Kas "Viimane vahipost" on Eesti film?

Enamik rahastust on tulnud Eestist, enamik meeskonnast on Eestist, sealhulgas on oluline see, et režissöör, operaator, kunstnik, monteerija ja helirežissöör ehk põhiliste osakondade juhid on Eestist. Üks peaprodutsentidest on Eestist, selles mõttes võib öelda, et tegu on Eesti filmiga, aga eestikeelne ta nüüd küll ei ole, kui tähelepanelikult vaadata (naerdes).

Siin võibki rääkida vist mitmest Eestist: nii-öelda suure tähega Eestist, geograafilisest Eestist ehk Eestis filmitud ja Eesti tegijad, aga võib ka rääkida väikese tähega eestist, mis on abstraktsem. Ja seda teist vist "Viimane vahipost" ei ole...

Jah, seda küll, selles mõttes on sul õigus. Saab kahtemoodi rääkida...

Kolleegidega arutasime ka, et võib-olla mõni Eesti ulme-õuduse-trillerifänn läheb seda filmi kinno vaatama, sest tundub huvitav film, läheb pärast koju ja ta ei saanudki kunagi teada, et see on Eesti film, sest ta ei viitsinud ka lõputiitreid lugeda ja võimalik, et ta ei teagi, kes on Tanel Toom. Seega on meil Eesti film, mida on võimalik vaadata nii, et sa ei teagi, et see on Eesti film.

Minu arust see on väga tore mõte.

Aga ega ei peagi teadma? See pole otseselt ju oluline...

Aga ei peagi. Jah, ma ei mäleta, millal ma isiklikult viimati lihtsalt mõnd filmi niisama vaatasin, sest ma vaatan alati kõigepealt, kes see režissöör on, mis ta varem teinud on või siis ootangi konkreetselt mingite režissööride filme.

Tõsi, selle filmi puhul algustiitreid polegi, seal ei ole tegijaid algul kirjas, on ainult filmifondid, selline kohustuslik asi, mis me olime sunnitud panema, kuigi ma poleks seda ka hea meelega pannud. Isegi filmi pealkiri on alles filmi lõpus, seekord tundus niimoodi kuidagi ägedam, et alustada kiirelt ilma igasuguste algustiitriteta ja lõpus vaadata, kes selle jama kokku keeranud on (naerdes).

Minu arvates on "Viimane vahipost" huvitav uus trepiaste Eesti filmiloos, sest meil on esimene päris žanrifilm, mida ei pea näitama väikestel veidratel friigifestivalidel, vaid seda võib näidata ükskõik kellele ükskõik kus maailmas ja sellest saadakse igal pool samamoodi aru. Kas see on võib-olla suund, kuhu Eesti film peakski liikuma?

Ma seda küll ei julge öelda, et see peaks mingi suund olema. Eesti filmi võlu ongi see, et ta on väga meie filmitegijate nägu ja ega filmitegijatele keegi ei tee ettekirjutusi, et sa pead üht- või teistsugust filmi tegema. Jah, nii on sattunud, et žanrifilme väga ei ole, aga see on ka arusaadav.

Kui see film 13 aastat tagasi alguse sai, siis briti produtsentide eesmärk oligi teha lihtsalt üht žanrifilmi, mida tehakse seal päris palju. Aga siis ühinesin selle projektiga mina ja see kõik võttis väga pikalt aega, 13 aastat on päris pikk laagerdumine, inimesena sa muutud selle ajaga väga palju, minu ootused maailma ja veel enam filmitegemise suhtes on väga teistsugused võrreldes sellega, mis nad olid toona.

See film on samuti selle ajaga väga palju muutunud ja ma arvan, et britid lootsid sealt rohkem žanrifilmi ning päris seda nad ei saanud, mida nad algul ootasid ja lootsid, ma ei tahtnud seda neile anda. Ma ise loodangi, et "Viimane vahipost" ei ole lihtsalt üks niisama lihtne žanrifilm.

Nüüd jõuame ka selle küsimuse juurde, et kui sa ütled "žanrifilm", siis ega nad tavaliselt väga millestki ei räägi – see on lihtne ja kiire meelelahutus, aga Eesti filmitegija saab teha filmi nii harva, et ta esimene mõte ei ole see, et ma teen lihtsalt midagi kiiret, sest see võtab nii suure tüki su elust ja siis sa juba tahad, et sellel oleks ka mingi tähendus.

See on ka häda, et kui Eestis oleks filmitegemine lihtsam, siis filmide nägu muutuks väga drastiliselt, sest siis saaksid tegijad katsetada ja proovida erinevaid žanre. Praegu sa pead justkui kõik endast välja valama, see on see projekt, kus sa pead kõigist maailma asjadest korraga rääkima, aga väga tihti see filmile head ei tee ning vaene film kannatab selle tõttu.

Selles mõttes on teater palju tervislikum keskkond lavastajale, sest sa saad palju tihedamini asju teha ja sa ei hakka üht vaest projekti üle koormama kõigi oma piinade ja muude asjadega, mida tahad sinna sisse panna.

Kas läheksid ka ise pigem teatrisse üle?

Ma ise kindlasti teatrisse üle ei läheks, aga ma tahan kindlasti katsetada teatris lavastamist. See on väga põnev, aga minu keel on ikkagi filmikeel, siin ei ole küsimustki.

Aga see mõte, mille sa sisse tõid, on kindlasti oluline. 10–15 aastat tagasi oli Eesti filmitegijatel veel rohkem seda painet, et nüüd ma sain raha, nüüd ma saan teha filmi ja ma pean peaaegu kõik mõtted, mis mul elus olnud on, sinna sisse panema...

Sest ma ei tea, millal ma järgmine kord uuesti filmi saan teha. See võib tulla alles 15 aasta pärast, need vahed on nii pikad...

Aga kas olukord on selles vallas paremaks läinud? Meil on tulnud juurde ka erarahastusega film, mis võib-olla veidi kiirendab seda protsessi.

See läheb kogu aeg veidi paremaks, aga see veidi on jube aeglane, enne ma suren ära ja mingid teised filmitegijad surevad ka. Ma ei tea, mitu generatsiooni hiljem see normaalne rütm kätte saadakse, sest praegu seda normaalset rütmi kindlasti veel ei ole ja muutused on nii aeglased, et üleliia seda ei tunneta. Aga muutub muidugi.

Kas Eesti filmi tuleviku perspektiivist on vaja rohkem "Viimaseid vahiposte" või "Tõdesid ja õiguseid"?

Minu arust on kindlasti mõlemaid vaja, sest nägu peab olema mitmekesine, kuna ka vaatajaid on nii palju erinevaid. Kindlasti on mingid vaatajad, kes jagunevad nii, et "Tõde ja õigust" vaataks hea meelega, aga "Viimane vahipost" pole nende jaoks, ning vastupidi ka.

Kunstiga on juba nii, et me ei saa ainult ühte nägu propageerida, sest siis pole selle nimi enam kunst, vaid sellest saab kellegi kontrollitud maitse või isegi propaganda, kui sunnitaks ainult üht asja tegema.

Aga kui selle žanriküsimuse juurde tagasi tulla, siis põhjus, miks neid ei ole Eestis väga olnud, on ühelt poolt muidugi selles, kuhu lõkkesse autor oma padrunid visata tahab, kui kümne aasta jooksul saab korra filmi teha. Aga teisalt: kui rahastust on niivõrd vähe, siis kas otsustajad riskivad üldse žanrifilmidele raha anda?

See on isegi rohkem küsimus otsustajatele, kas pigem saab "Tõe ja õiguse" projekt või mingi žanrifilm raha. See ei jää puhtalt ainult filmitegija soovide taha, sest ma tean, et on olnud küll neid soove žanrifilme teha – ja mitte üks, vaid rohkem –, aga keeruline on rahastust saada.

Vaatame veel korra Eesti filmile tervikuna otsa. Mis nägu Eesti film praegu 2023. aastal on?

Minu arust see on päris hea nägu, mis Eesti filmil on. On tekkinud mingi päris nägu, ei ole enam üks morn kriips.

Seda vist ei saa enam öelda, et ainult lohistatakse koera laipa mööda randa?

No täpselt, sellist jama õnneks enam ei räägita. Või kui räägitakse, siis need inimesed pole viimase kümne aasta jooksul kinos ühtki Eesti filmi vaadanud ja ketravad ikka oma klišeelauset.

See on mõnus, et Eesti filmi nägu on kogu aeg muutunud. Nii palju uusi ja põnevaid filmitegijaid on peale tulnud, ja tuleb kogu aeg. See järjekord on päris pikk, kes ootavad oma täispika filmi tegemist. Ka sel aastal on kaks põnevat noort režissööri – Tõnis Pill ja German Golub –, kes hakkavad oma esimesi täispikki filme tegema. Neid filme ma väga-väga ootan, mõlemat tüüpi tean päris hästi ka.

Viimaste aastate jooksul on väga palju debüütfilme olnud, juba selle Eesti Vabariik 100 raames oli neid päris palju, see on väga äge minu arust.

Kas erarahastusega film on meie näole ja kultuurile vajalik? Meil on praegusel hetkel filmid, mida toodetakse ilma riigi rahata ja mis tulevad seejuures ka ots otsaga kokku või jäävad isegi plussi. Kas see on Eesti filmi täiskasvanuks saamise jaoks oluline?

Kindlasti, see on väga vajalik. Ka "Viimase vahiposti" juures on Eesti eraraha sees ja see pole mitte väike summa. Sellel filmil on üldse kokku 18 produtsenti, neid kaasprodutsente on 13 ja mina olen neist ainult mõnda näinud. Kaks neist – Rain Rannu ja Raido Toonekurg – on Eestist, kes ongi siis erafinantseerijad.

Õnneks see trend on siin tekkimas küll ja see on väga vajalik, sest ega filmitegija ei tohi ka laisaks muutuda. Kunagi oli küll selline tunne, et filmitegijad ei oskagi muude võimalustega arvestada ja siis teemegi ainult mingis kastis filme: liidad EFI-st ja kulkast saadud rahad kokku ning sellise filmi saadki teha, ära proovigi midagi suuremat teha! See surub filmidele liiga sarnase näo peale.

Mõnele filmitegijale on seda ilmselt isegi vaja, et sa korra mõtleksid sellele, et keegi võiks seda filmi kinno vaatama ka tulla ja et sinu film peab mingisuguse kopika tagasi tooma. Pole nii, et saad riigilt raha kätte, lähed paugutad ükskõik mida tahad ja polegi vahet, kas sul on 400, 4000 või 40 000 vaatajat. See teeb kunstniku laisaks ja ka mingil määral ülbeks. Minevikus on sellist suhtumist rohkem olnud.

Kui ma Inglismaal elasin, siis "Viimase vahiposti" algusjärgus sain aru, kui palju seal tehakse tegelikult eelmüüke ja arvestatakse ette, kui palju à la DVD-sid müüakse, see kõik on niivõrd planeeritud ja sa oledki heas mõttes kikivarvul. Sinu film peab kuhugi maani õnnestuma, sest mingid inimesed tahavad oma kopikat tagasi teenida, kuna see ongi teatud investoritele töö. Aga kui sa näed, et juba paberi peal see asi ei toimi, siis keegi ei ühinegi sinu projektiga ning sul polegi raha, mille eest seda tegema hakata...

Eesti filmitööstus ja -avalikkus on rääkinud ka ühest laiemast probleemist. Kui Euroopas on üha enam reaalsus see, et riigid ei suuda enam üksinda filme toota ja tehakse rohkem kaastootmisprojekte – ka Eesti osaleb tihti kaastootmistes ning enamasti mitte peatootjana –, siis võib ühel hetkel saada Eestist lihtsalt kaastegija, üks tilgake Euroopa filmimeres, ning meie autorikino hakkab hääbuma. Kuidas sulle tundub?

Jah, teoreetiliselt on see probleem küll olemas, ja selle peale peaks muidugi mõtlema, et see oht võib ühel hetkel tekkida, kuid see on kahe otsaga asi.

Esiteks, kaastootmisi on kahte moodi – kas olla peatootja ja sul on kaastootja – nagu näiteks meie praeguse "Viimase vahiposti" puhul. Või siis vähemuskaastootmine, kus eesti produktsioonifirma on kaastootja kellegi teise filmi juures (näiteks kõik viimase aja soome või läti filmid, mis siin filmitud).

Mõlemad on olulised, aga Eesti filmide juures peatootja positsiooni säilitamiseks on vaja raha, muidu me muutume iseenda filmide kaastootjateks. Ehk siis selleks, et Eesti režissööride filmide tegemise juures säiliks me enda peatootja positsioon, millega kaasneb nn loominguline kontroll, on vaja raha juurde, muidu jääme partneritele tulevikus alla.

Nii et mingis mõttes toidab üks teist. Eesti platsimeeskond muutub pidevalt töös olles aina tugevamaks ja tänu kaastootmistele ja teenuste pakkumisele on Eesti produktsioonifirmadel võimalik ära elada, et siis eesti filmi teha. Peaasi, et produtsentidel säiliks tahe suuremate välisprojektide kõrval ka Eesti režissööridega filme teha.

Siin vist kerkibki küsimus sellest, millest Film Estonia rahastuse suurendamise valguses ka räägiti, et me peame eristama kaht asja: filmi kui osa majandusest või filmi kui osast meie kultuurist. Need on kaks eri asja, mis praegu hakkavad segunema.

See on väga õige, et võtta filmi ka osana majandusest. Mõlema – nii Eesti filmi kui ka teenustööde tagasimaksete jaoks – peab raha olema, minu vaatest muidugi eelkõige Eesti filmi jaoks, aga riigile üldisemalt on teenustööde siin tegemine lihtsalt majanduslikult kasulik. See on väga efektiivne ja tänapäeva maailmas suure potentsiaaliga tööstusharu.

Praegu siis vaene Eesti režissöör suudab endale veel kohalikku platsimeeskonda palgata?

Jah, tegelikult õnneks näib, et Eesti meeskond eelistab ikkagi veel eesti filme teha. Loodame, et see nii ka jääb. Meie oma Eesti film on osa meie identiteedist. Ainult majanduslikust edust meile ei piisa. Kui kultuur kiratseb, mis saab siis, kui näiteks Eesti filme enam ei tehta? Väike riik peab enda kultuuri eest seisma, muidu meid ühel päeval enam lihtsalt ei ole.

Ega režissöör vist ülemäära rikas ka ei ole, vähemalt Eestis mitte?

Mina ei tea ühtki režissööri Eestis, kes ülemäära rikas tüüp oleks ja kes ainult sellest ära elaks, et teeb mängufilme. Kõik peavad ikkagi kõrvalt midagi muud ka tegema.

Aga kas see on olukord, mida peaks parandama? Meil on kirjanikupalk, aga kas peaks olema ka režissööripalk?

Jah, kindlasti.

Filme ikkagi veel tehakse vähe, ettevalmistusperiood on nagunii pikk ja kui režissöör on sunnitud täiesti muude asjadega tegelema, näiteks pangas või Selveris töötama, siis kuidas režissööri tase üldse tõusta saab. Nagu igas asjas, siis sa pead lihtsalt palju tegema, et heaks saada. Aga kuidas see tase saab tõusta, kui režissöör teeb ühe filmi seitsme või kümne aasta jooksul? Siin ei ole mingit loogikat.

Tulebki erinevus tehniliste töötajatega, et kui nemad saavad teha neid Soome, Rootsi ja Norra projekte, et kogemust saada, siis režissööril sellist võimalust pole.

Täpselt, kui režissöör läheb võtteplatsile, siis ta on inimene, kellel on võib-olla kõige vähem kogemust, ta on oma tööd tehes kõige vähem platsil viibinud. See on keeruline küsimus, kuidas seda muuta ja ega siin üht lihtsat vastust pole.

Kas Eesti režissööril on üldse potentsiaali kodumaast kaugemale vaadata? Kas režissöörina on võimalik välismaal midagi teha?

Fakt on see, et ega see lihtne ole. Maailm on režissööre täis ja miks peaks mõni Saksa projekt nii väga Eesti režissööri tahtma? See peab olema väga-väga spetsiifilise käekirjaga väga spetsiifiline režissöör, ja muidugi, selliseid on ka. Aga seda, et võtame Eesti režissööri, lähme rongi peale ja hakkame Saksamaal tööd tegema või sõidame esmaspäeval Soome, reedel tagasi ja teeme nädal aega seal režissööritööd, see pole ikka päris see amet (naerdes).

Küsimus on ka see, kas me seda üldse tahame ja kas seda on vaja, sest kui me üritame Eesti kultuuri elushoidmisega tegeleda, siis see ei tuleks sellele ka kasuks. Siis on režissööriamet lihtsalt üks tavaline töö, mida sa käid kuskil välismaal tegemas.

Aga tuleme konkreetsemalt "Viimase vahiposti" juurde. Miks see nii kaua aega võttis?

See võttis kaua aega, sest see oli natukene ambitsioonikas projekt.

Liiga ambitsioonikas?

Võib-olla veidi liiga ambitsioonikas. Projekt sai alguse Inglismaalt ning see produtsent ei olnud varem mängufilme teinud, ta ei olnud isegi lühifilmi varem teinud produtsendina (naerdes).

Seega seda filmi võis olla väga raske ellu äratada ja sellele rahastust leida. Ega see suund, kuhu me seda stsenaariumit kirjutasime, ei teinud seda ka ilmtingimata lihtsamaks ja odavamaks. Aga selge oli ka see, et sa ei saa seda ka lõputult rappida, sest siis ei jäägi lõpuks midagi järele. Ei saa öelda, et teeme 100 000-eurose filmi, siis pigem ei teekski üldse seda filmi.

Lõpuks, kui Ivo Felt pardale tuli...

Millal see oli umbes?

Ma arvan, et see oli umbes 2015. või 2016. aastal, seega mina olin selleks ajaks selle filmiga juba viis-kuus aastat tegelenud. Aga kui Ivo Felt tuli pardale, siis ta tõi kohe ka sakslased kaasa ning asjad hakkasid liikuma. Pool rahastusest, mis tuleb erainvestoritelt, võttis veel aega.

Me olime väga lähedal filmima minemisele juba kuskil 2017. aastal, mõtlesime, et võib-olla jõuame selle enne "Tõde ja õigust" ära teha, aga ühel hetkel jõudis ikkagi kohale, et pigem mitte, sest teine projekt lihtsalt kannataks selle tõttu. Siis ta jäi korraks seisma, tegime "Tõe ja õiguse" ära ja tulime selle juurde tagasi.

Produtseerimise mõttes on see olnud väga keeruline projekt ja on siiani. Väga keeruline rahastusskeem on seal taga: sul on viis produtsenti, lisaks veel 13 kaasprodutsenti ja ega see minu elu ka lihtsamaks ei teinud, et on nii palju produtsente, aga neil endal oli veel keerulisem omavahel kõik asjad kooskõlastada.

Ivo Felt ütleb, et see on pika puuga kõige keerulisem filmiprojekt, mida ta kunagi teinud on.

Mida tähendab üldse see, et filmil on 18 produtsenti? Keskmine eestlane saab napilt üldse aru, mida produtsenditöö tähendab, aga selgita seda veidi lahti.

Okei, 13 kaasprodutsenti ei puutu loo jutustamisse, vaid nad on eesti keeles pigem investorid, aga nad saavad endale ikkagi kaasprodutsendi tiitli, inglise keeles on see executive producer, eestikeelne otsene vaste puudub.

Aga see, et on viis produtsenti ja nende hulgas kolm peaprodutsenti, on üks lõputu maletamine: kust riigist on kui palju raha tulnud, mida me täpselt peame selles riigis kasutama, mingid asjad me oleme näiteks sunnitud Saksamaal tegema, kuigi ma parema meelega teeksin seda Eestis mingite teiste inimestega, aga see lihtsalt on nii. Sa pead sellega nõus olema, kui seda filmi teha tahad, sest eks film ongi kompromisside kunst.

Kõige sellega ei olnud mina varem kokku puutunud. See on väga põnev ja teistsugune maailm, mis võtab samas ka väga palju energiat.

Eesti vaataja mõtleb "Tõde ja õigust" vaadates, et see on ühe režissööri elutöö, aga kas võib öelda, et sinu jaoks oli "Viimane vahipost" veel keerulisem projekt?

Kindlasti oli "Viimane vahipost" minu jaoks keerulisem.

Kas selle 13-aastase perioodi jooksul oli ka hetki, kui tundus, et sellest ei saagi midagi?

Neid hetki oli küll. Ka pärast "Tõde ja õigust" oli mul küsimus, kas ma tahan seda filmi teha, sest filmitegijana ma olin muutunud, see ei olnud enam minu esimene film, seega ma tundsin võib-olla, et selles stsenaariumis oli midagi veel puudu.

Seega pärast "Tõde ja õigust" kirjutasime seda lugu veel päris palju ümber.

Kui palju stsenaarium 13 aasta jooksul muutus? Kui teistsugune oleks see film olnud siis, kui seda oleks hakatud tegema 2010. aastal?

See oleks olnud kindlasti teistsugune film. Seal oleks küll neli tegelast samade nimedega, aga filmi lõpp oleks väga teistsugune.

Lõbusam või kurvem?

Kindlasti mitte lõbusam (naerdes). See oleks olnud sirgjoonelisem žanrifilm, mis oligi brittide ambitsioon, esialgu ei olnudki nende eesmärk, et see oleks midagi palju suuremat.

Pärast "Tõde ja õigust" ei olnud enam tegu mu esimese filmiga, ei olnud seda tunnet, et saaks kiiresti selle ukse lahti ja saaks midagi tehtud. Mingisugused küsimused kukkusid ära ja mul ei olnud enam selle pärast vaja seda filmi teha. Siis tekibki küsimus, et miks siis üldse midagi teha.

Mul on kindlasti hea meel, et see projekt on nii kaua aega võtnud, sest tuli parem film võrreldes sellega, kui oleksime selle 2010. aastal teinud.

Praegu me loeme, et selle filmi stsenarist on Malachi Smyth, kelle nimi ei ütle Eesti vaatajatele midagi. Kas see lugu tuli sinuni juba koos selle projektiga või see on sinu enda lugu?

See lugu oli mingil määral olemas. Tegevus toimub keset ookeani ja seal oli neli tegelast. Juba 2010. aastal teadsin, et see lugu ei ole kindlasti valmis ja me hakkame seda kirjutama, aga mind paelus see keskkond ja ajastu: lähitulevik, keset ookeani, tegevus toimub mingitel tornidel ja ainult neli tegelast. See kontrast – eepilisus vs. intiimsus – on mind alati paelunud.

Ja me hakkasimegi koos seda lugu kirjutama. Väga paljud stseenid olen puhtalt mina kirjutanud, meil oli stsenaristiga väga tihe töö ja ongi väga keeruline öelda, kes see stsenarist on, aga praegu jäi ikkagi tiitritesse kirja ainult Malachi Smyth.

Kui sa rohkem kui 10 aastat kellegagi koos kirjutad, siis see on põnev, kui orgaaniliseks ja loomulikuks see suhtlus lõpuks muutub. Malachiga koos kirjutades olen ma õppinud ka seda, et koos võid sa jõuda mingisuguste lahenduste ja stseenideni, kuhu ei jõuaks mina ega tema üksinda.

Ma armastan kõige rohkem neid hetki, kui me koos kirjutame ja ta näitab midagi, mis ta on kirjutanud, mis tundub mulle täiesti jabur ja loll, aga siis tekib mõte, et äkki muudaks selle võttekoha ära ja äkki see stseen toimub hoopis nende kahe tegelase vahel, siis oleks see täiesti geniaalne ja originaalne stseen. Seega kui üks kirjutab midagi täiesti lolli, siis kahe peale võib sellest tulla midagi geniaalset.

Eestlastena meeldib meile ikka mõelda ka sellele, et nüüd mängivad Eesti filmis kuulsad välismaa näitlejad. Kuidas sellega oli? Projekt oli väga pikalt töös, kas need samad näitlejad olid kogu aeg paadis või oli ka seal palju muutusi?

Oi, selle 13 aasta jooksul on näitlejad kõvasti muutunud. Üks asi on saadavus, teine asi on ka see, kas need näitlejad üldse tunduvad sulle enam õiged ning kuni selleni välja, et rahastajatel või filmi levitajatel, kes teevad mingi ettemaksu, on ka arvamus, milline nimi aitab hiljem finantsiliselt seda summat tagasi tuua. Seda on küll nõme öelda, aga 13 aasta jooksul muutub ka nime väärtus: kes saab staarimaks ja kes ei ole enam nii suur staar.

See oli selle projekti puhul väga põnev, et sul on palju suurem valik. Lõpuks ei käi see ka ainult näitleja järgi, Eestis tõesti on nii, et me oleme sunnitud kogu filmigraafiku üles ehitama vastavalt sellele, millal näitleja korraks teatrist ära saab, aga selliste projektide puhul on nii, et kui üks näitleja ei saa sel ajal tulla, siis võtame järgmise. Väga harva on seda, et filmimist lükatakse edasi, sest mingi näitleja ei saa sel perioodil tulla.

Ka see on täiesti normaalne, et sul on peaaegu kinnitatud näitleja, aga siis kaotad ta kuu aega enne võtteid, mis tundub esialgu väga hirmus. Meil juhtus just täpselt see ühe näitlejaga, Bainesi tegelaskuju jaoks leidsime väga hea näitleja, aga kuu aega enne võtteid tuli välja, et ta ei saa ikkagi teha, tal tuleb üks teine projekt. Aga selle tegelasega läks väga hästi, mul on väga hea meel, et ma just Martin McCanni sinna rolli sain.

Ilmselt on ka keeruline võistelda, sest ega "Viimane vahipost" pole mingi eriti suure eelarvega film ja teie palgad ei suuda konkureerida. Kui ikkagi Hollywoodi suurstuudio pakub mõnele näitlejale oma projekti, siis lõpuks maksab vist ikkagi raha?

Jah, täpselt. Teoreetiliselt on sul maailm valla, aga siis hakkavadki mängima detailid: kitsendab see, kes on sel perioodil täpselt saadavad, lisaks see, kas see palk sobib, sest need on ka väga selgelt välja kalkuleeritud numbrid ja suurt mänguruumi seal pole, kui keegi tahab rohkem. Ainus, mille peale sa selles olukorras saad loota, on see, et roll ja lugu kõnetaks näitlejat.

Üldiselt ka need näitlejad, kes sisu pinnalt teevad otsuse, mitte ei mõtle ainult rahale, on ka paremad näitlejad. Nad mõtlevad selle peale, kas see roll võib ka teda karjääris edasi aidata. Meie filmis on ainult neli tegelast ja need on kõik päris olulised, mingeid kõrvaltegelasi seal ei ole...

Eesti näitlejad on kõrvaltegelaste rollis...

Jah, Eesti näitlejad on ühes väikeses stseenis kõrvaltegelaste rollis (naerdes).

Kas "Viimast vahiposti" oleks olnud lihtsam teha, kui juba sel ajal oleks olnud olemas Tallinna filmilinnak?

Oi, kindlasti. Seda filmi tehes sain ma küll aru sellest, kui vajalik oleks filmilinnak.

Kus te praegu neid sisevõtteid tegite?

Kõik need interjööristseenid olid Linnahalli lavale ehitatud, aga see hallitab ja katus sajab läbi. Konkreetselt sajab läbi, vett tilgub lavale ja meil olid seal mingid totsikud ja potsikud. Käisin seal just eelmisel nädalal ja kogu maja ongi mingeid ämbreid täis, sest igalt poolt tilgub midagi. Lisaks on seal külm.

See oli kõige mõistlikum koht meie jaoks, kus seda teha, sest on kesklinnas ja me ei raiska aega kuhugi välja sõitmisele, sest see kõik tiksuks maha filmimise ajast. Aga ega mõnus pole, kui näitlejad külmetavad ja sa pead duublite vahel puhurid sisse lülitama, samas ega neist väga kasu pole, sest duublite ajal läheb jälle külmaks.

Aga välivõtted?

Katuse set'i ehitasime Karjamaa sadamasse, see on Noblessnerist edasi. Selle mere peal oleva platvormi ehitasime Meeruse sadamasse, mis on pärast Stroomi randa. Ja suure metallist ruumi, kus on auk põrandas, selle ehitasime Noblessnerisse ühte viimasesse restaureerimata hoonesse, mis Põhjala Tap Roomi taga on, ja seal oli megakülm. Seal oli ka stseen, kus näitlejad pidid olema aluspesus ja joodivanni ronima...

Sellise stseeni filmimist sa planeerid selle järgi, et tead, et on jube külm. Okei, kuidas me filmime selle suuna? Okei, ma saan maksimaalselt kaks duublit teha, sest näitleja saab märjaks. Sa pead filmimisse arvestama sellised asjad sisse ja sa pead tegema kompromisse juba planeerides, sest sa tead, et on rõve külm (naerdes).

Kõik need asjad oleks saanud vist filmilinnakus ära teha?

Muidugi, kõik need interjöörid oleks saanud seal teha. Lisaks sa ei riski eludega, sest Linnahallis oli see, et kui me olime ära filminud, siis sealt hakkas veel rohkem vett sisse ladisema, aga kui see sul võtete ajal juhtuks, kui sul on seal väga palju elektrit ja näitlejad, siis sa pead võtte lihtsalt seisma panema.

Seega jah, seda filmi tehes ma sain päriselt ise lõpuni aru, miks seda filmilinnakut vaja on. Muidugi, juba varem ma mõtlesin, et on tore ja lihtsam mingeid keskkondi ehitada, aga kuna selles filmis pole ühtki naturaalset keskkonda, siis polnud isegi võimalik, et leiame mingeid kohti, kus filmida. See oli selge, et me peame selle kõik kuskile ehitama, aga kuhu sa selle lõpuks ehitad, et see poleks 50 kilomeetrit Tallinnast väljas?

Kas selles valguses Kate Bosworthile jääbki mulje, et Eesti on kauge Ida-Euroopa maa, kus katus sajab läbi?

No ega see külmetamine nende jaoks eriti muljet avaldav polnud (naerdes).

Selles suhtes oli aga äge, et nende näitlejate jaoks, kes on harjunud filme tegema soojades stuudiotes, ei olnud see mitte ainult vaimne, vaid ka füüsiline pingutus. Mängule see ilmselt kahjuks ei tulnud, aga ma arvan, et see nägi natukene välja küll nagu Ida-Euroopa, kuhu me neid asju ehitasime, aga ma loodan, et meeskond ja kõik muu seal ümber ei olnud nii Ida-Euroopa (naerdes).

Kui seda filmi arendama hakati, polnud Netflix nii tugevalt kanda kinnitanud, aga kui praegu seda filmi vaatan, siis ma ei taha selle filmi kohta midagi halba öelda, aga ka kujutaksin "Viimast vahiposti" ette just Netflixis. Ta on just selline madalaeelarvelisem žanrifilm, mis on kolinud kinost voogedastusplatvormile. Kas sa oled sellega nõus?

Muidugi, kahjuks see on paratamatu. Millest me siin räägime, kui väga suur osa Bollywoodi filmidest Indias läheb juba otse voogedastusse. Maailm on muutunud, kui isegi Indias ei käi inimesed enam nii palju kinos. Praegu ongi selge, et kinodes käiakse suuri Marveli asju vaatamas ning kõik muu on kolinud voogedastusse. See on paratamatus.

Selle projekti puhul oli minu jaoks keeruline, et kui sa alustad seda 13 aastat tagasi, siis sinu enda peas see kulminatsioon peaks olema ikkagi suurel valgel kinolinal. Vahepeal maailm muutub ja siis sa mõtled, et kas ta siis ei lähegi kinno. Kui ta otse netti läheks...

Ameerikas ongi filmil vist keerulisem leviplaan?

Ameerikas on filmil piiratud kinolevi ehk ta tuleb viies linnas välja ja siis läheb voogedastusse. Aga õnneks mingi kinolevi ikkagi on, mille üle mul on väga hea meel.

Samas on selge see, et suurem osa välismaiseid vaatajaid tuleb filmile ikkagi voogedastusest.

Kas Netflix tapab kinokunsti?

Ma ei usu, et Netflix suudab kinokunsti tappa, sest see pole ainult nende süü, miks filmid on voogedastustesse kolinud. Ega Netflix pole ka suur kuri koll, kes on ainult halba teinud, sest tänu voogedastusplatvormidele on seriaalide tase metsikult tõusnud ja on väga palju häid asju, mida vaadata. Isegi nii palju, et sul on jube raske neid üles leida ja võib vabalt juhtuda, et su projekt läheb lihtsalt kaotsi.

Aga muidugi, enda filmi tahaks näha pigem suurelt ekraanilt ja tahaks, et ka vaatajad kogeksid seda suurelt ekraanilt, seega ma olen väga selle poolt, et kes on vähegi sellest filmist huvitatud, siis vaadake seda kinos, see on midagi hoopis muud kui kodus vaadata. Kinos tajud aega hoopis teistmoodi ja see on täiesti erinev kogemus.

"Viimane vahipost" avaneb ka üsna aeglaselt, seega kodus on oht, et inimesed lähevad vahepeal võileiba tegema või hakkavad Instagramis kerima.

Eks "Tõe ja õiguse" puhul oli samamoodi, et kui film on nii pikk, siis on suurem oht, et inimesed panevad vahepeal pausile ja lähevad võileiba tegema. Aga siis on kogemus kohe rikutud, filmi peab ühe korraga algusest lõpuni vaatama.

Kui "Viimase vahiposti" kohta ütlesime, et see hakkab ilmselt levima just voogedastusplatvormidel, siis kuidas "Tõel ja õigusel" läinud on? Kas ta on ka läinud veebi kaudu laia maailma rändama?

Ma ei tea täpselt, kuhu "Tõde ja õigus" müüdud on, sest sellega tegeles eraldi müügiagent. Aga üks toredamaid asju oli see, kui aasta-paar pärast filmi väljatulekut saatis üks võõras inimene Facebookis mulle sõnumi, et nemad on perega Sri Lankal puhkamas, klõpsutasid hotellitoas kanaleid ja "Tõde ja õigus" tuli telekast (naerdes).

Mis nüüd edasi? Kas "Tõe ja õiguse" teine osa, "Indreku" uusversioon või jälle rahvusvaheliste tegijatega žanriprojekte tegema?

Seda ma võin öelda, et "Indreku" uusversiooni ma arvatavasti ei tee. Aga mis täpselt edasi...

Muidugi on mingid mõtted, mille arendamisega ma üritan jätkata, ideaalis üks põhilistest mängufilmiprojektidest, mida me koos kaasstsenaristiga kirjutame, on jällegi midagi täiesti teistsugust nii "Viimasest vahipostist" kui ka "Tõest ja õigusest" nii žanriliselt kui ka eelkõige tonaalsuselt. See uus film peaks rohkem komöödia territooriumile minema...

Selle järgmise loo puhul on oluline see, et nii kaua, kui ma olen filme teinud, siis tuleb alati platsil igasuguseid jaburaid mõtteid pähe. Et oh, teeks siin niimoodi, see oleks naljakas, jabur, idiootne ja äge, aga sa ei saa seda teha, sest see pole see film.

"Tões ja õiguses" väga jaburdama ei hakka...

Jah, sul ei ole selle materjaliga midagi teha (naerdes). Ma olen kogu aeg mõelnud, et tahaksin jutustada lugu sellise stilistikaga ja sellises maailmas, mis annaks mulle vabaduse ka neid lolle mõtteid, mis võtteplatsil tulevad, päriselt kasutada.

Mõneti oled sa ära hellitatud, mõlemad sinu täispikad mängufilmid on olnud üle kahe miljonise eelarvega. Kas sa tahad üldse minna nüüd väiksemat asja tegema?

Tead, ma nii ei mõtlegi. Kui sa nüüd niimoodi küsid, siis see järgmine film tundub küll palju odavam kui "Tõde ja õigus" ja "Viimane vahipost".

Seega see on film, mida sa saaksid teha ka ainult Eesti tegijatega?

Jah, aga me ei teagi täpselt, kas seda teha ainult Eesti näitlejatega või ikkagi rahvusvaheliselt. Seda on ka vara otsustada, kui stsenaarium on mingil määral valmis, siis on lihtsam öelda, kui palju see maksma läheks ja kas seda on võimalik teha ainult Eesti rahadega või mitte.

Praegu tundub see tulevat eelmistest filmidest väiksem, aga samas taas kord, kui sa teed rahvusvahelise projekti ja võtad sinna ühe suurema näitleja, siis see võib viia su eelarve kohe kõrgustesse. Film ise on küll palju väiksem, aga näitlejad maksavad...

Tore on seda mõttelendu kuulata, sest ega Eestis ei ole palju režissööre, kes julgeksid isegi niimoodi mõelda, et äkki ma võtan oma järgmisesse filmi mõne rahvusvahelise näitleja. Enamik Eesti režissööre unistavad heal juhul sellest, et äkki ma saan Mait Malmsteni oma järgmisesse filmi.

See on praegu muidugi selline teoreetiline mõtlemine, sest rahvusvahelist plaani mul selle järgmise filmiga tegelikult pole, see ei ole selline projekt, mis vajaks suuri staare, pigem vastupidi.

Muidugi, reaalsuse piires peab mõtlema, aga ei tohi end ka liiga lukku panna, et nagunii ei saa ju, see ei aita ka midagi teha – ära tee siis pigem üldse. Alguses võiks ikka unistada, küll need kompromissid ka tulevad, aga esimene samm ei tohi olla kompromiss, siis sa ei jõua kuskile.

Mis sind ennast praegu filmikunstis laiemalt liigutab? Mida sa ise vaatad, mis sulle meeldib, mingi žanrid, tegijad, trendid?

Ega ma viimase kahe aasta jooksul pole "Viimase vahitorni" tõttu nii palju filme vaadanud, kui tahaksin. "The Last of Us" on sari, mida ma praegu jälgin ja millest peaks veel viimane osa tulema. Vaatame, mis seal edasi saab.

Aga muidugi on mingisugused režissöörid, kelle järgmisi filme ma alati ootan, alates Andrei Zvjagintsevist, David Fincherist ja Alejandro González Iñárritust lõpetades James Mangoldi ja Darren Aronofoskiga.

Muidugi ka Denis Villeneuve, kes oli minu lemmik ammu enne "Blade Runnerit" ja "Düüni", ta on üks režissöör, kelle filme ma olen alati jälginud. Tema puhul ongi jube põnev olnud näha seda teekonda, kuidas ta on alustanud mingitest indie-filmidest ja kuidas need lähevad kogu aeg suuremaks. Näiteks üks esimesi USA projekte "Sicario", mille stsenaarium olevat alguses olnud täiesti tavaline žanrifilm, aga millise filmi tema sellest teeb! See ongi äge.

Üks filmisoovitus ka siia lõppu äkki? Ei pea olema uus film, võib ka mingi vana lemmik olla.

Ma mõtlen, mis see olla võiks... Mul on muidugi mingi ports filme, mida mulle meeldib vaadata iga paari aasta tagant: need on Zvjagintsevi esimene film "Tagasitulek", Iñárritu "21 grammi" ja muidugi Paul Thomas Andresoni "There Will Be Blood".

Paul Thomas Andresoni puhul on üldse see äge, et kui see on Iñárritu, Zvjagintsev või Fincher, siis vaatad kahte järjestikust kaadrit või isegi värvi ja kompositsiooni, siis sa saad aru, et see on see režissöör, aga Paul Thomas Andreson adapteerub iga looga ja sul on raske öelda, mis tema stiil on.

Kui nüüd ulmefännidele soovitada, siis muidugi kaht esimest "Alieni" võib ikka alati vaadata (naerdes).

Neid võib ikka alati vaadata. Aitäh sulle selle jutuajamise eest!

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.