Sveta Grigorjeva: Mis on mõned märksõnad, mis seostuvad teil selle lavastuse või lavastusprotsessiga?

Riina Ausma: Pehmus.

Kristiina Vilipõld: Kõik erinevad lõhnad ja haisud.

Helina Karvak: Sensuaalsus.

Pääsu-Liis Kens: Kehavedelikud.

Linda Vaher: Mul on selline tunne, et tahaks nutta kogu aeg. (Kõik üllatuvad) Alati kui me läheme läbi lavastuse, siis olen hästi emotsionaalne. Kogu aeg käivad külmavärinad või emotsioonid, kui keegi midagi ägedat teeb, juuksed lendavad... Samas on lahe, et kogu aeg on selline värelev tunne sees…

Helina: Seisund ja naudingulisus seostuvad ka, aga laiemas mõttes - et mis see veel saab olla.

Kerli Ever: Ja õrnuse ja võimsuse lõimumine. Üks mu sõbranna ütles, et huvitav, et Svetal on selline õrn lavastus. Mina vastasin, et see on ju pigem nagu pastelne keskmine sõrm - mitte ainult pehmus, vaid ka vastupanu, ja mitte tingimata rusikana.

Sveta: Aga minu jaoks ongi siin esil see point, et miks me peame vastupanuks esmalt agressiivsust ja näiteks märterlust? Miks vastupanu seostatakse suure heroismina, miks vastupanu ei saa peituda aegluses, kollektiivsuses, sensuaalsuses? Sest seda on kõige vähem näha. Kui mõtleme kõigi suurte revolutsionääride peale, siis see on ju selline kangelane, mingi tugev maskuliine "geroi".

Helina: Mingi läbipressimine…

Sveta: Jah, läbipressimine, aga miks me ei võiks mõelda vastupanust kui millestki pehmest, aeglasest, haprast?

Martin Kirsiste: Mõtlen kogu aeg Audre Lorde'i sõnade peale: "The master's tools will never dismantle the master's house". Selles kontekstis see tähendab, et patriarhaalse maailma vastu ei saagi patriarhaadiga võidelda, jõuliselt ja nii. Lahendus sellega võidelda ongi nii, nagu siin - pehmelt ja…

Sveta: See haagib ka erinevusfeministidega, kellest olen hästi inspireeritud. Esimese laine feministide jaoks oli oluline võrdõiguslikkus. Nad ütlesid, et oleme sama head kui mehed, võrdsed, aga erinevusfeministid ütlevad, et tegelikult oleme kõik erinevad, ka sooliselt. Et see ongi cool, ja just läbi erinevuse peaksime üksteisega suhestuma. Kui ma mõtlen nt Hélène Cixousi või eriti Luce Irigaray peale, keda olen kõige rohkem lugenud, siis tema ütleb, et jah, me saame võrdseks meestega, aga nende tingimusi arvestades ja see ei muuda süsteemi ennast. See läheb Audre Lorde'i mõttega kokku - mitte et jah, ma olen sama hea, vaid point on see, et ma olen erinev ja sa pead aru saama, et see on hea.

Kerli: Ja "sama hea" tähendab ka seda, et sama hea selles maailmas, mis on mulle siia ette ehitatud, aga me ei taha ju väga selle patriarhaalse neoliberaalse kapitalistliku maailma reeglite järgi mängida, see oleks ju taas lõhkuv...

Pääsu-Liis: See võrdsus tähendaks, et emal on lapsed, aga ta saab ka töötada sama palju kui mees… Siis ikkagi see naine peab tuhat korda rohkem tööd tegema!

Sveta: See on nagu nõukaaja naine siis ju - et jess, sa võid tööle minna kolhoosi, aga samal ajal kasvatad lapsi ka. Et mis võrdsusest me räägime. Samas kui me mõtleme jälle selle pastelse või pehme n-ö keskmise sõrme mõtte peale, siis mind inspireeris hiljuti üks Janet Mocki mõttekäik feminismi teemal. Kui feminist bell hooks - see oli hästi suur skandaal - ütles Beyonce kohta Twitteris, et Beyonce on terrorist, kuna ta läheb kapitalismi ja male gaze'i maailmaga nii hullult kaasa, küsis Mock selle peale, et kas bell hooksi statement'i taga ei ole feminiinse feministi tõrjumist. Et justkui feminism peab olema ühte nägu. Et kui räigelt ilus naine nagu Beyonce ütleb, et ta on feminist, siis me ei tahagi seda uskuda. Et sellises girly's feminismis pole me jaoks nii palju intellektuaalset sisu, ja pigem siis see peab olema miski muu.

Pääsu-Liis: Gatekeeping feminism!

Martin: See on jälle patriarhaadi märk, et sind võetakse tõsiselt siis, kui sa maskeerid ennast meheks.

Sveta: Ja sellest tekib ka transfoobia, eriti transnaiste puhul… Et kui me ei võta feminiinsust tõsiselt… misogüünia sinna juurde… Selles mõttes on olnud huvitav leida klassikaliselt feminiinsest tugevust – nagu poliitikutest naistele öeldakse, et pange ülikonnad selga, lõigake juuksed maha, rääkige madalamalt, siis teid võetakse tõsisemalt. See ei ole normaalne, miks… Võib-olla küsiks ka sellist asja, et kas on siin protsessi käigus olnud mingeid eriti raskeid hetki või eriti mõnusaid hetki?

Linda: Täna tunnen, et jõudsin lõpuks mõnu otsimiseni. Sest see oli mulle raske – kuidas teha aeglast liikumist nii, et ma kaoksin sinna sisse ära. Aga täna lõpuks sain aru, mida tähendab voolata mee sees, olla täiesti lõdvestunud, olla mingis hoopis teises maailmas. Ma arvasin, et mul on see juba olemas, aga täna oli mul tegelikult esimest korda see kogemus.

Sveta: See on lahe, sest mulle tundub, et ma töötan kõige rohkem just nimelt transformatsiooni mõistega. Et mind ei huvita panna kehad mingit teatud esteetilist moodi lavale või et "me nüüd jõudsime sinna ja nüüd hakkame seda tegema, sest me oleme nii head selles", vaid läbi tegemise transformeerumine. Jah, transformatsioon on miski, mis mind huvitab – et me tuleme kokku ja otsime mingit uut keha, uut maailma, uut suhestumist teineteisega kehaliselt, emotsionaalselt…

Pääsu-Liis: Jah, see on pigem dialoog. Eelmise teema juurde tagasi minnes – uue maailma loomine ei saa olla läbi vastandumise, vaid läbi pideva dialoogi, erinevuste. Et sa ei võrdsusta ennast mehe maailmaga, vaid peame un-learn'ima süsteemid, mis kahjustavad inimesi. Ma olen täiesti erinev ja mul on vaja, et see süsteem oleks lahti harutatud ja et me saaks kõik koos oma erinevustes eksisteerida.

Sveta: Jah, kasvõi see, et ma ei tule oma valmis koreograafiaga teie ette, vaid ikkagi lasen kõigil parajalt kaasa mõelda-teha ja sellest me loome. See ei ole nii, et ma tulen oma kehaga teie kehade peale n-ö ja surun teile oma kehalisuse peale, vaid võtan teid ka kui kaasloojaid.

Riina: Enne ütlesin märksõnaks "pehmus", aga kui ma siin liigun, siis see on hästi tundlik ja kohalolev, aga samal ajal minu jaoks ka väga jõuline - hästi palju on füüsiliselt jõulist, esimest korda tõstan siin inimest. Et ei ole ainult pehme, sensuaalne…

Sveta: Aga kas see ei ole, et pehmus ongi tugevus? Ja läbi nende liikumiskvaliteetide saamegi aru, et pehmust, mis oleks ainult pehme, ei olegi olemas…

Helina: Ja kui pehmus on jõu all, siis see pole nii lõhkuv ka. Siis ma saangi ennast kuulata ja hoida, ja teist ka.

Martin: Mina näen kontrollitud ja strateegilist jõudu. Et ta ei ole suvaliselt lendav rusikalöök.

Riina: Ma mõtlengi sellist positiivset jõulisust: tugev, pehme, üksteist kuulav…

Helina: Seisundilisus või trippimine ikkagi ka. Kuidas materjal hakkab ise kandma. Minu meelest teemadega pikalt olek ja see aeglus on toetanud. Et uurime, ja üks hetk kõik rändavad kuskil omas seisundis ära. Ja seal sees valikute tajumine ka on väga magus seisund, kus olla.

Riina: Ja minu arust üldse see, et oleme juba aasta aega tegelenud sellega. Kui me Viljandis tegime, siis said aru, milline protsess on olnud – igas mõttes.

Helina: Mul oli ka Viljandis see, et materjal juba on meisse maandunud, seda saab usaldada.

(Paus)

Sveta: Ma just mõtlesin selle kommentaari peale, et "Svetalt ei ootaks sellist lavastust" – minu arust see on jällegi mingi ettekujutus. Kui palju mind kutsutakse näiteks mingiks provokaatoriks – ja mul on nagu ei, ma lihtsalt faking ütlen – ei ära seda "faking" sisse pane (naer) – naine, kes avalikult sõna võtab, on juba a priori provokaator, sest sul ei tohiks olla mingit oma arvamust. See sfäär ei ole loodud sinu jaoks. Kui mees ütleb täpselt sama mida mina, ei tee keegi sellest välja. Kui seda ütlen mina või mõni teine naine, on kõigil määh-määh-määh.

Kerli: Sellel pole isegi eraldi mõistet, sest see ongi lihtsalt rääkimine.

Sveta: See ongi nii huvitav! Sest et kui Ulfsak ütleb, siis ta on rokkstaar ja tubli, aga kui Grigorjeva ütleb, siis ta on provokaator. Me elame endiselt selles reaalsuses. Ja siis sind veel surutakse ka sinna kasti. Näiteks kui tullakse seda lavastust vaatama selliste ootustega… Minu jaoks on see täpselt sama, et pehmuses on jõud. See on teistmood jõuline.

Pääsu-Liis: Ma kuulasin intervjuud ühe transmehega. Kui ta rääkis enne transformeerumist naisena oma kogemusest, siis keegi teda ei kuulanud, aga transmehena teda võeti tõsiselt, mis oli nagu eriti…

Martin: See on nii. Meditsiinis on see nii, et nagu… Ma läksin Seewaldisse, ja kui vaadatakse et perceived as male, siis saad kohe arstikabinetti. Aga kui mul naissõbrad on läinud, siis on nii, et "kui sul homme samad tunded on, tule siis tagasi"...

Sveta: See on naiste tunnete devalveerimine, nende mitte uskumine tihtipeale. Mis omakorda viib selleni, miks need niinimetatud uhhuu-teadused on nii feminiinne sfäär minu arvates – selline hüpotees – naiste kaebusi ei võetagi tihtipeale tõsiselt, ja siis nad otsivadki ravi mujalt, sest keegi ei ütle neile seal, et kuule kullakene, kui homme on sama halb, siis helista uuesti!

Kerli: Ja eks suurem osa sellest uhhuu-maailmast on ka selline ärakuulamise ruum. See, kus sul on aega olla, kus keegi kuulab sind. Kui lähed perearsti juurde, sul on maksimum 15 minutit, ja ta on nagu mingi "ahah, ahah" – see ei ole sama, kui keegi ütleb pehmel häälel "jah, aga mida sa siis tundsid?" – ja sa tunned ennast ärakuulatuna. Juba see teeb olemise kergemaks! Noh, siis sa pead ostma mingit eliksiiri 300 euro eest, aga noh…

Sveta: Ja pluss 100 eurot seansi eest, aga samal ajal ikkagi sind kuulatakse ära, just täpselt!

Martin: Mul ongi nii, et ma ei tea, kes ma olen – kas ma olen naine, kas ma olen mees. Aga see tunne on nii hea, sest mul on võimalus olla ükskõik kes. Aga samas mingil määral on mul praegu see keha selle pärast, et see on mulle turvaline. Et kui mul oleks kinnitus, et ma võingi südamerahus olla ükskõik kes ma tahan olla, siis ma ei tea, kas mu keha oleks selline nagu see praegu on.

Sveta: Nii ilus mõte. Ja hirmus mõte.

Kerli: Mhm.. Et nagu minu keha on selline, sest et samas kehas on mul ka turvaline minna kell 2 öösel jala koju.

Martin: No täpselt!

Sveta: Jah… Istuda rannas, nii et keegi ei tule sind tüütama… Aga tegelt see ikkagi läheb selle erinevusfeministi Irigaray mõttega kokku. Sest ta ka üritab binaarsustest vabaneda, kuigi jah, ta otsib, mis on naise kirjutis või parler femme, siis eesmärk ei ole binaarsuse taastootmine, vaid sellest väljumine. Ja just kehade potentsiaalsus, et me ei tea lõpuni, millised väljaspool heteropatriarhaalse maailma binaarsust mehed ja naised üldse võiksid olla, või mittebinaarsed. See on hästi huvitav mõte – milline ma oleks ilma selle binaarsuseta naisena, mehena või mittebinaarsena? Väljumine dualistlikust mõtlemisest, et siis vaadata, milleks mu keha võimeline on. Ja siis ma julgeks ka selle kehani jõuda.

Kerli: Ja eks meid on ka treenitud juba väga noorest east seda kõike niimoodi tajuma nagu ühiskonnas kombeks on. Missuguseid mänguasju sulle lubatakse või kuidas sa ise tajud, et on okei esitada oma sugu. Ja sa oled faking nelja-aastane! Mina mäletan väga hästi, kuidas ma mingit multikat ei julgenud teiste ees vaadata, sest ma teadsin, et see on poiste multikas… aga paar aastat varem ma siiralt arvasin, et raamatupoe müüja on debiilik, kui ta pakkus mulle, et miks sa tahad seda dinosaurustega värviraamatut, siin on ju kiisude ja kutsudega, ja ma olin nagu… kas sa saad aru, siin on dinosaurustega!! Mis kuradi kiisud ja kutsud, mida per… no seda ma ei öelnud… (naer)

Martin: Jah… Mul lubati kõigega mängida. Ma olen südamest tänulik enda emale selle eest.

Sveta: Ma olen südamest tänulik selle eest, et mu vanemad pole kordagi mulle öelnud, et millal sa abiellud või millal sa lapsi hakkad saama. Mitte kordagi! 

Helina: Aga kas sa ühiskondlikult tundsid seda ikkagi, või siis kuna nii lähedalt seda küsimust ei olnud, siis…

Sveta: No ühiskondlikult… tee näiteks Postimees lahti!

Helina: Ei, et kas sul endal sisemiselt oli ikkagi tunne, et see on teema, või kuna see pereringis ei olnud, siis...

Sveta: Nojaa, aga ma ei ela ainult pereringis, ma olen ühiskonna liige. Ja kui mul ühiskonnas näiteks suuremad parteid väärtustavad minu olemasolu teatud asjadega, näiteks emadusega või teatud tööga – nad ütlevad et tantsimine, vabakutselisus ei ole mingi töö, ja see, et ma olen 35 aastaselt lastetu, on probleem –, siis jah, I have a fucking problem with it. Siis ma tunnen jah, et mul ei lasta lihtsalt olla nii, nagu ma tahan olla. Samal ajal kui mina ei käi ja ei räägi teistele, et kuule, miks mõnel kolm last on, midagi muud paremat ei tahtnud eluga teha või. 

Martin: Jah, samas on ka see heteronormatiivsus, et sul on vaja kedagi kõrvale, et olla õnnelik. (Taustal nõusolevad "jaa, just-just!") Et kui sa oled vallaline, siis sa oled õnnetu, ja sinu eesmärk on kogu aeg otsida kedagi enda kõrvale.

Sveta: Sest romantiline suhe ongi elu eesmärk ju! Ja teatud töö. Ja teatud maja! Ja koer! Ja kass! Mitte dinosaurus! (naer)

Kerli: Kuigi jah, mõtle, sul võib olla nii palju armastavaid sõprussuhteid ümber, ja sa ütled: "Mul ei ole elus armastust!"

Sveta: Jaa, just! Ma arvan, et mul on palju rohkem armastust kui mõnel faking romantilisel paarikesel, aga ometigi keegi ei väärtusta seda armastust! Ja see on kurb! Et armastus tähendab tihti justkui ainult ühte asja.

Martin: Ei no ühiskonna jaoks romantika on seks.

Linda: Meie teeme ka siin romantikat. Iga päev!

Martin: Aga see ei ole penetratsioon.

(Läbisegi naer)

Linda: See ongi romantika… Ja see erutab…

Sveta: Siis see ei olegi romantika!

Kerli: Ei! See ei saa erutada, sest see ei ole penetratsioon! Ei ole võimalik! Sul on luulud!

Helina: Minu tutvusringkonnas on ka nii, et romantika mõiste on palju laiem… Ja siis korraks tekib mingi error sellega, et .. et miks peaks sinna kitsa mõiste juurde jääma.

Sveta: Ja kui see ei tee õnnelikuks nii paljusid inimesi, miks me tahame seda siis?

Sebastian Talmar (eemalt valguspuldi juurest): Aga vanus ei mõjuta seda või? 

Sveta: Ah?

Sebastian: Me oleme siin kõik ju üsna noored inimesed, aga ma lihtsalt mõtlen, et … jällegi, ma ei tea, kui palju on seda uuritud, aga üldiselt kui inimesed saavad vanemaks, siis vajadus mingisuguse kaaslase, ühe partneri järele muutub suuremaks… 

Helina: (hämmeldunult) Oota, aga miks muutub suuremaks?

Sebastian: Ei no ma olen kuulnud, et see on võib-olla ka bioloogiline… et naised tunnevad, et bioloogiline viljastumisaeg nagu…

Helina: (naerdes, vaikselt) Error! Error!

Sveta: (naerdes, üle ruumi) Jajaa, ERROR ERROR ERROR!!

Helina: (naeruselt) Vaata, ei ole kogenud niimoodi! Aga võib-olla veel tuleb!

Linda: Mul on pigem vastupidi! (Nõusolevad "Jah!" "Mul ka!" "Sama!") Ma olen saanud vabaks sellest, mida mulle on õpetatud, mida mulle kogu aeg sisse söödeti. Iga päev küsitakse minult pereringis, et millal ma lapsi saan, et ma saaks viis last, et ma abielluks, või et kui partnerit ei ole, ega siis sa oled ikkagi kurb elu lõpus.

Sveta: Haha, ja siis sa oled, et vaadake mind, ma olen jumala õnnelik!

Pääsu-Liis: See on ikka pigem õpitud. Kui sul on ikka kogukond ümber, siis sa tunned ennast ju millegi osana.

Linda: See ongi veits kurb, et sa kulutad nii palju aega oma elust sellele, et otsida neid inimesi, seda kogukonda. Ma pean kolima teise riiki, et vabaneda sellest keskkonnast, kus ma olen üles kasvanud, et saada aru, kes ma üldse ise olen, mida ma ise usun, mida ma tahan uskuda… Ma tunnen, et naistel läheb üldse palju rohkem aega kõikide selliste asjade peale. Selle asemel, et teha kunsti, et lugeda raamatuid, nad peavad igapäevaselt tegelema vastupanuga ja kulutama seda energiat, mida nad võiks kulutada teistele asjadele. 

Riina: Mulle nii meeldib, et ma olen siin praegu mingi friik. Mu pere ei ole kunagi survestanud mitte midagi , ja ma olin ülikoolis see, kel oli, et "Mul on last vaja!". (naer) Mul on vaja kohe peale ülikooli, kaks järjest, ma saan nendega koos kasvada… Täiesti niimoodi: "Nii, ma leian mehe, ta on minust vanem, hea isa…" Ma olin nagu… Iga keharakuga sa tahad saada last!

Sveta: Selles süsteemis meie oleme friigid, mitte sina, Riina!

Riina: Aga siin, praegu! Noh, ma mäletan, kuidas ma nii tahtsin.. Aga see vabadus ollagi siin sellisena. Meil ongi, et me austame igaühte. Ja see just ongi vägev. Ja see, et mina olen niimoodi õnnelik, ja sina niimoodi, ja ma lasen sul olla. Ja see just ongi lahe.

Sveta: Aga tegelikult see ongi olnud ju … nii mitmed proovid oleme veetnud lihtsalt rääkides ja ka vaieldes. Mis on ka täiesti normaalne. Siin tulebki see erisus sisse. Me ei pea olema samasugused, me ei pea arvama samamoodi, et luua koos mingit maailma. Vastupidi! Me saamegi kõik erinevad olla tegelikult. Ja selles on see tugevus. Mitte nii, et Riina, mis mõttes tahtsid last saada, kui oled 20. Mine ära, palun! Meil on siin teistsugused naised koos praegu. Aga see on see totalitaarne maailm.

Riina: Aga see oleks loogiline ju mingis mõttes.

Sveta: No kui sa teed Postimehe lahti, siis on see tõesti loogiline! Sa ei sobitu minu maailma, siis tšutšufrei nagu!

Pääsu-Liis: See ei oleks loogiline, kui ma ütleks sulle…

Riina: Et sa teedki lavastuse, et sa valid täpselt ühesugused…

Sveta: Ma ei teeks seda elu sees! Kuidas ma siis õpin? Mis see point on? Keegi kinnitaks mu olemasolu – aww, aitäh! I am not interested in that.

Kerli: Ma arvan, et meie grupis ongi tegu rohkem… Tahtsin öelda sõna "lahtimurdmine", aga see kõlab kuidagi vägivaldselt..

(keegi: "Sulamine?")

Kerli: Sulamine võib-olla tõesti, et see spektrum oleks laiem… Mitte et ahah, seal on mingi monoliit, me siis paneme oma monoliidi vastu. 

Helina: Mhm, ja siis nad võitlevad!

Kerli: Jah! Vaid pigem, et okei, meil on erinevad eesmärgid elus, erinevad viisid, kuidas mõelda, aga meie sarnane tasand on see, et me tahame tunda ennast siin maailmas hästi, ja me tahame, et ka teised tunneks end siin maailmas hästi. Ja kuidas me sinna jõuame.

Sveta: See ühisosa leidmine…

Riina: Just, ja see on see väga ilus osa. Et vastandumise asemel ühisosa leida. 

Sebastian: Mis ma enne võib-olla mõtlesin, on… Ma saan sellest ühiskondlikust mudelist lahti murdmisest muidugi aru, aga isiklikud soovid võivad ju ka aja jooksul muutuda. Ja võiks ju ka sellega arvestada, et mingi inimene, olles 30-35, ei vaja partnerit oma ellu ja on õnnelik, aga kui ühel hetkel, ma ei tea, vanuses 55+, tekib see tunne, et jah, ma olen selles vabaduses olnud, aga nüüd tahaks kedagi oma kõrvale, siis…

Sveta: Aga keegi selle vastu ei vaidlegi, asi ongi selles!

Kerli: Aga! Ma ühte asja tahaksin öelda. Et võib-olla sellepärast inimesed ütlevad, et vanemas eas hakkad tahtma kedagi enda kõrvale… kas see ei ole pigem see, et kuna meil väärtustatakse romantilisi suhteid, siis suhtes inimesed unustavad ära oma sõbrad, ja vallalised tunnevadki ennast üksildasena, sest sõbrad istuvad oma paariliste ja lastega…

Kristiina: Kõige tähtsam suhe ongi sul ju iseendaga! 

Kerli: Ei no jaa, aga kui sa elad ka selles mõttemaailmas… siis tunned end üksi.

Sveta: Ja iseendaga ei saa ka heas suhtes olla, kui kõik teised vaatavad, et vallalisus on mingi probleem sul.. Siis oledki, nagu Linda ütles, mingis permanentses võitluses… kuigi kõik võiks olla chill: tema ei taha, temal on, temal võib-olla tulevikus…

Helina: Ja homme tahad muud asja!

Sveta: Jaa, absoluutselt, why not: tal on monogaamia, tal polüamooria, see on ökoseksuaal üldse…

Linda: Aga siis ongi vaja suurt pere, kellega olla, kui kõik sõbrad ära kaovad!

Sveta: Aga kas laiendatud mõiste perekonnast ei saa olla see, et mul on näiteks kolm kassi, taimed ja raamatud, ja see on minu pere? See on ju täiesti kväär pere. Aga siis öeldakse mulle, et nad ei tähenda midagi. Ja mina ei saa aru, et mis mõttes? Mina olen nendega väga tähenduslikus suhtes! Kuidas sa saad öelda, et mingi mees teeks mind potentsiaalselt õnnelikumaks kui mu kväär pere juba teeb?

Kerli: Aga sõprade kohta. Öeldakse, et kes siis aitab, kui midagi päriselt halvasti läheb – et ikka partner ju… Et sõpradel on ju ikkagi oma elu… Aga miks see peab nii olema?

Helina: See on, et mis suhteid me oleme loonud, et kellelt me saame abi…

Kerli: Sõprus on ju ka suhe, see ei pea olema seksuaalsuhe! Issand jumal, ma raamatutega ei seksi ka ju - üldjuhul… (naer)

Pääsu-Liis: Ja sul ei ole vaja paikpartnerit, et seksida…

Kerli: Täpselt! Selline kitsas arusaam suhetest ja sõprusest teebki inimesed kurvaks!

Linda: See oligi nõme argument minu poolt, et üles ässitada seda vestlust – perekond!