlikus väärtusteruumis on kindlasti parem. Ma arvan, et seal on vähem kannatusi, või loodan, et see vähendab kannatusi. Kannatused on ka paratamatud.

Sa oled nende vastustega tegelikult mulle kirjeldanud seda hallaladel olemist, mida minu arust on olnud hästi raske inimestele maha müüa, eriti just viimastel aastatel.

Vabasoolise või mittebinaarse inimesena ma tunnen, et ma olen terve oma elu olnud hallaladel ja tean, kui raske on elada maailmas, mis ei ole mustvalge. Ma tahan ka, et asjad oleksid kindlad ja tahaks, et kõik oleks lihtne. Aga see on paratamatu, ja tulles tagasi selle tähelepanumajanduse juurde, siis ega see ei soosi seda üldse, et me mõtleksime natukene mingites pooltoonides. Selle asemel läheme ühest äärmusest teise. Ma mõtlesin üks päev Varro Vooglaiu peale. Ma mõtlen kogu aeg ta peale. Esiteks, ma ütleks ausalt, et ta on Eesti üks esihomoaktiviste – ta isegi kirjutas bukleti sellel teemal. Ma lihtsalt mõtlesin selle peale, et kuidas mul on Varroga ka hästi palju ühist. Mitte ainult see, et me oleme mõlemad Varroga sügavalt homoseksuaalsusest puudutatud, vaid ka selle pärast, et me mõlemad oleme mõnes mõttes äärmuslikud ja meie mõlema soov on tegelikult kannatusi vähendada. Jällegi, ma ei taha panna ennast mingisuguse Jeesuse või messiase positsiooni, aga kui me räägime heaolust, siis ma tahaks loota, et ma töötan teatud heaolu nimel. Samamoodi ka tegelikult Varro. Aga meil on lihtsalt väga erinevad arusaamad. Võib-olla see tee sinna võiks olla see, et me valime selle, mis teeb kõige vähem halba. See on siuke lesser of two evils, maybe [eesti k kahest halvast vähem halb]. Jällegi, kui ma võrdlen ennast Varro, EKRE või nende inimestega, siis kui sa – nii nemad kui meie – arvad, et teed kellelegi head, siis sa võid sellega tegelikult midagi sitta korda saata. See oht on äärmustel alati olemas.

Kas see eristus meie ja nemad on üldse vajalik? See on sügavalt isiklik seisukoht, aga mulle tundub, et liiga vähe on paduvasakpoolsete poolt seda paduparempoolsete seisukohtade mõttega võtmist või enda jaoks põhjalikult läbimõtlemist. See vastandusmoment on liiga kerge tulema, lihtsalt inertsist.

See on ka see, et empaatiavõimel on piirid. Sa mingist hetkest enam ei suuda mõista ja aru saada. See on mõlemal poolel nii. Ma näen, kuidas mõned vasakpoolsed lihtsalt tümitavad natse samamoodi nagu natsid tümitavad homosid või keda iganes. See meie-nemad, see on ka jälle paratamatus. See ühisosa on see, et me oleme ahvid, aga see, kuidas me mõtestame oma elusid ja need inimeste grupid, need paratamatult. See mina ja teine – siin on lihtsalt oluline, et mõlemad pooled üritaks leida sillad nende asjade vahel. Popkultuur on täiega see koht, kust võiks seda teha.

Kas sa kujutad ette, mis momendid popkultuurist need võiksid olla?

Mul tuleb Dave Benton meelde (naerab).

See oli aasta 2001.

See oli aasta 2001, vahetult enne Euroopa Liiduga liitumist. See oli see koht, et ta tõi meile võidu koju ja siis äkitselt oli nagu oma. Kui me neid ühisosasid leiaksime – kas see on siis eurolaul või mingi muu – siis läbi selle me võiks ka ühiskonnana terveneda.

Aga Eurovisioon on olnud nii kaua siin meil ka. Eurovisioon on üldse huvitav fenomen – siis on paljud asjad okei nende inimeste jaoks, kelle jaoks ülejäänud aastast need asjad okei ei ole.

Jep. See on ka see, et kui palju nad aduvad seda, mis toimub.

Et neile tehakse homopropagandat kohati?

Jah, mõni ei näe seda niimoodi. Ta lihtsalt vaatab, et cool show [eesti k äge show]. Sama on drag'iga. Kui ma teen laval mingeid idiootsusi, siis mõne jaoks see ongi lahe ja tore, aga võib olla ta krimpsutab nina, kui saab teada, kes ma olen (naerab) – et ma olen homo, mis iganes. Et meil on vahendeid, kuidas seda teha.

Sa enne ütlesid, et ei jaksa seda selgitustööd lõputult teha. Kust sinu jaoks üldse jookseb see piir, et mis hetkeni tuleks inimestele nende teadmatus andeks anda ja neid järele aidata versus millal panna see lihtsalt ignorantsuse arvele?

Kui ma näiteks mingeid asju kirjutan, siis ma alati mõtlen selle peale, et kes on mu publik ja mulle oleneb sellest hästi palju. Kõik, mis ma olen kirjutanud Eesti Ekspressile, olen kirjutanud Eesti Ekspressi kommentaariumile. Ma tean, et minu publik on Eesti Ekspressi kommentaarium. Nad võivad mind kommentaariumides solvata, nad võivad teha mis iganes, aga ma tavaliselt olen sammu ees, sest ma olen selle kõik läbi elanud (naerab). Nad väga harva üllatavad mind sellega, mida nad arvavad, sest mina olen seda heteropropagandat saanud söögi alla, söögi peale terve oma elu. Ma tean täpselt, kus nad oma ideedega seisavad. Mõnikord sa saad aru, et mingisugune parempopulist on temast üle käinud ja tal on natukene huvitavamad argumendid. Sama on üldiselt kommentaariumides, et ma püüan aru saada, et kas sellel inimesel on vähegi lootust või kas ta on oma hämmingus siiras, et kas ta tahab päriselt aru saada või lihtsalt norib tüli. Mõnikord on hästi raske aru saada.

Kas sa langed nendega vestlustesse ka?

Mõnikord ikka, jah. Ma olen näiteks TikTok'is vaielnud. Mõnikord on see lihtsalt loominguline harjutus nendega vaielda (naerab), et kuidas ma saan naljakalt ja põnevalt nende väited ümber lükata, nii et nad korra mõtleksid selle peale, mida nad just ütlesid. Aga see piir läheb sealt, kust ma ise tajun, kas mul on tollel hetkel emotsionaalset või vaimset ressurssi vaielda või tõesti oleneb teisest inimesest, kui palju ta tahab aru saada. Mõnikord olen kommentaariumides ka lihtsalt saatnud neile artikleid, mis ma olen kirjutanud (naerab), siis on see, et "okei, ma ei viitsi vaielda, loe see läbi, siis saad aru, mida ma mõtlen ja mis on minu jaoks oluline".

Kui tõhusaks sa seda pead? Mulle tundub, et inimeste suhtumist muudavad lõpuks ikkagi vahetud kohtumised nende teistsuguste inimestega.

Jep, ma nõustun absoluutselt, et see vahetu kogemus on hästi oluline. Ma usun ka, et – jälle popkultuuri juurde tagasi tulles –, kui sul on näiteks vähemustest lauljad, kes teevad hästi hea laulu ja sa tunned ennast seal ära või vaatad filmi, kus sa saad panna ennast endast teistsuguse inimese kingadesse, et see võib empaatiat suurendada. Aga kommentaariumis on see see hetk, kus ma mõnikord ise ütlen, et "okei, sina räägid siin mingitest abstraktsetest homodest, aga mina olen nüüd siin, mina ei ole enam abstraktne homo, ma olen päris ja see, millest sa räägid, puudutab mu elu, mind isiklikult". See on mõnikord koht, kus inimesed hakkavad kuulama. See on mõnikord ka koht, kus nad lihtsalt kaovad ära, sest nad ei taha vaielda. Kui ma kirjutan mingitest asjadest, siis seal peab olema doos eneseirooniat, mida mul on täiega palju (naerab) ja valmisolek ausalt rääkida mingitest olukordadest, sest ma arvan, et me kõik tegelikult väga hindame ausust. Kui keegi näeb, et keegi ausalt räägib südamelt ära ... LGBT-liikumisel Eestis oli vahepeal see probleem, et kogu aeg nõuti midagi, aga need nõudmised ei olnud üldse nii selged. Muidugi viimase nelja aastaga on see paremaks muutunud, et kui me räägime pride-marsist, siis soovid ja nõudmised on paremini artikuleeritud. Öeldakse, et me tahame, et see ja see muutuks. Ei ole enam sellist ähmast "armastus on armastus" möga, sest armastus ei ole kunagi lihtsalt armastus. Armastusel on alati hind, armastus on alati erinev. Armastus ei ole lihtsalt armastus. Pealegi, see ei tähenda mitte midagi ja kui sa lähed selle plakatiga tänavale, siis see ei ütle seda, et sul on vaja maksusoodustust ja sellepärast sa tahad abielluda või et sa tahad pääseda oma haige kaaslase juurde, aga sa ei saa, sellepärast et sul ei ole kuskil dokumentides kirjas, et sa võid seda teha.

Siin tuleb samamoodi see ausus ja enda kogemuse jagamine sisse. See on efektiivne, ja kui me räägime EKRE valijatest, siis minu jaoks on ka efektiivne, kui nad räägivad sellest, et neil on raske, sest ma näen siis, et teil ongi raske ja ma tahaks teid kuidagi aidata. Ma olen küll Tallinnas elanud ja üles kasvanud vurle, aga olen ise suhteliselt maakas ikkagi. Mu perekond on kõik maalt ja hobusega ja ma armastan neid väga palju. Ja üles kasvades oli kväärprobleemistik asi, mis lõi minu ja selle maailma vahele barjääre. Kui ma oleks tundnud ennast nendes keskkondades kuidagi aktsepteerituna, siis võib-olla oleks mul olnud julgust, võimalust ja vabadust rohkem suhestuda ja võib-olla ma oskaks läbi selle rohkem ka aidata. Aga ma arvan, et ma aitan neid läbi selle, mida ma teen. Iseasi, kas nad ise sellest ka aru saavad. Ma tõesti ei oska rääkida kaasa põllumajandusteemadel. Ma arvan, et ma ei peagi seda tegema. Minu meelest see, mis meid rohkem ühendab, on identiteedi ja vaimse tervise arengu küsimused. See on see, mille kohta ma veel midagi oskan öelda. Minu vabandused kõikide rekajuhtide ees – ma ei saa öelda, et ma teaks, milline nende elu on. Aga see ei tähenda, et ma arvaks, et nad on vähem olulised.

Aga sa oled nõus siis, et varem LGBT-kogukond oma õiguste otsimisel lasi sellega jalga, et lähenesid liiga abstraktse retoorikaga?

See oli mu mõte, jah, et see oli pigem selline "me oleme siin, me oleme olemas ja austage meid". Aga see ei ole alati kõige efektiivsem viis saada kedagi ennast austama (naerab).

Mõnedele käis sirgelt pinda see, et [LGBT-inimestel] on kogu aeg vaja ennast nähtavaks teha. Aga kui sa ei tee ennast nähtavaks, siis kes see teab, et sa olemas oled ja kuidas ta teab sind võtta siis loomuliku osana ühiskonnast.

No täpselt. Siin võib tuua kas või näiteks inimesed, kes kannatavad suutmissurve all. Vaimse puudega inimesed, kellel ei ole ressurssi või võimalusi ennast nähtavaks teha, aga kes on ka olemas. Aga kui nad ei teeks häält, kui ei oleks puuetega inimeste eeskostet, siis me samamoodi ei teaks, et nad on olemas, et me peaksime nende pärast muretsema. Ma ei taha jälle panna võrdusmärki mingite täiesti eri asjade vahele (naerab), et LGBT ei ole puue, aga mõlemad on vähemused ja vähemused peavad aeg-ajalt andma teada, et nad on ikka olemas, sest muidu on lihtne suure massi sees ära kaduda.

Kui palju aktivism ja olemine see, kes sa oled, on viinud sind lähemale arusaamale, miks mõned inimesed ei salli seda, kes sa oled?

Absoluutselt. Ma saan aru, et ma võin olla väga tüütu ja selles mõttes ...

Ma küsisin, et kui palju.

Kui palju? Eeldus on alati olnud see, et keegi ei salli mind. Keegi ei taha, keegi ei vaevu. Aktivism on pigem vastupidi viinud lähemale sellele, et ma saan aru, et on inimesed, kes sallivad ja inimesed, kes armastavad ning kes tahavad. See on pigem niipidi. Enesevihkamine oli a priori, mis tuli olemasolevast korrast kuidagi kaasa. Sa said aru, et sa oled imelik, nähtamatu. Sa ei ole väärt armastust, sellepärast et sa ei ole hetero- või paiksooline. Aga lõpuks saad aru, et see on kõik möga, mida sulle on lapsest saati müüdud ja see ei ole tõsi, et vastupidine on ka võimalik. It's been a long-ass journey, but I'm real proud of myself [eesti k teekond on olnud paganama pikk, aga ma olen enda üle väga uhke].

Mulle tundub, et liiga vähe kasvatatakse lapsi empaatia poole pealt. Sinu vastuste pealt need kaks asja – üks on rahulolematus iseendaga, teine on empaatia puudumine – selgitaksid seda, miks inimestel on probleem millegi või kellegagi, kes on teistsugune või ei vasta normatiivile, millega me oleme harjunud.

Ma olen käinud kümme aastat teraapias ja mu kristlasest endine terapeut on öelnud, et sa ei saa anda inimestele seda, mida sul ei ole. See tundub nii loogiline, aga kui mu terapeut selle välja ütles, siis mu aju plahvatas. Kui su enda vaimne tervis ei ole korras, siis ongi raskem ulatada abikäsi, mis tuleb jälle tagasi selle teema juurde, millest me enne rääkisime. See abikäsi ei pruugi rahaliselt midagi maksta, aga see võib olla vaimne ressurss ja mõnel inimesel lihtsalt ei ole empaatiaks piisavalt aega või tahtmist. See kindlasti on empaatia puudumine, aga see ei pruugi olla alati teadlik või pahatahtlik. Mõnedel inimestel lihtsalt ei ole võimalusi jõuda mingite teadmisteni. Me räägime riigis, kus vaimse tervise juurde on niikuinii keeruline pääseda. Et I am super lucky. I know this, sometimes I think it's probably easier to hate me as well, because I have privilege. But I'm doing my best to help others [eesti k mul on väga vedanud, ma tean seda, teinekord arvan ka, et mind on lihtsam vihata, sest mul on selline privileeg].

See empaatia puudumine on muidugi asi, mis ei puuduta ainult seda heteronormatiivset kogukonda.

Absoluutselt, absoluutselt. Nii tore – "heteronormatiivne kogukond" kõlab nii toredalt (naerab).

Et diskrimineerimist esineb selle kogukonna sees ka. Geimees ei mõista, miks keegi tahab oma sugu vahetada.

Jaa, ma parandan sind – sugu tunnustada.

Ma kujutan ette, et mõne homofoobi pea võib selle mõtte peale plahvatada, sest tema jaoks on see kõik justkui üks mass.

Rebeka Põldsamiga on mul olnud hästi toredaid vestluseid ja ta mingist hetkest tõi selle mu tähelepanusse, et me saame rääkida LGBT-kogukonnast, aga meil on võib-olla mõnikord öelda täpsem "LGBT-inimesed" või "LGBT-kogukonnad". Mitmuses. Et me ei ole tõesti see üks homogeenne mass. Jah, ma lähen marsin selle eest, et keegi mu tuttavatest saaks abielluda või kooselluda. Aga ma ei näe, et see oleks minu puhul väga suur võimalus, et see juhtuks. Ma isegi ei näe põhjust, miks ma peaksin seda riigiga tegema. Minu jaoks see ei ole teema. Ma pigem teeks ägeda pulmapeo, metsareivi nagu kõik heterohipsterid. See oleks mega tore. Aga mul ei ole vaja, et jumala asemik maa peal seda ofitseeriks või et riigis oleks see kuskil kirjas. See võib mõne homofoobi panna ka mõtlema, et vau, sellised on ka olemas. Ma olen see pick-me girl. I'm not like the other gays (naerab). I'm the cool gay [eesti k ma olen see vali-mind tüdruk, ma ei ole nagu teised geid, ma olen lahe gei].

Aga kas ideaal oleks see, et kõik oleks üks suur ühtne kogukond ja kõik LGBT-kogukonna sees mõistaksid üksteist?

Ma arvan, et see on võimatu (naerab). Ma arvan, et see on võimatu, et inimesed üldse kunagi teineteisest lõpuni aru saavad, aga on oluline ikkagi püüda ja üritada. Kuigi ma ei tea – pärast kõiki neid asju, mis ma praegu välja ütlesin, siis ma mõtlen ka selle peale, et ma annan alla (naerab). Ma annan inimkonna suhtes alla. Võib-olla ongi lihtsalt aeg, et me välja sureme. Võib-olla lihtsalt ei ole vaja. See on kõik lihtsalt nii lootusetu. Niikuinii kõik sureb ära ja varsti ei ole millestki mitte midagi järel, et võib-olla lihtsalt peakski lahmima, peksma ja ... suva.

See on nii eksistentsiaalne, et korra tekkis tunne, et see kõik on nii mõttetu, mis ma üldse edasi küsida tahan.

Ei, asi ei ole üldse sinus. Aga neid hetki on paratamatult. Eriti, kus sa aktivismiga tegeled. Aktivism võtab minu jaoks igasuguseid vorme – kirjutistest, videotest kuni lihtsalt meemide jagamiseni, mis paljude jaoks ei tundu üldse töö, aga see on kurnav, ja siis tekivadki mõtted, et võib-olla lihtsalt annaks mõnele natsile lõuksi. Et miks ma pean järele andma? Miks mina pean olema see suurem inimene?

See mõistlik.

Miks ma pean olema see mõistlik inimene, kui tema ei ole minu minu suhtes mõistlik? Või kui ta on või üritab olla, siis ta on seda kuidagi mingisuguselt üleolevalt poosilt ...

Patroniseerib.

Patroniseerivalt, ja siis ma olen nagu mine viltu.

Sa rääkisid inimese mõistmisest, kes ise tegelikult ei taha mõista. Kas standardne, tüüpiline homofoob väärib mõistmist, kuulamist, kaastunnet? Kui palju peaks selliste inimeste seisukohtadele ruumi andma?

Ma arvan, et anda leheruumi pimedale mõttetule vihkamisele, kui tegu ei ole just sõjaga, kus asjad ongi mustvalged, ei ole väga hea toon. Aga kas homofoob vajab mõistmist? Absoluutselt. Sellepärast, et homofoob on samamoodi selle heteropatriarhaalse süsteemi ohver (naerab).

Kas sa kujutad ette, kui paljud inimesed selle statement'iga võiksid välja pahandada? Nemad ise arvavad küll, et nad ei ole.

Jaa, aga ma ei mõtle ohver selles mõttes, et ... okei, ma isegi mõtlen selles mõttes, et nad võivad kannatada nende samade reeglite ja piirangute käes, mis nad panevad kvääridele inimestele. See võib olla tohutu valu, mis on nende argumentide lähtepunkt. Sellest on hästi ilusti ja pikalt rääkinud luuletaja Alok Vaid-Menon. Ta on üks, kes on kindlasti minu vaateid ka mõistmise osas muutnud. Kui heteroinimesed või homofoobid arvavad, et kväärid inimesed võtavad neilt midagi ära, et me õõnestame mingisuguseid väärtuseid, siis nad võivad ju neid väärtuseid minu poolest edendada. Aga tehke seda niimoodi, et te vaatate endale otsa. Kui te kardate perevägivalda, laste pilastamisi või seda, et abielu väärtus väheneb, siis tehke kõik selleks, et neid lapsepilastusi ei toimuks. Tehke kõik selleks, et abielule jääks mingisugune väärtus. See, kui nad pööravad oma sihiku LGBT-inimeste peale ... tegelikult võtate sellega iseendalt ära energia, mida võiksite kasutada selleks, et oma elusid paremaks teha. Kui nemad on õnnelikud, kui see homofoob on õnnelik, ja ta on kindel selles, kes ta on, mida ta teeb, siis see viha lahtub, ma arvan. Võimalik, et see asendub pohhismiga ja paneb meid kvääride inimestena teistmoodi seisakusse. Aga samal ajal on neil piisavalt empaatiat, et ka meile anda oma osa. Viimane kord, kui ma ühes paneelis olin, siis keegi küsis mu käest ka, et mida saaksid mitte-kväärid inimesed kvääride heaoluks teha, ja mu vastus oli ka see, et vaadake endale otsa. Vaadake, mis on teie enda häbid, mis on teie enda valupunktid. Töötage need läbi ja siis võib-olla saate aru, et kväärid inimesed ei ohusta teid. Et see hirm või paanika ei ole nii vajalik. That's the best way I can put it [eesti k ma ei oska seda paremini sõnastada]. See on see, et ära loe teise inimese raha või ära püüa teise inimese elu elada. Ela ja lase elada.

See ela ja lase elada – sellega võib kaude jõuda selle juurde, et ühelt poolt see tolerants mingite asjade suhtes on ühiskonnas kasvanud, aga teiselt poolt on tolerants vähenenud. Tühistamiskultuur seostub otsapidi ka sellega, kus inimesi piltlikult trahvitakse või pagendatakse ühiskonnast selle eest, et nad pole piisavalt sallivad või ütlevad midagi. Kas see on hea, et mingid inimesed on politseinikena hakanud jälgima seda, et kõik oleks piisavalt sallivad?

Ei, absoluutselt mitte. See tapab ära kogu selle idee, et sallivus peaks olema just mõistmine. Mulle meeldib see taastava õiguse idee. Taastavas õiguses ja psühhoteraapias on idee, et probleem on probleem, mitte inimene ei ole probleem. Tõrjudes kedagi lihtsalt sellepärast ühiskonnast eemale, et nad ei meeldi meile, ei ole pikas perspektiivis kõige tervislikum, mis ei tähenda seda, et inimesed ei peaks oma tegude ja sõnade eest kandma vastutust. Et võib-olla lihtsalt küsimus on see, et kuidas neid panna seda tegema. Mitte et kuidas neid võimalikult vaiba alla pühkida.

Sellega nad seda tegema ei pane, kui sa ei anna neile seepärast tööd, et nad Twitteris midagi kunagi aastaid tagasi kirjutasid.

Jep. Ma arvan, et kui minu vana Twitteri konto oleks veel olemas, siis võiks sealt ka mõne rassistliku märkuse leida.

Arvad?

Raudselt! Rassism, seksism ja need asjad on kõik õpitud. Me võime öelda, et kõik eestlased on juba eos mingis mõttes nagu rassistid, sellepärast et neil ei ole kogemusi teisest kultuurist, teise nahavärviga inimestega. Meil ei ole samasugust kogemust nagu teistel.

Rõhutud rahvas ajalooliselt, see vist ka tingib selle.

See on veits sitt vabandus.

Sitt vabandus? Miks see sitt vabandus on?

See ei ole võistlus, keda rõhutakse rohkem. Aga on paratamatu, et osad inimesed kannatavad rohkem. Ajalugu ei tohiks olla ettekääne halvale käitumisele. Oluline on see, mis on siin ja praegu ning kuidas me saame ikkagi koos leida asjadele lahenduse. Mitte see, et kes on kunagi rohkem kannatanud. Jällegi, need hierarhiad paratamatult tekivad, mõned inimesed kannatavad rohkem, aga ... I don't know. I don't know how to say this [eesti k ma ei tea, ma ei tea, kuidas seda paremini öelda].

Tahaks kultuurist ka korraks lõpuotsa rääkida. Drag'ist rääkisid hästi põgusalt. Meie omavahel nõustume, et see on ka osa kultuurist. Aga avalik arusaam kultuurist on rohkem selline, et on laulupidu, tantsupidu, "Tõde ja õigus" ja klassikaline muusika. Kuidas tuua see alternatiivkultuur sinna traditsioonilise, peavoolukultuuri kõrvale?

See on hea küsimus. Ma arvan, et mõnes mõttes on nad niikuinii kõrvuti, sest nad ühel või teisel moel täiendavad teineteist. Võib-olla see ei ole nii ilmne. Näiteks mingi rämpsfilm võib olla mingi väga hea raamatu inspiratsiooniks (naerab). See oli eriti klassikaline näide, aga seda ma olen ka varem öelnud, et väärtus on sellel, millele me väärtuse anname ja ma arvan, et erinevad kogemused võivad inimestele on erinevat moodi väärtuslikud. Aga see n-ö madal- ja kõrgkultuur, nende hierarhiate loomine ilmselgelt annab kellelegi midagi. See kõrgkultuur saab tunda ennast paremini, saab sedavõrd rohkem raha. Põhimõtteliselt kõik läheb raha juurde tagasi, aga olemuslikult ma arvan, et nad on niikuinii juba kuidagi kõrvuti. Ma tean balletitantsijat, kes käib reividel. Don't wanna drop any names [eesti k kedagi nimetamata], aga need sümbioosid ja seosed on seal olemas. Aga kuidas väärtustada näiteks rohkem ööelu või drag-asju? Ma ei tea (naerab), sest see ei ole kõigile. Kõigile ei saagi kõik meeldida, ja võib-olla see on hea, et see ei ole peavoolus.

Ma teen nüüd peaaegu nagu intervjuud iseendaga, aga mulle tundub, et selle jaoks peavad olema olulised vahendajad ja siin võib-olla ma tooks näiteks Sveta baari, mis on viie ja poole aastaga teinud eri subkultuuride esile toomisel suhteliselt suure töö ära.

Jep.

Sulle on oluline see turvalise ruumi tekitamise moment ka, mis Svetas on.

Niivõrd-kuivõrd, jah, sest ma ei usu väga turvalistesse ruumidesse (naerab).

Aa, okei!

Ma arvan, et see on väga oluline, et me püüaksime teha ruumid võimalikult turvaliseks, aga ma arvan, et mõnikord on see võimatu. Mõnikord teeb see asjad natuke igavaks. Ma olen ka mõelnud selle peale, et paneks kontsad jalga ja läheks Hollywoodi, vaataks, mis saab (naerab), just to be a provocative asshole, basically [eesti k lihtsalt provotseerimise pärast]. Sotsiaalmeedia on kindlasti seda mingi määrani ühtlustanud. Aga juba see on suur asi, kui traditsiooniline meedia või tele või ajakirjandus kajastavad näiteks pressiteateid, mida ma olen kirjutanud (naerab) või kui [Eesti drag queen] Vilita sai näiteks laulda seal selles saates "Ma näen su häält". Sellised väiksed asjad annavad ka. Need, millel on suur audients, et nad teeks ruumi asjadele, mis on rohkem äärealadel. See on üks võimalus, kuidas panna märkama, et sellised asjad on olemas. Aga Sveta osas, jah, see on põhiline. Meediast on läbi käinud kogu see integratsiooniteema, et Sveta on kõigile avatud ja kuna nad on nii palju erinevaid asju kokku pannud, siis on toimunud subkultuuride, rahvuste ja erinevate maailmavaadete kattuvus. See on mega tore.

Väljaspoolt võib paista Sveta baar kui lihtsalt peokoht, aga tegelikult kannab see laiemat kultuurilist rolli.

Absoluutselt.

Tallinnas tunneme, et siin on asjad isegi korras ... Aga kui sa praegu peaksid näiteks panema Eestile tervikuna hinde selles osas, kus me nende asjadega – sallivuse ja kõigi selliste teemadega – oleme, siis mis sa annaks?

Ma ütlesin seda mingi viis aastat tagasi ja mõtlesin ka sellele, et mis see skaala oleks. Sul on ühes otsas on Uganda või Ühendemiraadid, kus sind võidakse kividega surnuks loopida ja teises otsas on Kanada, kus sa saad üksikisast geimehena lapsendada, et siis me oleme kuskil seal keskel (naerab)? Ma arvan, et me oleme endiselt seal keskel. Mingid asjad on kindlasti paremaks läinud, aga hästi palju on ka seisakut. See, et me oleme kapist rohkem välja tulnud, noorem põlvkond on peale tulnud ja nad teevad häält ning me oleme teineteist kogukonnana rohkem üles leidnud, see on parandanud üldist fooni. Okei, meil on probleeme, aga me tunneme, et oleme teineteisel olemas, ja ma arvan, et see on ka jälle parempopulismi n-ö teene, et see viha, mis meie vastu tuli, tõi meid kokku, mis on tegelikult üli äge. Mul on kahju, mis hinnaga see tuli. Õnneks ainult vaimse ressursi kulu. Depressiooni hinnaga, ütleme niimoodi (naerab). Aga inimesed jäid ellu. Ma loodan, et enamus meist jäi ellu ja elas selle üle ning me võitsime sellest kogukonnatunde või ühtsuse.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.