Viimasel ajal räägitakse pidevalt, et noored üldse ei loe, aga samas Värske Rõhu põhjal on näha, et kirjutavad nad küll päris hea meelega. Kas see vastab tõele?

Jah, ma lugesin ka seda uudist, et poisid loevad kuus minutit päevas ja tüdrukud 27 minutit päevas ja kui vaadata PISA teste, siis poisid on kolmveerand aasta võrra tüdrukutest lugemisoskuses maas. Enamik meie autoritest on naised. Aga kui vaadata seda, kui palju meile tekste saadetakse ja kui palju me neid tagasi lükkame (näiteks luule kaastöödest kaks kolmandikku), siis ei saa küll öelda, et kirjandusega vähe tegeletakse. Võib-olla ei loeta traditsioonilisi raamatuid nii palju kui omal ajal, millal iganes see "oma aeg" ka ei olnud, aga see ei tähenda seda, et kirjandus ja kirjutamine enam olulised ei oleks. 

Ma arvan, et me ei peaks alahindama ka seda, mida noored loevad oma telefonist või tahvlist või kust iganes, sest seda ei saa ju täpselt mõõta. Jah, see on niisugune imelik olukord, et võib-olla tõesti enam nii palju ei istuta maha ega loeta Dostojevskit või siis muud mittekohustuslikku kirjandust – muidugi on ka vastupidiseid näiteid! –, aga sellegipoolest tegeletakse tekstiga kogu aeg, muudkui kirjutatakse ja loetakse. See väljendub ka selles, kui palju kaastöid saame, ka kirjanike liidu noorte kogumikku "Grafomaania" saadeti üle saja teksti, mida on ju tõesti väga palju. 

Okei, kirjutamine huvitab noori, aga kas Värsket Rõhku loetakse ka või ainult kirjutatakse sinna?

Loetakse küll, miks ei loeta. Ajakirjade lugemine on lihtsalt selline naljakas asi, et sa ei loe ajakirja kohe kaanest kaaneni läbi. Sa võtad ajakirja lahti, vaat siin on mingi huvitav tekst, ma olen selle läbi ja panen siis ära. Minu teadmiste järgi tellitakse Värsket Rõhku nii kooliraamatukogudesse, seda kasutatakse kirjandustundides õppematerjalina ja loomulikult tellitakse ajakirja koju ka.

Kas tänaste noorte tekstides on ka mingisugused trendid või jõujooned, millele tähelepanu peaks pöörama ja mis on kuidagi kõnekad?

Mingeid väga suuri jõujooni hetkel nii näha ei ole, kui oli näiteks aastal 2013, kui Sveta Grigorjeva tuli välja oma luulekoguga "Kes kardab Sveta Grigorjevat?". Siis räägiti ühiskonnakriitilisest luule esiletõusust. Ühesõnaga, ei ole väga tugevat sotsiaalkriitikat ega väga tugevaid  positsioone, aga mingeid järeldusi saab teha küll. Näiteks on viimastel aastatel ilmunud palju sürrealistlikku luulet, nii Värskes Rõhus kui ka mujal. Sellised autorid nagu Riste Sofie Käär ja Ellen Emilie Laaksonen lihtsalt kirjutavadki täiesti ootamatult sürreaalseid tekste. Värskes Rõhus töötatud aastate jooksul märkan sellist arengut esimest korda. Veel kirjutatakse luules sõjahirmust nii sotsiaalse aspekti kui ka looduse kaudu. Näiteks märtsinumbris kirjutab sõjast inimsuhete kaudu autor nimega e.g.s., Janika Läänemetsa tekstide keskmes on inimesejärgne maailm. 

Nagu ikka ja alati noores kirjanduses, paistab ka praegu proosas silma iseendast kirjutamine. See on täiesti normaalne, kellest sa veel kirjutad kui mitte sellest, keda sa kõige paremini tunned. Samas luuakse ka fiktsionaalseid maailmu, näiteks eelmisel aastal kooliõpilastele korraldatud novellikonkursi Värske Novelli võiduautor Anastassia Kuznetsova on loonud täiesti usutava kujutluspildi. Veel paistab silma, et žanrite hägustumine on endiselt teemas. Väga armastatakse meil sellist rubriiki nagu "Päevik", mis lubab eri žanre lõimida. Näiteks jaanuarinumbris ilmus Mattias Velleri päevik, mis oli ühtaegu päevikuvormis, aga samal ajal muutus luuleks ja siis kergelt ühiskonnakriitiliseks esseistikaks. Selline tekstisisene pidev žanrite vahetumine mõjub samas väga orgaaniliselt. 

Kui sa vaatad enesekirjutuse ja päevikuvormi sisse, siis mida endast kirjutatakse?

Ma oskan rääkida konkreetsete tekstide kaudu, sest kui ma hakkaksin liiga jämedaid üldistusi tegema, teeksin liiga autoritele. Ühelt poolt kirjutatakse tõepoolest sellest, mis on endaga juhtunud, mis mõtted autoril, mitte lüürilisel minal peast läbi käivad, aga teisalt on seal ikka selge kujutluspilt, fantaasia või unistus juures. Näiteks märtsinumbris ilmus üks tekst, kus autor on selgelt kujutanud, milline tema tulevik võiks olla, kui ta teeb neid asju, mida ta tahab teha. Ühelt poolt on see väga armas, teisalt on tekstil kerge klišeemaik juures, aga eks noorus ongi heas mõttes väga klišeerikas aeg. Kui ma vaatan neid tekste, siis üks osa on tõesti see, mis inimesega endaga juhtub ja kuidas ta mingites sotsiaalsetes olukordades käitub. Näiteks võib tuua Heneliis Nottoni novelli "trofee.ee", kus tõepoolest võib aimata, et just selliseid sotsiaalseid olukordi on autor võib-olla läbi elanud, aga see ei ole oluline, oluline on see, kui ta neid kirjeldab ja kuidas ta leiab nendest ikkagi fiktsionaalsuse üles ja oskab sellega edasi minna.

Sa ütlesid, et päris paljudele kaastöödele ütlete ära, luules koguni kahele kolmandikule. Kaastöö tagasilükkamine võib olla päris suur hoop. Millises sõnastuses ära ütlete?

See on ikkagi omaette kunst, kuidas me ära ütleme. Esimene asi, millest me lähtume, on see, et kirjutame vastuses tekstidest, mitte autorist. Tagasiside peab olema hästi hell, hästi empaatiline, hästi soe, et see autor, kelle kaastööd parasjagu tagasi lükatakse, ei tunneks, et see käib tema pihta, vaid ikkagi tema teksti pihta. Need kaks asja tuleb hästi selgelt lahus hoida, ja seda me ka teeme. Me anname hästi konkreetset tagasisidet erinevatele tekstielementidele kuni sõna- ja lausetasandini välja, toome välja, et näiteks see koht ei toiminud sellepärast, et kõlab näiteks ehk liiga tuttavalt. Teisalt anname ka kogu tekstitervikule sisukat tagasisidet, et mis selle teksti mõte oli ja kas see lõpuks tuli välja või ei tulnud.

Kuidas noored kriitika vastu võtavad? Kas heituvad sootuks või tulevad ka teisele või kolmandale katsele oma loominguga?

Suurem osa autoritest võtab tagasisidet väga rõõmsalt vastu, sest see võib olla neile esimene professionaalne tagasiside. Võib-olla on nad tekste oma sõprade või vanema või isegi õpetajaga isegi jaganud, aga toimetajalt tagasiside saamine on ikkagi natukene teine teema. Enamjaolt on autorid väga avatud, aga muidugi on ka inimesi, kes on aastaid hiljem veel solvunud, et minu tekst lükati tagasi, kuigi see oli ju nii hea. See on normaalne, sest see tekst võis tulla nende hingevalust, otse südamest, ja kui keegi ütleb, et see ei ole avaldamisküps, siis ei ole justkui ka autori südamevalu päris. Ma tajun seda loogikat üsna täpselt. Aga paljud autorid ikkagi kirjutavad meile uuesti mõnda aega hiljem, kui nad on tekste juurde kirjutanud või raamatuid juurde lugenud, silmaringi laiendanud. Siis võib juba juhtuda, et avaldame neid ka. Päris paljudega on nii läinud.

Miks noored tahavad ennast avaldada paberajakirjas, kui meie kõigi – ja noorte eriti – elu on muidu nii digitaalne? Võiks ju lugeda oma luulet Twitchi striimis.  

See on väga oluline! Ma alustan natukene kaugemalt. Igal aastal ilmub Värskes Rõhus ülevaade eelmisel aastal ilmunud kuni 35-aastaste debütantide raamatutest. Ja aina rohkem ilmub päris-päris noorte, 15–16–17-aastaste raamatuid. Ühelt poolt saab seda seletada sellega, et nad on gümnaasiumi loovtöö raames raamatu koostanud ja siis nad mõelnud, et võiks selle päriselt ka välja anda. Teisalt aga see näitab ikkagi seda, et trükisõna on oluline. Kogu interneti sisu, mida sa võid seal luua, võib ju kuhugi feed'i ära kaduda. Aga kui miski on trükitud ja kaante vahel, ja sa saad selle anda oma vanaemale ja oma sõbrannale – kellele iganes –, siis see on nagu rohkem päris, rohkem olemas.

Debüüdiülevaates ma küsisin sama küsimust tänavustelt ülevaatajatelt, ning üks neist ütles, et ehk aitab luulekogu avaldamine konkreetsemalt, tõelisemat loomingulist identiteeti realiseerida. Et sa oled päriselt autor, kui sul on raamat, aga Instagramis luuletuste avaldamine ei pruugi seda tunnet tekitada.

Kuidas sina suhtud sellesse kriitikasse, mida viimasel ajal on palju tehtud, et noorte keel on vaeseks jäänud? Kas sa oled nõus sellega?

Ei ole absoluutselt nõus. Ma arvan, et midagi sellist on alati öeldud. Nii kaua, kui on ilmunud noorte inimeste tekstid ajakirjanduses ja raamatutes. Jah, võib-olla tuleb see keele "vaesus" välja pigem esseistikast või arvustustest, sellistes olukordades, kui peab mingit objektiivset tõde edasi andma. Aga kui noored autorid kirjutavad enda sisetundest, oma sisemaailmast, siis see ei ole kunagi üksluine ega igav. Tekstidest võib küll leida anglitsisme või eri keelte kokkusulatamist ja vahel seetõttu ka arusaamatuid väljendeid, aga see keel ei ole vaene, sest see peegeldab autorite sisemaailma. Me proovime ka tekste toimetades keelelist mitmekesisust alles hoida.

Aga noored ei tea ju, mis tähendab "puusärk" ja "liiderlik" ja mis need tähtsad sõnad olid kõik.

Oh issand jumal! Sõnad on lihtsalt sõnad! Liiderlik! Mul ka esimese hooga ei tulnud see esimene tähendus pähe ja kujutage ette, ma olen kirjandusajakirja toimetaja. Ma ei arva, et [ajakirjanik] Priit Pullerits peaks mind sellepärast avalikku häbiposti panema, nagu ta ei oleks pidanud seda doktoranti häbiposti panema. See on jaburus. Sõnad on lihtsalt sõnad ja nende tähendus muutubki aja jooksul ja see on täiesti normaalne. Pigem on küsimus selles, kuidas teha selgeks, et sa võid kirjutada täpselt nii, nagu sa mõtled ja sa ei pea panema filtrit vahele. Sinu kirjandusõpetaja ei loe seda teksti, või kui loeb, siis ta arvatavasti kiidab heaks, et sa kirjutad oma häälega. Kui hakkame rääkima mingite sõnade teadmisest või mitteteadmisest, siis just see lööbki bloki ette.

Aga kuidas ikkagi saaksime vähendada veelahet keskealiste ja noorte vahel, kui nende sõnavara on nii erinev? Kuidas me üksteiseni jõuame oma mõtetega, kui me üksteise keelest aru ei saa?

Mina arvan, et sammukese peaks tegema Pullerits, mitte need noored. Noored inimesed on väga tolerantsed, ja olgugi kipume siin kõiki tühistama viimasel ajal, siis sellegipoolest nii palju, kui mina noori tunnen isiklikult või tekstide kaudu, proovivad nad siiski kõiki inimesi mõista, isegi neid, kellel on konservatiivne maailmavaade. Ma lihtsalt soovitaksin inimestel endale meelde tuletada, millised nad ise noortena olid, millises maailmas nad ringi liikusid, millised tunded ja kired neid valitsesid. Ja siis saad aru sellest, et see tegelikult ei ole aja jooksul muutunud. Noorus on alati noorus: toores, verine, veidi habras, ja see on normaalne, et noored inimesed väljendavad seda tunnet.

Sa mainisid enne, ja olen seda muidugi ka ise tähele pannud, et Värske Rõhu enamik autoreid on neiud. See on väga lahe, aga ikkagi, nii huvi pärast küsin, et miks noored naised rohkem kirjutavad kui noormehed?

Põhjus ongi see, mis ma kõige alguses välja tõin, et poisid loevad palju vähem raamatuid, jõuavad palju hiljem kirjanduse juurde, hakkavad palju hiljem kirjutama. Haridussüsteem ei toeta nende kirjanduslikku kasvamist, kuna nad on klassiruumis kolmveerand aastat tüdrukutest klassikaaslastest maas. Palju on räägitud sellest, et haridus toetab tublisid tüdrukuid, kellel ongi lihtsam edasi minna kirjanduse juurde, sest neil on oskused ja teadmised juba enne olemas. Ka ülikoolis õpivad humanitaaraineid palju rohkem tüdrukud ja just nendel eelmainitud põhjustel. Üks mu tuttav väitis, et äkki on põhjus selles, et poisid teevad arvutimänge. Mängivad arvutimänge, teevad arvutimänge - võib-olla kanaldavad nad oma loomingulise energia sinna? Aga tegelikult see on väga suur probleem, ja me kogu toimetusega mõtleme sellele pidevalt. Meil on ju väga hea ülevaade noores kirjanduses toimuvast ja ei saa ju öelda, et Värskesse Rõhku saadavad tekste ainult tüdrukud. Aga kus siis poisid on ja mida nad teevad? Kuidas ka neid, kes ei tunne, et nad peaksid kirjandusega tegelema, ikkagi saada sellesse kampa?

Kui noores eas kirjutavad rohkem naised, siis miks on mehed paremad kirjanikud, kui nad on täiskasvanud? Sest kui antakse kirjanduspreemiaid, nii Eestis kui ka maailmas, siis saavad neid ju enamikus meeskirjanikud. Samuti annavad mehed rohkem raamatuid välja, ütleb statistika.

Ma ei ütleks, et mehed on paremad kirjanikud kui naised. Või seda, et kui keegi preemia saab, tähendab, et ta kirjutab paremini. Ja mis puudutab raamatute väljaandmist, siis pole tegelikult "suures kirjanduses" vahe meeste ja naiste vahel nii suur kui Värskes Rõhus nais- ja meesautorite vahel. Miks Eestis meeskirjanikke rohkem autasustatakse, tuleb vist nõukaajast. Loen praegu Sirje Oleski "Aegade lugu" ja tuleb välja, et 1990-ndateni ei olnud kirjanike liidu juhatuses ühtegi naisliiget. Deboorakene (luuletaja Debora Vaarandi - toim.) midagi otsustas, aga temast me tänapäeval ju enam ei räägi. Eesti kirjanduses on küll meestekesksus tugevalt sees, aga teisalt on tähelepanuväärne, et ka igasugused žüriid koosnevad peamiselt meestest. Ja võib-olla on siin veidi internaliseeritud misogüüniat, seda, millest kirjutab hästi ägedalt Bernardine Evaristo, et millised stereotüübid ja tõekspidamised ma oma soo kohta naisena omaks võtan ja kuidas need suunavad minu valikuid. Aga võib-olla see kõik on juba muutumas, sest noorte seas on meesautoreid on nii väheks jäänud, 20 aasta pärast võib seis olla hoopis vastupidine.

Kas tüdrukud, kes teile kirjutavad, jäävad kirjanduse juurde või see on neil faas?

Ma arvan, et väga paljudel, nii nii mees- kui ka naisautoritel, on see faas. Ja see ongi täiesti normaalne. Aga paljud jäävad kirjandusse ka. Kui ma vaatan Värske Rõhu raamatusarja, siis enamik raamatutest on ikkagi naisautorite omad ja ka tõlkijad on enamasti naised, nii et praegu võib öelda, et nemad on kirjandusse jäänud, sest kui sa oled raamatu välja andnud, siis sa oled ju kirjanik.

Aga miks nad peaksid kirjandusse jääma? Raha sealt eriti ei saa, võimalik, et sa pead tegema ka mingit teist tööd ehk rabelema mitmel kohal. Kuulsaks ei pruugi ka saada. 

Ma arvan, et see on hingekutse, südamekutse, mida sa pead järgima, sest kui sa pead kirjutama, jumala eest, kirjuta ja sa leiad selle viisi, et elada. Ega siin ei olegi rohkem midagi.

Mõned ütlevad, et ka perekond on hingekutse, ja siis ei saa vaadata lõpmatuseni neid näljaseid nägusid ja öelda, et mina olen suur kirjanik ja mind ei huvita teie materiaalsed väärtused.

Ma arvan, et need asjad on ka hetkel muutumas. Mina olen jah pereinimene, aga väga paljud minuealised ja nooremad ei soovigi lapsi saada. Kuidas sa selles maailmas, kus me elame, selles tulevikus, mis tuleb, ikkagi lood perekonda? Juba see on suur väljakutse, kui sa võtad koera. Ma nägin hiljuti meemi, et koerad on uued lapsed ja toataimed uued koerad.

Muidugi on väga keeruline pereinimesena ja kodulaenumaksjana navigeerida selle vahel, kas saad loominguga tegeleda või ei saa, aga ma jätkuvalt ütlen, et see on võimalik. Raske, ma kujutan ette, et väga raske on elada, kui sa ei saa tegeleda, millega sa tahad tegeleda, nii et ma usun, et inimesed vähemalt proovivad leida võimalusi loomiseks. See ei tähenda, et nad alati leiavad selle võimaluse.

Aga noored, kes perekonnast loobuvad, teevad nad seda kirjanduse pärast või mõnedel muudel põhjustel?

Loomulikult mingitel teistel põhjustel. Kas on õiglane sünnitada sellisesse maailma last. Eks ma ise mõtlen ka sellele iga teine päev. 

Värske Rõhk otsis hiljuti proosatoimetajat poole kohaga ja selle ameti brutopalk on 800 eurot. Kas see on piisav ja õiglane tasu?

Muidugi ei ole õiglane tasu. Ka see palk, mida mina iga kuu enda arvele saan, ei ole õiglane, arvestades seda, kui palju oma tööd teen või kui palju töö peale mõtlen. Ei, see kindlasti ei ole, aga see on aegapidi tõusnud, nii et kui mina alustasin kriitikatoimetajana aastal 2017, siis ma sain kätte 340 eurot, mis on hobiraha, mille eest arveid ei maksa. Aga kui mõelda sellele, et see on pool kohta ja teise poolega sa võid teha ükskõik mida, siis see pool kohta tähendab ka ikkagi tervisekindlustust ja tööandja erinevaid hüvesid. Arvestades seda, et meie konkurss kasvas väga suureks, sinna kandideeris 34 inimest, siis tundub, et selle rahaga ikkagi saab noore inimesena elada, eriti kui sa elad üürikorteris ega pea kellegi teise eest hoolitsema. See ei ole nii võimatu midagi.

Aga kas peaksime leppima sellega, et "saab ikka elada", ja et alati võib ju tegelikult vähem süüa, või peaksid kultuuritöötajad ikkagi häälekamalt paremaid tingimusi nõudma?

Õnneks on meie eest nüüd viimastel aastatel kaunilt hoolitsetud. Jüri Ratase esimene valitsus oli see, kes tõstis kultuuritöötajate palka. Ma Jüri Ratasest alati hästi ei mõtle, aga selles kontekstis mõtlen. Muidugi, tegelikult peaks kogu aeg palju valjemat häält tegema. Lugesin Levilast seda palgavaesuse lugu, ehkki seal ei olnud ühtegi konkreetselt minu valdkonna kultuuritöötajat intervjueeritud, siis sellegipoolest poole kohaga töötades ja kodu ülal pidades sa jõuad palgavaesusesse, see on kindel. Ja ka täiskohaga töötades võib see saatus sind tabada. Eriti kui tegemist on üksikvanemaga. Kusjuures tööd ei jää vähemaks, tuleb aina juurde. 

Aga ütleme niimoodi, et ma olen rahul sellega, et kultuuritöötajate palkasid on igal aastal tõstetud, ka uus koalitsioon teeb seda. Loomulikult võiks palk olla palju suurem, nii poole kui ka täiskoha eest. Küsimus on minu jaoks praegu pigem selles, kuidas toetada vabakutselisi loovisikuid, ka seeläbi, kui palju me neile honorari maksame, kui nad meie ajakirjades tekste avaldavad. Sel aastal tõsteti kõikide SA Kultuurilehe väljaannete honorarifonde, mis teeb asja palju lihtsamaks, aga teisalt ikkagi on nüri anda inimesele, kes on arvustusega kuu aega tööd teinud, lihtsalt mingi 150 eurot. See ei ole enam mingi raha, inflatsioon sööb ära selle. Jah, meile anti natukene raha juurde, aga ma arvan, et peaksime hoopis teistest summadest rääkima, et üldse mingis konkurentsis püsida.

Me oleme nüüd palju rääkinud teistest, aga räägi endast ka, sest see on ikkagi isikuintervjuu. Kuidas sa jõudsid kirjanduse juurde ja miks sa sinna oled sinna jäänud?

Ma jõudsin kirjanduse juurde 11. klassis. Oli novembrikuu, ma jõin kodus teed, lugesin midagi ja siis ma sain aru, et ma tahan kirjandust õppima minna. Kirjandusega olen alati hästi tihedalt seotud olnud: mul on raamatuhuviline pere, minu ümber loeti alati palju raamatuid. Huvi kirjanduse vastu tuli minu enda seest, aga see, et ma otsustasin kirjandusteadust õppima minna, tuli kuidagi "lampi" minu juurde, sest mul olid mõned teised mõtted ka. 

Ja siis, kui ma läksin kirjandusteadust õppima, sain ma aru, et kirjandusteadus ei olegi sama, mis laupäeva hommikul voodis vedelemine ja Vonneguti lugemine, vaid seal on teooriad ja nendega tuleb tuttavaks ja sõbraks saada. Ja see oli šokk minu jaoks, sest raamatute lugemises peitus minu jaoks suur elutõde: kui ma loen mingit lauset, siis see aitab mul elus paremini hakkama saada, et sellel on väga tugev teraapiline funktsioon. Ja siis ma jõudsin kirjandusteadusesse ja sain aru, et sellest tõest ei ole mitte mingit abi teksti tõlgendamisel, et võib-olla see aitab minu sisetunnet paremini suunata, aga otseselt analüüsimisel mingit kasu ei ole. Aga ma sain sellest pikkamisi üle. 

Ja kuidas ma ajakirja jõudsin? Kümme aastat tagasi kirjutasin Eesti Ekspressi, et kas võib Areeni praktikale tulla ja siis nad võtsidki mind praktikale. Ma käisin seal mingi kolm-neli korda, kuni sain aru, et ajalehes töötada ma küll ei sooviks, et seal on natuke liiga kiire tempo minu vaesele aeglasele ajule, aga ma hakkasin seal esimest korda raamatuarvustusi kirjutama. Neid hästi lühikesi, 2000-tähemärgilisi. Mõnda aega hiljem sattusin mingisugusele Värske Rõhu üritusele, kus oli teemaks kirjanduskriitika ja nad rääkisid siis korralikust ajakirjakriitikast, mis on 9000 - 10 000 tähemärki pikk. Siis ma ütlesin, et vabandage, räägime sellest lühikesest ka. Pärast seda tuli tollane kriitikatoimetaja Tõnis Parksepp minu juurde küsima, et kas ma seda pikemat tahaksin kirjutada? Siis ma kirjutasingi oma esimese arvustuse Värskesse Rõhku. Kirjutasin ka teise ja pärast seda kutsuti mind siis tema asemele toimetusse tööle.

Kas Parksepp lasti lahti? 

Teda ei lastud lahti, Tõnis tahtis oma doktoritööga tegelema hakata. Ta nägi, et minuga sai koostööd teha ja siis kutsuti mind kriitikat toimetama. Peatoimetajaks kandideerisin mõned aastad hiljem avaliku konkursiga.

Kas oled kahetsenud ka valikut kirjanduse köögipoolel toimetada?

Mina ei kahetse elus midagi. Ei ole mõtet, siis jääksingi kõike kahetsema. Ei, raske on olnud kindlasti, eriti peatoimetamise töö. Selles on palju väljakutseid, aga ma arvan, et see on väga hea kogemus mulle eluks ajaks. Ma olen siin kõigega saanud tegeleda, millega on võimalik: alustades kirjutamisest, lugemisest, toimetamisest, lõpetades personalitööga. Lisaks kõik muu, mis sinna vahele jääb: sotsiaalmeedia haldamine, ürituste korraldamine, projektijuhtimine. Suht kõva elukool.

Sa elad Tartus ja Tartus on kevad. Mis on Tartu kevades kirjanduslikku?

Tartu on kirjanduslinn ja siin toimuvad kogu aeg kirjandussündmused, kus ma millegipärast kunagi ei osale, sest kui tööpäev lõpeb, siis ma lähen koju süüa tegema ja koristama ja lapsega mängima. Aga raske oleks olla noor kultuuriinimene Tartus ilma et satuksid mõnele esitlusele või jutuõhtule või kasvõi kellelegi koju kööki rääkima mingitest suurtest teemadest. 

Kevad Tartus on kõige ilusam aeg üldse, muidugi on ilus ka septembrikuu, kui noored inimesed tulevad linna. Nüüd sügisel tulevad ülikooli inimesed, kes on sündinud aastal 2004 ja mu aju plahvatab lihtsalt: alles nad olid kümneaastased! 

Aga kevad Tartus… Kui ma kõnnin mööda tänavaid ja sirelid hakkavad õitsema ja ööbikud hakkavad laksutama, siis see on lihtsalt uskumatu, sest see on nii ilus. Sensoorne üledoos. Jah, Tartu on väga poeetiline linn, kui sa leiad need kohad ja hetked üles. Isegi Riia ristmikul seismine võib-olla poeetiline, kuigi minu elus juhtub seda haruharva.

Räägi lõpetuseks mõnest ilusast kohast Tartus, kuhu sa soovitaksid minna noorel inimesel, kellel on kirjandushuvi ja poeetiline meelelaad. Kuhu ta võiks minna ennast laadima ja inspiratsiooni otsima?

Mina olen kõdulinnaosade fänn. Kui kõnnid Karlova vahel õhtul kella üheksa ajal ja päike hakkab loojuma ja ta loojub kuidagi väga kaunilt läbi puulatvade ja kõik need puumajad on nii kaunid, et see võib lausa hinge ülendada. Aga soovitan vaadata ka teist poolt Tartust ehk minna üle jõe Annelinna poole, kõndida Hiinalinna tagaotsa, kus on daatšad. Nende aiamaade vahel kedagi häirimata silgata ja siis lõpuks jõuda Raadile, kus on hästi palju koledaid maju, katkiseid Chrysler Voyagere ja see kõik avardab ka silmaringi.  

Tasub ühte päeva mahutada palju erinevaid Tartu nägusid! Ma olen muidugi suur jalutaja ka, mul on lihtne rääkida.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.